töövabapäev

Oeh kui hea! Õhtul äratuskella ei pannud et saan hommikul paar tundi kauem magada. Läksin kell 9 voodisse. Ja opsti, hommikul lapsed köögis 7.15 ja tv kõvasti tööle ja mind loomulikult äratas see üles. Ja ega rohkem magada ei saanudki. Rääkisin musiga ja empsiga ja Manniga ja teistega juttu, tegin oma mündikollektsiooni-aluse valmis, ja liimisin esimesed mündid kinni. Käisin pesus ja rahulikult sättisin valmis. Kella 1st läksin linna vahele niisama, Ostsin potsikutäie puuvilju, orienteerusin ja otsisin ookeani üles, tahtsin ookeani ääres puuvilju nautida aga ei leidnud siiski piisavalt hea vaatega kohta, seega pidin tavalise parklaga leppima. Siis parkisin auto keset linna ja jalutasin lihtsalt ringi, kõrvaklapid peas, nautisin muusikat, ja ilusat armsat linna ja tegin pilte pilte pilte ja lihtslat, olin omaette, rahus. Siis, Võtsin esimest korda kütust, päris naljakas oli, kuna tanklasse sõites ma ju ei teadnud mis pool paak on ja see kütuse-andja-mees täiega naeris mu üle. Siis kimasid Hamtpon Baysse, tahtsin veits poodi minna palsamit otsima. Enne poodi istusin lõunasöögiks Panera Breadis, netis natukene kodustega ja sõin veits caesari salatit ja siis võttis sandra ühendust. Saime southamptonis kokku. Avastasin uusi kohti, cvs, mcdonalds, .. Tore. Meie linn polegi nii kaubandus-tühi kui alguses tundus. Võinoh, mitte tühi, palju poode, aga enamuse riidepoodide hinnad algavad 100 dollarist, seega halleluujah! Igatahes, istusime Golden Pearis, ja lobisesime ja arutasime aupairide elu ja sõitsime veits ringi, otsisime kino kust tuleks midagi normaalset, aga ilmselgelt automaatvastajatest kinotädid ei osanud meile midagi tarka öelda ja lõpuks saatsime nad lihtsalt kukeleegule. Kuna Golden Pear pandi kinni, kolisime ümber Mc-i, seal lobisesime edasi. Tore oli üle pika aja eesti keeles rääkida ja palju naerda, ilma et ümberistuvad inimesed aru oleks saanud (aga, kes teab:D ). Väga tore tüdruk! Vahva, et me kokku sattusime siia. Sain ennast maha laadida täna. Linna peal, kohvikus, Sandraga jututuba mitu mitu tundi, nii hea rahulik tunne praegu. Sandra kinnitas, et ma ei pea sellist käitumist taluma ja see ei ole tegelt normaalne, mis toimub. Vähemalt ma ei tunne midagi valesti! See oligi parem uudis täna õhtu. Jõudsin kuskil poole 8st koju. Täiendasin oma mündikogu, nüüd juba 10 münti olemas 52-st. Ema tuli trenniratta pealt ära, lapsed pikutasid vaikselt teleka ees. Arutasime tänast päeva, minu eilset jutuajamist Juliaga, et minimissi käitumine ja eelmised aupairid. Emaga pikalt rääkisime, ta igatahes ´ütles et ma saan väga hästi hakkama ja pean lihtsalt ära kannatama, kuni nad varsti ükshetk murduvad ja hakkavad usaldama mind ja ei käitu minuga enam nii, aga lihtsalt pean selle aja üle elama. Raske. Aga praegu ma jälle lootust täis, et küll ma hakkama saan. Erinevalt, kui sandraga juttu ajasime, siis oli küll tunne, et kannatan selle põrgu ära 2-3 kuud ja kui midagi ei muutu siis vahetan pere.. Aga praegu lootus, et saan hakkama! Kahjuks või õnneks, ma ei teagi. Sest, okei. Lapsed harjuvad minuga ära ja ei käitu enam nagu suurima bitchiga. Aga, miks nad siis mõlema majapidajannaga niimoodi käituvad? Veel hullemini kui minuga? Ja nemad on siin olnud juba üle aasta mõlemad. Mis vahet meil on? Mõlemad töölised ju? Miks nad minuga peaksid teisiti käituma??? See on praegu SUURIM kahtlus ! Aga, nohjah, elu on raske. Peab hakkama saama. Ja küll ma saan ka. Ja kui ei saa, siis kuidagi ikka saab! Praegu tunnen, et olen puhanud ja valmis homseks lahinguks! Jääge lainele! United States, Bring it on!