Perepäev

Hommikul ei pidanud vara ärkama, tööle alles kella 10st, aga lihtsalt ehmatasin üles ennast, sest unes nägin et kell on 2 päeval ja siis tegin kähku silmad lahti. Nõme. Kell oli alles 7.40 ja ma ei pidanud enne 2 tundi ärkama. Aga eks nii juhtub nendel hommikutel, kui on võimalus kauem magada ja organism lihtsalt kiusu pärast ajab üles. Kuna ema-isa-pisipõnn läksid arstile bostonisse, siis jäi minimiss minu tööks täna. Aga kuna ta tahtis kaasa minna ja hakkas jonnima, läks üks sõda lahti. Lukustas ennast magamistuppa ja istus trepi peal ja lamas koridoris ja karjus ja nuttis. Ma ei öelnud sõnagi, lihtsalt vaatasin teda, ja hakkas mind ründama et kao minema ja ära sega mind. Lõpuks puges isa-ema riidekappi(pigem riidekapituppa). Ei läinud teda otsima, ukse ees istusin maha ja rääkisin mis ma tunnen kui ta nii käitub ja jäin õnnetult istuma ja ootama. Järgmine hetk rahunes maha, hoopis teine inimene tuli kapist välja ja hakkas enda käitumisele õigustusi otsima, et ta jälle kaotas kontrolli ja ta eile hoiatas mind nende asjade eest et ta lihtsalt ei saa midagi teha sinna. Pakkusin et võiks täna meikappi päeva teha. Jee. Tujumuutus kiiresti heaks tal. Otsisime ta värvid üles ja mukkisime ta ilusti ära. Siis tuli mul aeg lahkuda ja tema jäi majapidajanna hoole alla. Mina pidin vanima tüdruku jalka võistlustele viima. Aga kuna neil mõlemal vanemal tüdrukul olid sõbrantsid eile külas ja nad läksid hommikul ratastega sõitma järve äärde, siis jäid nad tagasitulekuga hiljaks ja jäime trenni hiljaks. Igatahes, palju isasid ja emasid oli kaasa elamas, hullult armas, perepäev. Väiksed õed-vennad jooksid väljaku ääres ja karjusid täiest jõust, et mängijad neid kuuleksid. Mäng jäi viiki 1-1. Koju jõudes oli minimiss lõunasöögi söömata jätnud, tuju ära rikkunud endal ja nüüd valas kõik minu peal välja jälle. Täiega ignoreeris nagu mu juttu ei eksisteeriks, lõpuks hakkas vastu haukuma ja torisema. Lõpuks, saatsin ta diivanile maha rahunema ja asjade üle mõtlema, kuidas käituma peab teiste inimestega. Otsis endale teki ja keeras magama ära diivanile. Paljugi teda minu jutt huvitas. "I don't care what you say!". Õnneks äiksepilv magas 3 tundi, nii et siis oli vähemalt vaikus. Koristasin niisama kööki ja mängutuba ja rääkisin vanema tüdrukuga eelmistest aupairidest et kuidas ta nendega käitus. Samamoodi ja hulleminigi veel. Aga ütles et ta lihtsalt peab sinu ja sinu reeglitega ära harjuma.. Siis hakkasin mõtlema et majapidajannad ju vähemalt aasta seal mõlemad olnud, aga nendega käitub samamoodi kui minuga. Et kas mina pean sellist käitumist nüüd siis aasta otsa kannatama??? Okei. Äratasin ta üles. Pakkusin et võiksime mu küüsi värvida, ja ta lausa lendas sealt teki alt välja küünelakki otsima. Väike ilusalongi pärastlõuna. Siis jõudsid teised Bostonist tagasi (ps. helikopter lendab päris kiiresti neil vist). Kolisime alla mängutuppa ja tegime seal ilusalongi edasi. Ema hakkas õhtusööki tegema, läksime kõik appi, katsime laua, varsti oligi juba pime. Õhtusöök. Isa tegi kurja häält ka, esimest korda kuulsin. Kui nad turtsusid toiduga. Õnneks olid lapsed õhtu otsa normaalsed, minu suhtes. Seega suhteliselt rahulik õhtu. Kartulipüree, kotletid, värske salat ja lillkapsas, päris eesti lõhn oli siin igatahes :). Koristasime köögi, isa pesi nõusid. Kui tavaliselt mina või keegi teine naissoost isik nõusid pesed, tuleb nõusid üks rätikutäis (rätiku peale kuivama kapile). Nüüd pesi host-isa nõusid, ja tervel kapipealsel oli 4 rätikut nõusid täis. Kohe näha kelle töö see oli. Võtsin vaarikaid teki alla kaasa, lugesin eesti uudiseid ja kirjutasin blogi. Tubli, kui lõpuni jõudsid lugeda! ps. glee kontserdi piletid saabusid eile sõbrantsi kätte, lähme 18juuni kontserdileeeeeee :) United States, Bring it on!