Preili 11-kuud

Täna, 11 kuu pärast, on viimane tööpäev :) Usun et siuke hakkab olema tavaline rutiinne tööpäev. Kella 7st hommikutoimetused, hommikusöögid, lunch boxid, pesu masinasse ja kuivatisse, lapsed sööma, autosse, kooli. Peale kooli käisin East Hamptonis üles otsimas kohti, mis ema nimekirja pani "Find yourself!". Koha, kus tüdrukud tennises käivad, kommipoe, ja meie külas kaks arsti aadressi. Orienteerusin, otsisin kohad üles, siis tulin meie kodukülla, otsisin tüdrukute kooli üles. Sõitsin ringi, võtsin kaardi ette ja ei olnud kaardi järgi kohas kooli kuskilt otsast. Ja, sõitsin niisama ringi ja keerasin lihtssalt tunde järgi kuskile, et otsida ja otsida. Ja jõudsin mingi maeitea mis teedpidi rongijaama, siis ei leidnud enam ennast kaardiltki üles, ja helistasin emale, et okei, enam ei oska ise orienteeruda ja jään poisi pealevõtmisega hiljaks muidu. Ta ei vastanud. Hakkasin edasi sõitma, ja nii kui vasakule ära keerasin, seisin kooli ees autoga. Hea, et ta vastu ei võtnud. Oleksin küsinud: Ma nüüd seisan rongijaama kõrval, kus kool on. Ja ta oleks vastanud: vaata vasakule 50m. :D Duuhh. Okei. Kähku kodus lõunasöök kotti kaasa, Kimasin kooli poole. Väike lõunasöök kooli ees. Kutt jäi kohe magama, kui sõitma hakkasin. Rahulikult surfasin siis tennisekooli ettte minimissi ootama. Poolteist tundi aega. Jee. Kirjutasin igasuguseid kokkuvõtteid, koristasin autot ja käekotti, puhkasin vaikuses ja ootasin. Trenn lõppes, pliks peale, koju. Lõunaboxid valmis, väike lõunasöök. Ja oligi kell 4 ja tööpäev läbi. Ema tegi õhtusöögi, lapsed kisasid täna eriliselt palju terve õhtu otsa. Vastik. Südametunnistus täiega piinab. Majapidajanna töötab 2st 9ni. Mina ,kui aupair, MINU põhiline ülesanne peaks olema lastega tegelemine, aga nii kui tööpäev läbi saab, olen ju mina vaba, ja tema peab siis nö minu tööd edasi tegema, mitte enam maja koristama igalpool. Istun oma toas, netis. Muud ju teha pole hetkel, väljas kuskil veel käia pole. Ei saa elutoas ka olla, süda lihtsalt valutaks terve aja, sest Andrea peab koristama ja lastega tegelema ja mina niisama istuksin kõrval, ema ju ütleb et sul vaba aeg, sa ei pea meiega olema... Hea nõme tunne. Õhh.. Igatahes, igatahes, igatahes. Täna sadas vihma, palju palju vihma. Kõik ujus. Nõme ilm, sakib sakib. Vähemalt lilled õitsevad igalpool, nartsissid tee äärtes, puud hakkavad tasakesi pungasid ilmutama, võiks ju kevadetunne ka tulla päriselt. Nohjah, ei oskagi midagi öelda enam. Varsti kimame Arizona poole, See pühapäev vaba päev ja rongitan New Yorki Peggyga üle Brooklyni silla kõndima Aupairidega ja pärast linna peale tsilllllllima. Veits jube on üksi hakata reisima ja orienteeruma ja otsima, aga noh eks suur tüdruk peab ju kõigega hakkama saama, isegi ühes usa suurimas linnas orienteerumisega. Loodame, et see sama lihtne ja ohutu, kui metsas müttamine :) Džunglid mõlemad ju. Okei, Tuduaeg. Tv-st tuleb American Idol ja unenägudes tuleb Eesti- kodu, sõbrad, lähedased, kallid. Keegi võiks pakiga kallistusi teele panna, vahel vaja lihtsalt tagataskust natukene jõudu ammutada, ja siis oleks kallistuste-laegas päris hea lahendus. Pliis? United States, Bring it on!