Preili-kuus-head-nägu!

Täna oli tore. Hommikul sain ilusti päevakavast kinni peetud, voodid tehtud, riided kappidesse, esimene laadung masinasse pesema, vannitatud, söödetud ja 8.43 sõitsime välja. Parim aeg minu aja jooksul ilmselt väljasõiduga. 8.30 on eesmärk. Jõudsime väikse hilinemisega, aga see polnud midagi hullu. Okei. Kuna ema hommikul tundus kahtlev, et mul kõik tehtud, sõitsin koju tagasi, et kõik asjad üle kontrollida ja netis olla natukene... Tulin siia, tegime pesumasina tühjaks ja uuesti täis jnejne.. Sain natuke rääkida ja juba pidin minema kimama. Korjasin pisipõnni peale, tegime autos mõnusa lõunasöögi, siis läksime tunniks lastemuuseumi, kus on ikka hullult tore. 2st olime kodus, sest tööpäev lõppes, aga kuna ema polnud veel ja teised koristasid, istusin ta juures igaksjuhuks, et kui mu tööpäev veel pole läbi. Maeitea, natukene segane see vaba aeg ja tööaeg aga noh, küll kõik selgub. Tüdrukud jõudsid koju, panin lõunasöögipakid valmis, 15.40 startisime hostema sõbrantsi juurde, kellel ka aupair. Rääkisime natukene, sõbralik ja hästi avatud neiu. Mõnus stiilne maja neil. Järve kaldal. Suvel võib seal ilus olla. Aga ega meil ookeangi paha vaade pole. Tegime hiinatoidu õhtusöögi, lapsed möllasid veits batuudil, kuigi õues tibutas, aga nad nii väga tahtsid, okei. Tulime 8st koju. Puhkeaeg, eilne haigus mõjub veel, väsitavalt. Okei. Oma toas, lapsed pidid iga viie minuti tagant koputama ja uurima mis ma teen, ja ikka meelde tuletama et NAD OLID TÄNA VÄGA TUBLID JA SAID KÕIK KUUS NAERUNÄGU! (hommikusöök, lõunasöök, õhtusöök, vannitamine, käitumine, koristamine). Nii uhked on enda üle. Loodan, et see süsteem hakkab toimima lõpuks, et nii kui ähvardan halva näo panna, siis kohe muudavad enda käitumist. Aga eks sinna aega veel. Igatahes, arvutis, sain teada et Sandra lahkub ja väga varsti. Kurb. Väga sarnane, oleks olnud väga tore aeg koos. Ja lootsin, et tema toel elan selle põrgu läbi, aga nüüd tuli küll kurb hetk, et pean üksi hakkama saama siiski kõigega. Väike pisarahetk, ja loomulikult valisid lapsed aja, et mind tüütama tulla. Ma ei tea, kas nad sellest emale ka räägivad ja ma pean jälle seletama, miks õnnetu olen. Miks? Ma ei taha koguaeg kellelegi vabandada ja selgitada miks ma ENDA toas õnnetu ei või olla, lihtsalt niisama. Jätke rahule lihtsalt! Pagan! United States, Bring it on!