Aeg pole kunagi niimoodi veninud!

Hommik. Kell 7. Kõik valutab, pea, keha, jalad, käed, selg, kõik. Nagu oleks eile päev otsa jalutanud ja ennast väsitanud. Või miks, nagu? Hullumaja. No ei tahtnud voodist ennast liigutada. Pidi. Kuum dušš- ei mõjunud, külm tuba- ei mõjunud. Ikka oli üliraske olla. Roomasin kööki, väike hommikusöök lastele, köögikoristus, sõitsime ratsutama. Poiss jäi autos magama, tüdruk ka, aga äratasin üles ja läks ratsutama. Hullult tubli oli täna. Pool tundi ratsutamist, sõitsime kodukülla ja läksime mänguväljakule, tore oli. Kuigi jubekülm, aga ikka väga väga külm. Nagu ülikülm. Õues oli soe, aga arvan, et üliväsimusest sain palaviku lihtsalt. Tore. Tunnikese tsillisime seal teiste lastega, siis koju, lõunasöök. Mängisime veits, nad tegid üllatuse ja ehitasid maja ja kaklesid ja riidlesid ja oeh, .. Lõpuks ehitasime üle terve mängutoa suure maja, ja mängisime mingite nukkudega "kodu". Koristasime toa, pikk vanniaeg, palju kaklust, lapsed vist veel rohkem väsinud kui mina. Bidsaamad suure kisaga selga, alla, õhtusöök tund aega. Ja oligi tööpäev läbi, aga no ikka venis ja venis ja venis. Elu kõige pikemad 8 tundi. Nüüd, kahe kampsuniga kahe teki all, villased sokid jalas ja lähen kohe 12 tunnisele uinakule. Kiire kiire, pean välja puhkama. Aga, tore. Varsti reisile ju, see on vägev! Ajavahe 9 tundi, seega veel hullem suhelda netis, aga küll leiame mingi ühise aja. Eks vaatame, kuidas elu läheb! United States, Bring it on!