Elukene veereb mäest üles-alla-üles-alla

Asi käib ikka mäest alt-üles-alla. Igatahes, (on lemmiksõna viimasel ajal). Igatahes, hommik oli siuke siuke.. Noh tegin kaerahelbeputru, ja lõunasöögiks kaasa kotti pastat (loe:makarone või ja soolaga). Üleval pesu masinasse, sami tuba korda, sam riide. Sellega oli jant. Ta hakkas streikima, saatis mu kukele. Järgmine hetk jälle koostöö. Okei. Ema tegi ise Poisi voodi sirgu. Hommikusöök, minimiss streikis, ei tulnud meiega samasse lauda sööma. Okei. Joped selga, papud jalga. Kutt oli hull koostööaldis, minimissiga pidi natukene arutama, mida selga ja jalga panna. Siis. Sõitsime kooli poole, maanteel, poiss hakkas oksele. Kogu hommikusöök tuli välja. Okei, Auto parklasse, poiss välja, puhtaks, jope ära, kõne emale, kodu poole tagasi. Viisin poisi koju emale, ta võttis tooli välja, pani pesusse kõik. Tüdruku viisin kooli. Tagasitulles kõht oli nii tühi, sest hommikul ei jõudnud süüa, et enne autopesulasse minekut, istusin Burgerkingis või KingBurgeris ja võtsin ühe hommikusöögi, mis tegelt ei maitsenud üldse nii burger. Ciabatta sai, sink, tomat, juust, kaste. Väga maitsev oli (teistmoodi maitsev kui burger:D ), ja toitev. Apelsinimahl kõrvale. Ja siis autopesulasse. Esimest korda üldse. Tore. Kõigepealt ei teadnud kuhu sõita. Siis mingid tüübid juhendasid, töötajad. Ümber maja. Pidasin kinni, uurisid kuidas mul läheb, hästi naeratavad ja sõbralikud. Üks must, üks valge ja ülejäänud espanjolid. Väga sõbralikud, viisakad. Okei. Võtsid auto enda hoole alla, juhendasid mu kassasse. Läbi maja. Polnudki nii keeruline. Maksin ära, ootasin autot 7-8 min ja oligi valmis. Auto läikis, peale pesulat veel 3 poissi nühkisid auto lappidega läikima ja kuivaks. Lahe, ühe auto kallal 3 paari käsi näeb vaeva. Huvitav töö. Kodupoole. Poiss oli kodus. Tegime käsitöö-päeva täna. Kleepisime liimiga miljonsada kala ühele paberile, on küll võimalik, jah. Siis tegin pasta soojaks lõunasöögiks. Poole söögi ajal jõudis ema koju ja poiss keeras ära. Nuttis karjus röökis ema järgi. Ei midagi. Minu tööaeg, pidin ta sööma vedama. Ei midagi, Puges laua alla, läksime tülli ja ta jäi koju majapidajannaga kui ma tüdrukule järgi läksin kooli. Tal endiselt vastumeelne tuju. Ei kuulanud kui palusin jope selga panna, mind oodata ja koos autoni minna. Pidi ees ära jooksma parklas. Autos tõsine jutuajamine ja ta lihtsalt ignoreeris. Täiega vihale ajas ikka, et nelja aastasel selline attitude juba kasvanud on. Jõudsime koju, teeskles et jäi magama. Okei, mängime kaasa. Jätsin ta autosse, viisin asjad tuppa ära,, garaasi uks jäi lahti. Tuli ise tuppa. Saatsin ta otse oma tuppa time-outi sest ei taha sellist käitumist näha ja sellist suhtumist. Läks üles, puges voodisse, läksin ka, ja hakkas nägusid tegema ja toast välja kamandama ja nõmetsema. Okei. Tulin pisarsilmi alla. Kaua võib. Rääkisin majapidajannaga natukene, ta üritas lohutada. Okei. Võtame ennast kokku ja lähme sõdime edasi 10 min pärast. Läksin üles, panin uue laadungi masinasse pesu, ja siis tuli tasakesi hiilides mu juurde, et sorry, lepime ära, palun kallistust. Aga ei, need asjad ei käi nii et käitud kuidas tahad ja ütled ühe sõna. Pikk jutuajamine, UUESTI. Kannatust. Millalgi peab ju midagi kohele ka hakkama jõudma. Okei. Läksime alla, tegime ka käsitöö-päeva teemat ikka. Laotasin jälle katte lauale, et saaksime liimima hakata. Tükk aega sõbralikult pusisime, siis ärkas kutt üles. Nuttis ja karjus ema järgi. Võtsin sülle, lohutasin. Läksime alla, ta nuttis ikka, panin diivanile ja teki peale, et äkki jääb magama. Samil oli kõht tühi, praadisin kartuleid. Sõi isegi ära, mis on ime. Tegime käsitööd edasi, poiss tuli ka. Kuni ema jõudis koju JÄLLE. Sama jama, poiss nutab ja karjub ema järgi, aga selleasemel et 4 min mängida, visati ta timeouti oma tuppa. Röökis mingi 15 min lihtsalt kuni ta juurde läksin, rahustasin maha, rääkisin, võtsin kukile, ja tegime käsitööd edasi. Kleepisime ja sodisime jne. Koristasime koos mängutoa. Selleks ajaks oli majapidajanna puuvilju lõikunud. Tegime väike pärastlõunasöögi. Kauss puuvilju. Sai nalja isegi, üle pika aja nendega. Tore oli. Siis ma vaba. Rääkisin empsiga netis, kui nad üle 10 min hakkasid ukse taga käima, igasuguseid asju teatamas. Näiteks, üks hetk Sam tuli, et tead meil su abi vaja, me peame poisile kurva näo panema sest ta ei aita meil koristada. Läksin sinna, klaarisin asja ära, kõik sai koristatud ja keegi halba nägu ei saanud. Jee. Tore, et nägude süsteem midagi mõjutab, ja et minimiss minult abi tuli küsima. (või siis oli asi selles, et ta sai vahepeal kui kurtis ka arvutisse piiluda ja sinna lill kirjutada või ciao teha:D ). Igatahes, õhtusöök. Internet. Koduigatsus on nüüd ametlikult peal. Tore. Vähemalt siiani oli okei. Elan üle. Nutan ja saan hakkama :). Nagu alati. Igatahes, kell on 21.10 ja lapsed röögivad teises toas, isa jõudis koju, ema tuli jooksumasinalt ära, nad peaksid 3 tundi tagasi magama, aga nad on üleval ja ei kavatsegi magama minna, seega mina panen TAASKORD klapid pähe ja üritan magama jääda. Homme 11.30 tööle, aga 6 äratus, sest ei taha iseenda unerutiini sassi ajada. Midagi hakkab juba välja tulema. Väga uhke enda üle. (pssh, näete nüüd, kes kunagi ei uskunud et ma võin ka hommikul vara vara ärgata iga päev, haah). Igatahes, igasugused pinged on laes, lastega- kas hakkavad reeglid tööle, kaua kannatan kõike, lähedastega- koduigatsus, kurbus, interneti-vajadus, et kui arvutiklapp on lahti, siis südames tean, et ei ole üksi , vähemalt keegi on ikka arvutis ja on võimalus et keegi kirjutab. Nii kui arvutiklapi kinni panen või pimedat ekraani näen, olen õnnetu. Olen jälle üksi. Interneti kaudu tundub eesti lähemal. Isegi praegu tunnen, et mu lugejad on minuga, ja ma pole üksi. Ja nii kui arvuti käest panen, võtan padja kaissu ja üritan võimalikult kiiresti magama jääda, et mitte üksi olla. Arvuti, See aitab praegu ainsana kurbuse vastu. Sellepärast hoian öösel ka klapi lahti. Tean, tean. Paljud ütleksid (vähemalt kohalikud peo-hullud aupairid) : mine välja, OTSI sõpru, ära konuta toas, saa üle. Aga ma ei tahagi praegu kedagi otsida. Tahan tunda, et kodustega on kõik korras, siis olen mina ka rahulik. Tahan saada kindlust, et teen lastega kõik õigest ja ei panusta oma 3 ndal nädalal pere juures uute sõprade leidmisele veel. Need pole hetkel kõige tähtsamad, vähemalt minu jaoks mitte. Tahan olla enesekindel oma töös, mida tulin siia tegema. Aega küllalt et sõpru otsida ja leida ja rõõmu tunda neist. Kujutan ette, et kõik eestikeelsed laused ja sõnatüvekordused ja värgid ajavad hiljem täiega närvi, et nii kirjutan, aga noh, ega väsinud tüdrukult ei ootagi midagi muud. Keskendun pigem üleval-püsimisele. Igatahes, saan hakkama. Ärge muretsege. Olukord on üsna jõhker see pilt, aga kannatan ära. Ise valisin sellise tee ja saan hakkama. Läbi raskuste tähtede poole. United States, Bring it on!