Preili Arizona!

Vabandame hilinenud blogi-sissekannete pärast! Kiire on olnud.
Aga teen lühidalt siiani kokkuvõtte. Neljapäev. hommik vaba, otsisin sünnipäevakingitusi lastele, sis asjad kokku ja maja ette valmis, sõitis limusiin maja ette, asjad peale, lennujaama poole. Hull värk. kohal, vedasime asju hambad ristis, sest kõik turvatoolid ja lapsevankrid vedasime kaasa ju. otsisime värava üles, käisime söömas, emaga suur möödarääkimine ja minu peale solvumine laste õhtusöögi teemal, aga seeselleks, rikkus kohe esimese päeva ära. Okei. peaaegu 6 tundi lennukis, magada ei saanud, ja ei tahtnudki, tööaeg ju, pärast veel mingi jama sellega seoses ka. Jõudsime kohale, host-isa oli vastas, see oli miamist tulnud varasema lennukiga, korjas meid peale, otsisime maja üles. Pimedas ei näinud midagi. Aga soe oli. Leidsime lõpuks maja üles, nagu otse seebi-ooperist. Alejandro ja LuzMaria kolisid paar tundi tagasi välja, me kolisime sisse. Pildid ka üleval muidu. Igatahes, sain lõpuks endale toa vannitoaga ja vetsuga, muidu oleks kõike pidanud lastega jagama, aga leidsime ühe toa veel maja teises otsas, ja ma sain selle endale. Suur kaheinimese voodi, noh, norms. Sättisin valmis, asjad kappidesse, ja headööd. Kui pikalt töötasin täna? Lõunast alustasin 12 ja NY aja järgi kell 3.00 am (Arizona 12öösel) lõpetasin. Mis teeb? 15 tundi. Halleluuja. Veits ei olnud ju surmväsinud. puhusin Alexi sünnipäevaks õhupallid täis, kirjutasin kaardi ära ja tuduaeg.
Reede. hommik. Väikepoiss marssis kell 6.14 uksest sisse, küsis kus issi-emme on, ma ei saanud midagi aru, viisin ta voodisse tagasi ja siis läks mu uni ära. Tore lugu küll. kella 1st saad magama ja 6st äratatakse julmalt üles. Igatahes, ärkasin, hommikusöök, ei teadnud päris täpselt millal ma tööle hakkan, seega hakkasin kohe, laulsime laulu ja andsime kingitused, ta oli niiiii õnnelik. Mu kingituse üle. Kinkisin talle raamatu, "kuidas teha rockstari muusikavideot?". Ükspäev mänguasjapoes vaatasime raamatuid, ja ta läks täiega elevile selle raamatu peale. Nüüd ka. Ülirahul ja tuli kallistama ja tänas sada korda. Armas. Muidu õues valge, nägin ümbrust. Mäed ümberringi, palmipuud ja bassein aias, ülikõva koht! Lapsed ujukatesse, kreem peale, ujuma, lõunasöök, host-emaga suur riid, kannatan ära, aga tuju läinud. Veelkord ujuma, lapsed pessu, riide, külalised. Vanaema tuli lapselapse sünnipäevale. Katsime laua, aitasin sööta neid pisemaid, koristasime, laste vannitoas oli hunnikus sada rätikut peale reisi esimest päeva, ema nägi seda hunnikut, kutsus meid kolme sinna vanemate tüdrukutega, ja saime riielda et see on naeruväärne. Tore, et ma sinna ei puutunud, aga noh, ikka täie mõnuga. Väike arutelu ema ja emaema vahel, et ma ei saa oma tööga hakkama. Ja läks ütles host-isale et me palkame majapidajanna, sest tema ei kavatse kogu puhkuse aja köögis koristada ja laste pesu pesta ja voltida. Ja nad arutasid oma mõtet täpselt mu toa ukse ees, seega ma seisin koridoris, mõtlesin mida nüüd teha, kas joosta uksest välja ja mittekunagi tagasi tulla või siis minna oma tuppa, rahuneda maha, ja siis teha ma-ei-tea-mida. Pidime vanaemaga poodi minema, aga seisin siis köögis ja host-ema tuli mu juurde, et nad tahavad täna kahekesi minna, et homme võtab mu ka kaasa. Noh, tore, ma tahtsin just sama asja öelda. Marssisin oma tuppa ja siis enam ei jõudnud, nutsin 3 tundi. Mille eest sain täna sõimata pidevalt? Sest emal on pinged, isal on tööl pinged, majapidajannat pole, .. mulle öeldi, et kui mina olen tööl, siis mina vastutan nende eest ja kujutagu ette, et neid ei ole kumbagi seal, ainult hädaolukorras võib nende poole pöörduda. Ja siis lihtsalt, ei jõudnud enam.
Aga ükshetk ema ukse taga, et õu ma tõin päiksekreemi, kui tahad. Loomulikult nutuste silmadega on tore host-ema ette minna kreemi võtma. Seisin oma toa ukse ees, ja mõtlesin mida räägin või küsin või mis toimuma hakkab, sest mina ei pea sellele kõigele siin vastu. Mõtlesin sama juba kodus, aga nüüd asjad kolm korda hullemad, seega sorry, aga ma ei pea seda kannatama, et kõik pinged minu peal maha valatakse ja lastel savi on mis mina ütlen neile, ja mitte midagi ei muutu, nad lihtsalt on sellised.
Hingasin sügavalt sisse, läksin kööki ja... kaks tundi rääkisime ja mina nutsin, ja üritasin selgitada, mis toimub. Enne köökiminekut teadsin, et ei oska pooltele küsimustele otseselt vastata, aga ei saanud minemata ka jätta, ebaviisakas, kui ta mulle põletuse vastu kreemi tõi. Ja lihtsalt tobe olukord. Lõpuks, ei jõudnud kuskile välja, ainult sinna et vaatame kuidas lähinädalad tulevad, ja kui tunnen, et ei saa hakkama, siis peame jah uue pere peale mõtlema ja nemad uue aupairi. Rahunesime maha, kallistasime ja headööd. Pingetest sain siukse peavalu ja südamepaha, et lihtsalt ei suutnud kuidagi olla. Kõik käis ringi ja kõik oli piin. Tore õhtu. Hurra.. Pole kunagi oma sünnipäeva-eelõhtut niimoodi veetnud. Ja tegelt eestis oli juba mu sünnipäevahommik, seega veeltoredam. Kodustega rääkisin ka, nägin nartsisse ja kooki, ja mind pole seal. See ajas ka kurvaks. Kurat küll!
Hommik. Pole mingit tunnet, ainult paistes silmad annavad tunda. rääkisin kodustega, Lauldi ja õnnitleti ja ma nutsin jälle. nii armas sünnipäeva hommik. üksi, õnnetu, pisarais. Okei, kogusin natukene, sättisin valmis ja riide, ja kööki, sõin üksi hommikusööki, õues vähemalt ilus ilm. Istusin taga-aias ja sõin, ja nautisin vaadet ja jälle pisarad jooksid. Õnneks päikseprillid on head abilised. Pesin nõud, koristasin köögi, võtsin rätikud kuivatist välja, voltisin kokku aj viisin kappi teise maja otsa ja siis nähti et ma üleval, tulid laulsid mulle koos, kõik kallistasid, läksime kööki, kõik istusid ümber kui kingi lahti tegin. Maika, suvepluus, laste tehtud käekett ja võtmehoidja, walmarti kinkekaart ja ilusad kõrvarõngad ja õhuke sall. Tore. Siis hakkasime tööle. Ujukad selga, ja basseini. Seal kuni lõunani. Lapsed riide, asjad kaasa ja lõbustusparki. Tund aega sõitsime. Kahjuks pilte ei saanud teha, sest tark laps unustas sünnipäevahommikul kontrollida, et kaameral akut oleks. Lõbustuspark, mänguautod, turnimiskohad, väike järv, kus sai auto-paatidega rallit teha, benji-kuul, veeõhupallide lahinguplats, ja veel miljon toredat kohta. Nalja sai, benji-s tegin ainsana 4 saltot, lapsed ei saanud ühtegi :D, ja vee-auto-paadi-rallis saime nii läbimärjaks, et ikka läbimärjaks. Kiire riidevahetus, ja kodupoole. Mängisime lastega õues, vanaema ja vanatädi jõudsid, katsime õue laua ja mu sünnipäeva-õhtusöök. Nii mõnus õhtu oli tegelt. Õues hämar, meil tuled põlesid bassein helesinine, palmipuud taustal, lennukid sõidavad üle, muusika mängib, soe tuul, naersime lastega, mängisime ka lennukeid, tore oli, pikutasime maas ja vaatasime tähti, kahju et kaamera tühi oli. Hiigla-vahva õhtupoolik. Siis toodi kook. 7-kihiline šokolaadikook. Pole elusees niisugust kooki näinud. Hiiiiiiiiiiiiiigelkõrge. Puhusin küünlad, ja soovisin.. Üritasin pool tükkigi ära süüa, aga liiga palju ja liiga magus. Mängisin lastega veel, läksin kööki midagi tooma, ema tuli ütles et ma ei pea nendega koos olema kui ma ei taha, et ma ei tööta. Mõtlesin et no mida muud mul ikka teha oleks. :) Lõpuks, 9st kolisin arvutisse, et eestiga rääkida ja ... Kuna külalised istusid TÄPSELT minu akna taga laua ääres, siis ei saanud kardinaid liigutada ja tuld põlema panna, panin riidekapi tule põlema ja istusin voodi taha põrandale, endal ebamugav kui nad koguaeg näevad mis ma teen toas. Okei. Proovisin kingitusi, parajad. tore. koristasin tuba, rääkisin kodustega, headööd. Mingit tunnet ei ole. kahjuks või õnneks.
Hommik. kolmas päev. pühapäev. 9st kööki, kuna täpselt ei tea, mis kell tööle hakkan. Kiire hommikusöök, ema ütles et ta niii palju pesu pesnud, ja need nüüd vaja kokku voltida ja laste tubadesse viia. Hakkasin tegema ja siis öeldi, et ah ma tööle alles 10st et ei pea oma vabal ajal seda tegema. Aganoh kui tööaeg, siis ei saa ju laste kõrvalt seda teha ja neid üksi jätta. Tegin ära. Pm 10ni läks. Hull hunnik. Siis korjasin lapsed basseinist kokku, kiire vann, riidesse, ja teleka ette. Sain kööki koristada, kuna ema-isa läksid toidupoodi. Köök korras, kott pakitud, vanemad kodus, startisime Lihavõtte-lõunasöögile. Tund aega sõitsime jälle. Koht ülivägev. Otse vanast westerni-filmist, salooonid ja kauboid ja ... oh, paradiis. Mu nii lemmikkoht! Enne usasse tulekut tegin iseendale mõned eesmärgid, mida tahan näha siin. Ja see oli üks mu eesmärkidest, näha tõelist westerni-eluolu. Pildid üleval. Sõime kõhud täis, jalutasime mööda "linna" ringi, mis sinna ehitatud on, käisime erinevaid etteasteid vaatamas, tegime lihavõttejänkuga pilti, sõime jäätist, lapsed käisid eeslitega sõitmas, ja lõpuks sättisime koju. Poiss magas, me Samiga ujuma. Tunnikese ujusime, siis pessu-riide. poiss üles ja lihavõttemune otsima. Peitsin enne sokolaadimunad maja peale ära, nüüd aeg otsida. Korjasime need kokku ja siis õue mängima. Jõudsid külalised. host-ema vanaisa naiseda, tädi mehega, ema ja meie. Kokku miljon inimest. sõime õhtust, tegelesin paralleelselt lastega et nad basseini ei läheks. Siis aitasin koristada. Läksin korra kööki nõusid pesema ja lõpuks olin seal kaks tundi ja pesin nõusid ja koristasin, sest sain aru, et nad näevad nii harva ja tahavad suhelda, mitte et host-ema peab köögis nõusid pesema. Okei. Noh, pole hullu. Köök korras, külalised ära saadetud ja väiksemad magama minemas, kolisime Alexiga basseini. Õues pime, aga tuled põlesid, bassein heleroheline, tegime vee all pilte ja naersime ribadeks ennast. Julia ühines ka. Nii lõbus oli. 2 tundi olime seal, käisime vahepeal mullivannis saime sooja ja läksime tagasi. Lõpuks 11st tuppa, isa tuli kustutas tuled ära. Riided kuivama, tuba korda ja teki alla, aga ohsapoiss, interneti pole. Pool tundi üritasin seda kuidagi tööle saada, aga tulutult. Lõpuks andsin alla ja kobisin magama ära. Väsinud ka. Hommik. kuulsin et ema köögis. läksin küsisin neti kohta, ta läks küsis host-isalt, ja see lülitas tööle. Tõmbas õhtul välja lihtsalt, sest tüdrukud ainult netis istuvadki, et nad ka välja tuleksid meiega. Aga mulle unustati öelda seda. Okei. Vähemalt nüüd sain netti. Tore, teil eksam läbi. Magasin eksami maha lihtsalt. Khuul. Päris okeid kirjandi-teemad olid, oleks nii mõnegi kohta nii midagigi osanud vist kirjutada. Aga eks jah.
Nüüd peaks sättima hakkama, ja tööle 10st, enne väike hommmikusöök. Täna peaksime kodused olema.
Ma ei tea, mis saama hakkab. Kas olen selleks valmis, et võtan need pinged kõik enda peale, kui emal pinged tööga või isaga või millega iganes, et saan mina iga kord riielda, ja lisaks, et lapsed on ärahellitatud ja teevad mis tahavd, hoolimata minu või kellegi teise sõnadest. Võib olla oleks neil poiss-au-pairi vaja? Kes karmim ja meenutab rohkem isa, sest isa nad kuulavad kui ta hääl tõtstab. Aga teisi mitte. Seega, iga päev on uus lahing ja never know mis ees ootab. Võtame päeva korraga ja vaatame mis saama hakkab. Võib olla tõesti mulle see elu ei sobi. Mitte see elu, aga nende elustiil. Mitte et keegi midagi valesti teeks, aga lihtsalt kaks erinevat maailma võibolla lihtsalt ei hakkagi sobima. Eks me näeme seda, varsti. Hoian teid kursis, mis toimub.
Igatahes, loodan et teie naudite kevadet ja olete õnnelikud!
United States, Bring it on!