s.o.s

Ei oska kohe mitte midagi enam tunda. Eile. Hommik vaba, aga loomulikult karjuti köögis, ja isegi kõrvaklapid ei aita. Ühesõnaga, pikutasin niisama ja kuulasin karjumist ja siis kadusid nad kõik kooli, ma sättisin tasakesi valmis, istusin arvutis terve ennelõuna, ja lõuna ja peale 2 sättisin kööki, hommiku-lõunasöök, ja poiss riide, tsikile järgi, koju, pesumasin-köök-pesumasin-köök-pesumasin-köök, õhtusöök, voodiriided, köök, köök, 20lisa min. Õhtukalli ja omatuppa. Ema palus täna (vabal päeval) töötada neli tundi, sest tal mingi firmakoolitus kord aastas ja see just täna ja eile selgus. Okidoki. Nohjah hea soovituse nimel teeme siis vabal päeval neli tundi tööd. Õhtul lülitasin teleka tööle ja vaatasin jälle krimikrimi..Kella ühest tudule, teie esimesed juba ärkasid.
Hommik. Loomulik. tavaline. karjumine, valju telekas... Täna jäid veel eriti palju kooli hiljaks. Maja jäi vaikseks siis roomasin teki alt välja ja masendav ilm väljas, rahulik dušš ja naudi vaikust. Jutud kodustega. Ja siis sai kell juba tööajale lähedale, ja alustasin varem, sest EGA KEEGI JU lõunasööki poisile hommikul ei teinud, korjasin poisi peale koolist, kimasin koju vanema tüdruku spordikotile järgi, ja siis selgus, et see polnudki kodus üdlse. Mõttetu sõit, mõttetu kütuseraiskamine, okei. Poiss magas. Sõitsin tennisekeskusesse, poiss magas, rahulikult mõtlesin elu üle järgi, jälle, üha enam ma ei saa aru mis toimub, korjasime tüdruku peale, tõin nad koju ja majapidajanna jäi 15 min hiljaks, seega vaba päev üha kahanes ja kahanes. Kõik tundub nii masendav.
Kolisin kohe oma tuppa arvutisse, kodused. Musi tuli täna koju. Veel eriline koduigatsus. Masendav.
Kõik kukub kolinal kokku. Lapsed on hullemad, kui kunagi varem, tõeliselt õelad... Nii väiksemad kui suuremad. Tööd on ülepeakaela, ja see, mida tulin siia tegema, no selleks enam aega ei ole. Riided võetakse, ja visatakse tagasi pesukorvi. Ja selleasemel et lastega fun aeg oleks, selle asemel pesen ja voldin mõttetult riideid. Kõik tunded keevad ülepea kokku, üks hetk tunnen, et saan hakkama et läheb paremaks ja teine hetk vajud oma tuppa pisaratesse ja ei saa aru miks peaks seda kannatama, loodaks lihtslat et pere ei leita ja lähed koju ära. Keegi pole ju veel ära surnud, et ta aastat lõpuni ei olnud. Sain oma vitsad kätte, sinisilmsus maksab kätte, heasüdamlikkus maksab kätte. Tere tulemast lõvide mängumaale. Igaüks võitleb iseenda eest. Pean ka niimoodi mõtlema. Ükskõik mis teised ütlevad. Pean ise ellu jääma. Sest keegi teine ju minu eest ei võitle, kui ma ise. Ja mõistan, et alati olen teisi rohkem aidanud kui iseennast, ja tahaks seda ka nüüd teha, need lapsed ju vajavad mind, kedagi teist neil tegelikult ei ole, aga tunnen et lihtslat tapan ennast siin.
Alati on lihtne käed üles tõsta, sorri, mina enam ei saa ja ei oska... Aga kui sa tõesti annad endast maksimumi ja veel rohkem ja veel rohkem, ja sellest siiski pole piisavalt, siis tühja tõmblemine ja veel suuremasse porri vajumine ka ei mõju. minu puhul mitte. Võib olla olengi kergelt alla andja, aga vähemalt proovisin ...
Ma ei teagi, mida enam teha. Ma olen omadega väga puntras. Mida tulin siia tegema? kedagi muutma? kedagi aitama? Aga kui nad ise ei taha ennast aidata, ega muuta? Mina ei saa kedagi sundida. Tunnen et jooksen peaga vastu seina, ja jooksen vastu seina, ja jooksen vastu seina.
Ma tean, mida te mõtlete! Ahh, me ju ütlesime, näe, tuleb varsti nutuga tagasi, elu ongi ebaõiglane! Tean, tean...
Tahaks lihtsalt. Mõned olukorras pead olema piisavalt tark, et tunda, kas tasub aega raisata või tuleb edasi liikuda. Mis mina sellest saan? Kõige isekam küsimus ever. Aga mul oleks aeg seda küsida. Mis mina sellest kõigest saan? Hea kogemuse? Kogemuse, et raha on maailma suurim jõud, paneb isegi perekonda unustama? Raske kogemuse? Tänuväärt kogemuse? Seda tänu olen ma juba näinud. Tulin ennast avastama, kus on minu piirid ja milleks olen võimeline? Raha? Näha maailma? Tutvuda erineva kultuuriga? Millisega? Pere-vaba kultuuriga, mis teeb sind õnnetuks? Mina seda muuta ei suuda. Nii palju ma ennast ikka tunnen.
Palun appi.