ebajopp

Töö vaba päev. Hommik oli nõme. Kiire. Segane. Ebakindel. Ei teadnud, kuhu eksamile sõita, üksi pidin minema, ei teadnud kas oskan kõike õigest, ei teadnud midagi. Jõhkralt närvis,kuigi tegelt poleks põhjust vist. Sest see pidi nii lihtne olema. Okei läksin kaarti välja printima, et teaks, kuhu kust keerata. Ja mingi värv või mingi jama oli otsas, ema pidi ära vahetama, rääkisime seda kella 8st, ütlesin et 11st tahaks startida, et siis kiiret ei ole, lubas ära teha. Ise ei lähe võõrast asja näppima. Rikun uhke masina muidu ära ka veel. Okei. Kell läks ja kell läks, ja ei olnud ikka kaarti prinditud, lõpuks 20min enne plaanitud väljasõitu, läksin printima, ikka ei saanud, ema tuli, vaatas ühe asja mul arvutis ära, ja pidi ära jooksma ja ei saanud seda uuesti seadistada vms, ja nii jäingi pika ninaga kööki istuma, et a kuhu ma siis nüüd sõitma pean. Okei. Jätsin arvuti lahti, kaardi lehe lahti, et vaatan siis autos arvutist kus keerama peab. Enda arust eksisin ära. Nägin keset parklat politseiautot ja tundus, et olen pärapõrgus, seega tõmbasin talle kõrvale, ja läksin küsisin teed. Ta ütles et näe, seal parkla ees nurgas posti küljes on silt ja sinna alla pargi ja oledki õiges kohas. Ta tegi imeliku näo pähe, et mismõttes tuled eksamile ja pole kaasreisijat, rääkisin siis talle et kui mul rahvusvahelised load, siis ei peagi olema. Okei, võtsime järjekorda, mitu autot tuli veel. Lõpuks tuli eksamineerija. Vaatas kleepse akna peal, küsis miks mul kaasreisijat ei ole, andsin kõik oma paberid talle ja siis selgus, et tema EI AKSEPTEERI minu lubasid ja rahvusvahelisi lubasid (eitea miks ma need siis ostsin üldse, kui need ei kehti kellelegi). Saatis mu pikalt ja võttis järgmise auto ette. Jäin siis pika näoga lihtsalt vaatama ja istuma, et mis toimuuuub. Vihkan seda kuradi paberimajandust siin. Eksam oleks olnud viis minutit. Üks vasakpööre, kaks stopmärki, paralleelparkimine, 2punktipööre, kaks stoppmärki, üks vasakpööre, viis minutit ja valmis. Ja ei, tema ei aksepteeri minu pabereid. Aga no sorri, pole muid dokumente ju. Tule teinekord saatjaga. Vihastasin ennast roheliseks, üritasin host-ema kätte saada, aga nagu alati, ei võeta vastu. Tüüpiline. Ei tea mis siis, kui mingi õnnetus oleks olnud. Kutsu palju tahad, keda see ikka huvitab. Okei. Otsisin tagasiteed, võtsin vale tee ja jõudsin veel õigema tee peale välja, nii et läks hästi vist. Siis helistas ema lõpuks pool tundi hiljem tagasi, kui istusin Walmarti ees ja ei teadnud mida edasi teha ja kuhu minna. Vaba päev ju, aga no üksi on ikka eriti tsillll elu. Juhatas mu Tangarisse. Arvasin, et noh , selline, tavaline, mingi dj-max suurune. Pole ju varem käinud. Ja jõudsin kohale, ja ohhsapühapüss..... Hiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiigelsuur parkla, hiiiiiiiiiiiiglamiljon poooooooodi, hiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiglaslik. Okei, aega on ja tuju pole, jalutan kõik läbi. Loomulikult jätsin auto õige kaugemasse nurka parklasse. (tark, onju). Jalutasin siis tasapisi kõik need poed ükshaaval läbi. Nõme valgus oli õues, ja klaasid olid ka nõmedad, ei näinud poodi sisse enamasti, ja siis tegin ukse lahti, isegi väga mitme poe ukse, nägin hinnasilte, ja tagurdasin sama teedpidi välja tagasi, müüad veits vaatasid imelikult, aga no ega nad mind rohkem ei näe ju, pole hullu, :). 3 tundi jalutasin ringi seal. Ei tea kui mitu sammu. Viismiljonit vist. Ja lõppkokkuvõttes ostsin endale tervelt ühe puuviljatopsi ja ühe maasikasmuuti. Jõhker kulutus ikka sellises shoppingukohas. Polnud lihtsalt väga tuju midagi väga surfata ringi seal. Teinekord, kui tuju parem ja mõni kaaslane kaasas, küll oleks tore tagasi minna. Orienteerusin sealt teisest linna otsast õige teeotsani tagasi, ja korraks tuli isegi päike välja. Aga tuju väga ei parandanud, see sõidueksami feil ajas ikka niiiiiiii tigedaks. Oeh. Jõudsin koju, istusin netis õhtu otsa, emal käis mingi nõustaja külas siis, maeitea, sisearhitektuuri-nõustaja või MISIGANES nõustaja. Savikaks. Õhtusöök, kiiresti oma tuppa tagasi, pole väga tuju lastele seletada miks ma õnnetu olen. Nii et nüüd siis varsti vist magama, sest peavalu murrab jälle. Ma jätan oma blogi kõigi sissekannetega vist mulje, et olen masenduse äärel (mis vist on osaliselt tõsi), aga tegelikult olen ma väga uhke, et olen siin kohal, täidan oma ammust unistust, ja kasvatan iselooomu. Kui saan selle aastaga hakkama, saan elus kõigega hakkama. Nii et, saatke mulle palju positiivseid mõtteid, võite kirjutada kuidas eestis elu läheb (ja ärge lund ega lumevett mainige, pole rohkem masendust vaja :D). Küll ma varsti endale siin ka sõbrad leian ja siis saan palju positiivsemaid sissekandeid teha, aga praegu on väga üksik olla. Sellepärast olengi nii palju siin. Kõik uudised on otsast lõpuni ja tagurpidi läbi loetud ja ... oehoehoeh.. Küll paremaks läheb, alati läheb. Peab kannatlik olema, ja vapper! Vapper tüdruk Tjorven! United States, Bring it on!