Tagasilöögipäev

Ega kõik hea saab ükskord otsa! Olin juba vist unustanud, mis tähendab kuradi raske päev. Hommik. Kui oma toas sättisin tööks valmis, kuulsin juba köögist karjumist, mis ei olnud üldse hea märk. Okidoki. Seeselleks. Hommikusöögilahing. Siis vanni-lahing. Kumbki ei kuulanud, karjusid ja lõid üksteist ja ... riidepaneku-lahing. Jope-lahing. Autolahing. Sõitsin Riverheadi poole. Ema ükspäev netis näitas,kus see zafari maja asub, aga enam ei prinditud isegi kaarti välja. Lootsin oma mälule. Ja ohsapühapüss. Jõudsingi õigesse kohta. Arvake kus see asus? Täpselt üle tee sellest kohast, kus mu sõidueksam algas. Seega, üks ei võinud ju mulle mainida, et sõidaks sinna samasse, kus sõidueksam on. Eip. Paar päeva tagasi näidatud kaart mälus, ebakindlus ja kaks torisevad last, ja leidsin ikkagi õige koha üles. Aga ikka naeruväärne, et .. Ahohjah.
Zafari. Suur ilus angaar, ehitatud laste tubaseks-mängumaaks. Kõrged tornimismajad ja kõrged batuudid ja palju mänguautomaate ja väike kohvik, ja jubetore tegelt. Oleks laps, oleks isegi turnima läinud. Piltildelt näete ise, kui vahva see oli. Igatahes, nii kui uksest sisse saime, olid jutud meelest läinud. Lubatakse autos et käitume ilusti, kuulame sõna, ei jonni ja ei kisa ja ei löö. Looda sa. Uks lahti, ja jooksu. Tüdruk kuulas täna isegi tegelt sõna, aga poiss oli hull. hull. hull. Jooksis eest ära, õde püüdis kinni, mina püüdsin teda kinni. Huh. Vähemalt nad jooksid ja turnisid palju, väsitasid ennast ära. Väike lõunasöögilahing vahele, ja äraminekulahing. Sest me ei saanud ju mänguasju automaatidest kätte, ja kisa üle terve saali. Vedasin ta jällekord autosse, Sam aitas asju tassida. Sõit kodupoole. Kodus poiss magama, tüdrukuga tegime veits käsitööd. Liimisime kõike, mis ette juhtus. Talle meeldib väga liimida, nagu te vist juba aru olete saanud. Poiss ärkas üles, pahur, ema vedas ta alla, nohh, las ta vaatab siis telekat natukene.. Eks ikka, sinna ta jäigi. Me koristasime toa ära, võitähenab mina koristasin, sest teda enam ei huvitanud, lõi paha käitumine välja. Ega ma ka kade olnud, jagasin täna ohtralt halbasid nägusid. Kohe kui hoiatasin ja ei kuulatud, karistus käes. Lõpuks hakkasime nende seljakotte pakkima. Valisime mänguasju ja raamatuid ja tegevusi, mida lennukis teha, kui lendame 5 tundi Arizona poole. Huh. Sellega läks sõjaks. Ema tõi oma toast karbi sisalikke, mis ta pistis poisi seljakotti, aga ta avastas need sealt, ja loomulikult pidi kohe mängima, aga ema ei lubanud enne lennukit. Ja karjus ja röökis ja kisas ja tagus jalgadega... Noh. Mis seal ikka. Polnud minu reegel. Vanemad õed tulid ka rahustama. Mina hoidsin ohutusse kaugusse. Ja pakkisime laste koti kokku, mähkmed ja pliiatsid-paberid ja bidžaamad ja miskõikveel vaja võib minna homme. Lõpuks oligi kell 4 ja andsin kaks põrgulist üle majapidajannale. Kolisin oma tuppa, netis uudised, sättisin valmis veits, ja läksin poodi. Vaja rihmikuid, aga no mida pole, seda pole. Kõik poed käisin läbi, muffigi leidsin. Aga teate mis ma leidsin?! No arvake! Veel kord!
Jaa! Tjorven leidis endale vägeva kübara ja khuulid päikseprillid. Pudel päiksekreemispreid ka. Nüüd hakkab tasakesi soojamaareisitunne peale tulema. Jõudsin pimedas koju. Aitasin ema veits, sest majapidajanna läks koju, tööpäev läbi, aga temal reisiga veel asju ARVUTIS korraldada, ja lapsed olid endiselt hullud. Ütles küll et ei pea nendega tegelema, aga süda ei jätnud rahule lihtsalt. Ei saa ju käed rüppes kõrval istuda ja vaadata kuidas nad üksteist nüpeldavad puulusikatega ja maja on nagu seapesa. Lapsed olid hullud. Aga nüüd minuga natukene paremas mõttes hullud. Tulid vallutasid mu. Murdsid köögipõrandale ja kallistasid ja musitasid ja üritasid maas hoida. No kaks ühe vastu on ülimalt võrdne, kas teate. Nalja sai, ema isegi naeris natukene meie üle. Siis rohuaeg, lapsed voodisse, mina hakkasin oma kotti pakkima. Suveasjad, pesemisasjad, rahakott korda, dokumendid korda, tehnika kaasa, arvutid laadijad telefonid digikad muusika kõik kõik. Nimekirjad üle vaadata, tuba koristada, sadamiljon väikest asja veel. Natukene lobisesin ühega juttu kaa. Homme auto korda teha, lastele midagi poest võtta lihavõtteks ja sünnipäevaks, ei midagi suurt, aga midagi ikka. Ei tea, kas minu sünnipäeva üldse meeleski peetakse. Pole hullu, ise pean. Mõned peavad veel. Vanaema saatis kaardi millalgi, täna jõudis kohale. Panen kotti kaasa, siis seal panen kapi peale, tuleb vähemalt natukenegi kodune sünnipäevatunne peale.
Igatahes, tänased lahingud, mõned võitsid nemad, aga kogu sõja võidan mina! Küll ma lõpuks võidan!
Nüüd olen kutupiilu, valmis homseks ülipikaks ja surmväsitavaks (uussõna) päevaks. Saatke kõik üleliigne energia mulle, läheb vaja ilmselt. Väga.
Tuduaeg. puhkan veel 6 tundi enne pikka puhkuse-alguse-päeva.
Muide. Väga tore on panna õhtul vabal ajal eesti raadio mängima taustaks, teed oma toimetusi, kuulad eestikeelt ja eestiuudiseid, ja nendel hakkas ammu hommikuprogramm, meil peaks olema keskööprogramm siin. Tore varahommiku meeleolu tuleb raadioga peale. Aitähh starfm.ee!
Kokkuvõttes, kübar ja prillid päästsid tänase päeva.
United States, Bring it on!