Mõnna-mõnna!

Mõnna-mõnna-mõnna!
Hommik. Rahulikult sätib valmis. Rahulik hommikusöök. Rahulikult tööle. Kõigepealt pakkisime laste asjad kokku, otsisime kõik kadunud mänguasjad üles. Riided ära, kapp tühjaks. Siis ujukad selga ja basssseini. Täna päike eriliselt küttis, sama tunne oli (esimest korda reisi jooksul) kui Eestis, võtad päikest kui grillkana, kõrvetas. Basseinis sai õnneks maha jahutada. Paar tundi basseinis. Väike päikese käes lõõgastus, nagu lapsed nõudsid. Peame rilääääksima peale rasket ujumist. Okidoki. Väike lõunasöök ja üritasime tiimina väiksepoisi magama saada, aga ta keeldus ikka kategooriliselt. Tahtsin ta käruga jalutama viia, et siis jääb kohe magama. Sättisime juba kõik valmis ja riide, ja siis avastasime, et käru on auto peal ja auto on vanematega linna vahel. Jee. Lõpuks jõudsid koju, sain käru, ja läksime jalutama. Lõpuks jäi ikka magama õnneks, muutus juba kurjaks ja pahuraks. Kell oli ju juba 3 ka, viimane aeg lõunauinakuks.
Enne kui vanemad linna vahele läksid, uurisin suveniiride kohta, lubasid mõelda selle peale. Esialgsed plaanid olid, et õhtul tulevad külalised ja tellime pitsa koju, ja kui me lõpuks jalutamast tagasi tulime pärastlõunal, siis ema teatas, et paneme nüüd riide ja lähme linna vahele jalutama ja suveniire ostma. Tore. Panin eriti lühikesed riided,, et mitte ära lämbuda linna vahel. Ja lõpuks, külmetasin. Imelik küll, et Arizonas on võimalik külmetada, aga nonäete, on võimalik. Jalutasime ringi, otsisime poodi, leidsime, jalutasime veel, mööda arizona mõistes 5.avenüüd. Mõnus. Väikseid butiike täis, ja samas kõrval, kaltsukaid meenutavad riidepoed. Igatahes, vägev. Lõpuks, jõudsime oma pitsakoha juurde tagasi, ootasime muud sugulased ära, ja tellisime laua ja lõpuks istusime maha. Väsinud. Tellisime. Tore teenindaja. Igaüks pm tellis enda maitse järgi pitsa võimisiganes need ka polnud. Nime ei mäleta. Pm täidetud saiad. Pitsapõhi lihtsalt rulli keeratud ja sisu valisid ise, täidise. :) Teenindaja lubas, et kui me sööme oma pitsad omaette ära, siis ta teeb meile magustoidud välja. Lõpuks selgus, et ta mõtles seda ainult kahe vanema tüdruku kohta, ja minu suur pingutus see hiigelpitsa sisse vägistada polnud üldse vajalik, sest mind ta ei mõelnud, ja teisi ka mitte. Aga hull värk ikka, tasuta magustoidu pärast piinelda ja pitsat sisse toppida vägisi :D Kõik niimoodi naersid, et hull kohe. Et raske töö ei tasu ennast ikka vahel ära. Tunne oli, et liikuda saan ainult veeredes, ja raskelt veeredes. Lõpuks sain kõhuvalu sellest pingutusest. Ema saatis mind lastega üle tee jäätisepoodi. Vägev, stiilne. Pildid üleval. Mõned. Maja roosa, sistusus roosa, maitsvad jäätised. Nunnud roosad lauad ja toolid. Nunnu oleks vist jah õige sõna selle koha kohta.
Lõpuks, kõigil õhtusöök läbi, pikk headaega vanavanavanematele, ja autodesse. Kodutee. Kodus pakkisime viimased asjad laste kohvritesse, koristasime maja ja aeda ja basseini, kell 9 lõpetasin. Lapsed bidsaamades, hambad pestud, kohvrid valmid, toad peaaegu korras, ja enda asjad kõik tegemata. Peale 11 tunnist tööpäeva päris tore tunne, et nüüd hakkad enda elu kokku pakkima. Okidoki. Kohvris nii palju ruumi. Käekotis nii palju ruumi. Hull värk, ei tea, mis ma nüüd siia jätsin siis. Nimekiri kõik klapib, aga kohver poole tühjem :D Lõpuks võtsin laste mänguasju veel kohvrisse, et need siia maha ei peaks jääma vanaemale. Tsill.
Kohvrid koos, tõmban kohe pildid arvutisse, lõpetan blogi, kirjutan mõned kaardid ja hurra, öörahu, kuidas ma seda ootasin. Peab homseks välja puhkama, tuleb ikka kuradi pikk päev. Kell 10 lennujaama, 12 lennuk, 5 kohal, 3 tundi ajavahe, seega 20 millegagi kohal, limusiiniga koju 2 tundi, 22.millegagi. Asjad lahti pakkida, sättida ja värki, ja blogi lõpuks homme öösel jälle. Kuitore. Muideks, 110 tundi siiani pluss homne kella 9st ilmselt kella 10ni, 13 tundi lisaks otsa. ehk 123 tundi alates eelmisest neljapäevast. Mida on 3 korda rohkem, kui tohiks :D Täiega norms.
Igatahes, asjad tunduvad helgemad kui nädal tagasi. Küll ma hakkama saan :) Olen ju alati saanud. Muud võimalust lihtslat ei ole.
United States, Bring it on!

50.postitus

Hei!
Tavaline hommik. Rahulik äratus, uudised, sätin valmis, sööma. Koristasin laste järgi toad ära, mis eile õhtul ja hommikul on korraldatud sinna, panime nad riide emaga, pakkisime kotid ja astusime uksest välja. Sõitsime vanaemale külla. Kõigepealt käisime toas külas, vaatasime vanu pilte seintel, ja siis tegutsema lastega. Piirkond, kus ema elab, on nagu, vähemalt mulle meenutas, pensionäride paradiis. Seal oli vist mustmiljon kortermaja, u 5 korruselised, ilusad, korrastatud, suured parklad majade all ja ümber, erinevad tegevusruumid elanikele, basseinid, golfiväljakud, kunstitoad, raamatukogud, kohvikud jnejnejne. Omamoodi väike linn. Ja nägin seal ainult inimesi 50+. Kuigi see ei pidanud olema nagu vanadekodu, aga nnoh, mulle ta meenutas seda. Võiks küll oma vanaduspõlve veeta ju sellises piirkonnas. Käid ringi ja suhtled teiste omavanustega, ei pea kodus sokki kuduma. Rahvas võttis päikest, käis ujumas, mängis lauatennist. Väga khuul koht igatahes!
Me kõigepealt, mängisime veits lauatennist, siis kolisime basseini äärde. Väike lõunasnäkk, ja ujuma tagasi. Pisemad said endale ssealt natukeseks ajaks sõbrantsi, kellega lobiseda. Pikalt ja laialt. Siis sättisime riide, pakkisime oma miljon kotti kokku ja astusime auto poole. Viskasime vanaema oma maja juurde ära, ja tulime koju. Siis tegin õhtusöögi, ravioolid ja pasta, värske salatiga, mmmmm. Njämmi. Ema-isa läksid õhtust sööma kuskile välja. Me siis, koristasime köögi ja panime rätikud pesema-kuivama, pesime kikud ja panime bj selga, istusime teleka ette ja olime rahulikult natukene aega. Siis jõudsid vanemad koju, läks hullamiseks. Lapsed pidid näitama emaleisale kõiki trikke mis nad pehme vaiba peal teha oskavad, hüppeid ja kukerpalle ja silda ja kõikemuud mis pähe tuli. Tore. Headõhtut kallistused käes, lapsed magamistuppa ära. Ma läksin pesumasinat tühjendama, et panna rätikud kappi. Hostema tuli rääkima. Küsis et kuidas ma tunnen ja kas on paremaks läinud. Et tema arust oli see nädal täiesti ideaalne, ja kõik oli nii, nagu peaks olema, ja tema väga rahul minuga, ja et ta oleks väga murtud, kui ma tahaks pere vahetada, sest ma nagu pereliige juba ja nii ära harjunud minuga, ja väga rahul. Ja ma ka tema lemmik-aupair läbi aegade. Va üks tüdruk, kes oli siin peres kaks aastat, tükk aega tagasi. Aga nüüd, mina. Ja selline, mõnus väike jutuajamine. Kallistas ja ütles et tal hea meel et ma paremini tunnen. Tore.
Homme hakkan kohvreid pakkima, huh. Jube. Jään oma asjadest jälle nädalaks ilma. Masendav.
Muide! Seal basseini ääres, nägin küll et meie kõrval istus üks vanem meesterahvas, aganoh, okei. Ja rääkisin lastega ja sõime, ja ükshetk mees tuli meile juurde, ja ütles et tead neiu, ma kuulsin su aksenti, kust sa pärit oled? Eestist. Tore tutvuda! Ma lätist! :) Ja et tal naine ameeriklane ja elanud siin aastast 93, aga 14 korda käinud Lätis selle aja jooksul. Ja nüüd läheb ka tagasi, tuli kellegi pulma ja peatus seal kellegi juures. Päris lahe :) Ja eile, kuskil poes, olevat ta taga seisnud järjekorras veel üks eesti neiu. Oli küsinud jälle :). Nii tore. Maailm on ikka pagana väike!
Ja kõik need inimesed siin. Oh! Te peaksite siia tulema! Kõik, kõik, kõik, kes mööda lähevad, naeratavad ja küsivad kuidas sul läheb ja kas kõik on korras ja tulevad lastest rääkima, et kui toredad lapsed. Kõik jalutavad ringi naeratus näol, pruun jume peal ja headus silmades. Nii tore! Nii mõnus! Kõikjal valitseb rahulolu. Ja muideks, see pidi isegi tervisele paremini mõjuma, see kliima ja see positiivne ellusuhtumine. Siin ei pidavat üldse olema igasuguseid veresoonkonnahaigusi.
Agajah. Asjad lähevad paremaks. Küll ma saan hakkama! :)
Vahepeal tahaks kuulda, kuidas teil ka läheb. Ükskõik milliseid uudiseid. Lihtsalt, et kuidas eluke veereb. Tunnen lähedastest puudust! Perest-sõpradest-tuttavatest! Ootan kirju! Pange postituvi tööle.
Muideks, tänaseks olen peres olnud juba poolteistkuud, 6 nädalat, ja usas peaaegu 7 nädalat. Aeg läheb lennnnnnnuga! Suuuuuuure lennuga!
United States, Bring it on!

Iga päev on lahing. Aga küll mina sõja võidan!

Ohsapoiss.
Olen alati vihanud olukord, kus ma ei tea, mida tunne. Kõik käib suure kaarega üles-alla. Üks päev vihkab, teine armastab. Mõni päev läheb väga korda, kui lapsed su põrgusse saadavad ja nutavad-jonnivad-turtsuvad-õelutsevad, teine päev on soojalt ükskõik, mis nad teevad, lased oma reeglitega edasi, ja tehku mis tahavad. Ja järgmine päev jälle ei tea mida oodata. Iga päev on nagu uus algus, raske ja ootamatu.
Täna. Ütleks et hea päev. Hommik. Tavaliselt ärkan 7.30, et 10st tööle, räägin eestiga ja loen uudiseid ja võtan aega rahulikult sättida valmis ennast. Täna mõtlesin et magan kauem, ärkasin 8.30, hostema oli 9st ukse taga et kuule stardime kell 9.30 botaanika-aeda, et kas tahad kaasa tulla. Ega just valikuid vist ei ole ju? Ikka tulen. Käps riide, käps sööma, käps. Kas olen tööl? Kas pean midagi kaasa haarama lastele? Kes võtab, kes päiksekreemi pani, kes hommikust sõi? Misasssssja?
Väike tüdruk pirtsus alates esimesest hetkest, kui oma toast välja tulin. Iste autos vale koha peal, autos liiga külm, õues liiga palav, tahan kärus istuda taga, mitte ees, vahetpole, et võin kukkuda ja haiget saada, tahan kõndida, tahan et emme käru lükkaks, tahan tahan ei taha mine ära. Aga soojalt ükskõik, vingugu, mina keelasin, vanemad tegid kõvemat häält. Midagi ei mõjunud, pole mõtet peaga vastu seina ka joosta mitu tundi. Las vingub, ära tee välja. Ok. Kodus, poiss jäi autos magama, kolisime ta lihtsalt voodisse ümber. Köögis väike lõunasöök, Sam oli pirtsakas ja ema saatis ta time-outi, ja sinna ta jäigi. Jäi magama. Ma sain rahu natukene. Valmistasin aarete jahi ette, Alex aitas. Ema käis väljas oma emaga kuskil, aa uut potti ostmas. Sest ükspäev jättis poisi rohud pliidile keema, ja need keesid põhja ja lõpuks kukkus potil põhi lihtsalt ära, pidime neile uue ostma, sinna nad läksidki. Pesin pesu ja panin kuivama masinasse, ja koristasin köögi, ja valmistasin mängu, ja lõpuks lapsed ärkasidki, kiire snäkk ja ettevalmistus, rahvas tiimidesse, ja isale juhtnöörid mängu kohta. LäkS! Tegin eile kaks kaarti, kumbki võistkond sai ühe kaardi ja erineva raja. Käi rada läbi, otsi vihjed, kogu kokku, too finisisse ja siis saad viimase vihje kus on aare. Otsi isa! Terve maja pöörati pahupidi, kuskil polnud. Lõpuks tuli ise välja. Nalja sai! Lapsed olid ülivaimustuses. Tore. Ujumisriided selga ja isaga basseini. Ma panin viimased riided kuivama, järgmine köögikoristus. Sest siin majas ei tasu kraanikausile selga keerata, nii kui teed seda, on see musti nõusid täis, ja sama käib ka laua ja kapipealse kohta. Lõpuks, kõik valmis, ma ka basseini. Ja siis saabusid 5min hiljem külalised. Toreküll. Võõras-vanavanaema, tädi, tädimees, ema ja meie. Kolisime poisiga basseinist välja, kiire duss ja riide, sealt võttis ema juhtimise üle. Panin ennast riide, aitasin lauda katta, tegelesin lastega, jooksime ringi, koristasin kööki, õhtusöök. Suurem köögikoristus. Külalised lahkusid, ja kell oli nii vähe ja lapsed ka üleval. Huh, tuleb pikk õhtu, mõtlesin ma. Ema läks lastega külalisi ära saatma, ma istusin veitsaks klaveri taha, üle pika aja omaette rahus. Ja jõudsid tagasi, ema istus diivanile, vist ootas kontserti õndsa näoga. Ja sis kutsus rahva kokku, ja tegime veits lauajalgpalli. Mind arvati ka ühte võistkonda. Nii et vahva. Väike pereõhtu. Ükskord ema-julia mina-alex, teine mina emaga ja tüdrukud koos. Siis nemad kolisid oma arvutitesse või mis-iganes-tehnoloogia-neil-on tagasi, ja me emaga ja lastega istusime toystory3 ette. Päris õudne ja kurb, aga samas väga õpetlik, kui oskad pointi välja lugeda sealt. Aga ilmselt meie lapsed siin sellest küll õiges võtmes aru ei saa. et Väärtusta Asju! Siis, headööd kallistused käes, nemad oma tuppa, ma arvutiga õue, sest mõnus soe ilm oli. Istun nüüd siin verandal, basseinis vesi vuliseb, autot vuravad teepeal, mõnel tümps põhjas, putukad lendavad, lennukid maanduvad, mäenõlval näed tuledes maju, kuulad eesti mussi ja mõtled, et elu on lill!
Nii et saa siis aru, mida ja kuidas sa mõtlema ja tundma pead. Tegelt oli täna üks tore hetk, või isegi mitu järjest. Lapsed magasid, tegin köögis kaarte ja silte aaretejahiks, ja 11ne alex tuli rääkima, et mis teen. Ja siis läks külmkapi juurde, avas ukse, ja keeras ümber, vaatas mulle otsa: tead, tegelt need põnnid väga armastavad sind! Tead mis nad ükspäev rääkisid? Kui sina tööl ei olnud, NY-s vist olid. Hommikul tulid kööki, et kus tjorven on, et mismõttes ta täna ei tööta, ja mõlemad muutusid morniks: me tahame tjorvenit. Ja ütles et ma olen neile hästi mõjunud. Ja küsisin, et kuidas temaga lood on. Jah, mina ka armastan sind! Sa oled siiani parim aupair, kes meil üldse olnud on!. Siis lihtslat istusin, vaatasin teda, ja ohkasin. Aitähh. Väga armas! Siis ongi selline tunne, et tööta ainult selliste hetkede nimel. Kui nad ei löö üksteist ja ei karju ja ei sõima ja ei pirtsuta ja parasta ja on toredad armsad olendid.
Igatahes, praegu, olen rahulik. Võtan päeva korraga, sest muudmoodi ei saa. Elan hommikust õhtuni ja siis laen ennast tühjaks ja järgmine päev uuesti sama lugu. Ei saa eilseid tundeid homsesse kaasa võtta. Nii lihtne ongi vist.
United States, Bring it on!

Welcome, puhkuse feeling!

Tereõhtust!
Puhkus on puhkus, šalallalalalaa! Hommikusöök. Ema ja lapsed läksid jalutama, kutsusid kaasa. Ikka! Jalutasime poolteist tundi puhkuserajoonis ringi, nautisime ilma ja vaadet ja kõike muud. Tegime pilte, lobisesime, kõrbesime. Nägime jänkupoisse ja sisalikutüdrukuid, ja korjasime mandariine ja apelsiine ja oliive puude otsast- kui tore! Arizona on kift!
Kodus mängisime putukatega, mis sam eile sünnaks sai, ehitasime igasuguseid tüüpe. Joonistasime. Ma joonistasin neile aaretekaardid, homme peidan aarded ära, ja saavad natukene joosta ja otsida kaardiga. Siis lõunasöök, poiss magama. Majapidajanna tuli, koristas, kartis tuld põlema panna poisi toas. Aga ta ei räägi nii palju inglisekeelt, ja ei saanud aru ,kui ma ütlesin et ärgu muretsegu, et ta magab, teda see ei häiri. Kahepeale saime inglisekeeles ja hispaania keeles selgeks tehtud, et homme peab prügikastid maja ette viima.
Tüdrukuga käisime poisi uneajal ujumas, pikalt. lõbus oli. Mängisime kodu vees, kes on tita, kes on ema, kes käib autoga sõitmas, kes helistab, kes ei oska rääkida, kes käib arsti juures ja saab süsti. Vähemalt oli tal lõbus.
Kiire dušš tüdrukule, riidesse ja juba ärkas poiss üles. Marjasnäkk, läksime veelkord jalutama, nägime veel kahte jänkut ja sisalikku, neile nii meeldiks üks sisalik endale koduloomaks võtta.
Koju, piduriided selga, kiire enda sättimine valmis, autosse, laste suur tüli mingi mõttetu ütluse pärast, restorani sõit võis alata. Väljast tundus selline, tavaline pubi. Aga kui sisse astusid, teretulemast fäänsi-päänsi! Ülivägev koht! Kõik teenindajad olid sõbralikud, kõik tundus nii filmist võetud. Paarid istusid omaette nurkades, sõbrannad 3 kaupa laudades, härrad tulid veini jooma. Teenindajad käisid koguaeg uurimas, kas midagi vaja. Megamaitsev toit, hea, et ainult veerandi jõudsin ära süüa. Ja tegelt ei olnud taldrik üldse nii suur, tavaline supitaldrik. Ma ei tea , mis toimub, söögiisu pole see, mis varem :D. Hostema ka imestab, et tavaliselt kes tulevad usasse, võtavad juurde, mitte ei kaota esimese kuuga juba 5kg, ise samal ajal süües 3 sünnipäevatorti, mis olid hiiglarammusad ja mingeid snäkke koguaeg lastega koos. :D MäädsiK!
Igatahes, saal läks järjest hämaramaks, õues pime, toidud otsas peaaegu, lapsed väsinud, sõit kodupoole. Pisitüdruk võttis autos mul käest kinni. Lihtsalt. Päris armas hetk oli. Ta viimasel ajal üldse klammerdub juba rohkem mu külge ka. Mitte ainult ema jala külge. Nii et midagi hakkab vist edenema. Loodetavasti.
Kodus. Kell 9. Otsustasime ujuma minna printsessiga. Riided selga, ükskakskolm, basseiniiii. Mõnus soe vesi, veeprits töötas ka, ebaloogiliselt küll maeitea miks basseinis, aga töötas. Ja siis kuulsime mingit häält, ja tüdruk läks paanikasse ja tahtis tuppa. Kartis mürgiseid usse. Okidoki. 10min basseinis ja tuppa. Rätikud kuivama, ja tekiallasättimine. Nüüd lobisesin eestiga veits juttu ja lugesin igasuguseid maailmalõpu-uudiseid, ja tahaks tegelt siia väga palju veel kirjutada, aga tuduaeg on, ja ma väsinud. Aeg lendab. Okidoki. Igatahes. Okidoki. ps. igasugused rekordid purustatud. Seljalt tuleb nahka, ja seda 3 päeva pärast päiksekõrvetust. Juba. Ajab närvi küll, :D
United States, Bring it on!

Preili-kes-on-vist-päiksele-allergiline-hurraa!

Jep. Mingit muud seletust sellele ei ole. Pole söönud midagi uutmoodi, mida varem pole söönud, kloori sees ei käinud päev läbi, kreemitasin ja panin aloed ja võtsin allergiarohtu, aga ei muffigi ei mõju. Käisin küll pikkade varrukatega pluusiga ja olime täna rohkem toas kui väljas, aga noh natukene ikka sain päikest, ja nüüd mõlemal käel lööööve, ja sügeleb. Host-ema arvas ka, et päiksemürgitus :). Küll on tore!
Hommik. Rahulik. Õnnitlesime minimissi, kingituste avamine, mängisime tükk aega uute mängudega toas kui õues, lõunasöök, käisime jalutamas, läksime linna vahele nö välikaubamajja niisama jalutama ja aega veetma. Sõitsime kohale, nagu väike linnatänav, täis ainult uhkeid poode, kuhu ei julgenud sissegi astuda, et ilma minestamata mõnda hinnasilti vaadata. Jalutasime niisama ringi, astusid ühte mööblipoodi sisse, jalutasime edasi, ostsime maailma parimat jäätist, see oli tõesti ülimaitsev, nagu üliülimaitsev. Banaanijäätis, cheesecake jäätis, kommijäätis.. :D Laste paradiis. Tegin pilti ka. Teenindaja oli lahe vend, võttis mu jäätisekuuli ja viskas selle suure kaarega teise kulpi ja pistis topsi ja andis mulle. Kõik mingi suure vau-ga vaatasid teda.
Istusime väikse purskaevu (kas purskaev kirjutatakse ühe või kahe k-ga?) ääres, tegime pilte, lollitasime ja sõime jäätist. Tore. Ilus ilm. Palmipuud. Tuuleiil. Laste rõõmus meel, mitte vingus nägu. Tore. Tore.
Kaks tundi jalutatud ja istutud, istusime autosse ja koju tagasi. Käisime lastega basseinis natukene, aga õues oli siuke tuul, et päiksevari pidi ära lendama, ja külm vesi oli ka, seega hüppasime rätikutega tuppa, kiire dušš, riide ja vanaema jõudis juba. Õhtusöögi tacod, suur hiigel köögikoristus jäi mu õlule taaskord. Halleluuja. Köök korras, toodi sünnipäevakook välja, 8 kihilne, aga tegelt polnudki nii suur kui eelnevad sokolaadikoogid, selline, eestilik maasikatort. Kõik said tüki, kõik pidid katki minema, sest kõhud nii täis. Hullumaja.
Sain veelkord kõigi taldrikud ära pesta. Ilusti. Toredalt.
Ja siis aeg põgeneda oma tuppa oma maailma. Kell on 9 õhtul, 11 tundi tööd seljataga. Kutupiilu.
United States, Bring it on!

Mul on alati olnud üks komme- igatseda, kui ma teid ei näe!

Kallid! Tunnen teist puudust! Tunnen puudust päris siiratest kallistustest! Tunnen puudust sõpradest, kellega on lõbus ja kellega koos tunnen ennast hästi! Tunnen puudust kodust, lähedastest, heaolutundest! Kuulan pokineni- sõpradele, ja üha enam mõistan, mis väärtus on sõprusel ja mis see inimese elule juurde annab.
Hommik. hommikusöök, koristus, lastega basseini, poiss kukkus lõua lõhki ja tegelt peaks õmblema minema, aga host-ema ütles et ta ei taha last traumeerida nõelte ja arstidega, et paneme plaastri ja küll kokku kasvab. Suur haav. Aganohokei. Basseinis, tuli puhastusmees, nägi välja täpselt nagu see master shefffist see paks kokk, ja selline, muhe vend oli. Marssis hoovi, basseini, kupatas meid veest välja, lõbus-sõbralik. Vahva. Aitas meil ujumisprillid sügavast osast põhjast kätte saada. Kolisime mullivanni, sealt tuppa, lõunasöök, me läksime poisiga jalutama, ta jäi vankris magama, tüdruk jäi emaga, tagasitulles kolisime basseini ja olime seal terve pärastlõuna kuni kutt magas, mängisime õdedega ja host-isa tuli vahepeal kiusama meid ja nalja sai palju! Natukene, selline, tunne on ikkagi. Et ema rääkis see üks tõsine jutuajamiseõhtu, et ta tahab alati endast maksimumi anda et lastega koos olla ja nendega tegeleda, aga täna, meil ei olnud mingeid plaane, vaba kava ja bassein ja ta istus ja luges ajakirja ja päevitas. Ma natukene imestasin, et no võimalus lastega tegeleda aga lihtsalt just sellepärast, et TJORVEN ON TÖÖL PRAEGU, siis ta ei saanud lastega mängida või nendega ujuma tulla. Mitte et ma ei teeks nendega tööd meeleldi, aga pigem, et nad tunnevad emast ja emaga koosolemisest puudust. Väga! Raske oli vaadata, kuidas ta lihtsalt ajakirja süvenes laste asemel.
Igatahes, poiss ärkas, jonnis nuttis kisas lõi, aga noh. saa hakkama. Vanaema jõudis ka külla. Tõi mingeid kingitusi jälle lastele. Tüdruk sai mingi värvidekomplekti. Loomulikult kohe pidi katsetama, kuidas töötavad, guassid pm, ja tuul oli ilus õues, ja näitas emale pilti, ja tuul lennutas selle otse tüdruku valgele maikale. Tore. Kes siis pesema hakkas seda ja kes oli ainuke, kes hoiatas, et peab kinni hoidma kõvasti ja et äkki peaks toas värvima jne? Arvake? veelkord?
Koristasime lõpuks laua, katsime ära, ja õhtusöök. Majapidajanna käis ka täna muideks, koristas ja tõmbas tolmu ja pesi pesu ja nõusid. Peale õhtusööki aitasin tal kööki koristada, tema pesi, ma kuivatasin, pärast vaatas siiralt ja ütles aitähh, kuigi ta väga inglisekeelt ei räägi, aga seda oskas küll, aitähh! Okidoki. Tüdruk juba magas õhtusöögilaua taga, poiss vaatas isaga telekat, võtsin siis hetke ja panin tüdruku sünnipäevaüllatuse üles. Kodus meisterdasin NYs kirja valmis et Samantha! Happy Birthday! Ja nüüd see istub tema aknal, Koos õhupallidega. Eks homme näeme, mis reaktsioon tal tuleb. :) Loodan, et meeldib. Host-emaleisale küll väga läks peale selline armas üllatus. Üllatus valmis, tuba korda sätitud, bj selga ja tekialla. Jutud kodustega ja blog ja pokinen-sõpradele. muhe. Tuduaegnüüd. Muidu homme väsinud. Viimane kord laulu, ja headööd, kullad!
United States, Bring it on!

Preili Arizona!

Vabandame hilinenud blogi-sissekannete pärast! Kiire on olnud.
Aga teen lühidalt siiani kokkuvõtte. Neljapäev. hommik vaba, otsisin sünnipäevakingitusi lastele, sis asjad kokku ja maja ette valmis, sõitis limusiin maja ette, asjad peale, lennujaama poole. Hull värk. kohal, vedasime asju hambad ristis, sest kõik turvatoolid ja lapsevankrid vedasime kaasa ju. otsisime värava üles, käisime söömas, emaga suur möödarääkimine ja minu peale solvumine laste õhtusöögi teemal, aga seeselleks, rikkus kohe esimese päeva ära. Okei. peaaegu 6 tundi lennukis, magada ei saanud, ja ei tahtnudki, tööaeg ju, pärast veel mingi jama sellega seoses ka. Jõudsime kohale, host-isa oli vastas, see oli miamist tulnud varasema lennukiga, korjas meid peale, otsisime maja üles. Pimedas ei näinud midagi. Aga soe oli. Leidsime lõpuks maja üles, nagu otse seebi-ooperist. Alejandro ja LuzMaria kolisid paar tundi tagasi välja, me kolisime sisse. Pildid ka üleval muidu. Igatahes, sain lõpuks endale toa vannitoaga ja vetsuga, muidu oleks kõike pidanud lastega jagama, aga leidsime ühe toa veel maja teises otsas, ja ma sain selle endale. Suur kaheinimese voodi, noh, norms. Sättisin valmis, asjad kappidesse, ja headööd. Kui pikalt töötasin täna? Lõunast alustasin 12 ja NY aja järgi kell 3.00 am (Arizona 12öösel) lõpetasin. Mis teeb? 15 tundi. Halleluuja. Veits ei olnud ju surmväsinud. puhusin Alexi sünnipäevaks õhupallid täis, kirjutasin kaardi ära ja tuduaeg.
Reede. hommik. Väikepoiss marssis kell 6.14 uksest sisse, küsis kus issi-emme on, ma ei saanud midagi aru, viisin ta voodisse tagasi ja siis läks mu uni ära. Tore lugu küll. kella 1st saad magama ja 6st äratatakse julmalt üles. Igatahes, ärkasin, hommikusöök, ei teadnud päris täpselt millal ma tööle hakkan, seega hakkasin kohe, laulsime laulu ja andsime kingitused, ta oli niiiii õnnelik. Mu kingituse üle. Kinkisin talle raamatu, "kuidas teha rockstari muusikavideot?". Ükspäev mänguasjapoes vaatasime raamatuid, ja ta läks täiega elevile selle raamatu peale. Nüüd ka. Ülirahul ja tuli kallistama ja tänas sada korda. Armas. Muidu õues valge, nägin ümbrust. Mäed ümberringi, palmipuud ja bassein aias, ülikõva koht! Lapsed ujukatesse, kreem peale, ujuma, lõunasöök, host-emaga suur riid, kannatan ära, aga tuju läinud. Veelkord ujuma, lapsed pessu, riide, külalised. Vanaema tuli lapselapse sünnipäevale. Katsime laua, aitasin sööta neid pisemaid, koristasime, laste vannitoas oli hunnikus sada rätikut peale reisi esimest päeva, ema nägi seda hunnikut, kutsus meid kolme sinna vanemate tüdrukutega, ja saime riielda et see on naeruväärne. Tore, et ma sinna ei puutunud, aga noh, ikka täie mõnuga. Väike arutelu ema ja emaema vahel, et ma ei saa oma tööga hakkama. Ja läks ütles host-isale et me palkame majapidajanna, sest tema ei kavatse kogu puhkuse aja köögis koristada ja laste pesu pesta ja voltida. Ja nad arutasid oma mõtet täpselt mu toa ukse ees, seega ma seisin koridoris, mõtlesin mida nüüd teha, kas joosta uksest välja ja mittekunagi tagasi tulla või siis minna oma tuppa, rahuneda maha, ja siis teha ma-ei-tea-mida. Pidime vanaemaga poodi minema, aga seisin siis köögis ja host-ema tuli mu juurde, et nad tahavad täna kahekesi minna, et homme võtab mu ka kaasa. Noh, tore, ma tahtsin just sama asja öelda. Marssisin oma tuppa ja siis enam ei jõudnud, nutsin 3 tundi. Mille eest sain täna sõimata pidevalt? Sest emal on pinged, isal on tööl pinged, majapidajannat pole, .. mulle öeldi, et kui mina olen tööl, siis mina vastutan nende eest ja kujutagu ette, et neid ei ole kumbagi seal, ainult hädaolukorras võib nende poole pöörduda. Ja siis lihtsalt, ei jõudnud enam.
Aga ükshetk ema ukse taga, et õu ma tõin päiksekreemi, kui tahad. Loomulikult nutuste silmadega on tore host-ema ette minna kreemi võtma. Seisin oma toa ukse ees, ja mõtlesin mida räägin või küsin või mis toimuma hakkab, sest mina ei pea sellele kõigele siin vastu. Mõtlesin sama juba kodus, aga nüüd asjad kolm korda hullemad, seega sorry, aga ma ei pea seda kannatama, et kõik pinged minu peal maha valatakse ja lastel savi on mis mina ütlen neile, ja mitte midagi ei muutu, nad lihtsalt on sellised.
Hingasin sügavalt sisse, läksin kööki ja... kaks tundi rääkisime ja mina nutsin, ja üritasin selgitada, mis toimub. Enne köökiminekut teadsin, et ei oska pooltele küsimustele otseselt vastata, aga ei saanud minemata ka jätta, ebaviisakas, kui ta mulle põletuse vastu kreemi tõi. Ja lihtsalt tobe olukord. Lõpuks, ei jõudnud kuskile välja, ainult sinna et vaatame kuidas lähinädalad tulevad, ja kui tunnen, et ei saa hakkama, siis peame jah uue pere peale mõtlema ja nemad uue aupairi. Rahunesime maha, kallistasime ja headööd. Pingetest sain siukse peavalu ja südamepaha, et lihtsalt ei suutnud kuidagi olla. Kõik käis ringi ja kõik oli piin. Tore õhtu. Hurra.. Pole kunagi oma sünnipäeva-eelõhtut niimoodi veetnud. Ja tegelt eestis oli juba mu sünnipäevahommik, seega veeltoredam. Kodustega rääkisin ka, nägin nartsisse ja kooki, ja mind pole seal. See ajas ka kurvaks. Kurat küll!
Hommik. Pole mingit tunnet, ainult paistes silmad annavad tunda. rääkisin kodustega, Lauldi ja õnnitleti ja ma nutsin jälle. nii armas sünnipäeva hommik. üksi, õnnetu, pisarais. Okei, kogusin natukene, sättisin valmis ja riide, ja kööki, sõin üksi hommikusööki, õues vähemalt ilus ilm. Istusin taga-aias ja sõin, ja nautisin vaadet ja jälle pisarad jooksid. Õnneks päikseprillid on head abilised. Pesin nõud, koristasin köögi, võtsin rätikud kuivatist välja, voltisin kokku aj viisin kappi teise maja otsa ja siis nähti et ma üleval, tulid laulsid mulle koos, kõik kallistasid, läksime kööki, kõik istusid ümber kui kingi lahti tegin. Maika, suvepluus, laste tehtud käekett ja võtmehoidja, walmarti kinkekaart ja ilusad kõrvarõngad ja õhuke sall. Tore. Siis hakkasime tööle. Ujukad selga, ja basseini. Seal kuni lõunani. Lapsed riide, asjad kaasa ja lõbustusparki. Tund aega sõitsime. Kahjuks pilte ei saanud teha, sest tark laps unustas sünnipäevahommikul kontrollida, et kaameral akut oleks. Lõbustuspark, mänguautod, turnimiskohad, väike järv, kus sai auto-paatidega rallit teha, benji-kuul, veeõhupallide lahinguplats, ja veel miljon toredat kohta. Nalja sai, benji-s tegin ainsana 4 saltot, lapsed ei saanud ühtegi :D, ja vee-auto-paadi-rallis saime nii läbimärjaks, et ikka läbimärjaks. Kiire riidevahetus, ja kodupoole. Mängisime lastega õues, vanaema ja vanatädi jõudsid, katsime õue laua ja mu sünnipäeva-õhtusöök. Nii mõnus õhtu oli tegelt. Õues hämar, meil tuled põlesid bassein helesinine, palmipuud taustal, lennukid sõidavad üle, muusika mängib, soe tuul, naersime lastega, mängisime ka lennukeid, tore oli, pikutasime maas ja vaatasime tähti, kahju et kaamera tühi oli. Hiigla-vahva õhtupoolik. Siis toodi kook. 7-kihiline šokolaadikook. Pole elusees niisugust kooki näinud. Hiiiiiiiiiiiiiigelkõrge. Puhusin küünlad, ja soovisin.. Üritasin pool tükkigi ära süüa, aga liiga palju ja liiga magus. Mängisin lastega veel, läksin kööki midagi tooma, ema tuli ütles et ma ei pea nendega koos olema kui ma ei taha, et ma ei tööta. Mõtlesin et no mida muud mul ikka teha oleks. :) Lõpuks, 9st kolisin arvutisse, et eestiga rääkida ja ... Kuna külalised istusid TÄPSELT minu akna taga laua ääres, siis ei saanud kardinaid liigutada ja tuld põlema panna, panin riidekapi tule põlema ja istusin voodi taha põrandale, endal ebamugav kui nad koguaeg näevad mis ma teen toas. Okei. Proovisin kingitusi, parajad. tore. koristasin tuba, rääkisin kodustega, headööd. Mingit tunnet ei ole. kahjuks või õnneks.
Hommik. kolmas päev. pühapäev. 9st kööki, kuna täpselt ei tea, mis kell tööle hakkan. Kiire hommikusöök, ema ütles et ta niii palju pesu pesnud, ja need nüüd vaja kokku voltida ja laste tubadesse viia. Hakkasin tegema ja siis öeldi, et ah ma tööle alles 10st et ei pea oma vabal ajal seda tegema. Aganoh kui tööaeg, siis ei saa ju laste kõrvalt seda teha ja neid üksi jätta. Tegin ära. Pm 10ni läks. Hull hunnik. Siis korjasin lapsed basseinist kokku, kiire vann, riidesse, ja teleka ette. Sain kööki koristada, kuna ema-isa läksid toidupoodi. Köök korras, kott pakitud, vanemad kodus, startisime Lihavõtte-lõunasöögile. Tund aega sõitsime jälle. Koht ülivägev. Otse vanast westerni-filmist, salooonid ja kauboid ja ... oh, paradiis. Mu nii lemmikkoht! Enne usasse tulekut tegin iseendale mõned eesmärgid, mida tahan näha siin. Ja see oli üks mu eesmärkidest, näha tõelist westerni-eluolu. Pildid üleval. Sõime kõhud täis, jalutasime mööda "linna" ringi, mis sinna ehitatud on, käisime erinevaid etteasteid vaatamas, tegime lihavõttejänkuga pilti, sõime jäätist, lapsed käisid eeslitega sõitmas, ja lõpuks sättisime koju. Poiss magas, me Samiga ujuma. Tunnikese ujusime, siis pessu-riide. poiss üles ja lihavõttemune otsima. Peitsin enne sokolaadimunad maja peale ära, nüüd aeg otsida. Korjasime need kokku ja siis õue mängima. Jõudsid külalised. host-ema vanaisa naiseda, tädi mehega, ema ja meie. Kokku miljon inimest. sõime õhtust, tegelesin paralleelselt lastega et nad basseini ei läheks. Siis aitasin koristada. Läksin korra kööki nõusid pesema ja lõpuks olin seal kaks tundi ja pesin nõusid ja koristasin, sest sain aru, et nad näevad nii harva ja tahavad suhelda, mitte et host-ema peab köögis nõusid pesema. Okei. Noh, pole hullu. Köök korras, külalised ära saadetud ja väiksemad magama minemas, kolisime Alexiga basseini. Õues pime, aga tuled põlesid, bassein heleroheline, tegime vee all pilte ja naersime ribadeks ennast. Julia ühines ka. Nii lõbus oli. 2 tundi olime seal, käisime vahepeal mullivannis saime sooja ja läksime tagasi. Lõpuks 11st tuppa, isa tuli kustutas tuled ära. Riided kuivama, tuba korda ja teki alla, aga ohsapoiss, interneti pole. Pool tundi üritasin seda kuidagi tööle saada, aga tulutult. Lõpuks andsin alla ja kobisin magama ära. Väsinud ka. Hommik. kuulsin et ema köögis. läksin küsisin neti kohta, ta läks küsis host-isalt, ja see lülitas tööle. Tõmbas õhtul välja lihtsalt, sest tüdrukud ainult netis istuvadki, et nad ka välja tuleksid meiega. Aga mulle unustati öelda seda. Okei. Vähemalt nüüd sain netti. Tore, teil eksam läbi. Magasin eksami maha lihtsalt. Khuul. Päris okeid kirjandi-teemad olid, oleks nii mõnegi kohta nii midagigi osanud vist kirjutada. Aga eks jah.
Nüüd peaks sättima hakkama, ja tööle 10st, enne väike hommmikusöök. Täna peaksime kodused olema.
Ma ei tea, mis saama hakkab. Kas olen selleks valmis, et võtan need pinged kõik enda peale, kui emal pinged tööga või isaga või millega iganes, et saan mina iga kord riielda, ja lisaks, et lapsed on ärahellitatud ja teevad mis tahavd, hoolimata minu või kellegi teise sõnadest. Võib olla oleks neil poiss-au-pairi vaja? Kes karmim ja meenutab rohkem isa, sest isa nad kuulavad kui ta hääl tõtstab. Aga teisi mitte. Seega, iga päev on uus lahing ja never know mis ees ootab. Võtame päeva korraga ja vaatame mis saama hakkab. Võib olla tõesti mulle see elu ei sobi. Mitte see elu, aga nende elustiil. Mitte et keegi midagi valesti teeks, aga lihtsalt kaks erinevat maailma võibolla lihtsalt ei hakkagi sobima. Eks me näeme seda, varsti. Hoian teid kursis, mis toimub.
Igatahes, loodan et teie naudite kevadet ja olete õnnelikud!
United States, Bring it on!

Tagasilöögipäev

Ega kõik hea saab ükskord otsa! Olin juba vist unustanud, mis tähendab kuradi raske päev. Hommik. Kui oma toas sättisin tööks valmis, kuulsin juba köögist karjumist, mis ei olnud üldse hea märk. Okidoki. Seeselleks. Hommikusöögilahing. Siis vanni-lahing. Kumbki ei kuulanud, karjusid ja lõid üksteist ja ... riidepaneku-lahing. Jope-lahing. Autolahing. Sõitsin Riverheadi poole. Ema ükspäev netis näitas,kus see zafari maja asub, aga enam ei prinditud isegi kaarti välja. Lootsin oma mälule. Ja ohsapühapüss. Jõudsingi õigesse kohta. Arvake kus see asus? Täpselt üle tee sellest kohast, kus mu sõidueksam algas. Seega, üks ei võinud ju mulle mainida, et sõidaks sinna samasse, kus sõidueksam on. Eip. Paar päeva tagasi näidatud kaart mälus, ebakindlus ja kaks torisevad last, ja leidsin ikkagi õige koha üles. Aga ikka naeruväärne, et .. Ahohjah.
Zafari. Suur ilus angaar, ehitatud laste tubaseks-mängumaaks. Kõrged tornimismajad ja kõrged batuudid ja palju mänguautomaate ja väike kohvik, ja jubetore tegelt. Oleks laps, oleks isegi turnima läinud. Piltildelt näete ise, kui vahva see oli. Igatahes, nii kui uksest sisse saime, olid jutud meelest läinud. Lubatakse autos et käitume ilusti, kuulame sõna, ei jonni ja ei kisa ja ei löö. Looda sa. Uks lahti, ja jooksu. Tüdruk kuulas täna isegi tegelt sõna, aga poiss oli hull. hull. hull. Jooksis eest ära, õde püüdis kinni, mina püüdsin teda kinni. Huh. Vähemalt nad jooksid ja turnisid palju, väsitasid ennast ära. Väike lõunasöögilahing vahele, ja äraminekulahing. Sest me ei saanud ju mänguasju automaatidest kätte, ja kisa üle terve saali. Vedasin ta jällekord autosse, Sam aitas asju tassida. Sõit kodupoole. Kodus poiss magama, tüdrukuga tegime veits käsitööd. Liimisime kõike, mis ette juhtus. Talle meeldib väga liimida, nagu te vist juba aru olete saanud. Poiss ärkas üles, pahur, ema vedas ta alla, nohh, las ta vaatab siis telekat natukene.. Eks ikka, sinna ta jäigi. Me koristasime toa ära, võitähenab mina koristasin, sest teda enam ei huvitanud, lõi paha käitumine välja. Ega ma ka kade olnud, jagasin täna ohtralt halbasid nägusid. Kohe kui hoiatasin ja ei kuulatud, karistus käes. Lõpuks hakkasime nende seljakotte pakkima. Valisime mänguasju ja raamatuid ja tegevusi, mida lennukis teha, kui lendame 5 tundi Arizona poole. Huh. Sellega läks sõjaks. Ema tõi oma toast karbi sisalikke, mis ta pistis poisi seljakotti, aga ta avastas need sealt, ja loomulikult pidi kohe mängima, aga ema ei lubanud enne lennukit. Ja karjus ja röökis ja kisas ja tagus jalgadega... Noh. Mis seal ikka. Polnud minu reegel. Vanemad õed tulid ka rahustama. Mina hoidsin ohutusse kaugusse. Ja pakkisime laste koti kokku, mähkmed ja pliiatsid-paberid ja bidžaamad ja miskõikveel vaja võib minna homme. Lõpuks oligi kell 4 ja andsin kaks põrgulist üle majapidajannale. Kolisin oma tuppa, netis uudised, sättisin valmis veits, ja läksin poodi. Vaja rihmikuid, aga no mida pole, seda pole. Kõik poed käisin läbi, muffigi leidsin. Aga teate mis ma leidsin?! No arvake! Veel kord!
Jaa! Tjorven leidis endale vägeva kübara ja khuulid päikseprillid. Pudel päiksekreemispreid ka. Nüüd hakkab tasakesi soojamaareisitunne peale tulema. Jõudsin pimedas koju. Aitasin ema veits, sest majapidajanna läks koju, tööpäev läbi, aga temal reisiga veel asju ARVUTIS korraldada, ja lapsed olid endiselt hullud. Ütles küll et ei pea nendega tegelema, aga süda ei jätnud rahule lihtsalt. Ei saa ju käed rüppes kõrval istuda ja vaadata kuidas nad üksteist nüpeldavad puulusikatega ja maja on nagu seapesa. Lapsed olid hullud. Aga nüüd minuga natukene paremas mõttes hullud. Tulid vallutasid mu. Murdsid köögipõrandale ja kallistasid ja musitasid ja üritasid maas hoida. No kaks ühe vastu on ülimalt võrdne, kas teate. Nalja sai, ema isegi naeris natukene meie üle. Siis rohuaeg, lapsed voodisse, mina hakkasin oma kotti pakkima. Suveasjad, pesemisasjad, rahakott korda, dokumendid korda, tehnika kaasa, arvutid laadijad telefonid digikad muusika kõik kõik. Nimekirjad üle vaadata, tuba koristada, sadamiljon väikest asja veel. Natukene lobisesin ühega juttu kaa. Homme auto korda teha, lastele midagi poest võtta lihavõtteks ja sünnipäevaks, ei midagi suurt, aga midagi ikka. Ei tea, kas minu sünnipäeva üldse meeleski peetakse. Pole hullu, ise pean. Mõned peavad veel. Vanaema saatis kaardi millalgi, täna jõudis kohale. Panen kotti kaasa, siis seal panen kapi peale, tuleb vähemalt natukenegi kodune sünnipäevatunne peale.
Igatahes, tänased lahingud, mõned võitsid nemad, aga kogu sõja võidan mina! Küll ma lõpuks võidan!
Nüüd olen kutupiilu, valmis homseks ülipikaks ja surmväsitavaks (uussõna) päevaks. Saatke kõik üleliigne energia mulle, läheb vaja ilmselt. Väga.
Tuduaeg. puhkan veel 6 tundi enne pikka puhkuse-alguse-päeva.
Muide. Väga tore on panna õhtul vabal ajal eesti raadio mängima taustaks, teed oma toimetusi, kuulad eestikeelt ja eestiuudiseid, ja nendel hakkas ammu hommikuprogramm, meil peaks olema keskööprogramm siin. Tore varahommiku meeleolu tuleb raadioga peale. Aitähh starfm.ee!
Kokkuvõttes, kübar ja prillid päästsid tänase päeva.
United States, Bring it on!

Preili play-date

Mõnus hommik. Ärkasin. Esimene mõte- kas tasub ennast liigutada? Proovisin. Polnudki väga hull. Polnud üldse hull. Katsusin pead- jahe. Elus?! Elus! Halleluuja! 12 tundi und ja palavik läinud. Kaks kampsunit, villane tekk lisatekiks, radiaator max peal ja pikad bidžaamad seljas. Tore nali küll. Ja sai ilusti välja ka puhatud. Rahulik hommik. Aega sättida, ja riide panna, ja lobiseda eestiga ja niisama olla. 9st tööle. Lapsed riide, asjad kaasa, toidupoodi maasikatele järgi, väike orienteerumine, sõbrantsile külla playdate'le. Künka otsas maja, suur mänguväljak, suuuuurrr tenniseväljak, palju palju asju. Kole. Kahju tegelt lastest, kes ei oska asju hinnata. Võtavad, järgmine, võtavad, järgmine. Ah, mis ma neid ikk hoian, mul neid nii palju ja emmeissi ostavad koguaeg juurde, ükskõik mis neist saab.. vastati, kui rääkisin neile et minu üks lemmiknukk ununes ükskord õue ja sai märjaks ja sopaseks ja rohkem ma teda unarusse ei unustanud. Aga teda see väga ei kõigutanud. Tüdrukut. Kahju. Räägi palju tahad, nagu seinaga. Harjunud et palju nodi on, ja koguaeg on tunne : vajan midagi, vajan midagi, vajan midagi uut. Kolekole.
okei. Mängisime õues kaks tundi, väike lõunasöök, väike mäng ja kojumineku-sõda võis alata. Mina olin see kõige suurem bitch et lapsed väsinud on. Vähemalt laste arvates. Huh. tüdruk ütles autos, et "sa tegid mulle piinlikust, kui me koju pidime hakkama minema". Kahju küll. Ega mina süüdi ole, et väikepoisil uneaeg tuli, ja ta ära väsis ja torisema hakkas. Aga savikaks. Jõudsime koju, mõlemad magasid autos, kolisime tuppa. Poiss voodisse magama, me tüdrukuga hakkasime koristama, mängutoa käsitöökaste. Ükshaaval kõik sodi panime kottidesse ja karpidega kastidesse tagasi. Kõik ilusti korda. Siis väike käsitöö-pärastlõuna. Hakkasime lihavõttekaunistusi tegema. Õpetasin teda tibu tegema. Siis tuli teine lapsehoidja, ja minu tööpäev sai läbi. Oma toas tegin tibu edasi, siis jänkupoissi. Tuli välja küll rohkem orava moodi, aga lastele sobib seegi. Siis meisterdasin Samile sünnipäevakirja valmis, ja panin pesud pesema ja kuivama üleval, ja nüüd, pesen-kikud-näo-kõrvad-poen-teki-alla-blogi-kirjutama-hetk.
Olen väsinud, tahan tudule. Seega pikalt ei lobise.
Varsti-varsti reisile, väga väga ootan. Kavatsen saada prae-kanaks. Kui 35kraadi õues, siis vist muudmoodi ei saakski. Homme pakin viimased asjad kokku, kõik eluks vajalikud tähtsad asjad kaasa.
Nohjahsiis, igatahes, okei. pssh. õhtul tuli telekast glee uus osa! Hurraa! Elagu glee ja peatse tulev kontsert-trip!
United States, Bring it on!

Aeg pole kunagi niimoodi veninud!

Hommik. Kell 7. Kõik valutab, pea, keha, jalad, käed, selg, kõik. Nagu oleks eile päev otsa jalutanud ja ennast väsitanud. Või miks, nagu? Hullumaja. No ei tahtnud voodist ennast liigutada. Pidi. Kuum dušš- ei mõjunud, külm tuba- ei mõjunud. Ikka oli üliraske olla. Roomasin kööki, väike hommikusöök lastele, köögikoristus, sõitsime ratsutama. Poiss jäi autos magama, tüdruk ka, aga äratasin üles ja läks ratsutama. Hullult tubli oli täna. Pool tundi ratsutamist, sõitsime kodukülla ja läksime mänguväljakule, tore oli. Kuigi jubekülm, aga ikka väga väga külm. Nagu ülikülm. Õues oli soe, aga arvan, et üliväsimusest sain palaviku lihtsalt. Tore. Tunnikese tsillisime seal teiste lastega, siis koju, lõunasöök. Mängisime veits, nad tegid üllatuse ja ehitasid maja ja kaklesid ja riidlesid ja oeh, .. Lõpuks ehitasime üle terve mängutoa suure maja, ja mängisime mingite nukkudega "kodu". Koristasime toa, pikk vanniaeg, palju kaklust, lapsed vist veel rohkem väsinud kui mina. Bidsaamad suure kisaga selga, alla, õhtusöök tund aega. Ja oligi tööpäev läbi, aga no ikka venis ja venis ja venis. Elu kõige pikemad 8 tundi. Nüüd, kahe kampsuniga kahe teki all, villased sokid jalas ja lähen kohe 12 tunnisele uinakule. Kiire kiire, pean välja puhkama. Aga, tore. Varsti reisile ju, see on vägev! Ajavahe 9 tundi, seega veel hullem suhelda netis, aga küll leiame mingi ühise aja. Eks vaatame, kuidas elu läheb! United States, Bring it on!

Hakkasite muretsema, et kus kadusin? Siin olen!

Terehommikust. Andeksi, et eile ei kirjutanud, jõudsin rongijaamast alles 12öösel koju ja siis oli nii hilja ja nii väsinud, et nii kui voodisse maandusin, magasin. Kokkuvõte. Eile hommik. Kell pool 4 läks alarm majas tööle, sest host-vanemate toa rõdu-uks oli tormiga lahti lennanud. Täiega ehmatasin, pugesin teki alla ja poolüleval olles, veetsin aega kuni poole 6ni kui mu äratuskell tööle hakkas. Lobisesin veits empsiga, lugesin netist ilmateadet, sest õues oli ähvardavalt tume ja pime ja pilves. Vaatasin telekast ka ilmateadet, lubas ilusamaks minna. Pakkisin sooja jope kaasa igaksjuhuks, ja kell 7 tegin minekut. Rongijaamas, piletimasinast võlusin kuidagi pileti välja. Rongis 2pool tundi üritasin mitte magama jääda, never know, mis inimesi seal olla võib. Istusin edukalt ümber. Jõudsin kohale. Raskustega, tunniga, leidsime Peggyga üksteist üles, ja jäime natukene kogunemisele hiljaks. Esiteks, sest mina olin kadunud, ja teiseks, sest peggy võttis kaardi valepidi kätte, ja juhatas meid valele poole, lõpuks võtsime takso, Muhammad sõidutas meid õigesse kohta. Kogunemine. Grupipilt kõigi aupairidega koos. Ja siis igaüks jalutas omas tempos üle silla. Me tegime vist 500m jooksul 500 pilti, seega päris jõhker oli. Ja hullult rahvast oli linnas, nii kitsas oli käia. Jalutasime lõpuks üle silla, metrooga teiselepoole jõge tagasi, väike shoppamine ja lõunasöök, ilus päikseline tuuline ilm oli, nautisime täiega, jalutasime veel, sõitsime veel metrooga, Time Square, see üks tüdruk näitas meile kus hotellis me juunis oleme, kui peale glee kontserti linna jääme ööseks, ja siis saime Evaga kokku, see tüdruk, kellest ma rääkisin, et on Grete moodi. Ja mida rohkem koos oleme, seda rohkem see kinnitab seda. Muide, Eva parima sõbranna nimi on Greta ! :) Ja õhtu jooksul tuli vist välja sadamiljon sarnasust meie vahel. Käisime Evaga veits jalutamas, tegime pilte igast tegelastega tänaval, ja lõpuks istusime Mc-is kaks tundi, sest niiiiii väsinud olime, selg ja jalad ja kõik kõik.. huh. ärge sundige püsti tõusma rohkem. Lõpuks, rongiaeg. Kõigepealt ei leidnud õiget jaama kohta üles, siis leidsime, piletid, ja rongile. 2 pool tundi läks lennates ja naerdes, lõbustasime vist tervet vagunit. Nii huvitav oli, ütles, et tema oli TÄPSELT samasugune kui mina praegu, aga nüüd ta siin pool aastat olnud ja väga muutunud, igasugused arusaamad ja suhtumised, et poole aasta pärast saan aru, kui uue aupairiga räägin. Päris tore. Loodame, et need muutused on ainult positiivsed. Ta ei osanud seda seletada, peab omal nahal läbi elama sellega. Jõudsin lõpuks keskööl koju, auto oli veel parklas olemas, seega tore. Kodus host-ema oli veel üleval, lobisesime veits päevast, tänasest nädalast ja eesolevast reisist. Muide, jejee, leidsin kaks ilusat kleiti reisiks. Nii et osaliselt said eilsed eesmärgid täidetud. Pildid laevad fotki.com/tjorru, töö ootab tegemist nüüd. Lapsed juba kisavad ukse taga. Lähme mänguväljakule kuskile ilmselt ja siis tüdrukul ratsutamine, ja siis kodused ilmselt, või mänguväljakulised. Igatahes, jalad on surmväsinud, väga ei jõua teki alt üles tõusta, aga pole hullu. Saan hakkama. Et, eilne andis natukene powerit, et mul siin üks tore sõbrants on nüüd, ta kahjuks veits kaugel ja lahkub augustis, aga sinnani, loodetavasti, tuleb meil ülikõva aeg! Niiet hipphipphurra, eilne päev oli tore! United States, Bring it on!

preili-kes-elab-kohvri-sees

Õhtust, õhtust! Rahulik hommik, ärkasin enne teisi tasakesi, ei pidanud ärkama karjumise peale, seega meeleolu rahulik. Sättisin vaikselt valmis, lugesin uudiseid netis ja lobisesin eesti keeles nii mõnegagi. 10st töööle, väike hommikusöök, ja startisime Samiga lastemuuseumi poole, kus oli tea-party. Võtsin ilusti oma 15 dollari eest kütust ja kimasime kohale. Tore. Hästi palju rahvast oli, hästi palju pisikesi numpsusid tibusid, nii nunnud. Päris kitsas oli. Tavaliselt mõni üksik pere, nüüd vist terve saare lapsed seal vist koos. Mängisid ja hullasid ja joonistasid ja ehitasid ja meisterdasid ja mängisid ja mängisid ja otsisid üllatusmunasid ja sõid kooki, aga meie ei söönud, sest meie oleme pähklitele allergilised, ja JÄÄteed jõime, niipalju siis päris tee-peost, mida mina ootasin. Tünga sain. kooki ei saanud, teed ei saanud, toreküll. Tegelt oli tore, ja lõbus, ja tüdrukul kaa. Saime natukene omaette aega. Pidu läbi, kodutee. Kodus oli lastevahetus. Poiss mulle, tüdruk host-emaga kaasa. Poisiga lõunasöök, väike lõunauinak. Ma koristasin veits kööki, pesin nõusid, ilm hakkas ära keerama. Hommikul oli niisama tuul, nüüd hakkas sadama ka. Mõtlesin vahepeal, et lendame koos majaga minema, või siis vähemalt katus paneb plehku, aga õnneks veel peakohal (kokku või lahku?). Tükk aega oli vaba. Kirjutasin oma küsimusi, mis tahtsin hostemaga arutada, minu tööaja ja kõige kohta, ja siis tegin kohvri nimekirja, mis kaasa pakkida vaja õhtul. Rahulikult panin pesu masinasse ja käisin kõik toad üle, no ei olnud ju mitte mdiagi teha, kõik oli tehtud. Ootasin, 2pool tundi ootasin ja otsisin tööd. Peale 4 tuli ema tüdrukutega koju, ühel jalkavõistlus, teine niisama kaasas. Mängisime veits, sõime veits, mängisime veits, ehitasime veits SUURE onni, tegin pilti kaa. Tore oli, nalja sai. Host-Ema seletas kütuse-süsteemi välja, et kui palju ta nädalas annab ja arvutab ja kuidas töötunnid on, sest mul nendega väike segadus. Et.. siis, segadus.. Aga sain vastuse(d). Ja tööpäev läbi poole kuuest.. Lobisisein empsiga netis veits, õhtusöök, aitasin koristada, siis, FACE-TIME. Host-emaga täna naersime, et vist tegime uue sõna inglisekeelde, face-time. Tüdruk sai 6 head nägu, hüppas õnnest ringi, päris vahva, et siuke väike asi temale niiii korda läheb. Nii et süsteem töötab vist :) Poiss kohe hakkab koristama enda järelt mänguasju, kui ähvardan paha näo panna koristuse eest. Igatahes, tore, armas, kui lastel rõõmus meel on. Ema vannitas lapsi, ma pakkisin oma kohvrit, jälle. Vihkan seda tegevust viimasel ajal üha enam. Nimekiri ja kõik sirgu ja kinni kõvasti ja .. oeh.. nõme. tuletas siiatulekut meelde, kuidas poole ööni üritasin asju vähemaks saada. Peale vanni, väike jäätisepidu, väike movie-night, mina pakkisin samal ajal, lapsed jäid vist kohe filmi alguses magama, Scooby Dooooo. Nüüd, asjad pakitud, homsed asjad peaaegu koos, digikas laeb, tuju olemas, sõbrantsid ootavad juba, ja loodame et ÄIKSETORM, mis meil möllab praegu täiega, paneb vehkat ja saame homme ikka päikest nautida. Nõme, kui kole ilm oleks. Rikuks kõik plaanid ära. Aga ilmateade lubas kuiva, seega hoidke pöialt. Ärkan 6 tunni pärast üles, siis peab ilus ilm olema. Eks homme räägin täpsemalt, mis linnas toimus. Kui vahva mul seal oli. Hahahaa :) Ootan endiselt tagasisidet ja infot, KUIDAS TEIL LÄHEB?! :) United States, Bring it on!

Preili-1-kuuga-load-käes

Tereõhtust, daamid ja härrad! Hommik. Hurraa, enesetunne korras, häält küll väga polnud, aga see on tühiasi. Hommikutegevused, lõunasöögipakid, hommikusöök, pesu masinasse, voodid korda, Sam valis riided välja, kiire riietus, hambad puhtaks, hommikusöök, poiss ühines, hommikusöök, nõud puhtaks, ja kooli. Ja arvake, mis kell startisime : 8.29!!!! Esimene kord enne eesmärki. Tervelt terve minut enne eesmärki: startida poole 9st kooli poole, et õigel ajal kohal olla. Ja täna see õnnestus. Lapsed olid ka õnnelikud, koguaeg küsisid tee peal et mis kell on, et kas ikka jõuame õigeks ajaks kooli. Laulsid päikselaulu, sest päike on õues ja soesoe ilm, üleeile, kui sadas, laulsid vihmalaulu, et vihm ära läheks, ja mõjuski, eile ka ilus ilm. Jõudsime kooli, lapsed klassi, mul vaba aeg, emalt enne küsisin et mis teen, et see nädal nii palju sõitnud, et kas on mõtet üldse tagasi sõita vahepeal lampi, et kõik on tehtud. Vaba aeg. Läksin poodi veits, otsisin suvekleiti mis Arizonasse 35kraadisesse sauna kaasa võtta. Muidu vist kõrben ja suren. Aga ei leidnud. Proovisin küll vist sadat miljonit kleiti, aga ei midagi. Kui pühapäeval NY lähme, küll sealt otsin ja küll leian kaa, NY ikkagi ju. Kell kiskus juba paljuks, käbens Sturbucksis väike kõne kodustele, juba oli kell peaaegu 12. Kimasin poisile järgi. Õues oli nii palju lapsi veel mängimas, et ei vedanud teda ära, mängisime pool tundi mänguväljakul lasteaia juures teistega. Siis kimasime koju, väike lõunasöök ja väike lõunauinak. Mina pakkisin siis dokumendid kokku ja võtsin suuna sõidueksamile. Kui panin käekoti kõrvalistme ette maha, kahtlesin korraks, et paneks enne eksamikohale jõudmist pagasnikusse, aga ei. Jätsin ikka ette salongi. Jõudsin kohale, nägin, kaks inspektorit seisavad seal, mis teha, mis teha. Okei. 3-punkti pööre, parkisin suht nende ette. Naine küsis, et mis kellast eksam on. 3st. Okei. 45minutit aega. Mees (sama, kes esmaspäeval mind kukele saatis), tuli viisakalt, palus dokumente, näitasin, uuris ja uuris, lõpuks seletas et jään neist ilma, kui eksami hästi sooritan. Istusime autosse, siis panin turvatooli taga rihmaga kinni (ei tea, kas vaatavad, aga ettevaatlikkuse mõttes ikkagi ju,äkki hakkavad targutama), panin käekoti taha pagasnikusse siiski, ja maeitea, jõhkralt närv tuli sisse. Mees istus autosse, palus auto dokumente, tore, et ma kordagi neid ju vaadanud ei ole, host-isa lihtslat ütles, et need seal mapi vahel. Leidsin. Kirjutas midagi. Käivitage auto. Vasak-kurv, siit paremale, siis vasakule, selle punase auto juures paralleelparkimine, okei, jäin liiiiiiiiiiiiiiiga kaugele, läksin ise täiega närvi, et krt nüüd kukun läbi kaa. Okei, rahune. Sõitsin edasi, siit paremale. Palun tõmmake tee äärde. Missassssssja, ütleb et kukkusin juba läbi või. Kõigepealt, te peate suunda ka näitama, kui tee äärde tõmbate. Ma läksin juba nii leili, et nüüd kukkusin läbi ja ongi korras ja ei saanud aru mis toimmub. Vaatas otsa: Palun 3-punkti-pööre. Jäin teda lollilt vaatama, kuidas palun? Ja siis mõistsin, millest ta rääkis. Okei, sügav hingetõmme, pööre. Korras. Stop. otse.stop.otse.stop. parem pööre. stop parem pööre. Palun parkige parklasse. Seis. Seisake (on eesti keeles üldse siuke sõna olemas või?:D ) auto. Hakkas midagi kirjutama, mingit minu nimega paberit, ma mingi ei saanud midagi aru, et kas nüüd sain läbi või mis toimub. Võttis allkirja, et mõistan, et loobun eesti lubadest. Printis väikse tseki, joonis kaks asja alla, ja andis selle mulle, et nii, nüüd see on sinu juhiluba koos sinu NY algse juhtimisloaga. Pildiga luba saabub paari nädala jooksul. Harjuta veel parkimist, ja alati pead suunda näitama. Ja teinekord, kui tahad probleeme vältida, oleksid pidanud esimesel korral kohe rahvusvahelise juhiloa kaasa võtma. Hakkasin muigama, et ma ju võtsingi, aga te ei vaadanud seda. Vaatas mulle otsa, nojah, vabandust. :D Okidoki. kolis oma autosse. Ma jäin lollilt sinna, et ja oligi kõik või. Vahva, üle pika aja pere aupair, kes load lõpuni tegi. Sõidueksam kestis 6pool minutit, koolitus 4pool tundi, teooriaeksamil võisin teha 20st küsimusest 6 viga, tegin 3 ... ja ongi load käes. Nohjah, ühes maailma suurimas riigis lubasid nii lihtsalt teha, pole hullu. Ega väga ei imesta ju, et siis nii palju rahvast ennast sodiks sõidab. Riverheadis midagi teha pole, sõitsin koju, käisin ookeani ääres, tegin pilti, ilus ilm. Palju rahvast tegi pilte seal. Sõitsin koju, väike orienteerumine teist teedpidi, kodus. Lugesin veits lehti netis eesti uudiseid, sisi hakkas pilt virvendama, pingelangus nohh, ja niiiiii väsinud. Kobisin teki alla ära. Majapidajanna vahepeal palus kas ta võib mu arvutis korra ära käia. Aga palun. Magasin edasi. Ma küll ei tea mis ime läbi, sest lapsed karjusid ja mängisid kõrvaltoas terve aeg. Õhtusöök. Sam tuli mitu korda mu tuppa, et ikka kindel olla et ma õhtusööki maha ei maga, lõpuks majapidajanna lihtsalt vedas ta mu toast ära, sest nägi, et mul ei ole isu. Peale eilset paastupäeva väga täna süüa siiski ei tahtnud veel. Natukene, aga piisavalt. Magasin edasi. Lõpuks mingi poole 8st silmad lahti, kuulsin host-ema häält. Kolisin kööki, rääkisin lubade kohta, jee, sõi muffineid poest tähistamiseks. Aga ILMSELGELT olid need hiigelsuured ja ainult poole mahutasin kõhtu ära. Seletasime veits juttu. Siis hakkasid lapsed ründama oma kallistuste ja uudistega, pole mind ju tervelt kolm tundi näinud. Hästi palju juhtus vahepeal. Telefon helises ja nad mängisid ja panid puzzlet kokku ja oioi mis veel. Emal saabus kabineti vaip. Sellega mässasime tükk aega, et see suur vaip kuidagi laudade ja kapi ja kõige alla ilusasti sirgelt saada. Siis panime paar puzzlet kokku Samiga, ja mina väsisin jälle ära, ja headööd-kallistused käes, nüüd teki all, ja siin, kirjutan. Pistsin teleka tööle. Mälukas. Mingi krimisari tuleb, sama mis eestis, aga noh, mis selle pealkiri on, enam küll öelda ei oska. Noh teate küll. Ma ei tea. :D Üks eesti omadest, kanal 2st tuli. Without trace. (15min hiljem reklaamist tuli vastus välja:D ) Homme, kella 10st tööle (7 äratus), 10.30 samiga lastemuuseumi, tee-partyle, pärastlõunat ema ja lastega välja kuskile, ütles, et teeme pere-päeva. Tore, loodame siis et tuleb ilus ilm. Lõpetan ilmselt kuskil 5-6 paiku. Siis vara tudule, sest pühapäeval ju NY- tsilllllllile. Igatahes, eile küll suhtlesime seal spas aupairidega, kuid nad kõik nii kaugel siit, ja .. noh, kui trennis hakkan käima, küll sealt kohalikke sõpru ka leian. Asi pole üldse nii hull! Kui te aega leiate, võite mulle kirjutada ja endast teada anda. Kui keegi päris kirja tahab saata, eks küsige aadressi, siia kirjutama ei hakka, pere huvides. (host-ema ei lubanud täpset infot anda, noh, äkki pahad loevad või misiganes, oleme siis ettevaatlikud). Igatahes, ootan igasuguseid uudiseid teilt, kallid sõbrad! No okei siis, tuduaeg. Hoolimata lõunauinakust, vässu. Teie juba ammu tudute. Loodan, et jään magama selle mürina sees, mu kohal pesumasin või pesukuivati TÖÖÖÖÖTAB, reede õhtul kolmveerand 10. Kui tore, et mu peale mõeldakse, et mul ikka igav ei hakkaks. Niisiis, tore päev. Ilus ilm, lühike tööpäev, lapsed toredad, tuju hea, palju puhkust. Olge tublid, ja edu homsel pakkimisel, pühapäevaks peab reisikohver valmis olema. Arizonas pidi praegu noh, kohalikult keeles 90-100 kraadi sooja olema, seega kuskil 35 kraadi meie mõistes. Tore :D United States, Bring it on! United States, Bring it on!

preili viirus-2

Preili-mulle-meeldib-kui-tervis-jamab, alustas hommikut ilusa kõhuvalu ja kätevärina ning jõuetuse saatel. Sain vist viiruse tiiruga tagasi. Hommikutegevused, vaevaliselt, lapsed kooli, vaevaliselt, poodi rohtu ostma, kodus koristamine, vaevaliselt, kooli lastele järgi, vaevaliselt. Meil oli täna kella 4st 8ni spa-kohtumine, aupairidega, meie piirkonna omadega. Lõuna paiku arutasin host-emaga, kas on mõtet hakata riskima, et homme vabsee voodist ei tõuse, kui veel külma ka saan. Einoh, võiksid ju ikka minna, ega palju võimalusi sõpru leida ju ei ole, ja sul on sõpru vaja, mine mine. Noh, mis ma nende sõpradega teen, kui ma homme tööd ei saa teha, sest ei saa lihtsalt voodist püsti tõusta. Aga okei, rohud sisse, pakkisin asjad ja võtsin tunnise autoreisi võhivõõrasse külla ette. Tee peal küsisin kolm korda üle poodidest, ega eksinud ei ole. Hullult lahedad väiksed poed, spordivarustuse poed, meretoidupoed.. Ümbrus oli täpselt nagu.. selline.. hmm. Saaremaalik. Madalad puud, silm võib-olla pettis, aga tundus, et nägin isegi kadakaid :). Kõrge kuivanud kulu, üks sirge tee, auklik osaliselt, täppselt siuuuke tunne, et kohe kargab mingi känguru või keegi teele ette. Maeitea miks selline tunne oli, aga oli. Hullult lahe ja samas hullult õudne, sest ei olnud väga kindel, kuhu pean minema lõppude lõpuks. Okei. Leidsin õige teeotsa üles, ja siis läks asi huvitavaks. Väike kitsas tee, ilusa alfaltiga, künkast üles, künkast alla, künkast üles, künkast alla, ja kui üles hakkasid tõusma, siis vaatasid lihtsalt et tee saab otsa, ja siis läks sügav langus jälle. Hullllllllult kõhe oli. Aga künka tipust nägin ookeani iga kord. Jõudsin kohale. Parkisin auto ära. Sõin ühe mäki burgeri, sest see oli ainuke, mille peale ma täna kui söögi peale mõelda suutsin, kõik muu ajas lihtsalt ööööökima. Vabandust, üks keedemuna ja 4 viilu puhast saia ka, aga see pole väga toit, mitte et burks oleks, aga parem ikka kui mitte midagi. Korjasin oma asjad kokku ja hakkasin peaust otsima, kust leiaks teised üles. Läksin siis sealt hotelli peauksest sisse, vastuvõtulauast uurisin et kust ma aupairid leida võiksin. Naine tegi suured silmad pähe, tema küll ühtegi näinud ei ole, ja ei tea ka et meil mingi kohtumine oleks. Helistasin emale et kas olen ikka õiges kohas, 4 korda ei vastanud, okei. Siis avastasin, et mul telefonis siiski EI ole LCC (kohaliku koordinaatori) numbrit, seega ei saa temale ka helistada ja küsida. Istusin nagu hunnik õnnetust seal, ja ei olnud väga kindel mis edasi teha. Lõpuks naine küsis et kust ma selle info sain, ja lasi mul arvutist vaadata, ja kontrollida. Siis selgus, et ohhoo, oleksin pidanud võtma spa-ukse, ja saatis mind viisakalt sinna. Spa-s võttis üks meeldiv noormees vastu, küsis mu nime, "VABANDUST, kas te saaksite hääldada tähe kaupa, või okei, no ma panen lihtsalt au pair". Väike naer. Keldrikorrusel on riietusruumid, siit trepist vasakule alla. Okei. trepist alla. Kus riietusruumid on? Millises massaaši-ruumis ma riideid pean vahetama? Oi, siin juba bassein. Okei. Vist mitte. Võtsin tarkuse kokku, leidsin ukse üles, riidevahetus, nägin Simat, tutvustas uut aupairi, elab minust tunni kaugusel. Leppisime kokku, et kohtume basseini ääres. Olime esimesed, kes jõudsid kohale. Istusime basseini ääres, lobisesime niisama, vahetasime pere-muljeid. Avastasime, et meil mõlemal plaan pühapäeval NY minna rongiga, et suhtleb veel, lähme samal ajal, ja siis ma ju ei peagi üksinda reisima. Nii tore. Selgus, et ta polegi nii uus tüdruk usas. Ta 4pool kuud olnud (vihkan-seda-nime) Massaatsuuuuusetsis. Siis vahetas pere, nüüd siin. Tore, saksa tüdruk, Eva. Välimuselt ja olekult nagu minu-Otepää-Grete. Leidsin endale uue sõbrantsi, tore algus. Nautisime ookeanivaadet lamamistoolilt, ujusime paar pikkust basseinis. Siis hakkas tasapisi tüdrukuid juurde tulema. Kõik tutvustasid ennast ja jälle paar uut nime (mida enam vist siiski ei mäleta, aga allmighty facebook, thank you). Lobisesime niisama, nautisime vaba aega, mõned käisid jõusaalis, mõned käisid saunas, mõned ainult ujusid ja lobisesid. Ei hakanud sauna ette võtma, kujutasin lihtsalt ette kui surmväsinud ma peale seda oleks ja kohe kindlasti ei tahaks tunnist-pimedas-võõras autosõitu ette võtta sellises poolhaiges-väsinud olekus. Seega piirdusin ookeanivaatega basseiniga. Istutasin ennast akna alla lamama, ja nautisin ookeani. Mingi vanem paar tuli mu kõrvale. Naine läks ujuma, mees hakkas minuga juttu puhuma. Kas olen siin esimest korda, oi, eestist, mul üks nõbu päris lätist, balti meri, ilus. Au pair? Kuidas pere on, tore? Kas saunas oled käinud? Kust ma sauna võiks leida. Ja kadus. Vähemalt sinnani oli sõbralik. Väike jutuajamine Simaga, nimi kirja, paar grupipilti, headaega ja kodupoole. Pime. Kütust vähe. Otsisin tanklat. Okei, esimeses ei saanud sulas maksta, sest maja lukus ja closed. Sõitsin edasi, siis enam polnud kindel, kas olen õigel teel. Kuigi meie juurest peaaegu, viib suur 27-maantee igasse külla, kus on aupaire. See nagu tallinn-tartu maantee, läbib PEAAEGU kõiki tähtsamaid kohti minu jaoks. Suur maantee, kuid siiski polnud kindel, et pole kuskilt kurvist valest läinud. Mis iganes. Minuga juhtub ju alati. Lõpuks, ei, olen õigel teel, leidsin tankla. Esiteks, viisin raha müüjale, printis tseki, läksin auto juurde, üritasin paagiluuki lahti kangutada, tükk aega, ise omaette naersin et väga loll tunne, ei saa mingit pagana paagiluukigi lahti. Siis, pane püstol sisse, ja kuidas kütust tulema hakkabb? Vajuta nuppu, või tõsta nuppu? Kas pean kinni hoidma või misasssssja, ja ei saanud jagu sellest, kõrval autot tankis mingi noormees, palusin ta appi, näitas et lihtsalt ise hoiad nuppu üleval ja kütus tuleb. Läks oma tankuri juurde tagasi "Oota, sa sõidad autoga ja ei ole varem tankinud?"NAER, jaa, olen eestist, pole veel päris käpp kõigega. Oo, tore, kuidas siiani meeldib? noo kohtumiseni siis. Tore, sõbralikud inimesed on vähemalt siin. Jõudsin õnnelikult koju, rääkisin host-emaga veits kütusest, et tema arust 65 dollarit nädalas maha sõita on liiga palju. Aga no mina ju ei hakka ka laste kütust kinni maksma, et neid kooli viia ja tagasi tuua, ja kus iganes veel sõidutada. Õhhhhh. Õhhhhhhhhhhhhhhhhhhhh. Okei. Homme sõidueksamile kell 3, ütles et kui blokkima hakkab, helistan host-emale, tema helistab autokooli ja sealt võtab mingi boss kohe ühendust, et mind sõitma lastaks. Aga loodame, et aksepteerivad mu pabereid. Loodame, pöidlad pihku, rahvas! Ja edu mu 5-minutisel sõidueksamil. Vasakkurv, 2 stop-märki, külgbox, 3punktipööre, 180kraadi ja tagasi, kaks stop-märki, üks paremkurv ja korras. Tore. Ja nii tehakse sõidueksameid ühes maailma suurimas riigis. Ja see siin veel karm eksam ja süsteem. Halleluuuuuujah, eesti lubadele! Igatahes, tuduaeg, panin kallistused eesti poole teele, loodan et saate kätte! United States, Bring it on!

Preili 11-kuud

Täna, 11 kuu pärast, on viimane tööpäev :) Usun et siuke hakkab olema tavaline rutiinne tööpäev. Kella 7st hommikutoimetused, hommikusöögid, lunch boxid, pesu masinasse ja kuivatisse, lapsed sööma, autosse, kooli. Peale kooli käisin East Hamptonis üles otsimas kohti, mis ema nimekirja pani "Find yourself!". Koha, kus tüdrukud tennises käivad, kommipoe, ja meie külas kaks arsti aadressi. Orienteerusin, otsisin kohad üles, siis tulin meie kodukülla, otsisin tüdrukute kooli üles. Sõitsin ringi, võtsin kaardi ette ja ei olnud kaardi järgi kohas kooli kuskilt otsast. Ja, sõitsin niisama ringi ja keerasin lihtssalt tunde järgi kuskile, et otsida ja otsida. Ja jõudsin mingi maeitea mis teedpidi rongijaama, siis ei leidnud enam ennast kaardiltki üles, ja helistasin emale, et okei, enam ei oska ise orienteeruda ja jään poisi pealevõtmisega hiljaks muidu. Ta ei vastanud. Hakkasin edasi sõitma, ja nii kui vasakule ära keerasin, seisin kooli ees autoga. Hea, et ta vastu ei võtnud. Oleksin küsinud: Ma nüüd seisan rongijaama kõrval, kus kool on. Ja ta oleks vastanud: vaata vasakule 50m. :D Duuhh. Okei. Kähku kodus lõunasöök kotti kaasa, Kimasin kooli poole. Väike lõunasöök kooli ees. Kutt jäi kohe magama, kui sõitma hakkasin. Rahulikult surfasin siis tennisekooli ettte minimissi ootama. Poolteist tundi aega. Jee. Kirjutasin igasuguseid kokkuvõtteid, koristasin autot ja käekotti, puhkasin vaikuses ja ootasin. Trenn lõppes, pliks peale, koju. Lõunaboxid valmis, väike lõunasöök. Ja oligi kell 4 ja tööpäev läbi. Ema tegi õhtusöögi, lapsed kisasid täna eriliselt palju terve õhtu otsa. Vastik. Südametunnistus täiega piinab. Majapidajanna töötab 2st 9ni. Mina ,kui aupair, MINU põhiline ülesanne peaks olema lastega tegelemine, aga nii kui tööpäev läbi saab, olen ju mina vaba, ja tema peab siis nö minu tööd edasi tegema, mitte enam maja koristama igalpool. Istun oma toas, netis. Muud ju teha pole hetkel, väljas kuskil veel käia pole. Ei saa elutoas ka olla, süda lihtsalt valutaks terve aja, sest Andrea peab koristama ja lastega tegelema ja mina niisama istuksin kõrval, ema ju ütleb et sul vaba aeg, sa ei pea meiega olema... Hea nõme tunne. Õhh.. Igatahes, igatahes, igatahes. Täna sadas vihma, palju palju vihma. Kõik ujus. Nõme ilm, sakib sakib. Vähemalt lilled õitsevad igalpool, nartsissid tee äärtes, puud hakkavad tasakesi pungasid ilmutama, võiks ju kevadetunne ka tulla päriselt. Nohjah, ei oskagi midagi öelda enam. Varsti kimame Arizona poole, See pühapäev vaba päev ja rongitan New Yorki Peggyga üle Brooklyni silla kõndima Aupairidega ja pärast linna peale tsilllllllima. Veits jube on üksi hakata reisima ja orienteeruma ja otsima, aga noh eks suur tüdruk peab ju kõigega hakkama saama, isegi ühes usa suurimas linnas orienteerumisega. Loodame, et see sama lihtne ja ohutu, kui metsas müttamine :) Džunglid mõlemad ju. Okei, Tuduaeg. Tv-st tuleb American Idol ja unenägudes tuleb Eesti- kodu, sõbrad, lähedased, kallid. Keegi võiks pakiga kallistusi teele panna, vahel vaja lihtsalt tagataskust natukene jõudu ammutada, ja siis oleks kallistuste-laegas päris hea lahendus. Pliis? United States, Bring it on!

New Post

Neljas töönädal jookseb. Tavaline hommik. Lõunasöögikarbid valmis, vanemad kooli. Pesu masinasse. Laste allatulekuga läks alla, kasutasin aega ja kirjutasin üles mõtteid, mis ma teistmoodi teeksin, kui mulle kunagi au pair tuleks elama. Siis tulid lapsed riburadamisi alla, hommikusöök kähku, siis tegin voodid korda, lapsed riide, turvatool autosse, ja kooli poole minema saime alles kella 9st. Lapsed kooli ära, koju tagasi. Panin pesu masinasse, käisin toad veelkord üle. Ema ütles, et rohkem tööd pole, et noh, mine too poest süüa, hapukoort, salsakastet ja porgandeid. Jõudsin koju. Kähku mingi lõunasöök poisile ja juba startisin poisile järgi. Lõunapaus autos, hakkasin seda morton wildlife centerit otsima, alguses panin täiega mööda, tagasitulles leidsin üles. Selle aja peale aga poiss magas ja õues hakkas sadama. Nii et otsisin koha üles aga autost välja ei läidnudki. Sõitsin koju, poiss magas diivanil seni kuni panin veel pesu pesema, ja sättisin veel asju ja kirjutasin veel mõtteid, ja siis äratasin poisi, kimasime tüdrukule järgi, ja sõitsime koju tagasi. Nii et täna sai sõidetud, siis.. hmm, kooli, koju, poisile järgi, koju, tüdrukule järgi, koju. 3 tundi autosõitu 9 tunnist tööpäevast, tsill :) kodus lõpuks, pakkisin uued lunchboxid, lapsed sõid makarontsikuid ja mina pesin nõud ära, ja ema jõudis lõpuks pool tndi hiljem koju, kui mul tööpäev ametlikult lõppes, ja koristasin veel veits ja voltisin miljon rätikut kuivatist kokku ja panin uued kuivama. Siis ei viitsinud enam pingutada vabal ajal, ja kolisin netti. väike kiire õhtusöök, ja netti tagasi. Leppisime Peggyga kokku, et lähme pühapäeval NY aupairide miitingule üle brooklyni silla jalutama, ja pärast linna peale koos. Hurraa! ah, väike tavaline jalutuskäik kodulinnas. (hahahaa, vägeeeeeeeeev). Okei, Peggy andis teada et telekast glee, ja vaatasin siis teist korda siinse aja jooksul tv-d. Norms. Ärge eestlased vinguge, et iga 8-9 min tagant paus, siin iga 4 minuti tagant 10 min paus. Veits ajas närvi ju :). Igatahes, nüüd, preili peavalu läheb magama ära. Üleval hakkas mingi möll peale, lapsed vist teevad jälle tralli emale. Õhtuti on kahju temast, lapsed kordamööda üleval, ja ei lase kellelgi magada. Agaokei. Pühapäevaks peab asjad kokku pakkima Arizona reisi jaoks. Enne sünnipäeva paar päeva, sõidame Arizonasse, ja tuleb vist ülikõva tripp. Vahetpole, et tööreis (või kuidas kellelegi), agaikkagi, Arizona ju. Ah mingi 30 kraadi pidi sooja olema seal, aga noh, saab vist hakkama. Homseni! Tjorven saab hakkama, kuidas Teil läheb? United States, Bring it on!

ebajopp

Töö vaba päev. Hommik oli nõme. Kiire. Segane. Ebakindel. Ei teadnud, kuhu eksamile sõita, üksi pidin minema, ei teadnud kas oskan kõike õigest, ei teadnud midagi. Jõhkralt närvis,kuigi tegelt poleks põhjust vist. Sest see pidi nii lihtne olema. Okei läksin kaarti välja printima, et teaks, kuhu kust keerata. Ja mingi värv või mingi jama oli otsas, ema pidi ära vahetama, rääkisime seda kella 8st, ütlesin et 11st tahaks startida, et siis kiiret ei ole, lubas ära teha. Ise ei lähe võõrast asja näppima. Rikun uhke masina muidu ära ka veel. Okei. Kell läks ja kell läks, ja ei olnud ikka kaarti prinditud, lõpuks 20min enne plaanitud väljasõitu, läksin printima, ikka ei saanud, ema tuli, vaatas ühe asja mul arvutis ära, ja pidi ära jooksma ja ei saanud seda uuesti seadistada vms, ja nii jäingi pika ninaga kööki istuma, et a kuhu ma siis nüüd sõitma pean. Okei. Jätsin arvuti lahti, kaardi lehe lahti, et vaatan siis autos arvutist kus keerama peab. Enda arust eksisin ära. Nägin keset parklat politseiautot ja tundus, et olen pärapõrgus, seega tõmbasin talle kõrvale, ja läksin küsisin teed. Ta ütles et näe, seal parkla ees nurgas posti küljes on silt ja sinna alla pargi ja oledki õiges kohas. Ta tegi imeliku näo pähe, et mismõttes tuled eksamile ja pole kaasreisijat, rääkisin siis talle et kui mul rahvusvahelised load, siis ei peagi olema. Okei, võtsime järjekorda, mitu autot tuli veel. Lõpuks tuli eksamineerija. Vaatas kleepse akna peal, küsis miks mul kaasreisijat ei ole, andsin kõik oma paberid talle ja siis selgus, et tema EI AKSEPTEERI minu lubasid ja rahvusvahelisi lubasid (eitea miks ma need siis ostsin üldse, kui need ei kehti kellelegi). Saatis mu pikalt ja võttis järgmise auto ette. Jäin siis pika näoga lihtsalt vaatama ja istuma, et mis toimuuuub. Vihkan seda kuradi paberimajandust siin. Eksam oleks olnud viis minutit. Üks vasakpööre, kaks stopmärki, paralleelparkimine, 2punktipööre, kaks stoppmärki, üks vasakpööre, viis minutit ja valmis. Ja ei, tema ei aksepteeri minu pabereid. Aga no sorri, pole muid dokumente ju. Tule teinekord saatjaga. Vihastasin ennast roheliseks, üritasin host-ema kätte saada, aga nagu alati, ei võeta vastu. Tüüpiline. Ei tea mis siis, kui mingi õnnetus oleks olnud. Kutsu palju tahad, keda see ikka huvitab. Okei. Otsisin tagasiteed, võtsin vale tee ja jõudsin veel õigema tee peale välja, nii et läks hästi vist. Siis helistas ema lõpuks pool tundi hiljem tagasi, kui istusin Walmarti ees ja ei teadnud mida edasi teha ja kuhu minna. Vaba päev ju, aga no üksi on ikka eriti tsillll elu. Juhatas mu Tangarisse. Arvasin, et noh , selline, tavaline, mingi dj-max suurune. Pole ju varem käinud. Ja jõudsin kohale, ja ohhsapühapüss..... Hiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiigelsuur parkla, hiiiiiiiiiiiiglamiljon poooooooodi, hiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiglaslik. Okei, aega on ja tuju pole, jalutan kõik läbi. Loomulikult jätsin auto õige kaugemasse nurka parklasse. (tark, onju). Jalutasin siis tasapisi kõik need poed ükshaaval läbi. Nõme valgus oli õues, ja klaasid olid ka nõmedad, ei näinud poodi sisse enamasti, ja siis tegin ukse lahti, isegi väga mitme poe ukse, nägin hinnasilte, ja tagurdasin sama teedpidi välja tagasi, müüad veits vaatasid imelikult, aga no ega nad mind rohkem ei näe ju, pole hullu, :). 3 tundi jalutasin ringi seal. Ei tea kui mitu sammu. Viismiljonit vist. Ja lõppkokkuvõttes ostsin endale tervelt ühe puuviljatopsi ja ühe maasikasmuuti. Jõhker kulutus ikka sellises shoppingukohas. Polnud lihtsalt väga tuju midagi väga surfata ringi seal. Teinekord, kui tuju parem ja mõni kaaslane kaasas, küll oleks tore tagasi minna. Orienteerusin sealt teisest linna otsast õige teeotsani tagasi, ja korraks tuli isegi päike välja. Aga tuju väga ei parandanud, see sõidueksami feil ajas ikka niiiiiiii tigedaks. Oeh. Jõudsin koju, istusin netis õhtu otsa, emal käis mingi nõustaja külas siis, maeitea, sisearhitektuuri-nõustaja või MISIGANES nõustaja. Savikaks. Õhtusöök, kiiresti oma tuppa tagasi, pole väga tuju lastele seletada miks ma õnnetu olen. Nii et nüüd siis varsti vist magama, sest peavalu murrab jälle. Ma jätan oma blogi kõigi sissekannetega vist mulje, et olen masenduse äärel (mis vist on osaliselt tõsi), aga tegelikult olen ma väga uhke, et olen siin kohal, täidan oma ammust unistust, ja kasvatan iselooomu. Kui saan selle aastaga hakkama, saan elus kõigega hakkama. Nii et, saatke mulle palju positiivseid mõtteid, võite kirjutada kuidas eestis elu läheb (ja ärge lund ega lumevett mainige, pole rohkem masendust vaja :D). Küll ma varsti endale siin ka sõbrad leian ja siis saan palju positiivsemaid sissekandeid teha, aga praegu on väga üksik olla. Sellepärast olengi nii palju siin. Kõik uudised on otsast lõpuni ja tagurpidi läbi loetud ja ... oehoehoeh.. Küll paremaks läheb, alati läheb. Peab kannatlik olema, ja vapper! Vapper tüdruk Tjorven! United States, Bring it on!

"Kahekümne aasta pärast kahetsed sa rohkem neid asju, mida sa ei teinud, kui neid, mida sa tegid. Nii et ära heida silmuseid. Purjeta välja ohutust sadamast. Püüa tuuli oma purjedesse. Uuri. Unista. Avasta." (Mark Twain)

I'm not that kind of girl who gives up just like that!

Pühapäev. Tööpäev. Hommikul koduigatsus murdis, jälle. Pool tundi hiljem alustasin, sest ei tahtnud laste ees jonninäoga olla, ema mõistis. Alustasin 11.30. Käisime lastega õues mänguväljakul hoovis, tunnikene seal. Siis poisil hakkas paha, kõhuvalu tuli vist, läksime tuppa ära, Tsillisime toas. Mängisime lauamänge ja tegime meiki tüdrukule, ta tegi mulle ülikauneid soenguid. Lõunasöök. Isa ostis mingi erilise tolmuimeja-puhastaja, sest 10ne tsikk eile oksendas enda toa vaiba täis öösel, ja nüüd pidi seda kuidagi puhastama. Sellest masinast jäi prügina üle pappkarp, ja loomulikult pidid lapsed selle ära hävitama, minu abiga loomulikult. Mina tükeldasin karbi ära väikesteks tükkideks, tõin neile liimi, nemad panid lauale katte, ja siis liimisid kõik tükid lihtslat üksteiste otsa kinni. Kunstipärane, ja neile kindlasti huvitav. Koristasime ära, kell oligi juba 4 ja tegime pika vanni, panime riide, kolisime alla tagasi, pesu pestud, nõud kuivatatud, lapsed vannitatud, toad korras, mängud mängitud, istusime niisama. Tõin sõnapuzzle, kus pead pika rivi sõnu kokku laduma, aga servad peavad sobima. Naljakad laused tulevad kokku. Tobe :). Aga ju vist hariv. Siis jõudis ema ka koju poole 6st kui mul täpselt tööpäev ametlikult läbi sai. Koristasime laua ära, tuli söök, katsin söögilaua, õhtusöök pitsa ja itaalia söök, maitsev. Pitsa, kana, värske salat, juustupulgad ja mis kõik veel. Peale õhtusööki koristasin laua, ema toitis lapsi ise täna, lõpuks emal läks kiireks (eiteamiks), ja aitasin ise sööta neid pisikesi. Lõpuks, 7st oli köök korras ja lapsed magama. Kobisin oma tuppa jälle ära. Ei tahtnud vaikuses koduigatsuse peale mõelda, panin raadio tööle, star fm. Tore. Tsillisin netis ringi, lugesin uudiseid, lisasin pilte igalepoole ja ÕPPISIN HOMSEKS SÕIDUEKSAMIKS nippe. Praegu närvis natukene, kuigi kestab 15 min ja pidi imelihtne olema, aga ikkagi, uus koht ja pean ise üksi sinna kohale sõitma ja oskama orienteeruda ja pärast tagasi ja .. huh..... Tahaks juba tuttavaid ja sõpru, kellega ringi kimada. Kella 23st hakkas star fm hommikuprogramm, PÄRIS MASENDAV :). Siin saan õigesti aru, mida tähendab et "inimene magab pool elu maha". Tööõhtuti kell 9 juba magama, ja eesti aja järgi magan poole lõunani. Hullumaja. Kõik muu kannataks ära, vahemaad ja kaugused ja aasta, aga kui inimestega suhelda ei saa, sest nad lihtsalt magavad või sina magad, ja enne magamajäämist pead üksi olema, sest kellelegi pole headööd soovida või pole kedagi, kes seda sooviks sulle, siis on ikka üksik tunne küll! Kuradi üksik! Igatahes, kevad tuleb, nartsissid õitsevad, varsti sõidame Arizona reisile ära mõneks-kuni-kümneks päevaks. Tore. On, mida oodata. Ja suve ootan ka. Et siin elu käima läheks. Loodetavasti. Kuigi ega alaealine on ka tore olla, kui alla 21 õhtuti sisse ei saa, siis selline tunne, nagu Eestis kui tahtsid ilma id-ta kuskile sisse pääseda. Hull värk ikka :). Nii, et siis. Homme eksamile, seega (skype, kell 7-8 tööle), hoidkepöidladpihus! Koduigatsus, mine koju ära! Tunnen rõõmsast tujust ja naerust-naljast puudust. Siin seda vähe. Siiani olnud. Et jah, siis, küll ma hakkama saan, ärge muretsege. I'm not that kind of girl who gives up just like that, oh no! Everytime that I get the feeling, You give me something to believe in. Everytime that I got you near me, I know the way I want it to be. But You that I'm gonna take my chance now, I gonna make it happen some how. And you know I can take the pressure, A moment's pain for a lifetime's pleasure. United States, Bring it on!

Preili koduigatsus

Alles siis, kui oled kodust kaugel-kaugel, mõistad tegelikult, mida tähendab "kodu". Kodumaa, koduinimesed, kodutunne, koduigatsus. Ja iga päev, mida kauem siin olen, tõestab seda, et erinevates kultuurides on kodul ikka väga erinevad tähendused... Igatsen hommikul ärgata ja mõelda, et ahh käin korra seal ära ja näen kedagi kallit, või korra seal, või lähen kellelegi külla. No väga ei ole siin kuskile minna ju. Täpselt selline tunne oli täna, et ahh mul aega kella 1ni, käin korra kodus ära. Aga vot , ei saanud! Polnud piisavalt aega maailma teise otsa lennata. Igatahes, hommikul olin netis ja suhtlesin KODUSTEGA. Emal oli yard-sale täna, ehk aiamüük, ehk LAAT (:D). Hommikust saati pinge õhus, keegi emaga väga rääkida ei üritanud, sest ta oli kurjas-pingelises tujus. Jooksis ringi, käsutas rahvast kuhu asju panna, ümber sättida. Naljakas oli oma toa aknast seda tsirkust jälgida. Mulle meenutas see eesti mõistes turgu. Asjad õues laiali, rahvas jooksis kell 10 väravast sisse, leidis oma, kadus. Mööbel, laste turvavarustus, vankrid, vaasid, peeglid, jnejnejne. Kõike leidus seal õuepeal vist. Täna oli maja suminat täis koguaeg, vanaisa siin, üks nõbu kaasas väike, teine lapsehoidja, mina, majapidajanna, töömehed (odav tööjõud hiinast pigem), külalised. Nagu sipelgapesa. Kõik jooksid mööda oma rada. Enne lõunat käisin postimajas, panin paar asja posti. Käisin cvs (meie mõistes a-ja-o, aga suurem ja lahedam). Kella 1st hakkasin tööle, käisime Samiga väljas, mänguväljakul, siis vaidlesime maja ees mida edasi teha, ja kuna ta hakkas jonnima ja vältida ema närviminekut, andsin alla ja lubasin tal enda küüned üüber-ilusaks värvida. Tujumuutus. Lillad küüned, roosade lilledega. Superkhuul. Siis ta läks oma majja pikutama ja tuduaeg tuli peale, oligi väsind ja turtsus. Siis ärkas poiss üles, tegime kooki temaga, aitas ilusti. Mängisime veits dinosaurustega. Mina olin 50 dinosaurust ja tema oli teine 50. Väga huvitava maailma lõime neile mängutoa lauale. Pliks ärkas üles ja oli väga tõrksas tujus ja lõpuks nuttis ja röökis ja sõimas ja oli õel nii minu, poisi kui teise lapsehoidja vastu. Saatsin mitu korda oma tuppa, aga ta ütles et teda ei huvita ja laseb emal mind vallandada ja et vihkab mind ja veel mitu ilusat lauset. Lõpuks, kui vanaisa tuli tuppa, jooksis plika üles oma tuppa ja nuttis seal pool tundi kõva häälega, sest temale tehti nii väga liiga. Ema tuli tuppa, tüdruk puges talle, natukese aja pärast oli ema voodis teki all, ja ema ütles et ta haige. Et on palavik. Okidoki. Tore on. See on see, kui reedel käiakse bidsaamades koolis. Olete mõnikord bidžaamas kooli saatnud 3 ja 4 aastase lapse? Olete näinud vahel mõnda sellist ? Jep, mina olen. Ja nüüd on üks neist haige. Pani ta õrnakese diivanile magama, teki alla ja tupsununnu. Me poisiga sõime pirni ja kiivit, ta oli vaikselt teki all. Õhtusöök, katsin laua, hiinakas jälle, öäkk. Ema-isa läksid välja söööma, kohtingule, kui nii võib öelda selle kohta, ütlesid et pole ammu kahekesi kuskil käinud. Peale õhtusööki, Vanaisa aitas köögi ära koristada ja pesi nõusid, seni kuni ma nõudepesumasinat tühjendasin ja laualt nõusid kraani viisin. Kibekiire nõudepesija on see vanaisa ju! Tõesõna. Kökimöki see suur hunnik nõusid ta käes. Ei tea kellena ta minevikus töötas. Peale õhtusööki väike vann poisiga, vanaisa vaatas tüdrukuga samal ajal filmi elutoas. Siis filmi lõpp koos popkorni, vanema õe ja vanaisa head-aegaga. Koristasin kööki, kuivatasin nõusid ja tegin järjest uusi laadungeid popkorni, sest ema lubas täna PALJU SÜÜA, sest nad tublid olnud. (??) Köök korras, filmid vaadatud, kell palju, jõudsid ema-isa koju, ja mu tööpäev sai läbi. Kallistused käes, headund soovitud, kobisin oma tuppa ära. Nüüd avastasin, et uus kummut toodud. Päeval ei pannud tähelegi, aga ega ma ei käinudki siin toas väga. Suurem kui eelmine, seega ruumi on veel vähem, kui enne. Hurraa! Aga vähemalt on ilus. Teen homme pilti, täna ei viitsi enam teki alt välja ronida. Tegin riidekapi korda, kirjutasin sünnipäevasid märkmikusse juurde, lugesin uudiseid, sättisin teki alla ja nüüd on tuduaeg, sest ma SURMVÄSINUD! Kallistused, kodumaa! United States, Bring it on!

Peaasi on tipuni jõuda, leida end pilvede pealt!

Hiphiphurra! Tjorvenil on hea tuju peale pikka päeva (lisaks on kell jube palju mis juba näitab, et olen veel üleval, hea tujuga ja seda, et täna on eriline päev). Hommikul pidin tööle alles 11.30 aga ärkasin 6st, sest lubasin kodustega rääkida see kell. Okei. Kedagi polnud. 7-8 magasin, siis arutasin issiga pool tundi maailma tarkusi, siis emmega, siis musiga. Siis käisin pesus, sõin, sättisin valmis. 11.30 poisile järgi, käisime kohvikus, võtsime söögid, sõime autos puuvilju. Läksime lastemängumaailma, kus nii mõnigi kord juba käidud (cmee- children's museum of east end). Möllasime seal kaks tundi ringi, jube kift ikka lastele see kõik seal loodud. Siis ei viitsinud enam olla, istusime autosse ja kimasime sinna kus minimissi pidime peale korjama kella veerand 4st, olime poole 3st juba seal. Tahtsin natukene rahu, tegin poisile ettepaneku teha võistlus kes esinesena magama jääb, ja arvake kes võitis?! Jee, tema! Thank god. Sam jõudis 3st sinna, pakkisin ta autosse, ja kimasime kodu poole. Lõpuks mõlemad magasid, kaelad kahekorra suu avali taeva poole (teate küll kuidas suu lahti vajub, kui magate püsti ju:D ). Ja mul oli kaks sellist tagaistmel, veits naljakas oli. Kodus, vedasin nad tuppa. Sam ärkas üles, Poiss magas veel mõned minutid edasi. Ainuke vaidlus päeva jooksul. Majapidajanna andis tüdrukule m-and-m komme, vanem õde võttis ta kausist kaks kommi ja oiiiiiii, milline kisa ja nutt lahti läks. Ema tegeles aiamüügi ettevalmistusega ja tal oli mingi külaline ka, kes teda aitas, mingi naine, tõstsid siin mööblit ringi naise jutu peale, ja sam nuttis ja karjus ja ema ei teinud välja, ja mina ei osanud maha rahustada, lõpuks hakkas niisama õelutsema. Ema läks keldri ja majapidajanna üles, hakkas ajama et ta vihkab mind ja räägib emale ära, et ma talle kohe komme ei andnud (pesin samal ajal viimaseid nõusid, kui tal kauss tühjaks sai, ja kohe uusi nõudis ja palusin oodata 10sekundit), ja et siis ema vallandab mu, kui ta sellest kuuleb. Ja tegi nägusid ja ignoreeris juttu ja õelutses. Viskas üle, saatsin üles oma tuppa time-outi. Selline käitumine ei ole aksepteeritav. Okei. Isa läks ka küsima, et miks ta nii käitus, aga see saadeti ka kukeleegule. Seni poisiga sõime melonit. Läksime üles ära leppima, vabandas ja lubas enam mitte nii käituda. Uskumatu, aga ma ei läinud tegelt kordagi kurjaks või õnnetuks tema paukumise peale. Tundsin, et olen temast peajagu üle, ja ise teab, millega riskib. Ja olen kontrolli rollis. Nii hea tunne oli! Leppisime ära, tulime alla, mängisime plastiliiniga tükk aega, tegime dinosauruseid ja roose ja muid lilli, koristasime lõpuks kõik koos ilusti ära. Siis tahtis minimiss minna ilusalongi, tegime talle siis ilusa krohvi näkku, aga minu pandud ei olnud piisav, ja ta tõmbas ise viis korda paksema kihi üle. Ilus, helesinised silmad, helesinised põsed, roosa-punase-lilla-orantsid-huuled. Meigikool läbi, mängisime veits lauamängu, kuni ema lõpuks kööki ilmus keldrist, kus nad päeva otsa on mööbeldanud ja asju sorteerinud terve meeskonnaga, ja igatahes, tahtsime küsida koogijahu, enne kui ta ära kaob jälle. Aga sellele järgnes suur.. ma ei teagi mis. Ei mäletagi enam, seega ei olnud midagi olulist ilmselt. Aaa. Sõime melonit, võinoh, pakkusin poisile, tüdruk hakkas halama et ta tahab m-and-m, ja ma ei andnud talle, sest magusanorm on täis, ja vingus ja nuttis, aga ei andnud alla. Lõpuks ema käest sai riielda, ja rahunes maha, lõikasin tallegi melonit. Jubehea mahlane. Värvuselt roheline, nagu goldeni õun. Vanniaeg, vedasin kukil kogu selle rahva üles, vanniaeg, ilma draamadeta, mind pritsiti läbimärjaks, vähemalt oli lõbus. Peale seda hull kamm, et nad ikka riide saada, tahtsid mängida ja peitu pugeda ja ära joosta, raske raske, aga lõbus. Lõpuks, riides-kammitud-..., läksime alla, õhtusöök. Pitsad laual. (mis tuletas siinkohal meelde, et tahaks ühte tükki, mis kapis mind JÄLLE ootab, masendav). Majapidajanna aitas ka lapsed ära sööta, tund aega sõime tükki pitsat, 3 tükki brokkolit ja ühte tükki küüslaugusaia. Aga viimaks saime valmis igatahes. Koristasime ära, pesime nõud ja pesime kikud, panime filmi peale ja pugesime teki alla Printsessi ja Konna UUESTI vaatama. Vähemalt hea muusika, väga hea! Mõlemad pugesid mulle tugitooli kaissu, veits kitsaks läks ju. Poole filmi pealt saabusid vanemad koos tüdrukutega, üks võitis tennises, teine kaotas. Nii et homme ühele turniirile minek ikkagi , õnneks või kahjuks. Minu vahetus sai läbi, tore, hea meeleolu, sest sain lastele naeratavad näod anda, sam sai paha näo ainult käitumise eest. Rääkisime emaga veits mu ajaplaanist homme, alustan kell 1 ja nad tahavad õhtul välja minna, lõpetan kell 10 ilmselt. Pikk päev. Kõik nende töölised vist homme rakendatud selle aiamüügiga, majapidajannad, töömehed, lapsehoidjad, kõik. Igatahes, tulin oma tuppa, sain palga ka enne kätte, halleluuja. Sandra helistas, et ta pikendab ikkagi vist (väike naerupisar), et läheks välja. Alguses ei olnud väga kindel, rääkisin emaga, ja saatis mu ikkagi välja, mis oli väga tore temast. Üritasin Sandrat siia juhendada, aga see lõppes sellega, et ta jõudis 3 korda valel suunal valesse kohta välja. Lõpuks sõitsin talle ise vastu poolde linna, kuigi väga pimedas liigelda veel ei taha. Sõitsime üksteisest mööda ja ei saanud aru, mis teine tahab. Üks parkis, teine sõitis mööda, ja vastupidi. Naljakas oli vähemalt tagurdada, pidurdada, teele, maha, teele, sõitma jne. Helistasin (mis ei ole tegelt lubatud üldsegi), tavai, sõidan ta järgi pubini. Okei, tundus selline, tavaline pubi, suur , avar, täna vähe rahvast, diskor, sada telekat, igast tuleb erinev spordivõistlus, me jäime pesapalli jälgima. Lobisesime, õunamahlad (mis maitses nagu vesi). Pool tundi lobisesime ja naersime, ja siis ta pidi ära minema. Algul ei olnud õrna aimugi kus ma paiknen, aga siis sõitsin parklast välja, ja sain kohe aru (mis oli üllatav isegi, et pimedas oskan siin orienteeruda:D). Tulin koju, rääkisin emaga veel juttu paar sõna homsest päevast, et vahetavad mu sahtlitega riidekapi välja, et tõstaksin selle tühjaks, ja et mis kell ärkan ja kuidas tänane läks, ja natukene vett näkku ja teki alla ära. Nüüd , suure pingutamisega, silmad jooksevad-virvendavad üle kolme rea, väsimusest, ei taha väga paigal seista, märk sellest et kell on liiga palju, et sellist muinasjuttu tegelt kirjutada, aga kuna olen lubanud iga päev, siis peab pidama oma sõna. Igatahes, väga tore päev ja väga tore õhtu. Midagi positiivset üle pika pika aja. Tunnen, et olen neist jagu saamas, kuulavad ja aitavad ja vähem pauguvad nüüd küll juba. Aga see vist ime, kui nad muutuvad, ja veel nii lühikese aja jooksul. Tunne, et saan hakkama ikkagi! Kuradi hea tunne! United States, Bring it on!

Elukene veereb mäest üles-alla-üles-alla

Asi käib ikka mäest alt-üles-alla. Igatahes, (on lemmiksõna viimasel ajal). Igatahes, hommik oli siuke siuke.. Noh tegin kaerahelbeputru, ja lõunasöögiks kaasa kotti pastat (loe:makarone või ja soolaga). Üleval pesu masinasse, sami tuba korda, sam riide. Sellega oli jant. Ta hakkas streikima, saatis mu kukele. Järgmine hetk jälle koostöö. Okei. Ema tegi ise Poisi voodi sirgu. Hommikusöök, minimiss streikis, ei tulnud meiega samasse lauda sööma. Okei. Joped selga, papud jalga. Kutt oli hull koostööaldis, minimissiga pidi natukene arutama, mida selga ja jalga panna. Siis. Sõitsime kooli poole, maanteel, poiss hakkas oksele. Kogu hommikusöök tuli välja. Okei, Auto parklasse, poiss välja, puhtaks, jope ära, kõne emale, kodu poole tagasi. Viisin poisi koju emale, ta võttis tooli välja, pani pesusse kõik. Tüdruku viisin kooli. Tagasitulles kõht oli nii tühi, sest hommikul ei jõudnud süüa, et enne autopesulasse minekut, istusin Burgerkingis või KingBurgeris ja võtsin ühe hommikusöögi, mis tegelt ei maitsenud üldse nii burger. Ciabatta sai, sink, tomat, juust, kaste. Väga maitsev oli (teistmoodi maitsev kui burger:D ), ja toitev. Apelsinimahl kõrvale. Ja siis autopesulasse. Esimest korda üldse. Tore. Kõigepealt ei teadnud kuhu sõita. Siis mingid tüübid juhendasid, töötajad. Ümber maja. Pidasin kinni, uurisid kuidas mul läheb, hästi naeratavad ja sõbralikud. Üks must, üks valge ja ülejäänud espanjolid. Väga sõbralikud, viisakad. Okei. Võtsid auto enda hoole alla, juhendasid mu kassasse. Läbi maja. Polnudki nii keeruline. Maksin ära, ootasin autot 7-8 min ja oligi valmis. Auto läikis, peale pesulat veel 3 poissi nühkisid auto lappidega läikima ja kuivaks. Lahe, ühe auto kallal 3 paari käsi näeb vaeva. Huvitav töö. Kodupoole. Poiss oli kodus. Tegime käsitöö-päeva täna. Kleepisime liimiga miljonsada kala ühele paberile, on küll võimalik, jah. Siis tegin pasta soojaks lõunasöögiks. Poole söögi ajal jõudis ema koju ja poiss keeras ära. Nuttis karjus röökis ema järgi. Ei midagi. Minu tööaeg, pidin ta sööma vedama. Ei midagi, Puges laua alla, läksime tülli ja ta jäi koju majapidajannaga kui ma tüdrukule järgi läksin kooli. Tal endiselt vastumeelne tuju. Ei kuulanud kui palusin jope selga panna, mind oodata ja koos autoni minna. Pidi ees ära jooksma parklas. Autos tõsine jutuajamine ja ta lihtsalt ignoreeris. Täiega vihale ajas ikka, et nelja aastasel selline attitude juba kasvanud on. Jõudsime koju, teeskles et jäi magama. Okei, mängime kaasa. Jätsin ta autosse, viisin asjad tuppa ära,, garaasi uks jäi lahti. Tuli ise tuppa. Saatsin ta otse oma tuppa time-outi sest ei taha sellist käitumist näha ja sellist suhtumist. Läks üles, puges voodisse, läksin ka, ja hakkas nägusid tegema ja toast välja kamandama ja nõmetsema. Okei. Tulin pisarsilmi alla. Kaua võib. Rääkisin majapidajannaga natukene, ta üritas lohutada. Okei. Võtame ennast kokku ja lähme sõdime edasi 10 min pärast. Läksin üles, panin uue laadungi masinasse pesu, ja siis tuli tasakesi hiilides mu juurde, et sorry, lepime ära, palun kallistust. Aga ei, need asjad ei käi nii et käitud kuidas tahad ja ütled ühe sõna. Pikk jutuajamine, UUESTI. Kannatust. Millalgi peab ju midagi kohele ka hakkama jõudma. Okei. Läksime alla, tegime ka käsitöö-päeva teemat ikka. Laotasin jälle katte lauale, et saaksime liimima hakata. Tükk aega sõbralikult pusisime, siis ärkas kutt üles. Nuttis ja karjus ema järgi. Võtsin sülle, lohutasin. Läksime alla, ta nuttis ikka, panin diivanile ja teki peale, et äkki jääb magama. Samil oli kõht tühi, praadisin kartuleid. Sõi isegi ära, mis on ime. Tegime käsitööd edasi, poiss tuli ka. Kuni ema jõudis koju JÄLLE. Sama jama, poiss nutab ja karjub ema järgi, aga selleasemel et 4 min mängida, visati ta timeouti oma tuppa. Röökis mingi 15 min lihtsalt kuni ta juurde läksin, rahustasin maha, rääkisin, võtsin kukile, ja tegime käsitööd edasi. Kleepisime ja sodisime jne. Koristasime koos mängutoa. Selleks ajaks oli majapidajanna puuvilju lõikunud. Tegime väike pärastlõunasöögi. Kauss puuvilju. Sai nalja isegi, üle pika aja nendega. Tore oli. Siis ma vaba. Rääkisin empsiga netis, kui nad üle 10 min hakkasid ukse taga käima, igasuguseid asju teatamas. Näiteks, üks hetk Sam tuli, et tead meil su abi vaja, me peame poisile kurva näo panema sest ta ei aita meil koristada. Läksin sinna, klaarisin asja ära, kõik sai koristatud ja keegi halba nägu ei saanud. Jee. Tore, et nägude süsteem midagi mõjutab, ja et minimiss minult abi tuli küsima. (või siis oli asi selles, et ta sai vahepeal kui kurtis ka arvutisse piiluda ja sinna lill kirjutada või ciao teha:D ). Igatahes, õhtusöök. Internet. Koduigatsus on nüüd ametlikult peal. Tore. Vähemalt siiani oli okei. Elan üle. Nutan ja saan hakkama :). Nagu alati. Igatahes, kell on 21.10 ja lapsed röögivad teises toas, isa jõudis koju, ema tuli jooksumasinalt ära, nad peaksid 3 tundi tagasi magama, aga nad on üleval ja ei kavatsegi magama minna, seega mina panen TAASKORD klapid pähe ja üritan magama jääda. Homme 11.30 tööle, aga 6 äratus, sest ei taha iseenda unerutiini sassi ajada. Midagi hakkab juba välja tulema. Väga uhke enda üle. (pssh, näete nüüd, kes kunagi ei uskunud et ma võin ka hommikul vara vara ärgata iga päev, haah). Igatahes, igasugused pinged on laes, lastega- kas hakkavad reeglid tööle, kaua kannatan kõike, lähedastega- koduigatsus, kurbus, interneti-vajadus, et kui arvutiklapp on lahti, siis südames tean, et ei ole üksi , vähemalt keegi on ikka arvutis ja on võimalus et keegi kirjutab. Nii kui arvutiklapi kinni panen või pimedat ekraani näen, olen õnnetu. Olen jälle üksi. Interneti kaudu tundub eesti lähemal. Isegi praegu tunnen, et mu lugejad on minuga, ja ma pole üksi. Ja nii kui arvuti käest panen, võtan padja kaissu ja üritan võimalikult kiiresti magama jääda, et mitte üksi olla. Arvuti, See aitab praegu ainsana kurbuse vastu. Sellepärast hoian öösel ka klapi lahti. Tean, tean. Paljud ütleksid (vähemalt kohalikud peo-hullud aupairid) : mine välja, OTSI sõpru, ära konuta toas, saa üle. Aga ma ei tahagi praegu kedagi otsida. Tahan tunda, et kodustega on kõik korras, siis olen mina ka rahulik. Tahan saada kindlust, et teen lastega kõik õigest ja ei panusta oma 3 ndal nädalal pere juures uute sõprade leidmisele veel. Need pole hetkel kõige tähtsamad, vähemalt minu jaoks mitte. Tahan olla enesekindel oma töös, mida tulin siia tegema. Aega küllalt et sõpru otsida ja leida ja rõõmu tunda neist. Kujutan ette, et kõik eestikeelsed laused ja sõnatüvekordused ja värgid ajavad hiljem täiega närvi, et nii kirjutan, aga noh, ega väsinud tüdrukult ei ootagi midagi muud. Keskendun pigem üleval-püsimisele. Igatahes, saan hakkama. Ärge muretsege. Olukord on üsna jõhker see pilt, aga kannatan ära. Ise valisin sellise tee ja saan hakkama. Läbi raskuste tähtede poole. United States, Bring it on!

Preili-kuus-head-nägu!

Täna oli tore. Hommikul sain ilusti päevakavast kinni peetud, voodid tehtud, riided kappidesse, esimene laadung masinasse pesema, vannitatud, söödetud ja 8.43 sõitsime välja. Parim aeg minu aja jooksul ilmselt väljasõiduga. 8.30 on eesmärk. Jõudsime väikse hilinemisega, aga see polnud midagi hullu. Okei. Kuna ema hommikul tundus kahtlev, et mul kõik tehtud, sõitsin koju tagasi, et kõik asjad üle kontrollida ja netis olla natukene... Tulin siia, tegime pesumasina tühjaks ja uuesti täis jnejne.. Sain natuke rääkida ja juba pidin minema kimama. Korjasin pisipõnni peale, tegime autos mõnusa lõunasöögi, siis läksime tunniks lastemuuseumi, kus on ikka hullult tore. 2st olime kodus, sest tööpäev lõppes, aga kuna ema polnud veel ja teised koristasid, istusin ta juures igaksjuhuks, et kui mu tööpäev veel pole läbi. Maeitea, natukene segane see vaba aeg ja tööaeg aga noh, küll kõik selgub. Tüdrukud jõudsid koju, panin lõunasöögipakid valmis, 15.40 startisime hostema sõbrantsi juurde, kellel ka aupair. Rääkisime natukene, sõbralik ja hästi avatud neiu. Mõnus stiilne maja neil. Järve kaldal. Suvel võib seal ilus olla. Aga ega meil ookeangi paha vaade pole. Tegime hiinatoidu õhtusöögi, lapsed möllasid veits batuudil, kuigi õues tibutas, aga nad nii väga tahtsid, okei. Tulime 8st koju. Puhkeaeg, eilne haigus mõjub veel, väsitavalt. Okei. Oma toas, lapsed pidid iga viie minuti tagant koputama ja uurima mis ma teen, ja ikka meelde tuletama et NAD OLID TÄNA VÄGA TUBLID JA SAID KÕIK KUUS NAERUNÄGU! (hommikusöök, lõunasöök, õhtusöök, vannitamine, käitumine, koristamine). Nii uhked on enda üle. Loodan, et see süsteem hakkab toimima lõpuks, et nii kui ähvardan halva näo panna, siis kohe muudavad enda käitumist. Aga eks sinna aega veel. Igatahes, arvutis, sain teada et Sandra lahkub ja väga varsti. Kurb. Väga sarnane, oleks olnud väga tore aeg koos. Ja lootsin, et tema toel elan selle põrgu läbi, aga nüüd tuli küll kurb hetk, et pean üksi hakkama saama siiski kõigega. Väike pisarahetk, ja loomulikult valisid lapsed aja, et mind tüütama tulla. Ma ei tea, kas nad sellest emale ka räägivad ja ma pean jälle seletama, miks õnnetu olen. Miks? Ma ei taha koguaeg kellelegi vabandada ja selgitada miks ma ENDA toas õnnetu ei või olla, lihtsalt niisama. Jätke rahule lihtsalt! Pagan! United States, Bring it on!

preili viirus!

Ärge küsige, ma ei räägi täpemalt! Eile õhtune emaga jutt andis lootust, et täna tuleb parem päev. Olin nii valmis selleks juba, psühholoogiliselt valmis, ka sõjaks, aga valmis. Ja hommikul, kõigepealt ei saanud aru mis toimub, peas käis ringi ja siis läks süda pahaks ja siis olid kõik muud jutud juurde. Hommiku veetsin vannitoas, ema andis haiguslehe tänaseks ( lahe sõna:D ). Magasin kolm tundi, rääkisin empsi ja musiga juttu, magasin veel kolm tundi, siis rääkisin veel empsi ja musiga juttu, siis tulid lapsed koju, hakkasid ukse taga käima koguaeg, näitasid kummikuid ja jooksid toas ringi, tahtsid niisama tarka juttu ajada, võibolla mulle tundus aga nad igatsesid mind, või siiski tundus ainult. Teine lapsehoidja on teisipäeviti pärastlõunal tööl, sest emal õhtul kursus. Tema sai lastega väga hästi hakkama, sest on siin töödanud juba 6 aastat. Kasutas samu lauseid mis mina, ükskakskolmreegel, kõik sama, aga teda nad kuulavad, mind siiani mitte. Aga eks homme näeb, mis saama hakkab. Homme peaks olema töö 2ni, siis 4st lähme ema sõbrantsile külla kellel ka aupair ja saame temaga natukene aega veeta koos. Loodame, et on tore tüdruk ja saan uue sõbra :) Igatahes, kõht praegu valutab aga vähemalt ei ole enam südamepaha ja peapööritust. Mingi viirus liigub siin ringi, loodetavasti magasin ta välja. Kähku tuttu, ja hommikuni! Koduigatsuse päev oli ka täna! Tunnen perest puudust! United States, Bring it on!

töövabapäev

Oeh kui hea! Õhtul äratuskella ei pannud et saan hommikul paar tundi kauem magada. Läksin kell 9 voodisse. Ja opsti, hommikul lapsed köögis 7.15 ja tv kõvasti tööle ja mind loomulikult äratas see üles. Ja ega rohkem magada ei saanudki. Rääkisin musiga ja empsiga ja Manniga ja teistega juttu, tegin oma mündikollektsiooni-aluse valmis, ja liimisin esimesed mündid kinni. Käisin pesus ja rahulikult sättisin valmis. Kella 1st läksin linna vahele niisama, Ostsin potsikutäie puuvilju, orienteerusin ja otsisin ookeani üles, tahtsin ookeani ääres puuvilju nautida aga ei leidnud siiski piisavalt hea vaatega kohta, seega pidin tavalise parklaga leppima. Siis parkisin auto keset linna ja jalutasin lihtsalt ringi, kõrvaklapid peas, nautisin muusikat, ja ilusat armsat linna ja tegin pilte pilte pilte ja lihtslat, olin omaette, rahus. Siis, Võtsin esimest korda kütust, päris naljakas oli, kuna tanklasse sõites ma ju ei teadnud mis pool paak on ja see kütuse-andja-mees täiega naeris mu üle. Siis kimasid Hamtpon Baysse, tahtsin veits poodi minna palsamit otsima. Enne poodi istusin lõunasöögiks Panera Breadis, netis natukene kodustega ja sõin veits caesari salatit ja siis võttis sandra ühendust. Saime southamptonis kokku. Avastasin uusi kohti, cvs, mcdonalds, .. Tore. Meie linn polegi nii kaubandus-tühi kui alguses tundus. Võinoh, mitte tühi, palju poode, aga enamuse riidepoodide hinnad algavad 100 dollarist, seega halleluujah! Igatahes, istusime Golden Pearis, ja lobisesime ja arutasime aupairide elu ja sõitsime veits ringi, otsisime kino kust tuleks midagi normaalset, aga ilmselgelt automaatvastajatest kinotädid ei osanud meile midagi tarka öelda ja lõpuks saatsime nad lihtsalt kukeleegule. Kuna Golden Pear pandi kinni, kolisime ümber Mc-i, seal lobisesime edasi. Tore oli üle pika aja eesti keeles rääkida ja palju naerda, ilma et ümberistuvad inimesed aru oleks saanud (aga, kes teab:D ). Väga tore tüdruk! Vahva, et me kokku sattusime siia. Sain ennast maha laadida täna. Linna peal, kohvikus, Sandraga jututuba mitu mitu tundi, nii hea rahulik tunne praegu. Sandra kinnitas, et ma ei pea sellist käitumist taluma ja see ei ole tegelt normaalne, mis toimub. Vähemalt ma ei tunne midagi valesti! See oligi parem uudis täna õhtu. Jõudsin kuskil poole 8st koju. Täiendasin oma mündikogu, nüüd juba 10 münti olemas 52-st. Ema tuli trenniratta pealt ära, lapsed pikutasid vaikselt teleka ees. Arutasime tänast päeva, minu eilset jutuajamist Juliaga, et minimissi käitumine ja eelmised aupairid. Emaga pikalt rääkisime, ta igatahes ´ütles et ma saan väga hästi hakkama ja pean lihtsalt ära kannatama, kuni nad varsti ükshetk murduvad ja hakkavad usaldama mind ja ei käitu minuga enam nii, aga lihtsalt pean selle aja üle elama. Raske. Aga praegu ma jälle lootust täis, et küll ma hakkama saan. Erinevalt, kui sandraga juttu ajasime, siis oli küll tunne, et kannatan selle põrgu ära 2-3 kuud ja kui midagi ei muutu siis vahetan pere.. Aga praegu lootus, et saan hakkama! Kahjuks või õnneks, ma ei teagi. Sest, okei. Lapsed harjuvad minuga ära ja ei käitu enam nagu suurima bitchiga. Aga, miks nad siis mõlema majapidajannaga niimoodi käituvad? Veel hullemini kui minuga? Ja nemad on siin olnud juba üle aasta mõlemad. Mis vahet meil on? Mõlemad töölised ju? Miks nad minuga peaksid teisiti käituma??? See on praegu SUURIM kahtlus ! Aga, nohjah, elu on raske. Peab hakkama saama. Ja küll ma saan ka. Ja kui ei saa, siis kuidagi ikka saab! Praegu tunnen, et olen puhanud ja valmis homseks lahinguks! Jääge lainele! United States, Bring it on!