Hakkasite muretsema, et kus kadusin? Siin olen!

Terehommikust. Andeksi, et eile ei kirjutanud, jõudsin rongijaamast alles 12öösel koju ja siis oli nii hilja ja nii väsinud, et nii kui voodisse maandusin, magasin. Kokkuvõte. Eile hommik. Kell pool 4 läks alarm majas tööle, sest host-vanemate toa rõdu-uks oli tormiga lahti lennanud. Täiega ehmatasin, pugesin teki alla ja poolüleval olles, veetsin aega kuni poole 6ni kui mu äratuskell tööle hakkas. Lobisesin veits empsiga, lugesin netist ilmateadet, sest õues oli ähvardavalt tume ja pime ja pilves. Vaatasin telekast ka ilmateadet, lubas ilusamaks minna. Pakkisin sooja jope kaasa igaksjuhuks, ja kell 7 tegin minekut. Rongijaamas, piletimasinast võlusin kuidagi pileti välja. Rongis 2pool tundi üritasin mitte magama jääda, never know, mis inimesi seal olla võib. Istusin edukalt ümber. Jõudsin kohale. Raskustega, tunniga, leidsime Peggyga üksteist üles, ja jäime natukene kogunemisele hiljaks. Esiteks, sest mina olin kadunud, ja teiseks, sest peggy võttis kaardi valepidi kätte, ja juhatas meid valele poole, lõpuks võtsime takso, Muhammad sõidutas meid õigesse kohta. Kogunemine. Grupipilt kõigi aupairidega koos. Ja siis igaüks jalutas omas tempos üle silla. Me tegime vist 500m jooksul 500 pilti, seega päris jõhker oli. Ja hullult rahvast oli linnas, nii kitsas oli käia. Jalutasime lõpuks üle silla, metrooga teiselepoole jõge tagasi, väike shoppamine ja lõunasöök, ilus päikseline tuuline ilm oli, nautisime täiega, jalutasime veel, sõitsime veel metrooga, Time Square, see üks tüdruk näitas meile kus hotellis me juunis oleme, kui peale glee kontserti linna jääme ööseks, ja siis saime Evaga kokku, see tüdruk, kellest ma rääkisin, et on Grete moodi. Ja mida rohkem koos oleme, seda rohkem see kinnitab seda. Muide, Eva parima sõbranna nimi on Greta ! :) Ja õhtu jooksul tuli vist välja sadamiljon sarnasust meie vahel. Käisime Evaga veits jalutamas, tegime pilte igast tegelastega tänaval, ja lõpuks istusime Mc-is kaks tundi, sest niiiiii väsinud olime, selg ja jalad ja kõik kõik.. huh. ärge sundige püsti tõusma rohkem. Lõpuks, rongiaeg. Kõigepealt ei leidnud õiget jaama kohta üles, siis leidsime, piletid, ja rongile. 2 pool tundi läks lennates ja naerdes, lõbustasime vist tervet vagunit. Nii huvitav oli, ütles, et tema oli TÄPSELT samasugune kui mina praegu, aga nüüd ta siin pool aastat olnud ja väga muutunud, igasugused arusaamad ja suhtumised, et poole aasta pärast saan aru, kui uue aupairiga räägin. Päris tore. Loodame, et need muutused on ainult positiivsed. Ta ei osanud seda seletada, peab omal nahal läbi elama sellega. Jõudsin lõpuks keskööl koju, auto oli veel parklas olemas, seega tore. Kodus host-ema oli veel üleval, lobisesime veits päevast, tänasest nädalast ja eesolevast reisist. Muide, jejee, leidsin kaks ilusat kleiti reisiks. Nii et osaliselt said eilsed eesmärgid täidetud. Pildid laevad fotki.com/tjorru, töö ootab tegemist nüüd. Lapsed juba kisavad ukse taga. Lähme mänguväljakule kuskile ilmselt ja siis tüdrukul ratsutamine, ja siis kodused ilmselt, või mänguväljakulised. Igatahes, jalad on surmväsinud, väga ei jõua teki alt üles tõusta, aga pole hullu. Saan hakkama. Et, eilne andis natukene powerit, et mul siin üks tore sõbrants on nüüd, ta kahjuks veits kaugel ja lahkub augustis, aga sinnani, loodetavasti, tuleb meil ülikõva aeg! Niiet hipphipphurra, eilne päev oli tore! United States, Bring it on!