preili viirus-2

Preili-mulle-meeldib-kui-tervis-jamab, alustas hommikut ilusa kõhuvalu ja kätevärina ning jõuetuse saatel. Sain vist viiruse tiiruga tagasi. Hommikutegevused, vaevaliselt, lapsed kooli, vaevaliselt, poodi rohtu ostma, kodus koristamine, vaevaliselt, kooli lastele järgi, vaevaliselt. Meil oli täna kella 4st 8ni spa-kohtumine, aupairidega, meie piirkonna omadega. Lõuna paiku arutasin host-emaga, kas on mõtet hakata riskima, et homme vabsee voodist ei tõuse, kui veel külma ka saan. Einoh, võiksid ju ikka minna, ega palju võimalusi sõpru leida ju ei ole, ja sul on sõpru vaja, mine mine. Noh, mis ma nende sõpradega teen, kui ma homme tööd ei saa teha, sest ei saa lihtsalt voodist püsti tõusta. Aga okei, rohud sisse, pakkisin asjad ja võtsin tunnise autoreisi võhivõõrasse külla ette. Tee peal küsisin kolm korda üle poodidest, ega eksinud ei ole. Hullult lahedad väiksed poed, spordivarustuse poed, meretoidupoed.. Ümbrus oli täpselt nagu.. selline.. hmm. Saaremaalik. Madalad puud, silm võib-olla pettis, aga tundus, et nägin isegi kadakaid :). Kõrge kuivanud kulu, üks sirge tee, auklik osaliselt, täppselt siuuuke tunne, et kohe kargab mingi känguru või keegi teele ette. Maeitea miks selline tunne oli, aga oli. Hullult lahe ja samas hullult õudne, sest ei olnud väga kindel, kuhu pean minema lõppude lõpuks. Okei. Leidsin õige teeotsa üles, ja siis läks asi huvitavaks. Väike kitsas tee, ilusa alfaltiga, künkast üles, künkast alla, künkast üles, künkast alla, ja kui üles hakkasid tõusma, siis vaatasid lihtsalt et tee saab otsa, ja siis läks sügav langus jälle. Hullllllllult kõhe oli. Aga künka tipust nägin ookeani iga kord. Jõudsin kohale. Parkisin auto ära. Sõin ühe mäki burgeri, sest see oli ainuke, mille peale ma täna kui söögi peale mõelda suutsin, kõik muu ajas lihtsalt ööööökima. Vabandust, üks keedemuna ja 4 viilu puhast saia ka, aga see pole väga toit, mitte et burks oleks, aga parem ikka kui mitte midagi. Korjasin oma asjad kokku ja hakkasin peaust otsima, kust leiaks teised üles. Läksin siis sealt hotelli peauksest sisse, vastuvõtulauast uurisin et kust ma aupairid leida võiksin. Naine tegi suured silmad pähe, tema küll ühtegi näinud ei ole, ja ei tea ka et meil mingi kohtumine oleks. Helistasin emale et kas olen ikka õiges kohas, 4 korda ei vastanud, okei. Siis avastasin, et mul telefonis siiski EI ole LCC (kohaliku koordinaatori) numbrit, seega ei saa temale ka helistada ja küsida. Istusin nagu hunnik õnnetust seal, ja ei olnud väga kindel mis edasi teha. Lõpuks naine küsis et kust ma selle info sain, ja lasi mul arvutist vaadata, ja kontrollida. Siis selgus, et ohhoo, oleksin pidanud võtma spa-ukse, ja saatis mind viisakalt sinna. Spa-s võttis üks meeldiv noormees vastu, küsis mu nime, "VABANDUST, kas te saaksite hääldada tähe kaupa, või okei, no ma panen lihtsalt au pair". Väike naer. Keldrikorrusel on riietusruumid, siit trepist vasakule alla. Okei. trepist alla. Kus riietusruumid on? Millises massaaši-ruumis ma riideid pean vahetama? Oi, siin juba bassein. Okei. Vist mitte. Võtsin tarkuse kokku, leidsin ukse üles, riidevahetus, nägin Simat, tutvustas uut aupairi, elab minust tunni kaugusel. Leppisime kokku, et kohtume basseini ääres. Olime esimesed, kes jõudsid kohale. Istusime basseini ääres, lobisesime niisama, vahetasime pere-muljeid. Avastasime, et meil mõlemal plaan pühapäeval NY minna rongiga, et suhtleb veel, lähme samal ajal, ja siis ma ju ei peagi üksinda reisima. Nii tore. Selgus, et ta polegi nii uus tüdruk usas. Ta 4pool kuud olnud (vihkan-seda-nime) Massaatsuuuuusetsis. Siis vahetas pere, nüüd siin. Tore, saksa tüdruk, Eva. Välimuselt ja olekult nagu minu-Otepää-Grete. Leidsin endale uue sõbrantsi, tore algus. Nautisime ookeanivaadet lamamistoolilt, ujusime paar pikkust basseinis. Siis hakkas tasapisi tüdrukuid juurde tulema. Kõik tutvustasid ennast ja jälle paar uut nime (mida enam vist siiski ei mäleta, aga allmighty facebook, thank you). Lobisesime niisama, nautisime vaba aega, mõned käisid jõusaalis, mõned käisid saunas, mõned ainult ujusid ja lobisesid. Ei hakanud sauna ette võtma, kujutasin lihtsalt ette kui surmväsinud ma peale seda oleks ja kohe kindlasti ei tahaks tunnist-pimedas-võõras autosõitu ette võtta sellises poolhaiges-väsinud olekus. Seega piirdusin ookeanivaatega basseiniga. Istutasin ennast akna alla lamama, ja nautisin ookeani. Mingi vanem paar tuli mu kõrvale. Naine läks ujuma, mees hakkas minuga juttu puhuma. Kas olen siin esimest korda, oi, eestist, mul üks nõbu päris lätist, balti meri, ilus. Au pair? Kuidas pere on, tore? Kas saunas oled käinud? Kust ma sauna võiks leida. Ja kadus. Vähemalt sinnani oli sõbralik. Väike jutuajamine Simaga, nimi kirja, paar grupipilti, headaega ja kodupoole. Pime. Kütust vähe. Otsisin tanklat. Okei, esimeses ei saanud sulas maksta, sest maja lukus ja closed. Sõitsin edasi, siis enam polnud kindel, kas olen õigel teel. Kuigi meie juurest peaaegu, viib suur 27-maantee igasse külla, kus on aupaire. See nagu tallinn-tartu maantee, läbib PEAAEGU kõiki tähtsamaid kohti minu jaoks. Suur maantee, kuid siiski polnud kindel, et pole kuskilt kurvist valest läinud. Mis iganes. Minuga juhtub ju alati. Lõpuks, ei, olen õigel teel, leidsin tankla. Esiteks, viisin raha müüjale, printis tseki, läksin auto juurde, üritasin paagiluuki lahti kangutada, tükk aega, ise omaette naersin et väga loll tunne, ei saa mingit pagana paagiluukigi lahti. Siis, pane püstol sisse, ja kuidas kütust tulema hakkabb? Vajuta nuppu, või tõsta nuppu? Kas pean kinni hoidma või misasssssja, ja ei saanud jagu sellest, kõrval autot tankis mingi noormees, palusin ta appi, näitas et lihtsalt ise hoiad nuppu üleval ja kütus tuleb. Läks oma tankuri juurde tagasi "Oota, sa sõidad autoga ja ei ole varem tankinud?"NAER, jaa, olen eestist, pole veel päris käpp kõigega. Oo, tore, kuidas siiani meeldib? noo kohtumiseni siis. Tore, sõbralikud inimesed on vähemalt siin. Jõudsin õnnelikult koju, rääkisin host-emaga veits kütusest, et tema arust 65 dollarit nädalas maha sõita on liiga palju. Aga no mina ju ei hakka ka laste kütust kinni maksma, et neid kooli viia ja tagasi tuua, ja kus iganes veel sõidutada. Õhhhhh. Õhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh. Okei. Homme sõidueksamile kell 3, ütles et kui blokkima hakkab, helistan host-emale, tema helistab autokooli ja sealt võtab mingi boss kohe ühendust, et mind sõitma lastaks. Aga loodame, et aksepteerivad mu pabereid. Loodame, pöidlad pihku, rahvas! Ja edu mu 5-minutisel sõidueksamil. Vasakkurv, 2 stop-märki, külgbox, 3punktipööre, 180kraadi ja tagasi, kaks stop-märki, üks paremkurv ja korras. Tore. Ja nii tehakse sõidueksameid ühes maailma suurimas riigis. Ja see siin veel karm eksam ja süsteem. Halleluuuuuujah, eesti lubadele! Igatahes, tuduaeg, panin kallistused eesti poole teele, loodan et saate kätte! United States, Bring it on!