Hommik. Surmväsind. Venitad ennast püsti. näed kella, oi, jälle pool tundi kauem magatud. Käps riide, kikud puhtaks ja kööki. Hommikusöök valmis, lunchboxid valmis, pesu masinasse, lapsed söödetud, riides, isa viis kooli täna. Aga vist oli nii kiire, et ei jõudnud turvaistmeid panna, seega lihtsalt rihmad peale ja minekut. Vaatasin suu ammuli oma toa aknast, et mida hekki. Okidoki
Tööpäeva algus läbi, võtsin arvuti ja kolisin tagaaeda basseini äärde. Nägin et ema ja majapidajanna räägivad tõsiselt mängutoas, uks kinni. Ok, läksin veits närvi, et mis värk on.
Basseini ääres mõtlesin miljon korda, mida peaksin ütlema, kui hakkkan temaga olukorrast rääkima. Paanika, süda tagus ja käed värisesid. Ja varsti tuligi kõne, et kus ma olen, et peame rääkima. Istusime maha. Ta rääkis oma olukorrast, et meil ei ole enam kahte majapidajannat, sest ei ole võimalik neid lihtsalt üleval pidada, ja et see tähendab et minu lõbu on läbi ja pean ka rasket tööd tegema, nö koristus lastetoad ja voodid ja kõik riided.... Noh, siiani on tõesti väga lõbus olnud ju. Ja et ta annab lcc-le teada olukorrast, ja ise otsustan, kas tahan jääda või ei. Siis võtsin julguse kokku ja ütlesin et mina tahtsin ka temaga rääkida. Nüüd edasi mälulünk. Rääkisin mis see üks õhtu tibuga juhtus, et nuttis ja rääkis, et igatseb emaga mängida ja lõbutseda jne.. Et tunnen, et kuna nad ema aega üldse ei saa, et sisi valavad selle minu peal välja. Ja lihtsalt veel , kuidas tunnen, et mul käib see pinge kõik üle jõu.. Et emal koguaeg koguaeg pingeline ja joosta vaja, ja lapsed siis närvilised jne.. Ja siis sai pahaseks, et ta ju veedab lastega aega väga palju, hommikul sätib nad riide ja õhtul paneb magama.... Jeah. Seda on väga palju. Isegi liiga palju ma kardan.
Igatahes, marssis laua tagant ära, tema ei pea minu hinnanguid kuulama, ja helistas kohe lcc-le, et mis toimus ja mis rääkis, ja et tahab kohtumist... Siis ei suutnud mina enam pisaraid tagasi hoida, ja läksin lihtslat õue minema, sest tema läks ka teise tuppa rääkima ja pani ukse kinni. Nii et mis ma seal pealt ikka kuulan......
Nii tore. Vähemalt olen mina nüüd süüdi. Võibolla ongi lihtsam jääda süüdi ja lihtsalt minema minna siit, kaua sa ikka pingutad, kui sa ainsana pingutad. Hiljem saatsin lcc-le sõnumi, et tahan temaga enne kolmapäeva rääkida omavahel.. Ja homme saame kokku. Tahan teada, mis mind kolmapäeval ees ootab ja mis tema kõigest arvab, ja mida perevahetus endast kujutab jnejne. Hullumaja ikka. Annad endast maksimumi, et lapsed õnnelikud oleksid, armastad neid nagu oma lapsi, paned reeglid paika, ja .. lõpuks oled ikkagi kõige ohtlikum, halvem inimene siin peres. Halleluujah ütleks selle peale.
Igatahes, tundsin ennast kui vangis peale seda jutuajamist, sest auto oli isa käes ja ei saanud kuskile põgeneda. Tund aega lihtsalt istusin ja põrnitsesin lillepotti basseini ääres. Pisarad voolasid ja aju töötas ülekuumenemiseni. Siis kolisin tuppa lõpuks, sest arvuti aku sai tühjaks, ema oli õnneks välja läinud. Isa jõudis koju ja sain auto ja PÕGENESIN SEALT KOHE. Käisin külas, istusin ookeani ääres, mõned juba päevitavad, norms, ma olin jaki väel.. Tuuuuul. Muidu selge ookean, ja kui randa jõudis lväike laine, kasvas suuuuureks ja suuuure mürinaga vajus maha. Hullult lahe oli jälgida. Siis läksin istusin parki kiigele, ja lihtsalt, olin. Ilma mõteta, ilma tundeta, ilma emotsioonita, lihtsalt istud ja oled ja ei saa enam aru mis toimub.
Lõpuks tuli tööaeg kätte, kolisin koju tagasi. Ja kõigepealt lastega väljas õues natukene, sisi riide ja ratsutama. Poiss magas kogu trenni aja, sain ka lihtsalt istuda ja puhata, sest surmväsimus peal ikka, pinged ja kõik käib üle pea kokku. Lõpusk tüdrukule järgi, näitasin poisile hobuseid veits, ja siis kimasime kodupoole tagasi. Mängisime õues veits, tegime mänguautode rallit verandal.. Siis vanniaeg. Pikk vann. Üpris rahulik. Riide, ja alla. Ja siis jõudis ema ka. Ja siis paluti abi kartulite tükeldamisel, ja kapsa tükeldamisel ja sibula hakkimisel ja nõude pesemisel ja köögi koristamisel ja laste silma pealhoidmisel ja isa poolikute õllede minemakallamisel ja kõigel muul veel. Emal oli sisekujundaja külas, pidi küll lõunast tulema, aga saabus just õhtusöögivalmistamise ajal. Tore. Tõstsid oma lillevaase ja teekannusid ühe kapi pealt teise peale, ja laualampe samamoodi. Lõpuks, kõik need teened kokku andsin õhtusöögi, mul köök korras, lõpuks õhtusöök. Huhhh. Jalad löövad tuld püstiseismisest. Sealiha õunakastmes, magus kartul ja kapsasalat. mmmm.
Sain jälle uuesti kogu köögi läikima lüüa, lastel mängutoa üle kontrollida ja face-time käes. Jee, käitumine suur paha nägu mõlemal.. Muud üpris okeid.
Teate või. Kogu selle pasa kõrval oli täna ka üks hea asi. Tundsin õhus suve lõhna. Esimest korda. Värske suvelõhn. Suvehommikulõhn. Niiiiii hea. Ainus kord, kui naeratasin täna vist. Süda naeratas.
Nüüd, peale 10t tundi põrgulikku päeva, võiks ju und olla. Aga ei. Mõtlen, kas ja kuidas kogu oma elamise kohvrisse pakin, kas mahub. Peaks homme õhtul katsetama. Kirjutan mõtteid üles,millest homme lcc-ga rääkida, et midagi ei ununeks. Ja ei ole kohe üldse valmis, mitte millekski. Ei hommikuseks ärkamiseks, tööks ega ka selleks kohtumiseks. Aga peab hakkama saama. Hambad ristis ja pisarsilmi lõpetan selle jama ära. Kaua sa kannatad kurbade naeru...
Nohjah. Eks ma üritan oma pingehunnikus magama jääda ja mitte üle mõelda. Oeh.
Ja põrgusse, mis ikka juhtuda saab. Mina olen endast andnud maksimumi ja veel rohkemgi, ei ole kunagi nende palvetele ei öelnud, reegleid rikkunud, lapsi ohtu seadnud, midagi tegemata jätnud. Olen kuidagi ennast näidanud, kui halb aupair?? Miks nad ei peaks mulle leidma uut pere? Küll kõik laabub. Peab..
United States, Bring it on!
No comments:
Post a Comment