Rekord! Keegi ärkas täna kell 10.20. Hommikul,kui lapsed köögis olid, tegin korraks silmad lahti aga ei lasnud ennast häirida, ja tegin ameerikas oleku aja rekordi une pikkuses. Jessh.
Ärkasin, rahulik. Lapsed läinud. Majapidajanna ainult kobistas ja laulis. Jutud eestiga, rahulik dušš, rahulikult sätid korda ennast. Rahulik hommiku-lõunasöök, väiksed jutud majapidajannaga. Autosse, ja minema siit.
Veits jalutasin poodides ringi, istusin kohvikus ja kirjutasin vanaemadele kirju, nagu lubasin.. Kaks tundi kirjutada, väike käekramp ja ongi korras. Kuna postkontor oli juba kinni, pidin ümbrikke mujalt otsima. Leidsin kaa. Küll väiksema mõõduga, kui tavaline eesti ümbrik, aga no peab siis kirjad väiksemaks voltima lihtsalt. Kirjad posti, ja koju. Sest mujale polnud minna lihtsalt.. Kiire õhtusöök, omatuppa peitu. Lapsed täna eriti turtsakad, nii emaga kui mõlema majapidajannaga. Põrgu. Karjuvad ja röögivad. Vahepeal jooksid minu tuppa abi järgi, et see ütles seda ja teine ütles teist. Tore küll. Nii palju siis vabast ajast. Jagelesin nendega tükk aega.. Lõpuks oma tuppa peitu tagasi. Kogu päeva mõelnud, mis edasi saab. Kas ja kuidas ja miks ja millal jne.. Aju lihtsalt ei tööta enam. Rääkisin natukene teise majapidajannaga olukorrast, et mis tema tunneb, kuidas siin majas elu on. Ja kuna lapsed juures, ei saanud siin rääkida. Peale tema tööpäeva lõppu saime linnas kokku. Rääkisime tunni ja vahetasime eriti väga positiivseid muljeid selle kõige kohta. Nohjah. Tore. Ei midagi uut.
Igatahes. Ma ei tea taaskord mida öelda või mõelda. Variandid. Kas kannatan selle kõik välja, üritan mitte südamesse võtta ja mitte hoolida sellest kõigest, ja elan aasta peres üle, sest ega nemad ja nende elustiil ei muutu. Pean lihtsalt ennast väga ebatähtsaks mõtlema. Mäng käib rahareeglite järgi, ja mina olen ainuke, kes igasuguseid muid reegleid peab täitma, nt autos telefoni kasutus või turvarihma peale panek. Lihtsalt ei tohi kõike tähele panna, ja peab võtma kui liinitööd. Teiseks. Kas kannatan paar kuud veel, äkki suvel vanematel rohkem aega laste jaoks ja muutub see kõik kergemaks, mitte et ma ei tunne, et ma ainuke kes nendega tegeleb ja leiab aega nende jaoks ka töö kõrvalt vabal ajal. Ja kui siis muutunud ei ole, siis otsin uue pere, sest mis mul siis enam kaotada on, tükk aega juba siin oldud ja küll pere ka leiaks. Kolmas. (Tunnen, et ) reedan pere, kui annan alla ja jätan lapsed järgmisest aupairist ilma, et nad peaksid uuesti hakkama seda kõike läbi tegema, ja olen võimaluse ees, et ei leita pere ja pean koju minema, siis saab ju aasta väga jube kiiresti otsa. Seega, kas valin oma auhinna ukse number üks, kaks või kolm tagant?
Nohjah. Ise tegin otsuse, ise söön seda suppi nüüd. Kuradi huvitav ikka!
United States, Bring it on!
No comments:
Post a Comment