kaksnädalatvist

Hakkasin praegu mõtlema, kas olen peres olnud kaks või kolm nädalat. kaks vist ikka. Igatahes. Eile jõudsin jubehilja koju ja magama ja täna surmväsinud olnud. Hommikul tutvustati mulle vanaisa, kes eile õhtul enne minu tulekut juba magama läks. Pisipõnn oli kodus, mängisime ja sõime ja käis vannis. Siis juba lõuna käes ja minul tööpäeva lõpp. Kolisin kohe oma tuppa teki alla puhkama. Räääkisin musiga ja empsiga ja sõpradega juttu ja ei jõudnudki tegelt midagi magada. Aga eks ma õhtul lähen varakult tuttu, et homseks uuesti rivis olla. Eilne pinge ja nädal pisik sees olnud ja püstijalu põdenud palavikku ja kõike muud jama, siis nüüd lihtsalt lõi üleväsimusena vb välja, aga pole arst, ei tea. Igatahes, on hetkel igav. Uusi sõpru veel pole, ei saa kuskile välja lõõgastuma minna peale tööpäeva, ja puhkan töö sees pm. Mis on natukene raske. Aga alles 2 nädal, küll paremaks läheb. Algus ongi raske. Kodus olin valmis veel raskemaks, nüüd lihtsalt pingeline. Pinge teeb raskeks, aga kõigega juba üpris hästi ära kohanenud, nii et nüüd saab ainult paremaks minna. Olen enda üle uhke. Kordagi pole koduigatsust olnud, või kahetsust et tulin ja arvasin et pisardan palju rohkem kui siiani. Nii et hurraa mu enesetundele. Küll see kõik ka kunagi tuleb, aga veel ei ole tulnud. Vist vedanud. Okidoki. varsti õhtusöök ja siis öörahu mu jaoks vist, sest peab homseks välja puhkama. Sorri. ei viitsinud suurte tähtede ja komadega vaeva näha täna. United States, Bring it on!