preili viirus!

Ärge küsige, ma ei räägi täpemalt! Eile õhtune emaga jutt andis lootust, et täna tuleb parem päev. Olin nii valmis selleks juba, psühholoogiliselt valmis, ka sõjaks, aga valmis. Ja hommikul, kõigepealt ei saanud aru mis toimub, peas käis ringi ja siis läks süda pahaks ja siis olid kõik muud jutud juurde. Hommiku veetsin vannitoas, ema andis haiguslehe tänaseks ( lahe sõna:D ). Magasin kolm tundi, rääkisin empsi ja musiga juttu, magasin veel kolm tundi, siis rääkisin veel empsi ja musiga juttu, siis tulid lapsed koju, hakkasid ukse taga käima koguaeg, näitasid kummikuid ja jooksid toas ringi, tahtsid niisama tarka juttu ajada, võibolla mulle tundus aga nad igatsesid mind, või siiski tundus ainult. Teine lapsehoidja on teisipäeviti pärastlõunal tööl, sest emal õhtul kursus. Tema sai lastega väga hästi hakkama, sest on siin töödanud juba 6 aastat. Kasutas samu lauseid mis mina, ükskakskolmreegel, kõik sama, aga teda nad kuulavad, mind siiani mitte. Aga eks homme näeb, mis saama hakkab. Homme peaks olema töö 2ni, siis 4st lähme ema sõbrantsile külla kellel ka aupair ja saame temaga natukene aega veeta koos. Loodame, et on tore tüdruk ja saan uue sõbra :) Igatahes, kõht praegu valutab aga vähemalt ei ole enam südamepaha ja peapööritust. Mingi viirus liigub siin ringi, loodetavasti magasin ta välja. Kähku tuttu, ja hommikuni! Koduigatsuse päev oli ka täna! Tunnen perest puudust! United States, Bring it on!