Ühele majale ütlesin täna hüvasti, teisele tere. Hommiku otsa pakkisime asju ja tõmblesime ringi. Igasugused jamad kaa. Ja kõik nii närvis. Võinoh, mis kõik..... Siis sõbrantsiga kohvikus väike sõjaplaan, internetis kodujutud, ja uude kodu orienteerumine. sättisin natukene valmis ja kahest tööle. Käisime laste muuseumis, mängisime seal poole viieni, siis koju, mängud siin, õhtusöök tuli, koristus, mängud vanaisaga ja lastega, ja siis bonfire night, sest isa pani õues lõkke põlema. mõnus. Kuni sinnamaale oli täielik õuduste päev, kõik närvis ja paanikas ja asjad on kadunud ja mina pean teadma kus kõik pandud on. Ja Õhtul istusime rahulikult lastega õues bidsaamades ja nautisime lõket ja lihtsalt "reläääks", nagu tüdruk ütles. Tore. Väiksed tuppaminekujonnid ja oligi bedtime. Ema pani nad magama, lõpetasin veel viimased asjad ära ja kolisin oma tuppa ära. Pakkisin mõned igapäevased asjad välja mugavuse mõtte,s, aga suur kohver jääb sinnapaika kuni uue alguseni.
Igatahes, maa ei oskaa midagi huvitavat öelda. uudiseid ei ole. lcc ütles et see normaalne kui mul vaba nv ja peale seda kaks nädalat vaba päeva ei ole. seega tore. põrgusse need nelikümmmendviis töötundi võrdub poolteist vaba päeva, põrgusse see, keda see ikka huvitab.... mind??!?!
Igatahes igatahes igatahes, minu jaoks on see peatükk läbi, nüüd tõmban ainult kriipsu alla siin sest kõik nläheb iga päevaga rohkem ja rohkem p----e. Laste käitumine, igasugused suhted ja viisakuski... Mida sa ikka loodad, plika...
United States, Bring it on!
No comments:
Post a Comment