"Panin muusika piisavalt valjuks, et mitte oma üksikuid õnnetuid mõtteid kuulda"

Tegelt on tore, et ma oma vist kõige pikema postituse ristist kinni panin kogemata! Miks ka mitte. Noh, teeme siis lühidalt. Hommik emaga koos. Kõigepealt lapsed kooli, siis lillepoood, siis mu autole järgi, kullake sai nüüd navig.süsteemi ja raaaadio. Jee. Poisile järgi. Ujulasse. Trenn. Koju. Lunchboxid. Vaba aeg. Postimajja- neil pole ümbrikke. vot kui tore. Koju. Nett. Kodused. Õue. Käisin kalal. vähemalt selline tunne oli. Kõik räägivad, et pead väljas käima ja küll sõbrad iseenesest tulevad. Käisin siis väljas. Küsisin kodustelt tüdrukutelt, kus rahvas enamasti väljas käib nädala sees. Mäkk ja seven-eleven. Okei. Istusin mäkis tunnikese, pm üksinda. Nii et no friends. Käisin sõitsin autoga ringi linna peal niisama. Null inimest. Käisin ookeani ääres. Tuuline, hall taevas. Sõitsin veel. Panin muusika piisavalt valjuks, et mitte oma üksikuid õnnetuid mõtteid kuulda. Sõitsin sinkavonka ringi tänavatel, et mitte koju nelja seina vahele tulla lämbuma. Ja lõpuks polnud enam teid, mida sõita. Kodutee. Nii kui ukse avasin, lapsed hüppasid kaela, et kus ma nii kaua olin, et nad juba igatsesid mind. Päris nunnu. Aga ikkagi mitte tuju-parandav-tunne. Okei.
Tulevased aupairid. Ma ei teagi, kas ja mida teile soovitada. Minuga, nii. Alati on hea, kui sul on olemas eesmärgid, mille poole püüelda. Alati on hea, kui sa tead, mis on sinu võimed ja kuidas ennast sobitada uude olukorda. Alati on hea, kui tead, mida tahad! .... Aga kui öeldakse kõigele mida ootad, loodad ja oled eeldanud, ... et ole avameelne?! Ole avameelne, ilma eesmärkide, õiguste ja soovideta! Õhhhhhhhhhh. Üks päev on kõik ilus ja tunned et pead vastu ja kannatad ära selle kõik, ja järgmine päev paned helikiirusel põhja. Täpselt nii on praegu.
United States, Bring it on!