Oeh. Ja saigi läbi. Pole enam mägesid ega palme ega 30 kraadi sooja. Tore oli! Hoolimata sellest, et kaks nädalat pole oma pooltteist puhkepäeva näinud, rääkimata ületundidest, kokku 120 tundi tööd 11 päevaga. Miks ka mitte.
Igatahes, hommmik. Magasin tunnikese sisse, aga õnneks olen alati arvestanud 2 tundi enne tööd üleval olla, vähemalt reisil. Seega jäi aega pesus käia ja asjad veel kokku sättida, mis kohvri kõrval olid. Kiire hommikusöök. Siis pakkisin laste viimased asjad kohvrisse, käisin nagu nuhk kõik nurgatagused ja kapid riiulid läbi, et midagi maha ei jääks, sest never know kuhu nad midagi pistnud on. Lõpuks, kui vist kõik korda sai, kohvrid suured jäid esikusse homset ootama, et fedex need peale korjaks. Oma pakid võtsime autosse, jätsime vanaemaga headaega, ja kimasime lennujaama poole. Enne viskasime auto rendikohta tagasi, ja võtsime bussi lennujaama. Seal läks tükk aega turvakontrollis. Kus selgus, et mu juuksebalsam on liiga suur ja kreem on liiga suur ja šampoon on liiga suur, ja viskas minema, sest mis mu enam ikka nendega teha on. Kahjuks. Kõige väärtuslikum asi kotist läinud. Hurraa. Pole hullu, ostame uue. Siis istusime 3 tundi ja ootasime lennukit. Tuli juba väravasse, ja siis tagurdas minema. Tund aega lend hilines, ja istusime ja ootasime ja lapsed tegid mürglit ja käisime lõunat söömas isa ja lastega ja huh,. Aeg venis. Lõpuks saime lennukisse, jagelesime istmetega, et kes kus, ja vahetasime, et isa saaks meie juures istuda, lapsed nõudsid , valju häälega. Ja lend võis alata. Tulles istusime pool tundi värava juures ja mürisesime, aga nüüd hakkasime kohe liikuma ja kiire õhkutõus ning pilvedesse. Tore oli. Lihtsalt imetlesin terve 4pool tundi aknast väljas olevat. Supper, tavaliselt kardan kõrgust, aga nüüd mitte. Sain akna alla koha ka, nii et veel parem. Vaatasin "Friends"'i ja naersin omaette pool teed, hullud koomikud ikka, teine pool reisist vaatasin mingit krimisarja, kurjuse kannul, jah. Tegin pilte ja sõin ja vaatasin tvd. Ja kui lõpuks tuli teade, et hakkame maanduma, siis oli .. huh. aeg läks lennuga. Ei pannud tähelegi. Lapsed olid ka rahulikud, sest istusid eraldi, ja üks emmega teine issiga, nii et tore. Magasid suurema osa ajast kah. Lõpuks, NY. Welcome home, nagu stjuuuuuardess ütles. Tiirutasime ümber NY, nägime kõiki neid miljoneid tulekesi ja väiksed staadione üle linna, ja maanteedel kimavaid autosid, ja .. ilus vaatepilt oli! Tegin palju pilte ka. Iga külje alt ikka NY-st pilte vaja, alt ja ülevalt ja keskelt. Maandusime, asjad kokku ja headaega. Lennujaama ees otsisime oma limusiini üles, ja asjad peale ja kodupooooole minema. Lapsed mürgeldasid terve sõidu, hüperenergilised, tore küll. Siis kodus. Pakkisime koos lastega nende seljakotid mängutuppa laiali, ja hakkasime vanni sättima. Siis võttis ema töö üle.
Mis ma nüüd öelda tahtsingi. Ma ei mäleta. Ühesõnaga, Olen õnnelikult kodus tagasi, meil käib siin remont tasakesi, sest mai lõpust tulevad üürilised sisse ja me kolime teise majja. Poisi tuba on ära värvitud ja seintel uued pildid ja peeglid on asukohta vahetanud, ja muid muljeid veel.
Mina, pakkisin lõpuks oma asjad ka laiali, tore, et tead kus kõik on. Nüüd, kell peaaegu 1, lõpetan blogi, ja poen magama. Hommikul 6st äratus ja 7st ju tööle. Hoolimata sellest, et kaks nädalat oma puhkepäevi saanud pole, palka pole, 8 tundi und ei ole, ükskõik kuidas ka ei pingutaks seda välja võluda, autot ka ei ole, alles paranduses, nii et ma ei tea millega ma nad homme kooli viin. Tore oleks, kui ma teeks hommikutoimetused valmis, ja siis ema teataks et noh, nüüd oled vaba, viin nad ise täna ära :) Jee. Aga eks hommikul näeb, mis saama hakkab.
Teile aga igatahes, head esmaspäeva ja mai algust!
Ja pssh, Teele ja Laura, ma olen nüüdseks avanud kaks kirja, aitähh teile, :) Väga armsad olete!
Ja pssssssh, postkast hakkab homsest tööle, seega loodan sealt häid uudiseid saada :) Reisi ajal hoiti kirju postimajas kinni, ei toodud postkasti. Homme peaks aga kõik saabuma. Loodetavasti mu load ka, oleks ju juba aeg :).
United States, Bring it on!
No comments:
Post a Comment