Somewhere over the rainbow...

Hallo hallo!
Ega asjad ei edene. Või tähendab, edenevad veel hullemaks. Nii et mingeid häid uudiseid küll ei ole. Mis hakkab juba päris üpris masendavaks muutuma.
Ärkad hommikul üles, vihkad kõike ümberringi... Rise and shine?!
Fakk!!!!!!!
Hommik. 7st köögis. kedagi all pole. vanaisa magab elutoas, seisan niisama akna juures, uurin elu. pool kaheksa liikumine, ema tuli alla. toimetasin köögis veits. saatis mind lapsi üles äratama ja riide panema. "Do it softly, sest me ei taha ju mingit draamat hommikul"... Arvake, kas tuli draama? Nagu alati, kui mina neid üles äratama pean, nagu alati...
Lõpuks isa tuli tõstis häält, lapsed said riide ja kammitud ja hambad pestud, kiire hommikusöök ja mina viisin nad kooli ära. Aganoh, pole hullu, pool lisatundi teha hommikul ei ole probleem.
Jõudsin koju, panin bidsaaamad selga ja kerisin teki alla.. Surmväsinud nendest pingetest, teadmatusest ja sitaks rasketest tööpäevadest.... Ülikõva. ÜLIKÕVA LIHTSALT!!!!
Igatahes, panin arvutist starfm tööle, ja äratuskellad tööle, ja teki all rahulikult tudu. 4 tundi tudu peaaegu. Mõnus. Kõrvaltoas karjumine käis vahetpidamata, aganoh, keda ikka kotib. Lõpuks, kiire ärkamine, sest ükski äratuskell ei töödanud, ja kell oli juba 20min enne töö algust, ja kähku riide, kööki, mõtlesin et jõuan kiire lõunasöögi aga kus sa sellega. Maja oli vaikne, arvasin et nad tulevad alles, kapi peal kiri "pane rätikud kuivatisse ja tühjenda nõudepesumasin"... mõtlesin et noh mis siis ikka, teen enne tööd kähku ära, et kui lapsed tuleavd 2st, siis ei jõua, ja hakkasin tegema ja ema tuli garaasi, nii et ma polnudki siiski üksi kodus. Tegin tööd ära, süüa ei jõudnud enam, ja anti lapsed üle.. Mängisime aias veits, siis ema sõitis minema, me läksime jalutama metsa alla. Võinoh mis metsa alla, majakene metsa sees, aga ikka tee peale jalutama. Poiss jäi vankris magama, tüdruk ühe tiiru väntas rattaga, teise tuli jala. Lihtsalt selline 300 m tupiktänav, kõnnid sinna ja kõnnid tagasi. Mujale minna ei ole, suur tee ühelpool ja teiselpool kohe aiad vastas. Nii et .... hurra...
Jalutus tehtud, mängisime veits aias, ja vaidlesime, ja kaklesime, ja.. oeh.. Surmväsinud 5 aastase tarkustest. Sina oled siin ju ainuke lollllll.. Nagu mulle täna selgeks tehti taaskord....
Lõpuks poiss ärkas üles, väike snäkk mustikad ja cereals. Väiksed pallimängud ja väiksed muud mängud, ema tuli koju ja hakkas vaaritama, me läksime vanni. Arvate et ilma sõjata? Arvake uuesti. Plika turtsus. Tema väsinud et kõndida, tema päev otsa jalgadel kõndinud ja nüüd nii väsinud et ei jõua trepist üles minna. Ta nii väsinud et ei jõua vanni astuda. Lõpuks ronis vanni ja rahunes maha. Venitasin pika vanni täna, et tööpäev kiiremini lõpule saaks. Riide, kammida, kööki. Vaatasid telekat veits, ema kokkas endiselt. Lõpuks läksime õue veitsaks, mängisid palli natukene. Täiega normaalne on vannis ära käia ja siis palli minna mängima, aga no kui vanemad lubavad, mis keelaja mina siis olen... palusin vanemal õel nendega mängida, et ma panen pesu kuivama. Ja kui üles jõudsin, et pesu kkuivama riputada, hakkas all kisa peale et kes laste järgi valvab, ja sain endale toreda sita kaela, et nad üksi on. Ja plika hakkas valetama, et ma ei palunud tal ju nende järgi vaadata. Igatahes, tehti mulle selgeks et emal on kiire kiire sest tema teeb süüa ja tema ei keskendu mis ümberringi toimub, seega ma pean tal sabast kinni võtma, otsa vaatama ja ütlema kui ma pesu lähen kuivama panema, jnejne... Ühesõnaga. Never trust anybody. Või ära kunagi abi küsi kelleltki, saad kõik tagasi kohe.
Katsin laua, õhtusöök, koristasin. Ja oligi kell 8 ja tööpäev läbi, aga siis tegime veits vahukomme õues lõkke peal, mõnna. Võinoh mõnna oleks siis kui ma naudiks seda seltskonda siin, aga andke andeks, enam ei suuda neist isegi mitte austada. Lihtsalt üritad feik naeratuse näole vedada ja hakkama saada selle sitaga. Lapsed ka aegade kõige õelamad, Neil ikka täiesti savikaks mis mina ütlen, lähevad jooksevad emme issi juurde, ja küsivad üle ikka ja loomulikult siis tehakse nägusid, et näe näe näe.... Sina ei ole mitte keegi meie jaoks...
Bostonist ka uudiseid ei ole, lcc-lt ka uudiseid ei ole. Olen väsinud! Olen ahastuses!
Tööpäev sai läbi, lapsed läksid üles tv-d vaatama emaga, kolisin arvutiga õues ja lugesin uudiseid panin starfm tööle uuesti, et natukenegi mingit suhtlust kuulda, kasvõi raadiosaate kordust, aga vhemalt pole vaikus. Ja siis istusin seal lõkke ääres, kuulasin mussi ja üritasin mõelda midagi positiivset, aga kahjuks ei suutnud midagi välja mõelda. Mitte midagi. Istud siin vangis, välja kellegagi kuskile minna ei ole, netis kedagi pole, et niisama juttu rääkida, uudiseid ka enam uusi pole, kõik loetud, und pole sest päeval magasin neli tundi, ja lihtsalt... Mitte midagi... Niiiiii tühi tunne.
Homme kaheksast neljani. Nii et head nädalavahetust kõigile orjadele! Halleluujah!
Ma ei tea enam mida ... Ahhhhhhhhh.
United States, Bring it on! Kindlasti on veel paska, mida sa mulle veel kaela ei ole saatnud! Kindlasti! Anna tuld, näita mis sul tagataskus mulle pakkuda on!