Peaasi on tipuni jõuda, leida end pilvede pealt!

Hiphiphurra! Tjorvenil on hea tuju peale pikka päeva (lisaks on kell jube palju mis juba näitab, et olen veel üleval, hea tujuga ja seda, et täna on eriline päev). Hommikul pidin tööle alles 11.30 aga ärkasin 6st, sest lubasin kodustega rääkida see kell. Okei. Kedagi polnud. 7-8 magasin, siis arutasin issiga pool tundi maailma tarkusi, siis emmega, siis musiga. Siis käisin pesus, sõin, sättisin valmis. 11.30 poisile järgi, käisime kohvikus, võtsime söögid, sõime autos puuvilju. Läksime lastemängumaailma, kus nii mõnigi kord juba käidud (cmee- children's museum of east end). Möllasime seal kaks tundi ringi, jube kift ikka lastele see kõik seal loodud. Siis ei viitsinud enam olla, istusime autosse ja kimasime sinna kus minimissi pidime peale korjama kella veerand 4st, olime poole 3st juba seal. Tahtsin natukene rahu, tegin poisile ettepaneku teha võistlus kes esinesena magama jääb, ja arvake kes võitis?! Jee, tema! Thank god. Sam jõudis 3st sinna, pakkisin ta autosse, ja kimasime kodu poole. Lõpuks mõlemad magasid, kaelad kahekorra suu avali taeva poole (teate küll kuidas suu lahti vajub, kui magate püsti ju:D ). Ja mul oli kaks sellist tagaistmel, veits naljakas oli. Kodus, vedasin nad tuppa. Sam ärkas üles, Poiss magas veel mõned minutid edasi. Ainuke vaidlus päeva jooksul. Majapidajanna andis tüdrukule m-and-m komme, vanem õde võttis ta kausist kaks kommi ja oiiiiiii, milline kisa ja nutt lahti läks. Ema tegeles aiamüügi ettevalmistusega ja tal oli mingi külaline ka, kes teda aitas, mingi naine, tõstsid siin mööblit ringi naise jutu peale, ja sam nuttis ja karjus ja ema ei teinud välja, ja mina ei osanud maha rahustada, lõpuks hakkas niisama õelutsema. Ema läks keldri ja majapidajanna üles, hakkas ajama et ta vihkab mind ja räägib emale ära, et ma talle kohe komme ei andnud (pesin samal ajal viimaseid nõusid, kui tal kauss tühjaks sai, ja kohe uusi nõudis ja palusin oodata 10sekundit), ja et siis ema vallandab mu, kui ta sellest kuuleb. Ja tegi nägusid ja ignoreeris juttu ja õelutses. Viskas üle, saatsin üles oma tuppa time-outi. Selline käitumine ei ole aksepteeritav. Okei. Isa läks ka küsima, et miks ta nii käitus, aga see saadeti ka kukeleegule. Seni poisiga sõime melonit. Läksime üles ära leppima, vabandas ja lubas enam mitte nii käituda. Uskumatu, aga ma ei läinud tegelt kordagi kurjaks või õnnetuks tema paukumise peale. Tundsin, et olen temast peajagu üle, ja ise teab, millega riskib. Ja olen kontrolli rollis. Nii hea tunne oli! Leppisime ära, tulime alla, mängisime plastiliiniga tükk aega, tegime dinosauruseid ja roose ja muid lilli, koristasime lõpuks kõik koos ilusti ära. Siis tahtis minimiss minna ilusalongi, tegime talle siis ilusa krohvi näkku, aga minu pandud ei olnud piisav, ja ta tõmbas ise viis korda paksema kihi üle. Ilus, helesinised silmad, helesinised põsed, roosa-punase-lilla-orantsid-huuled. Meigikool läbi, mängisime veits lauamängu, kuni ema lõpuks kööki ilmus keldrist, kus nad päeva otsa on mööbeldanud ja asju sorteerinud terve meeskonnaga, ja igatahes, tahtsime küsida koogijahu, enne kui ta ära kaob jälle. Aga sellele järgnes suur.. ma ei teagi mis. Ei mäletagi enam, seega ei olnud midagi olulist ilmselt. Aaa. Sõime melonit, võinoh, pakkusin poisile, tüdruk hakkas halama et ta tahab m-and-m, ja ma ei andnud talle, sest magusanorm on täis, ja vingus ja nuttis, aga ei andnud alla. Lõpuks ema käest sai riielda, ja rahunes maha, lõikasin tallegi melonit. Jubehea mahlane. Värvuselt roheline, nagu goldeni õun. Vanniaeg, vedasin kukil kogu selle rahva üles, vanniaeg, ilma draamadeta, mind pritsiti läbimärjaks, vähemalt oli lõbus. Peale seda hull kamm, et nad ikka riide saada, tahtsid mängida ja peitu pugeda ja ära joosta, raske raske, aga lõbus. Lõpuks, riides-kammitud-..., läksime alla, õhtusöök. Pitsad laual. (mis tuletas siinkohal meelde, et tahaks ühte tükki, mis kapis mind JÄLLE ootab, masendav). Majapidajanna aitas ka lapsed ära sööta, tund aega sõime tükki pitsat, 3 tükki brokkolit ja ühte tükki küüslaugusaia. Aga viimaks saime valmis igatahes. Koristasime ära, pesime nõud ja pesime kikud, panime filmi peale ja pugesime teki alla Printsessi ja Konna UUESTI vaatama. Vähemalt hea muusika, väga hea! Mõlemad pugesid mulle tugitooli kaissu, veits kitsaks läks ju. Poole filmi pealt saabusid vanemad koos tüdrukutega, üks võitis tennises, teine kaotas. Nii et homme ühele turniirile minek ikkagi , õnneks või kahjuks. Minu vahetus sai läbi, tore, hea meeleolu, sest sain lastele naeratavad näod anda, sam sai paha näo ainult käitumise eest. Rääkisime emaga veits mu ajaplaanist homme, alustan kell 1 ja nad tahavad õhtul välja minna, lõpetan kell 10 ilmselt. Pikk päev. Kõik nende töölised vist homme rakendatud selle aiamüügiga, majapidajannad, töömehed, lapsehoidjad, kõik. Igatahes, tulin oma tuppa, sain palga ka enne kätte, halleluuja. Sandra helistas, et ta pikendab ikkagi vist (väike naerupisar), et läheks välja. Alguses ei olnud väga kindel, rääkisin emaga, ja saatis mu ikkagi välja, mis oli väga tore temast. Üritasin Sandrat siia juhendada, aga see lõppes sellega, et ta jõudis 3 korda valel suunal valesse kohta välja. Lõpuks sõitsin talle ise vastu poolde linna, kuigi väga pimedas liigelda veel ei taha. Sõitsime üksteisest mööda ja ei saanud aru, mis teine tahab. Üks parkis, teine sõitis mööda, ja vastupidi. Naljakas oli vähemalt tagurdada, pidurdada, teele, maha, teele, sõitma jne. Helistasin (mis ei ole tegelt lubatud üldsegi), tavai, sõidan ta järgi pubini. Okei, tundus selline, tavaline pubi, suur , avar, täna vähe rahvast, diskor, sada telekat, igast tuleb erinev spordivõistlus, me jäime pesapalli jälgima. Lobisesime, õunamahlad (mis maitses nagu vesi). Pool tundi lobisesime ja naersime, ja siis ta pidi ära minema. Algul ei olnud õrna aimugi kus ma paiknen, aga siis sõitsin parklast välja, ja sain kohe aru (mis oli üllatav isegi, et pimedas oskan siin orienteeruda:D). Tulin koju, rääkisin emaga veel juttu paar sõna homsest päevast, et vahetavad mu sahtlitega riidekapi välja, et tõstaksin selle tühjaks, ja et mis kell ärkan ja kuidas tänane läks, ja natukene vett näkku ja teki alla ära. Nüüd , suure pingutamisega, silmad jooksevad-virvendavad üle kolme rea, väsimusest, ei taha väga paigal seista, märk sellest et kell on liiga palju, et sellist muinasjuttu tegelt kirjutada, aga kuna olen lubanud iga päev, siis peab pidama oma sõna. Igatahes, väga tore päev ja väga tore õhtu. Midagi positiivset üle pika pika aja. Tunnen, et olen neist jagu saamas, kuulavad ja aitavad ja vähem pauguvad nüüd küll juba. Aga see vist ime, kui nad muutuvad, ja veel nii lühikese aja jooksul. Tunne, et saan hakkama ikkagi! Kuradi hea tunne! United States, Bring it on!