Ohsapoiss.
Olen alati vihanud olukord, kus ma ei tea, mida tunne. Kõik käib suure kaarega üles-alla. Üks päev vihkab, teine armastab. Mõni päev läheb väga korda, kui lapsed su põrgusse saadavad ja nutavad-jonnivad-turtsuvad-õelutsevad, teine päev on soojalt ükskõik, mis nad teevad, lased oma reeglitega edasi, ja tehku mis tahavad. Ja järgmine päev jälle ei tea mida oodata. Iga päev on nagu uus algus, raske ja ootamatu.
Täna. Ütleks et hea päev. Hommik. Tavaliselt ärkan 7.30, et 10st tööle, räägin eestiga ja loen uudiseid ja võtan aega rahulikult sättida valmis ennast. Täna mõtlesin et magan kauem, ärkasin 8.30, hostema oli 9st ukse taga et kuule stardime kell 9.30 botaanika-aeda, et kas tahad kaasa tulla. Ega just valikuid vist ei ole ju? Ikka tulen. Käps riide, käps sööma, käps. Kas olen tööl? Kas pean midagi kaasa haarama lastele? Kes võtab, kes päiksekreemi pani, kes hommikust sõi? Misasssssja?
Väike tüdruk pirtsus alates esimesest hetkest, kui oma toast välja tulin. Iste autos vale koha peal, autos liiga külm, õues liiga palav, tahan kärus istuda taga, mitte ees, vahetpole, et võin kukkuda ja haiget saada, tahan kõndida, tahan et emme käru lükkaks, tahan tahan ei taha mine ära. Aga soojalt ükskõik, vingugu, mina keelasin, vanemad tegid kõvemat häält. Midagi ei mõjunud, pole mõtet peaga vastu seina ka joosta mitu tundi. Las vingub, ära tee välja. Ok. Kodus, poiss jäi autos magama, kolisime ta lihtsalt voodisse ümber. Köögis väike lõunasöök, Sam oli pirtsakas ja ema saatis ta time-outi, ja sinna ta jäigi. Jäi magama. Ma sain rahu natukene. Valmistasin aarete jahi ette, Alex aitas. Ema käis väljas oma emaga kuskil, aa uut potti ostmas. Sest ükspäev jättis poisi rohud pliidile keema, ja need keesid põhja ja lõpuks kukkus potil põhi lihtsalt ära, pidime neile uue ostma, sinna nad läksidki. Pesin pesu ja panin kuivama masinasse, ja koristasin köögi, ja valmistasin mängu, ja lõpuks lapsed ärkasidki, kiire snäkk ja ettevalmistus, rahvas tiimidesse, ja isale juhtnöörid mängu kohta. LäkS! Tegin eile kaks kaarti, kumbki võistkond sai ühe kaardi ja erineva raja. Käi rada läbi, otsi vihjed, kogu kokku, too finisisse ja siis saad viimase vihje kus on aare. Otsi isa! Terve maja pöörati pahupidi, kuskil polnud. Lõpuks tuli ise välja. Nalja sai! Lapsed olid ülivaimustuses. Tore. Ujumisriided selga ja isaga basseini. Ma panin viimased riided kuivama, järgmine köögikoristus. Sest siin majas ei tasu kraanikausile selga keerata, nii kui teed seda, on see musti nõusid täis, ja sama käib ka laua ja kapipealse kohta. Lõpuks, kõik valmis, ma ka basseini. Ja siis saabusid 5min hiljem külalised. Toreküll. Võõras-vanavanaema, tädi, tädimees, ema ja meie. Kolisime poisiga basseinist välja, kiire duss ja riide, sealt võttis ema juhtimise üle. Panin ennast riide, aitasin lauda katta, tegelesin lastega, jooksime ringi, koristasin kööki, õhtusöök. Suurem köögikoristus. Külalised lahkusid, ja kell oli nii vähe ja lapsed ka üleval. Huh, tuleb pikk õhtu, mõtlesin ma. Ema läks lastega külalisi ära saatma, ma istusin veitsaks klaveri taha, üle pika aja omaette rahus. Ja jõudsid tagasi, ema istus diivanile, vist ootas kontserti õndsa näoga. Ja sis kutsus rahva kokku, ja tegime veits lauajalgpalli. Mind arvati ka ühte võistkonda. Nii et vahva. Väike pereõhtu. Ükskord ema-julia mina-alex, teine mina emaga ja tüdrukud koos. Siis nemad kolisid oma arvutitesse või mis-iganes-tehnoloogia-neil-on tagasi, ja me emaga ja lastega istusime toystory3 ette. Päris õudne ja kurb, aga samas väga õpetlik, kui oskad pointi välja lugeda sealt. Aga ilmselt meie lapsed siin sellest küll õiges võtmes aru ei saa. et Väärtusta Asju! Siis, headööd kallistused käes, nemad oma tuppa, ma arvutiga õue, sest mõnus soe ilm oli. Istun nüüd siin verandal, basseinis vesi vuliseb, autot vuravad teepeal, mõnel tümps põhjas, putukad lendavad, lennukid maanduvad, mäenõlval näed tuledes maju, kuulad eesti mussi ja mõtled, et elu on lill!
Nii et saa siis aru, mida ja kuidas sa mõtlema ja tundma pead. Tegelt oli täna üks tore hetk, või isegi mitu järjest. Lapsed magasid, tegin köögis kaarte ja silte aaretejahiks, ja 11ne alex tuli rääkima, et mis teen. Ja siis läks külmkapi juurde, avas ukse, ja keeras ümber, vaatas mulle otsa: tead, tegelt need põnnid väga armastavad sind! Tead mis nad ükspäev rääkisid? Kui sina tööl ei olnud, NY-s vist olid. Hommikul tulid kööki, et kus tjorven on, et mismõttes ta täna ei tööta, ja mõlemad muutusid morniks: me tahame tjorvenit. Ja ütles et ma olen neile hästi mõjunud. Ja küsisin, et kuidas temaga lood on. Jah, mina ka armastan sind! Sa oled siiani parim aupair, kes meil üldse olnud on!. Siis lihtslat istusin, vaatasin teda, ja ohkasin. Aitähh. Väga armas! Siis ongi selline tunne, et tööta ainult selliste hetkede nimel. Kui nad ei löö üksteist ja ei karju ja ei sõima ja ei pirtsuta ja parasta ja on toredad armsad olendid.
Igatahes, praegu, olen rahulik. Võtan päeva korraga, sest muudmoodi ei saa. Elan hommikust õhtuni ja siis laen ennast tühjaks ja järgmine päev uuesti sama lugu. Ei saa eilseid tundeid homsesse kaasa võtta. Nii lihtne ongi vist.
United States, Bring it on!
No comments:
Post a Comment