Kõik on omadega mettttsas! Tänane jutuajamine emaga veel teravam kui eilne. Kohaliku abistajaga rääkimine oli veel mõttetum kui rääkida seinaga. Ma ju teadsin ette et ta toetab perekonda mitte mind, aga ei osanud arvata, et nii otseselt selle välja näitab.
Lastega hommik, kell 8 startisime kooli poole, see uus rekord. Siis kodus koristus, poisile järgi, lõunasöök, ujuma, vaatasin täna pealt, täna polnud nii sõnakuulelik. Koju. Emaga jutuajamine. Lcc-ga kohtumine. Jonathan. Jonathani pere tugi. Väga armas neist. Ei tea , kuidas sellest üksi välja tuleks. Koju. Autokoristus. Arvutiga tagaaias, jutud kodustega. Oma tuba, oma luba. Ei kehti. Unluckustame ukse väljastpoolt, kui vaja, kui kohe sisse ei lasta. Toredad tibud.
Nüüd, palaviku, peavalu ja kõhuvaluga, üritan midagi välja kirjutada, et homsel kohtumisel nagu lammas ei oleks. Aga kujutan väga hästi ette mis sealt tulema hakkab, ja tahan et kell oleks juba 12 tundi rohkem. Masendavalt masendav. Aga mis mul kaotada on? Saan veel hullema olukorraga pere? I don't think so. ja kui saangi, siis vahetan veel ja veel ja veel. Ja veel. Kuskil peab see õige olema.
United States, Bring it on!
No comments:
Post a Comment