Uus peatükk!

Sulgen ühe peatüki. Üritan seljataha jätta kõik, mis oli, saada sellest üle ja ...
Ühesõnaga, 6 nädalat põrgut on läbi, rematch on seljataga ja aitähh ei saa öelda agentuurile, kes ilmselgelt kavatsesid mind koju lennutada täna... Aitähh saan öelda maeitea, kellelegi kuskil, sest see tuli nagu selgest taevast, et sain pere, ütlesin põrgulikule elule headaega ja nüüd olen in the right place. Ühesõnaga veelkord, ... Head aega!

Asjad on alates maeitea mis ajast juba kohvrites kokkupakitud olnud, seega kuna teisipäeva õhtul selgus, et sõidan kolmapäeva hommikul ära, jäi suur pakkimisdraama ära. Ainult tõstsin kahe spordikoti asjad kokku uude suurde kohvrisse ja olingi valmis. Hommikul oli kiirekiirekiire, sest mulle öeldi et kuna tuleb hommikul uus aupair siis ma peaks täiega minema tõmbama selleks ajaks, ja seega tahtsin minema saada sealt enne kui uus tuleb vaatama. Ühesõnaga, koju jõudsin eelmisel õhtul sõpradega kell 4, ja ärkasin 7, 3 tundi und, asjad viimased kokku, bronni takso ja bussipilet, ja ütle headaega. Ja kuna vanem tüdruk vihastas hommikul, kuna ta CD oli kadunud mis ma tal palusin 3 nädalat tagasi ära panna köögi kapi pealt, siis ilmselt oli ta minu peale vihane ja enne kooliminekut headaega ei öeldud. Ja vanim ja noorim magasid, seega ainult minimiss ütles headaega. Vanaisa ei raatsinud püsti tõusta, et headaega öelda ja ema oli ka väga napisõnaline ja ükskõikne. Tore. Mina ka :) Panin ukse kinni ja ütlesin neile väga hea meelega headaega. Mis on tegelt kurb, et üks aupair peab niimoodi tundma, kergendust et saab perest minema.
Aga see selleks.
Buss linna ja linnast rongile. Igalpool pikalt istumist ja ootamist, ja kohvrite vedu läbi linna. Lõpuks jõudsin kohale, Baltimore. Hüppasin rongilt maha, ja teadsin et pean minema trepistüles-ülesilla--trepistalla. Ja seisin oma hiiiiigelkohvritega trepi ees, ja naersin. Üks üüberkuum noormees tuli juurde, "lady, do you need some help with those?" :D Well, I think so. Ja ta üritas mu ühe suure kohvri üles vedada.. Kena muskliharjutus, omaette naersin. "Are you carrying some bricks here or whattttt?" Ja trepist alla minnes pidi ta täiega lendama kogu kupatusega alla, aga sai veel käsipuust kinni. Hostema ja vanaema olid teda valmis juba kinni püüdma. Niii tore. Tulid lilledega vastu mulle. Esimesed lilled usa aja jooksul. Väga nunnu. Sain eesti keelt rääkida. Nii vahva tunne. Sõitsime koju. Sõitsime tulevasest kodust mööda et maja näidata, ja piirkond on üüüüüberilus, ja pere on üüüübersõbralik. Vanaema ütles et "nii, mina nüüd ametlikult olen ta laps-lapselaps." Niii armas.
Ühesõnaga, jõudsime kohale, panid neti tööle, lobisesime laua taga õhtu otsa ema-vanaemaga, tegime õhtusöögi, perekondlik eestimaine õhtusöök. Siin lõhnab kui eestis, väga palju eesti asju. Aaaaaa. ma vist unustasin mainida. Ma elan nüüd väliseestlaste peres :)
Lühikokkuvõte: postitus facebookis viis mind nende endiseaupairini-minu sõbrantsini, ja sealt edasi meie suhtlus läks väga kiiresti ja otsused tulid minutitega. Agentuur ilmselt vihkab mind, aga mis mul sellest. Ma olen nüüd siin, tehku mis tahavad.
õhtul siis lobisesime ja õhtusöök, nii mõnus meeleolu, naeratasin terve aja. Nii vahva tunne on õnnelik olla. Tundsin sellest puudust.
Pakkisin natukene asju laiali ja kiire dušš ja magama. Surmväsinud. 3 tundi und kahe päeva peale on väsitav, ja see kohvritetrall ja pingetrall ja kas-jõuan-kohale-trall. Ütlesid et ma hommikul magaks kauakaua, et puhkaks ilusti välja kõigest. Ja kuulasin sõna. Lõpuks süütundega silmad lahti kell 11, ja roomasin kange selja ja ülepeakaelavaluga teki alt välja. Sättisin korda ja terehommikust. Tegime pikalt hommikusööki ja sõime kõik koos ilusti terrassil vanaemavanaisaga väljas, mõnus kuumus, naabrite inimsööjast dobermann oli ka seltsiks näha, rääkisime eestist ja ajaloost, väga lahe. Ülilahe.
Sättisime välja, vanaisa käis juuksuris, me pangas, siis tõime vanaisa koju puhkama ja ise läksime toidupooooooodi. Mis oli üüüüüüübersuur. Nagu suur ladu. Väga kõrge, väga suured kogused kõikekõikekõike. Igas letivahes said midagi maitsa ja proovida, lõpuks oli kõht täis juba. Koju. Väike tv-paus, vaatasime mu pildialbumit ja tegime tutvust mulle kallitega piltidelt, ja siis hakkasime õhtusööki ette valmistama ja lobisesime veel. Lõpuks õhtusöök terraasil, mõnus soe õhtu, ilus ilm, ja siis koputus uksele, heiiiiiiiiiiiiii granny. Ja marssisid lapsed uksest sisse otse minu juurde, palun, ja teretulemast. Tõid lilli ja kommi ja naeratasid. Niiiiii nunnnud. Niiiiiiiiii armas vastuvõtt :) Isa tuli kallistama, "where were you so long time"? "well, i got lost in NY, its such a confusing place, you just don't get out of there!". Täiega vahva pere. Üüüübervahva. Lõpetasime õhtusöögi, sõime marju ja kolisime lastega aeda mängima. Kogusime lehti et bunny'le tekk ja voodi teha, jooksime võidu edasi-tagasi-edasi-tagasi, lebasime keset aeda maas, ja ülevalt terrassilt tehti pilte kuidas me surmväsinuna maas hingeldasime, sättisime asjad kokku ja istusime autosse, aj sõitsime jäätisekohvikusse. Võinoh snowball place. Pm maitsega jäääää. Aga sulatatud vahukomm peale valatult, on .... ÜÜÜÜBERMAITSEV. Istusime perega pingil, lobisesime lastega, ja siis näidati mulle oma eestikeele oskusi: kui palju sõnu nad teavad. Ja jutu sees tulevad eestikeelsed sõnad, väga mix language. Mis on ÜÜÜÜBERLAHE.
Ühesõnaga, tulime koju, headaega ja homsed plaanid rääkida, ja siiiiiiis koristasime köögi ära ja kolisime allakorrusele natukene tv õhtule. Ma hakkasin blogi kirjutama ja siis kolisin lõpuks omatuppa, väiksed jutud-särgidvärgid M-ga, ja lõpetasin blogi, olin surmväsinud ja sättisin tekiallamagama. Homme kirjutan veel. Tulen oma igapäevase blogirutiini juurde tagasi. Ja kellel küsimusi, siis Maryland is my new lovely home.
Nii tore on tunda, et oled õnnelik, this is your place ja sa ei ole maailma kõige halvem inimene. Sa naudid iga pisiasja siin, kodune lõhn, peretunne, kass lööb nurru, päike paistab natukene, fireflies lendavad maja ümber ringi ja plingivad, õues on soe ja õhus on tunda armastust elu vastu!
United States, Bring it on!