Mõnna-mõnna-mõnna!
Hommik. Rahulikult sätib valmis. Rahulik hommikusöök. Rahulikult tööle. Kõigepealt pakkisime laste asjad kokku, otsisime kõik kadunud mänguasjad üles. Riided ära, kapp tühjaks. Siis ujukad selga ja basssseini. Täna päike eriliselt küttis, sama tunne oli (esimest korda reisi jooksul) kui Eestis, võtad päikest kui grillkana, kõrvetas. Basseinis sai õnneks maha jahutada. Paar tundi basseinis. Väike päikese käes lõõgastus, nagu lapsed nõudsid. Peame rilääääksima peale rasket ujumist. Okidoki. Väike lõunasöök ja üritasime tiimina väiksepoisi magama saada, aga ta keeldus ikka kategooriliselt. Tahtsin ta käruga jalutama viia, et siis jääb kohe magama. Sättisime juba kõik valmis ja riide, ja siis avastasime, et käru on auto peal ja auto on vanematega linna vahel. Jee. Lõpuks jõudsid koju, sain käru, ja läksime jalutama. Lõpuks jäi ikka magama õnneks, muutus juba kurjaks ja pahuraks. Kell oli ju juba 3 ka, viimane aeg lõunauinakuks.
Enne kui vanemad linna vahele läksid, uurisin suveniiride kohta, lubasid mõelda selle peale. Esialgsed plaanid olid, et õhtul tulevad külalised ja tellime pitsa koju, ja kui me lõpuks jalutamast tagasi tulime pärastlõunal, siis ema teatas, et paneme nüüd riide ja lähme linna vahele jalutama ja suveniire ostma. Tore. Panin eriti lühikesed riided,, et mitte ära lämbuda linna vahel. Ja lõpuks, külmetasin. Imelik küll, et Arizonas on võimalik külmetada, aga nonäete, on võimalik. Jalutasime ringi, otsisime poodi, leidsime, jalutasime veel, mööda arizona mõistes 5.avenüüd. Mõnus. Väikseid butiike täis, ja samas kõrval, kaltsukaid meenutavad riidepoed. Igatahes, vägev. Lõpuks, jõudsime oma pitsakoha juurde tagasi, ootasime muud sugulased ära, ja tellisime laua ja lõpuks istusime maha. Väsinud. Tellisime. Tore teenindaja. Igaüks pm tellis enda maitse järgi pitsa võimisiganes need ka polnud. Nime ei mäleta. Pm täidetud saiad. Pitsapõhi lihtsalt rulli keeratud ja sisu valisid ise, täidise. :) Teenindaja lubas, et kui me sööme oma pitsad omaette ära, siis ta teeb meile magustoidud välja. Lõpuks selgus, et ta mõtles seda ainult kahe vanema tüdruku kohta, ja minu suur pingutus see hiigelpitsa sisse vägistada polnud üldse vajalik, sest mind ta ei mõelnud, ja teisi ka mitte. Aga hull värk ikka, tasuta magustoidu pärast piinelda ja pitsat sisse toppida vägisi :D Kõik niimoodi naersid, et hull kohe. Et raske töö ei tasu ennast ikka vahel ära. Tunne oli, et liikuda saan ainult veeredes, ja raskelt veeredes. Lõpuks sain kõhuvalu sellest pingutusest. Ema saatis mind lastega üle tee jäätisepoodi. Vägev, stiilne. Pildid üleval. Mõned. Maja roosa, sistusus roosa, maitsvad jäätised. Nunnud roosad lauad ja toolid. Nunnu oleks vist jah õige sõna selle koha kohta.
Lõpuks, kõigil õhtusöök läbi, pikk headaega vanavanavanematele, ja autodesse. Kodutee. Kodus pakkisime viimased asjad laste kohvritesse, koristasime maja ja aeda ja basseini, kell 9 lõpetasin. Lapsed bidsaamades, hambad pestud, kohvrid valmid, toad peaaegu korras, ja enda asjad kõik tegemata. Peale 11 tunnist tööpäeva päris tore tunne, et nüüd hakkad enda elu kokku pakkima. Okidoki. Kohvris nii palju ruumi. Käekotis nii palju ruumi. Hull värk, ei tea, mis ma nüüd siia jätsin siis. Nimekiri kõik klapib, aga kohver poole tühjem :D Lõpuks võtsin laste mänguasju veel kohvrisse, et need siia maha ei peaks jääma vanaemale. Tsill.
Kohvrid koos, tõmban kohe pildid arvutisse, lõpetan blogi, kirjutan mõned kaardid ja hurra, öörahu, kuidas ma seda ootasin. Peab homseks välja puhkama, tuleb ikka kuradi pikk päev. Kell 10 lennujaama, 12 lennuk, 5 kohal, 3 tundi ajavahe, seega 20 millegagi kohal, limusiiniga koju 2 tundi, 22.millegagi. Asjad lahti pakkida, sättida ja värki, ja blogi lõpuks homme öösel jälle. Kuitore. Muideks, 110 tundi siiani pluss homne kella 9st ilmselt kella 10ni, 13 tundi lisaks otsa. ehk 123 tundi alates eelmisest neljapäevast. Mida on 3 korda rohkem, kui tohiks :D Täiega norms.
Igatahes, asjad tunduvad helgemad kui nädal tagasi. Küll ma hakkama saan :) Olen ju alati saanud. Muud võimalust lihtslat ei ole.
United States, Bring it on!
No comments:
Post a Comment