Kõik teed siiski ei vii koju

Tereõhtust, daamid ja härrad! Täna oli tsill päev :). Hommikul, tahtsin paremini teha kui eile, esimene laadung pesu pesema, lõunasöögiboxid valmis, hommikusöök valmis, nõud lauale. Saadeti esimene laps alla, sõi ilusti ära. Tuli teine, torisedes, ei teinud lihtsalt välja, igno. Ema viis kooli, sõitsin järgi, pidin teda lihtsalt valvama. Siis otsustati, et me lähme haige lapsega raamatukokku. Mõeldud-tehtud. Vahetasime turvatoolid autodes ära, ja mina sõitsin põnniga edasi. Käisime raamatukogus ringi, lugesime, mängisime, nautisime vihmast ilma. Kodus, võttis (mina nägin esimest korda) jope, mütsi ja saapad ise ära.Vot see oli vau-effekt. Polegi tegelt kõige lootusetum juhtum. Sõime ananassi ja mängisime ja vaatasime telekat, sest ta ütles koguaeg et ta väsinud. Lõpuks, kui tegin lõunasöögi, ta vingus ja ei tahtnud midagi. Läks lihtsalt magama ja magas 3 tundi diivani peal. Vahepeal majapidajannad vahetusid, ja ema tuli minimissiga koju. Kuna ta oli olnud koolis teiste sõbrannade vastu halb, saadeti ta üles time-outi, mida mind jäeti valvama. Et ma ta 5 min pärast alla kutsuksin, kui ta ise tunneb, et on valmis. Läksin 7 min hiljem kontrollima, ja ta magas sügavalt. Ja niimoodi 2 tundi. Minul lõppes 4st tööpäev ja hakkasin sättima valmis, et jõuda 5ks riverheadi autokooli kursusele. Enne mu äraminekut ärkas minimiss ka üles ja tuli turtsudes alla ja hakkas sööginõudega mängima-lõhkuma. Mina sain pahaseks, majapidajanna sai pahaseks. Esimest korda tõstsin ta peale häält. Millega mina sellise käitumise ära olen teeninud? Kas ma olen su vastu vastik olnud, et sa nüüd minu vastu vastik oled olnud? Vaatas ja tegi nägusid. Lõpuks sai villland mul ka. Ütlesin, et tõin talle raamatukogust printsessi raamatud, aga enne ta neid ei näe, kui ta käitumine muutund on. Ja kui ta seda kiiremas korras ei muuda, lähevad need raamatud homme lõunal raamatukokku tagasi. Siis muutis ta hääletooni ja sai vist aru, et reeglid ei ole tema teha. Mina lahkusin, ni et ma ei tea mis edasi sai, aga loodame et talle jõudis sõnum kohale. Ma ei ole põrandakalts ja ma ei lase endaga ka niimoodi käituda. Kursus. Mõnusalt vihma sadas, nii et väga ebamugav oli sõita. Klassitäis inimesi, igast rahvusest rassist ja vanusest, 4pool tundi kursust. Võrdles esimese kursuse osa euroopa (sh eesti) ja usa lubade saamist ja erinevusi. Sai ikka imestatud küll, kui lihtne see siin kõik on tegelt. Näitas videosis ja tegin skeeme ja.. väga huvitav õhtupoolik oli. Kuigi teadsin kõike, oli tore meelde tuletada uuesti vanu nippe (ja häid autokooli aegu, kus uni tikkus silma koguaeg, kes teab, see teab :D ). Kui kursus lõppes, oli õues pime-pime ja vihma sadas. Nüüd oli väga raske sõita. Aga kuna teadsin, kuhu minema pean, siis usaldasin ennast. Ja seda kuni viimase teeristini, kui hakkasin kahtlema, ja keerasin kahe samasuguse teeristi juures liiga vara ära, ja sattusin valele maanteele. 4-rida, eraldusriba, märgid, kõik kõik oli samasugune , va silt 27 west. Mina ei mäletanud seda nime, ja see ehmatas ära. Aga mõtlesin, et no kui palju ikka neid erinevad 27 olla saab. Üks hetk hakkas taevas vilkuma valgelt.. Tuli meelde, et enne kimasid kiirabid ja politseid mööda, mõtlesin et metsa taga vilkurid vilguvad lihtsalt. Ja kui mets otsa sai, nägin taevast. Pole elusees midagi selllllist näinud. Sõna otseses mõttes, ta nagu kellaosuti tiksus, valge-valge-valge-valge-valge-nool-nool-nool. Minul hakkasid käed värisema, sest ma ei olnud kindel, kuhu ma lähen, mis toimub ja ... nagu paha uni.. Sõitsin nii u 20 min, kui nägin silti: NEW YORK 64 MILES. Siis sain aru, et lähen vales suunas, ja ei teadnud mida edasi teha. Kõik räägivad, et roolis ei tohi telefoni kasutada, maantee äärde parkida ei tohi, sest politsei tuleb kontrollima, ja pole jamasid vaja.. Tundsin ennast lõksus. Nagu hiirelõksus. Uhhhhh. Lõpuks helistasin emale ja küsisin mida teha ja kus ma olen. Tema juhendamise peale, sain vastassuunda, õigele maanteele mis peaks meie linna jooksma lõpuks välja. Kuigi ei näinud ühtegi tuttavat märki eilsest sõidust, usaldasin ema. leidsin oma teeotsa üles, ja jõudsin õnnelikult kätevärina saatel koju. Emaisa tuli külla. Mina teda täna ei näinud, aga küll homme on aega tutvust teha. Emaga rääkisime marsruutidest ja tänasest ja homsest päevast, ja tore oli, kiitis, et sain täna väga hästi hakkama! Väga hea tunne. Ütles, et tunneb, et Sam hakkab olukorraga harjuma( vähemalt ta organism), sest tavaliselt ta ei maga lõuna ajal ja tavaliselt ta ei ole nii tujukas koolis. Nii et mingid muutused hakkavad tulema vist. Loodame vähemalt! Igatahes, nüüd registreerin sõidueksamile (ema ütles et saan raudselt läbi, kuigi tundub veits raskem kui eesti oma, sest siin nad hindavad iga su pilku ja liigutust ja olekut, eestis seda ei olnud). Igatahes 2, homme vaba lõunast alates ja heapäev kaa. Nüüd, mu kullakallid, mina lähen kõhuvalu ja kätevärinaga teki alla, üritan unustada tänase õhtu. Teie hakkate juba ärkama (VÕI TEGELT OLETE VIST JUBA ÜLEVAL :D ). Terehommikust! United States, Bring it on!