Põrgu päralt küll!

Tere-õhtust-hommikust! Eile oli jube nõme päev. Oli küll vaba pärastlõuna, aga istusin terve aja kodus, üritasin magada ja terveks saada, ja nad röökisid kõrval toad terve päev otsa, lihtsalt ei saanud silmi kinni panna ja puhata. Seega, töökohas elamine pole kõige kergem lahendus kõigele. Õhtul, kui asi väga käest läks ja me majapidajannaga kahekesi jäime nendega, oli ikka üks põrgu küll. Karjusid ja röökisid ja lõid ja sõimasid, vihkan sind, mine ära mu kodust.. Mida sa muud lapselt ootad, kui talt komm käest ära võetakse. Aga sel ajal, kui sa oled kõige suhtes tundlik, sest sa alles harjud, siis isegi need sõnad teevad haiget. Kunagi ma vaatan sellele kõigele tagasi, ja naeran, sest elasin kõik selle üle ja ei andnud alla. Igatahes, lõpuks, peale sõjakat vannitamist ja õhtusööki, kui kuulsin et nad tulid alla, ühinesin nendega tv ees ja minimiss tuli vabandama ja väike poiss ka. Siis hakkasin siiralt nutma. Rääkisin, et iga kord kui nad õelad on, tunnen mina ennast kurvalt ja nad üritasid lohutada, et kui sa naeratad siis pisarad jooksevad ukse taha ja ei julge enam tagasi tulla ja sina pead julge tüdruk olema. Vot nii ütleb väike laps pisaraid valavale neiule. Palus vabandust. Isa jõudis koju ja ei tahtnud sellise välimusega ta silme ette jääda, lükkasin lapsed enda toa ukse vahelt kööki, ja oligi õhtuga ühelpool. Kuna nad rääkisid kõva häälega edasi, panin usa aja jooksul esimest korda klapid pähe, et magada saaks. Lõpuks hakkas isegi muusika häirima. Nohjah, ikka juhtub. Mõtlesin kõige üle pikalt järgi enne kui täitsa tudule jäin. Kõige üle. Kas saan hakkama ja millal nad harjuvad ja omaks võtavad ja MIS EDASI SAAB. Tunnen perest ja sõpradest puudust, sest siin võitlen ainult iseenda eest. Pole kedagi, kelle abile loota. Peale iseenda. Üksi. Aga saan hakkama, nagu alati olen saanud. Läbi raskuste tähtede poole. Laupäev, 2.aprill 2011, mitte just mu unistuste päev, aga ajas asja ära kah. Hommikul, nii kui host-ema alla tuli, otse minuga rääkima. Et minimiss eile õhtul rääkis kõik ausalt ära, et nad olid õelad mu vastu ja et ma valasin pisaraid ja rääkisin nendega, ja mis ta tundis. Küllaltki õige versioon eilsest õhtust. Üllatav. Üritas jälle õigustada nende käitumist ja et mul koduigatsus ja sellepärast rivist väljas. Aga ta isegi ei mõista vist seda, et lapsed lihtsalt istuvad pähe ja nad ei võta mitte midagi ette ja kõik las olla. Lükkavad lihtsalt minu kaela. Asi ei ole üldse minu tulekus või uues olukorras, asi on nende elulaadis. Aga seda vist nimetataksegi kultuurišokiks, mis mul praegu on. Liiga erinevad ühiskonnad. Igatahes, Mingi aja pärast tuli minimiss ka alla ja uuesti vabandas ja üritas selgitada, miks ta nii käitus ja sõber olla (loe: tahtis mu riidekapi ülemiselt riiulilt oma printsessi raamatuid tagasi, mis ma talle raamatukogust tõin aga peale eilset või üleeilset draamat ära võtsin). Okei, sõbrad. Hommikusöök. Kutsusid ratastega sõitma. Me jalutasime, ja nemad väiksed ratastasid. Pool tunnikest värskes õhus, suurepärane ilm, uuesti-turtsuvad lapsed ja mälestused eelmisest õhtust. Halleluujah! Koju jõudnud, veits netis kodustega, ja tahtsin siit välja pääseda natukeseks. Läksin linna peale, otsisin itaalia söögikoha, kus laste röökimisteta istuda saaks. Kõigepealt, leidsin üles, okei. Läksin leti äärde, ebameeldiva käitumisega teenindaja. Tema taga mingi mees teeb kohvi v kakaod või mida iganes, ja järsku hakkavad üksteist sõimama, kui me olime teenindajaga just poole peale tellimusega jõudnud. Ma ehmatasin, kokk karjus köögist et nad lõpetaks, aga kus sa sellega, lasid täiega edasi. Ma vaatasin suu ammuli lihtsalt, et mis toimub :D Ja lõpuks nad tõid mulle lauda suure karbiga pitsa, ja said kurjaks kui ma ütlesin et ma jään siia, terve aja vahtisid mind seal väikses toidukohas vihaste pilkudega. Väga meeldiv, aganoh, ükskõik. Sain lastest puhata, rääkisin netis juttu nats ja nautisin vaadet tänavale, mis ikka täiega vastab lausele : elu kui filmis. Kõht täis, tulin siia tagasi. Vann, sättimine. Kell 2 hakkas töö. Sugulased olid külas, seega minul tööd vähem ja valvamist. Mängisime peitust, panime puslet kokku aj rääkisime sugulastega. Kella 4st hakkasime peole sättima sest ema bronnis hommikul naaberlinnas lasteteatris mingil pereüritusel piletid. Panime uhked riided selga ja isa järel sõitsime kohale. Pool tundi sõitu, isa kimas ees ära, unustas vist et ma järgi sõidan ja et kiirusepiirangutest peaks kinni pidama. Kartsin et ei jõuagi kohale. Õnneks jõudsime. Isa hakkas koju tagasi sõitma kui meid ukse ette viis parklast n 50 m jalutada, aga viis autoga. Norms. See oli nagu kellegi eramaja. Õhupallid käsipuu küljes, trepist üles. Minimiss tõmbas ukse lahti ja me kõik ehmatasime. Mingi purjus mees kutsus meid uksest sisse, minimiss ütles et see vist kellegi sünnipäev et me pole õiges kohas. Küsisin üle ja selgus, et siiski õige koht. Uksest sisse, lapsed klammerdusid mu külge. Kõva muusika, palju täiskasvanuid, suur lärm.. Jube. Väiksed printsessi kleitides lapsed seisid emade kõrval paigas mossis nägudega, mõni näris pitsat, mõni nuttis. Kaunistatud oli ruum küll lastepäraselt, aga sisu, ja kõik mis toimus oli pigem täiskasvanute labrakas. Isad õllepudelitega ja emad lohutavad lapsi. Mu tibud nii kartsid, et sõime pool tk pitsat ja juba jooksime uksest välja. Nii et milline hiilgavalt tore pidu, mille jaoks me nii uhkelt riide toppisime. Mõttetu. Ja siis algas kõige huvitavam osa. Kojusõit. Ma väga ei mäletanud tuldud teed ja kahtlesin igal ristmikul, aga tegin siiski õiged otsused ja jõudsime õnnelikult (kuid õnnetuna) koju. Sugulased hakkasid ära minema, mängisid veel nende koeraga. Ema isa lahkusid ka. Me läksime vannitama. Siis pöörasid lapsed ära. Olin täna täiesti üksi nendega. Vot mind ei huvita mida sina ütled, mina lähen vanni ja panen kuuma vee jooksma kui MINA TAHAN SEDA. Vot nii on meie majas lood. Okei, ei viitsinud enam pingutada, tehku mis tahavad, peaasi et ma valvan et nendega midagi ei juhtu. Peale vannitamist vanaisa võttis nad all vastu ja nad vaatasid telekat kuni ma vannitoa ära koristasin. Siis tegime väikse õhtusöögi, jätsime vanaisale headaega, ta hakkas 4 tunnist autoreisi tegema kodu poole. Ohutut kojujõudmist. Okei. Õhtusöök siiski ei läinud nii hästi, kui lootsin. Pisipõnn keeras ära ja röökis terve aja ja sõimas ja lõi ja ründas. Tore kordus eilsele. Aga erinevus: minimiss astus mu eest välja ja toetas mind ja üritas poissi veenda sööma. Vau! Mingi areng on toimunud. (või siis tahab ta enda raamatukoguraamatuid väga väga väga palju tagasi saada). Lõpuks vanim tüdruk tuli sõbrantsiga tuppa, ja aitas mul ta ära sööta. pesin nõud. tegime popkorni. ja panime hannah montana movie peale. Jee. rahu ja vaikus tund aega. Ema ja isa jõudsid mööblishoppamiselt (ärge küsige, ma ei saanud ka midagi aru) tagasi, ja kohe hakkas kisa ja lärm peale, ema saatis mind üles nende hambaid pesema, okei, pisipõnn hakkas röökima ja klammerdus ema külge. Ta lihtsalt viskas ta mulle sülle ja saatis üles. Aga ega väikse jalgadega on ka tore näkku saada ja rusikaga kui ta tige ja väsinud ja õnnetu on. Lahe. Ja kui ema lõpuks üles tuli: sa oleks nad pidanud varem magama panema. Kuigi hoolimata et täna lubati meil kinoõhtut teha ja eelmine nädal vaatasime 11ni filmi, siis nüüd mina tegin jälle valesti midagi, mida tegin tema järgi. Tore. Nii tore. Okei. Ema võttis üles ja pani nad magama. Pesin all vanemate tüdrukute sõbrannade nõud ära ja arutasime emaga homset päevaplaani ja nüüd ma siin.. Tuduaeg. Ja mida kauem siin kirjutan, seda vähem saan puhata. Iga minut on oluline. Homme nad arsti juurde bostonisse, seega lapsed mul ja tööpäev. Seevastu andsid esmaspäeva vabaks. Päris ei jõua ju ära oodata! Peaks vist vabadel päevadel hotellitoa võtma, et saaks päev otsa kuskil magada ja puhata vaikuses. Igatahes, igatsen teid! Kallistused kõigile! United States, Bring it on!