Monday, April 25, 2011

Mul on alati olnud üks komme- igatseda, kui ma teid ei näe!

Kallid! Tunnen teist puudust! Tunnen puudust päris siiratest kallistustest! Tunnen puudust sõpradest, kellega on lõbus ja kellega koos tunnen ennast hästi! Tunnen puudust kodust, lähedastest, heaolutundest! Kuulan pokineni- sõpradele, ja üha enam mõistan, mis väärtus on sõprusel ja mis see inimese elule juurde annab.
Hommik. hommikusöök, koristus, lastega basseini, poiss kukkus lõua lõhki ja tegelt peaks õmblema minema, aga host-ema ütles et ta ei taha last traumeerida nõelte ja arstidega, et paneme plaastri ja küll kokku kasvab. Suur haav. Aganohokei. Basseinis, tuli puhastusmees, nägi välja täpselt nagu see master shefffist see paks kokk, ja selline, muhe vend oli. Marssis hoovi, basseini, kupatas meid veest välja, lõbus-sõbralik. Vahva. Aitas meil ujumisprillid sügavast osast põhjast kätte saada. Kolisime mullivanni, sealt tuppa, lõunasöök, me läksime poisiga jalutama, ta jäi vankris magama, tüdruk jäi emaga, tagasitulles kolisime basseini ja olime seal terve pärastlõuna kuni kutt magas, mängisime õdedega ja host-isa tuli vahepeal kiusama meid ja nalja sai palju! Natukene, selline, tunne on ikkagi. Et ema rääkis see üks tõsine jutuajamiseõhtu, et ta tahab alati endast maksimumi anda et lastega koos olla ja nendega tegeleda, aga täna, meil ei olnud mingeid plaane, vaba kava ja bassein ja ta istus ja luges ajakirja ja päevitas. Ma natukene imestasin, et no võimalus lastega tegeleda aga lihtsalt just sellepärast, et TJORVEN ON TÖÖL PRAEGU, siis ta ei saanud lastega mängida või nendega ujuma tulla. Mitte et ma ei teeks nendega tööd meeleldi, aga pigem, et nad tunnevad emast ja emaga koosolemisest puudust. Väga! Raske oli vaadata, kuidas ta lihtsalt ajakirja süvenes laste asemel.
Igatahes, poiss ärkas, jonnis nuttis kisas lõi, aga noh. saa hakkama. Vanaema jõudis ka külla. Tõi mingeid kingitusi jälle lastele. Tüdruk sai mingi värvidekomplekti. Loomulikult kohe pidi katsetama, kuidas töötavad, guassid pm, ja tuul oli ilus õues, ja näitas emale pilti, ja tuul lennutas selle otse tüdruku valgele maikale. Tore. Kes siis pesema hakkas seda ja kes oli ainuke, kes hoiatas, et peab kinni hoidma kõvasti ja et äkki peaks toas värvima jne? Arvake? veelkord?
Koristasime lõpuks laua, katsime ära, ja õhtusöök. Majapidajanna käis ka täna muideks, koristas ja tõmbas tolmu ja pesi pesu ja nõusid. Peale õhtusööki aitasin tal kööki koristada, tema pesi, ma kuivatasin, pärast vaatas siiralt ja ütles aitähh, kuigi ta väga inglisekeelt ei räägi, aga seda oskas küll, aitähh! Okidoki. Tüdruk juba magas õhtusöögilaua taga, poiss vaatas isaga telekat, võtsin siis hetke ja panin tüdruku sünnipäevaüllatuse üles. Kodus meisterdasin NYs kirja valmis et Samantha! Happy Birthday! Ja nüüd see istub tema aknal, Koos õhupallidega. Eks homme näeme, mis reaktsioon tal tuleb. :) Loodan, et meeldib. Host-emaleisale küll väga läks peale selline armas üllatus. Üllatus valmis, tuba korda sätitud, bj selga ja tekialla. Jutud kodustega ja blog ja pokinen-sõpradele. muhe. Tuduaegnüüd. Muidu homme väsinud. Viimane kord laulu, ja headööd, kullad!
United States, Bring it on!

No comments:

Post a Comment