Millal USAs orjatöö keelustatigi?

Ühesõnaga, ega väga hästi just ei lähe. Eelmine kolmapäevane suur koosolek, mis minule midagi ei andnud, vaid tegi asjad pigem hullemaks, on ikka lill küll......
Sealtsaati kaasas kandnud paberit ja kellaaegasid kirja pannud, et emale näidata, mis ja kas teen, kuna ilmselgelt mind ei usuta. Aga seeselleks.
Käisime igalpool lastega see nv, erinevates mängukeskustes, ja kodusolemise ajal KORISTASIN JA PESIN PESU. Enam pole aega lastega mängida, lauamänge mängida või joonistada ja kunsti teha. Nii et, kauaks seda siin jagub, seni on huvitav aeg. Eriti huvitav on lastel.
Aganoh, savikaks, küll leiab parema lõpuks. Kirjutasin täna bostonisse, loodetavasti mõistetakse mind vähemalt sealgi, muidu olen küll omadega puuus. Väga norm.
Ei oskagi kohe mitte midagi öelda. No kohe mitte midagi ei oska öelda. Pole vist elusees nii kõrvuni lootusetus olukorras olnud. No kohe üldse mitte.
Igatahes, loodame parimat et keegi mind kuuleb ja kuulab ja lõpuks leian endale pere, kes mind hindab. Ja mu panust ja mu lisatunde ja mu üleüldist siinolemist.
Tegelt, natukene tore oli ka. Laupäeva õhtul käisime tivolis perega. Nalja sai. arvake kus ma käisin! Tegin veits vabalangemist. Teate küll, tõmmatakse teid torni istmetega ja lastake alla kukkuda ja siis püütakse kinni :) Pagana vägev! Ja pärast käisime Jonathaniga väljas, jalutasime linna vahel ringi ja otsisime kohvikut kus istuda ja käisime istusime sadamas kai peal ja lobisesime niisama enne-au-pairi-elu-elust, ja jalutasime veel ringi ja istusime keset tänavat mingile äärekivile ja kuulasime padari ja bentoni võidulaulu, see tal nüüd peas vist juba. Ja kommenteerisime möödujaid tasakesi. Hullult naljakas oli. Polegi väga ammu nii toredat õhtut olnud. Jalutasime veel ringi ja natukene veel rohkem. Poole kahest kahjuks pidin koju hakkama sõitma, sest kaheksa tundi enne tööd pean kodus olema. Viimase hetkeni lükkasin edasi, aga siiski pidin ära tulema. No väga ei tõmba siia tagasi mitte miski .... :( Vähemalt oli tore õhtu. Kordki.
Eile käis Sandra siin. Käisime istusime ka tivolis aga kuskile mašiinale ei läinud, ei tundnud ükski enam nii tore, kui öösel. Nüüd panid nad kõik lihtsalt pea ringi käima. Julm. Okserattad järjest. Igatahes, lobisesime ja naersime ja eesti keeles on tore rääkida vahelduseks ka..
Kahjuks läks kiiresti aeg ja juba ta lahkuksi, ja mina pidin koju tulema, sest polnud kuskile mujale minna ......
Tänane läks .. raskelt.. palju pesu ja palju koristamist ja palju jonnimist ja palju õelust ja palju nägusid kõigilt, ja palju palju muud. Hommik tavaline, drraaama. Pärastlõunal hobusesõit ka draamad. Õhtul kodus koristusel draamad. Isegi õhtusöögil draamad. Mõnus drama-queen on olla.
Ma no kohe ei oskagi rohkem midagi öelda. Hoidke pöialt või saatke mulle mõni ingel siia. Kõik tundub nii kuradi põrgu praegu.
Aga eks, nagu ma alati mõelnud olen rasketes olukordades: seni, kuni keegi füüsiliselt haiget ei tee, pean kõigest mitte välja tegema. Raske on, aga peab nii võtma, et ÜKSKÕIK mis nad sõimavad või räägivad või vinguvad, poooooooohgen, Kannatan ära, küll parema saan. Elu ongi raske. Honey, get used to. Nagu mu koordinaator siin toetuseks ütles. Aitäh. Aitas. hakkas palju parem.
United States, Bring it on!