Hallo hallo!
Ega asjad ei edene. Või tähendab, edenevad veel hullemaks. Nii et mingeid häid uudiseid küll ei ole. Mis hakkab juba päris üpris masendavaks muutuma.
Ärkad hommikul üles, vihkad kõike ümberringi... Rise and shine?!
Fakk!!!!!!!
Hommik. 7st köögis. kedagi all pole. vanaisa magab elutoas, seisan niisama akna juures, uurin elu. pool kaheksa liikumine, ema tuli alla. toimetasin köögis veits. saatis mind lapsi üles äratama ja riide panema. "Do it softly, sest me ei taha ju mingit draamat hommikul"... Arvake, kas tuli draama? Nagu alati, kui mina neid üles äratama pean, nagu alati...
Lõpuks isa tuli tõstis häält, lapsed said riide ja kammitud ja hambad pestud, kiire hommikusöök ja mina viisin nad kooli ära. Aganoh, pole hullu, pool lisatundi teha hommikul ei ole probleem.
Jõudsin koju, panin bidsaaamad selga ja kerisin teki alla.. Surmväsinud nendest pingetest, teadmatusest ja sitaks rasketest tööpäevadest.... Ülikõva. ÜLIKÕVA LIHTSALT!!!!
Igatahes, panin arvutist starfm tööle, ja äratuskellad tööle, ja teki all rahulikult tudu. 4 tundi tudu peaaegu. Mõnus. Kõrvaltoas karjumine käis vahetpidamata, aganoh, keda ikka kotib. Lõpuks, kiire ärkamine, sest ükski äratuskell ei töödanud, ja kell oli juba 20min enne töö algust, ja kähku riide, kööki, mõtlesin et jõuan kiire lõunasöögi aga kus sa sellega. Maja oli vaikne, arvasin et nad tulevad alles, kapi peal kiri "pane rätikud kuivatisse ja tühjenda nõudepesumasin"... mõtlesin et noh mis siis ikka, teen enne tööd kähku ära, et kui lapsed tuleavd 2st, siis ei jõua, ja hakkasin tegema ja ema tuli garaasi, nii et ma polnudki siiski üksi kodus. Tegin tööd ära, süüa ei jõudnud enam, ja anti lapsed üle.. Mängisime aias veits, siis ema sõitis minema, me läksime jalutama metsa alla. Võinoh mis metsa alla, majakene metsa sees, aga ikka tee peale jalutama. Poiss jäi vankris magama, tüdruk ühe tiiru väntas rattaga, teise tuli jala. Lihtsalt selline 300 m tupiktänav, kõnnid sinna ja kõnnid tagasi. Mujale minna ei ole, suur tee ühelpool ja teiselpool kohe aiad vastas. Nii et .... hurra...
Jalutus tehtud, mängisime veits aias, ja vaidlesime, ja kaklesime, ja.. oeh.. Surmväsinud 5 aastase tarkustest. Sina oled siin ju ainuke lollllll.. Nagu mulle täna selgeks tehti taaskord....
Lõpuks poiss ärkas üles, väike snäkk mustikad ja cereals. Väiksed pallimängud ja väiksed muud mängud, ema tuli koju ja hakkas vaaritama, me läksime vanni. Arvate et ilma sõjata? Arvake uuesti. Plika turtsus. Tema väsinud et kõndida, tema päev otsa jalgadel kõndinud ja nüüd nii väsinud et ei jõua trepist üles minna. Ta nii väsinud et ei jõua vanni astuda. Lõpuks ronis vanni ja rahunes maha. Venitasin pika vanni täna, et tööpäev kiiremini lõpule saaks. Riide, kammida, kööki. Vaatasid telekat veits, ema kokkas endiselt. Lõpuks läksime õue veitsaks, mängisid palli natukene. Täiega normaalne on vannis ära käia ja siis palli minna mängima, aga no kui vanemad lubavad, mis keelaja mina siis olen... palusin vanemal õel nendega mängida, et ma panen pesu kuivama. Ja kui üles jõudsin, et pesu kkuivama riputada, hakkas all kisa peale et kes laste järgi valvab, ja sain endale toreda sita kaela, et nad üksi on. Ja plika hakkas valetama, et ma ei palunud tal ju nende järgi vaadata. Igatahes, tehti mulle selgeks et emal on kiire kiire sest tema teeb süüa ja tema ei keskendu mis ümberringi toimub, seega ma pean tal sabast kinni võtma, otsa vaatama ja ütlema kui ma pesu lähen kuivama panema, jnejne... Ühesõnaga. Never trust anybody. Või ära kunagi abi küsi kelleltki, saad kõik tagasi kohe.
Katsin laua, õhtusöök, koristasin. Ja oligi kell 8 ja tööpäev läbi, aga siis tegime veits vahukomme õues lõkke peal, mõnna. Võinoh mõnna oleks siis kui ma naudiks seda seltskonda siin, aga andke andeks, enam ei suuda neist isegi mitte austada. Lihtsalt üritad feik naeratuse näole vedada ja hakkama saada selle sitaga. Lapsed ka aegade kõige õelamad, Neil ikka täiesti savikaks mis mina ütlen, lähevad jooksevad emme issi juurde, ja küsivad üle ikka ja loomulikult siis tehakse nägusid, et näe näe näe.... Sina ei ole mitte keegi meie jaoks...
Bostonist ka uudiseid ei ole, lcc-lt ka uudiseid ei ole. Olen väsinud! Olen ahastuses!
Tööpäev sai läbi, lapsed läksid üles tv-d vaatama emaga, kolisin arvutiga õues ja lugesin uudiseid panin starfm tööle uuesti, et natukenegi mingit suhtlust kuulda, kasvõi raadiosaate kordust, aga vhemalt pole vaikus. Ja siis istusin seal lõkke ääres, kuulasin mussi ja üritasin mõelda midagi positiivset, aga kahjuks ei suutnud midagi välja mõelda. Mitte midagi. Istud siin vangis, välja kellegagi kuskile minna ei ole, netis kedagi pole, et niisama juttu rääkida, uudiseid ka enam uusi pole, kõik loetud, und pole sest päeval magasin neli tundi, ja lihtsalt... Mitte midagi... Niiiiii tühi tunne.
Homme kaheksast neljani. Nii et head nädalavahetust kõigile orjadele! Halleluujah!
Ma ei tea enam mida ... Ahhhhhhhhh.
United States, Bring it on! Kindlasti on veel paska, mida sa mulle veel kaela ei ole saatnud! Kindlasti! Anna tuld, näita mis sul tagataskus mulle pakkuda on!
Friday, May 27, 2011
Thursday, May 26, 2011
goodbye-hello!
Ühele majale ütlesin täna hüvasti, teisele tere. Hommiku otsa pakkisime asju ja tõmblesime ringi. Igasugused jamad kaa. Ja kõik nii närvis. Võinoh, mis kõik..... Siis sõbrantsiga kohvikus väike sõjaplaan, internetis kodujutud, ja uude kodu orienteerumine. sättisin natukene valmis ja kahest tööle. Käisime laste muuseumis, mängisime seal poole viieni, siis koju, mängud siin, õhtusöök tuli, koristus, mängud vanaisaga ja lastega, ja siis bonfire night, sest isa pani õues lõkke põlema. mõnus. Kuni sinnamaale oli täielik õuduste päev, kõik närvis ja paanikas ja asjad on kadunud ja mina pean teadma kus kõik pandud on. Ja Õhtul istusime rahulikult lastega õues bidsaamades ja nautisime lõket ja lihtsalt "reläääks", nagu tüdruk ütles. Tore. Väiksed tuppaminekujonnid ja oligi bedtime. Ema pani nad magama, lõpetasin veel viimased asjad ära ja kolisin oma tuppa ära. Pakkisin mõned igapäevased asjad välja mugavuse mõtte,s, aga suur kohver jääb sinnapaika kuni uue alguseni.
Igatahes, maa ei oskaa midagi huvitavat öelda. uudiseid ei ole. lcc ütles et see normaalne kui mul vaba nv ja peale seda kaks nädalat vaba päeva ei ole. seega tore. põrgusse need nelikümmmendviis töötundi võrdub poolteist vaba päeva, põrgusse see, keda see ikka huvitab.... mind??!?!
Igatahes igatahes igatahes, minu jaoks on see peatükk läbi, nüüd tõmban ainult kriipsu alla siin sest kõik nläheb iga päevaga rohkem ja rohkem p----e. Laste käitumine, igasugused suhted ja viisakuski... Mida sa ikka loodad, plika...
United States, Bring it on!
Igatahes, maa ei oskaa midagi huvitavat öelda. uudiseid ei ole. lcc ütles et see normaalne kui mul vaba nv ja peale seda kaks nädalat vaba päeva ei ole. seega tore. põrgusse need nelikümmmendviis töötundi võrdub poolteist vaba päeva, põrgusse see, keda see ikka huvitab.... mind??!?!
Igatahes igatahes igatahes, minu jaoks on see peatükk läbi, nüüd tõmban ainult kriipsu alla siin sest kõik nläheb iga päevaga rohkem ja rohkem p----e. Laste käitumine, igasugused suhted ja viisakuski... Mida sa ikka loodad, plika...
United States, Bring it on!
Wednesday, May 25, 2011
Rilääääks!
Ja tänaõhtused lühiuudised. Nädalavahetusel, reedel otsustasin õhtul, et ohh, sõidaks NY nädalavahetuseks, ja sõitsingi. Kiire otsus, hommikul istusin rongi ja phapeva pärastlõunal koju tagasi. Laupäeval tsillisime niisama Timw Squarel ringi ja shoppasime ja jalutasime niiiiiiiisama, ja siis Aupairide kruiis ümber manhattani ja vabadusesamba ees tegime kummarduse ja nautisime mõnusat mussi, seltskonda ja vaadet. Supper. Peale seda taksoga uptowni pubisse midnight comedy showle. Tore, nalja sai! Uus kogemus. Öösel kella poole 3st sai läbi, siis taksoga Time square pildisessioon, ja hotelli surmväsinuna. 22 tundi üleval. jess. Hommik oli piin silmad lahti kerida, asjad pakkida ja rongijaama kõmpina. Masendav, koju tagasi. masendav. Enamus aega magasin hunniku asjade otsas. Lõpuks taksoga koju, takso peale muideks läks kahe päevaga 26 dollarit, rongijaama ja tagasi 5 km, ja noh siit 150 km rongipilet läks kokku 36 dollarit. Päris loogiline. Ja kuna pere oli nii abivalmis et jätsid mu takso hooleks, siis tore. :)
Igatahes, pühapäeva istusin arvutis ja koristasin ja PAKKISIN OMA ELU SIIN KOKKU. Finaale!
Kordagi pühapäeval väljas ei käinud, nad arvasid et ma ikka linnas, kuigi tv mängis ja kraanist lasin vett ja sahtlid kinni-lahti. Aga no ei kuule. :)
Igatahes. esmaspäev töö töö töö, õhtul aupairide meeting, istusime niisama teatrisaalis tühjas saalis keset saali ringis ja rääkisime plaane ja arutasime ja tutvusime. Tore. Väga tore seltskond! Pärast osa läksid baari, meie läksime neljakesi jalutama, jonathani hilda ja Jejega. Lobisesime. Pakkuge millest! Ma pole ainuke kes samas olukorras, hilda ka, üks korraldaja siin võitleb vist rematchide vastu, aga ühesõnaga me võitleme vastu.
Pärast saatsin nad koju ära ja läksime jonathaniga lobisema niisama, et keegi mind maa peale jälle tooks ja meelde tuletaks et ma ei vääri sellist aastat, väärin paremat. Ja ta oskab seda nii hästi selgeks teha. Great friend!
Teisipäev. Varane töö, siis pakkisin viimased asjad kokku, kella 2st alustasin tööd ja 10ni.. Kõige pikem tööpäev vist elus. Lihtsalt lugesin sekundeid et minema saaks, surmväsinud, lapsed kordamööda haiget ja turtsuvad, teen süüa kellelegi ei kõlba koristan aetakse sassi, tige tige tige.. Hinga!
Õhtul 10ni surin, ja siis oma tuppa ja teki alla ja headööd, hommikul magasin veits sisse oma ärkamisaega ja kibekiiresti valmis. Ja pikkk päev algas. Lihtsalt aeg venib ja surmväsinud ja tüdinud kõigest ja siis veel paugutakse kaa ja ... oeh. Igatahes, elasin need 9 tundi üle, ja sandraga siis välja. kutsus külla. Sättisin valmis ja kobisin autoga kolmveerandtunnisele reisile tema juurde. Niisama lobisesime ja istusime mullivannis õues ja sõime viinamarja ja juustu ja tomateid ja jõime cocat ja lobisesime kolm tundi uudiseid ja naistejutte ja siis kolisime tuppa ja lobisesime seal edasi mõnusa mussi saatel. Ülikõvv maja, ülitsillllllllll, ülimõnus õhtu. Täielik relaaaaax. Võiks tihedamini selliseid asju korraldada. Eesti õhtu kullakesega! Nii vahva. Täis enesekindlust minnes homsele vastu.
Igatahes nüüd, lõpetan siin jutud, hommikul kiire, sätin oma asjad siin kokku, kõik asjad pessu masinasse ja siis viimane hommikusöök, nüüd viimane öö, ja siis homme kui lapsi kooli viima, siis ütleme headaega. Ja mina ütlen hüvasti.
Ootan uudiseid, täna saatsin kohalikule juhile kirja, et seletada kõik lahti, mida ta ei mõista mind. Räägid sada korda ja siis loodad et äkki nüüd midagi muutub. Igatahes loodan et muutub, jättis nagu mulje et toetab mind ka.. Või siis nevew know kes temaga nüüd rääkinud on.....
Igatahes, tuduaeg, praegu relaax ja valmis sõjaks ja kodumaa kaitseks!
United States, Bring it on!
Igatahes, pühapäeva istusin arvutis ja koristasin ja PAKKISIN OMA ELU SIIN KOKKU. Finaale!
Kordagi pühapäeval väljas ei käinud, nad arvasid et ma ikka linnas, kuigi tv mängis ja kraanist lasin vett ja sahtlid kinni-lahti. Aga no ei kuule. :)
Igatahes. esmaspäev töö töö töö, õhtul aupairide meeting, istusime niisama teatrisaalis tühjas saalis keset saali ringis ja rääkisime plaane ja arutasime ja tutvusime. Tore. Väga tore seltskond! Pärast osa läksid baari, meie läksime neljakesi jalutama, jonathani hilda ja Jejega. Lobisesime. Pakkuge millest! Ma pole ainuke kes samas olukorras, hilda ka, üks korraldaja siin võitleb vist rematchide vastu, aga ühesõnaga me võitleme vastu.
Pärast saatsin nad koju ära ja läksime jonathaniga lobisema niisama, et keegi mind maa peale jälle tooks ja meelde tuletaks et ma ei vääri sellist aastat, väärin paremat. Ja ta oskab seda nii hästi selgeks teha. Great friend!
Teisipäev. Varane töö, siis pakkisin viimased asjad kokku, kella 2st alustasin tööd ja 10ni.. Kõige pikem tööpäev vist elus. Lihtsalt lugesin sekundeid et minema saaks, surmväsinud, lapsed kordamööda haiget ja turtsuvad, teen süüa kellelegi ei kõlba koristan aetakse sassi, tige tige tige.. Hinga!
Õhtul 10ni surin, ja siis oma tuppa ja teki alla ja headööd, hommikul magasin veits sisse oma ärkamisaega ja kibekiiresti valmis. Ja pikkk päev algas. Lihtsalt aeg venib ja surmväsinud ja tüdinud kõigest ja siis veel paugutakse kaa ja ... oeh. Igatahes, elasin need 9 tundi üle, ja sandraga siis välja. kutsus külla. Sättisin valmis ja kobisin autoga kolmveerandtunnisele reisile tema juurde. Niisama lobisesime ja istusime mullivannis õues ja sõime viinamarja ja juustu ja tomateid ja jõime cocat ja lobisesime kolm tundi uudiseid ja naistejutte ja siis kolisime tuppa ja lobisesime seal edasi mõnusa mussi saatel. Ülikõvv maja, ülitsillllllllll, ülimõnus õhtu. Täielik relaaaaax. Võiks tihedamini selliseid asju korraldada. Eesti õhtu kullakesega! Nii vahva. Täis enesekindlust minnes homsele vastu.
Igatahes nüüd, lõpetan siin jutud, hommikul kiire, sätin oma asjad siin kokku, kõik asjad pessu masinasse ja siis viimane hommikusöök, nüüd viimane öö, ja siis homme kui lapsi kooli viima, siis ütleme headaega. Ja mina ütlen hüvasti.
Ootan uudiseid, täna saatsin kohalikule juhile kirja, et seletada kõik lahti, mida ta ei mõista mind. Räägid sada korda ja siis loodad et äkki nüüd midagi muutub. Igatahes loodan et muutub, jättis nagu mulje et toetab mind ka.. Või siis nevew know kes temaga nüüd rääkinud on.....
Igatahes, tuduaeg, praegu relaax ja valmis sõjaks ja kodumaa kaitseks!
United States, Bring it on!
Wednesday, May 18, 2011
s.o.s
Ei oska kohe mitte midagi enam tunda. Eile. Hommik vaba, aga loomulikult karjuti köögis, ja isegi kõrvaklapid ei aita. Ühesõnaga, pikutasin niisama ja kuulasin karjumist ja siis kadusid nad kõik kooli, ma sättisin tasakesi valmis, istusin arvutis terve ennelõuna, ja lõuna ja peale 2 sättisin kööki, hommiku-lõunasöök, ja poiss riide, tsikile järgi, koju, pesumasin-köök-pesumasin-köök-pesumasin-köök, õhtusöök, voodiriided, köök, köök, 20lisa min. Õhtukalli ja omatuppa. Ema palus täna (vabal päeval) töötada neli tundi, sest tal mingi firmakoolitus kord aastas ja see just täna ja eile selgus. Okidoki. Nohjah hea soovituse nimel teeme siis vabal päeval neli tundi tööd. Õhtul lülitasin teleka tööle ja vaatasin jälle krimikrimi..Kella ühest tudule, teie esimesed juba ärkasid.
Hommik. Loomulik. tavaline. karjumine, valju telekas... Täna jäid veel eriti palju kooli hiljaks. Maja jäi vaikseks siis roomasin teki alt välja ja masendav ilm väljas, rahulik dušš ja naudi vaikust. Jutud kodustega. Ja siis sai kell juba tööajale lähedale, ja alustasin varem, sest EGA KEEGI JU lõunasööki poisile hommikul ei teinud, korjasin poisi peale koolist, kimasin koju vanema tüdruku spordikotile järgi, ja siis selgus, et see polnudki kodus üdlse. Mõttetu sõit, mõttetu kütuseraiskamine, okei. Poiss magas. Sõitsin tennisekeskusesse, poiss magas, rahulikult mõtlesin elu üle järgi, jälle, üha enam ma ei saa aru mis toimub, korjasime tüdruku peale, tõin nad koju ja majapidajanna jäi 15 min hiljaks, seega vaba päev üha kahanes ja kahanes. Kõik tundub nii masendav.
Kolisin kohe oma tuppa arvutisse, kodused. Musi tuli täna koju. Veel eriline koduigatsus. Masendav.
Kõik kukub kolinal kokku. Lapsed on hullemad, kui kunagi varem, tõeliselt õelad... Nii väiksemad kui suuremad. Tööd on ülepeakaela, ja see, mida tulin siia tegema, no selleks enam aega ei ole. Riided võetakse, ja visatakse tagasi pesukorvi. Ja selleasemel et lastega fun aeg oleks, selle asemel pesen ja voldin mõttetult riideid. Kõik tunded keevad ülepea kokku, üks hetk tunnen, et saan hakkama et läheb paremaks ja teine hetk vajud oma tuppa pisaratesse ja ei saa aru miks peaks seda kannatama, loodaks lihtslat et pere ei leita ja lähed koju ära. Keegi pole ju veel ära surnud, et ta aastat lõpuni ei olnud. Sain oma vitsad kätte, sinisilmsus maksab kätte, heasüdamlikkus maksab kätte. Tere tulemast lõvide mängumaale. Igaüks võitleb iseenda eest. Pean ka niimoodi mõtlema. Ükskõik mis teised ütlevad. Pean ise ellu jääma. Sest keegi teine ju minu eest ei võitle, kui ma ise. Ja mõistan, et alati olen teisi rohkem aidanud kui iseennast, ja tahaks seda ka nüüd teha, need lapsed ju vajavad mind, kedagi teist neil tegelikult ei ole, aga tunnen et lihtslat tapan ennast siin.
Alati on lihtne käed üles tõsta, sorri, mina enam ei saa ja ei oska... Aga kui sa tõesti annad endast maksimumi ja veel rohkem ja veel rohkem, ja sellest siiski pole piisavalt, siis tühja tõmblemine ja veel suuremasse porri vajumine ka ei mõju. minu puhul mitte. Võib olla olengi kergelt alla andja, aga vähemalt proovisin ...
Ma ei teagi, mida enam teha. Ma olen omadega väga puntras. Mida tulin siia tegema? kedagi muutma? kedagi aitama? Aga kui nad ise ei taha ennast aidata, ega muuta? Mina ei saa kedagi sundida. Tunnen et jooksen peaga vastu seina, ja jooksen vastu seina, ja jooksen vastu seina.
Ma tean, mida te mõtlete! Ahh, me ju ütlesime, näe, tuleb varsti nutuga tagasi, elu ongi ebaõiglane! Tean, tean...
Tahaks lihtsalt. Mõned olukorras pead olema piisavalt tark, et tunda, kas tasub aega raisata või tuleb edasi liikuda. Mis mina sellest saan? Kõige isekam küsimus ever. Aga mul oleks aeg seda küsida. Mis mina sellest kõigest saan? Hea kogemuse? Kogemuse, et raha on maailma suurim jõud, paneb isegi perekonda unustama? Raske kogemuse? Tänuväärt kogemuse? Seda tänu olen ma juba näinud. Tulin ennast avastama, kus on minu piirid ja milleks olen võimeline? Raha? Näha maailma? Tutvuda erineva kultuuriga? Millisega? Pere-vaba kultuuriga, mis teeb sind õnnetuks? Mina seda muuta ei suuda. Nii palju ma ennast ikka tunnen.
Palun appi.
Hommik. Loomulik. tavaline. karjumine, valju telekas... Täna jäid veel eriti palju kooli hiljaks. Maja jäi vaikseks siis roomasin teki alt välja ja masendav ilm väljas, rahulik dušš ja naudi vaikust. Jutud kodustega. Ja siis sai kell juba tööajale lähedale, ja alustasin varem, sest EGA KEEGI JU lõunasööki poisile hommikul ei teinud, korjasin poisi peale koolist, kimasin koju vanema tüdruku spordikotile järgi, ja siis selgus, et see polnudki kodus üdlse. Mõttetu sõit, mõttetu kütuseraiskamine, okei. Poiss magas. Sõitsin tennisekeskusesse, poiss magas, rahulikult mõtlesin elu üle järgi, jälle, üha enam ma ei saa aru mis toimub, korjasime tüdruku peale, tõin nad koju ja majapidajanna jäi 15 min hiljaks, seega vaba päev üha kahanes ja kahanes. Kõik tundub nii masendav.
Kolisin kohe oma tuppa arvutisse, kodused. Musi tuli täna koju. Veel eriline koduigatsus. Masendav.
Kõik kukub kolinal kokku. Lapsed on hullemad, kui kunagi varem, tõeliselt õelad... Nii väiksemad kui suuremad. Tööd on ülepeakaela, ja see, mida tulin siia tegema, no selleks enam aega ei ole. Riided võetakse, ja visatakse tagasi pesukorvi. Ja selleasemel et lastega fun aeg oleks, selle asemel pesen ja voldin mõttetult riideid. Kõik tunded keevad ülepea kokku, üks hetk tunnen, et saan hakkama et läheb paremaks ja teine hetk vajud oma tuppa pisaratesse ja ei saa aru miks peaks seda kannatama, loodaks lihtslat et pere ei leita ja lähed koju ära. Keegi pole ju veel ära surnud, et ta aastat lõpuni ei olnud. Sain oma vitsad kätte, sinisilmsus maksab kätte, heasüdamlikkus maksab kätte. Tere tulemast lõvide mängumaale. Igaüks võitleb iseenda eest. Pean ka niimoodi mõtlema. Ükskõik mis teised ütlevad. Pean ise ellu jääma. Sest keegi teine ju minu eest ei võitle, kui ma ise. Ja mõistan, et alati olen teisi rohkem aidanud kui iseennast, ja tahaks seda ka nüüd teha, need lapsed ju vajavad mind, kedagi teist neil tegelikult ei ole, aga tunnen et lihtslat tapan ennast siin.
Alati on lihtne käed üles tõsta, sorri, mina enam ei saa ja ei oska... Aga kui sa tõesti annad endast maksimumi ja veel rohkem ja veel rohkem, ja sellest siiski pole piisavalt, siis tühja tõmblemine ja veel suuremasse porri vajumine ka ei mõju. minu puhul mitte. Võib olla olengi kergelt alla andja, aga vähemalt proovisin ...
Ma ei teagi, mida enam teha. Ma olen omadega väga puntras. Mida tulin siia tegema? kedagi muutma? kedagi aitama? Aga kui nad ise ei taha ennast aidata, ega muuta? Mina ei saa kedagi sundida. Tunnen et jooksen peaga vastu seina, ja jooksen vastu seina, ja jooksen vastu seina.
Ma tean, mida te mõtlete! Ahh, me ju ütlesime, näe, tuleb varsti nutuga tagasi, elu ongi ebaõiglane! Tean, tean...
Tahaks lihtsalt. Mõned olukorras pead olema piisavalt tark, et tunda, kas tasub aega raisata või tuleb edasi liikuda. Mis mina sellest saan? Kõige isekam küsimus ever. Aga mul oleks aeg seda küsida. Mis mina sellest kõigest saan? Hea kogemuse? Kogemuse, et raha on maailma suurim jõud, paneb isegi perekonda unustama? Raske kogemuse? Tänuväärt kogemuse? Seda tänu olen ma juba näinud. Tulin ennast avastama, kus on minu piirid ja milleks olen võimeline? Raha? Näha maailma? Tutvuda erineva kultuuriga? Millisega? Pere-vaba kultuuriga, mis teeb sind õnnetuks? Mina seda muuta ei suuda. Nii palju ma ennast ikka tunnen.
Palun appi.
Monday, May 16, 2011
Millal USAs orjatöö keelustatigi?
Ühesõnaga, ega väga hästi just ei lähe. Eelmine kolmapäevane suur koosolek, mis minule midagi ei andnud, vaid tegi asjad pigem hullemaks, on ikka lill küll......
Sealtsaati kaasas kandnud paberit ja kellaaegasid kirja pannud, et emale näidata, mis ja kas teen, kuna ilmselgelt mind ei usuta. Aga seeselleks.
Käisime igalpool lastega see nv, erinevates mängukeskustes, ja kodusolemise ajal KORISTASIN JA PESIN PESU. Enam pole aega lastega mängida, lauamänge mängida või joonistada ja kunsti teha. Nii et, kauaks seda siin jagub, seni on huvitav aeg. Eriti huvitav on lastel.
Aganoh, savikaks, küll leiab parema lõpuks. Kirjutasin täna bostonisse, loodetavasti mõistetakse mind vähemalt sealgi, muidu olen küll omadega puuus. Väga norm.
Ei oskagi kohe mitte midagi öelda. No kohe mitte midagi ei oska öelda. Pole vist elusees nii kõrvuni lootusetus olukorras olnud. No kohe üldse mitte.
Igatahes, loodame parimat et keegi mind kuuleb ja kuulab ja lõpuks leian endale pere, kes mind hindab. Ja mu panust ja mu lisatunde ja mu üleüldist siinolemist.
Tegelt, natukene tore oli ka. Laupäeva õhtul käisime tivolis perega. Nalja sai. arvake kus ma käisin! Tegin veits vabalangemist. Teate küll, tõmmatakse teid torni istmetega ja lastake alla kukkuda ja siis püütakse kinni :) Pagana vägev! Ja pärast käisime Jonathaniga väljas, jalutasime linna vahel ringi ja otsisime kohvikut kus istuda ja käisime istusime sadamas kai peal ja lobisesime niisama enne-au-pairi-elu-elust, ja jalutasime veel ringi ja istusime keset tänavat mingile äärekivile ja kuulasime padari ja bentoni võidulaulu, see tal nüüd peas vist juba. Ja kommenteerisime möödujaid tasakesi. Hullult naljakas oli. Polegi väga ammu nii toredat õhtut olnud. Jalutasime veel ringi ja natukene veel rohkem. Poole kahest kahjuks pidin koju hakkama sõitma, sest kaheksa tundi enne tööd pean kodus olema. Viimase hetkeni lükkasin edasi, aga siiski pidin ära tulema. No väga ei tõmba siia tagasi mitte miski .... :( Vähemalt oli tore õhtu. Kordki.
Eile käis Sandra siin. Käisime istusime ka tivolis aga kuskile mašiinale ei läinud, ei tundnud ükski enam nii tore, kui öösel. Nüüd panid nad kõik lihtsalt pea ringi käima. Julm. Okserattad järjest. Igatahes, lobisesime ja naersime ja eesti keeles on tore rääkida vahelduseks ka..
Kahjuks läks kiiresti aeg ja juba ta lahkuksi, ja mina pidin koju tulema, sest polnud kuskile mujale minna ......
Tänane läks .. raskelt.. palju pesu ja palju koristamist ja palju jonnimist ja palju õelust ja palju nägusid kõigilt, ja palju palju muud. Hommik tavaline, drraaama. Pärastlõunal hobusesõit ka draamad. Õhtul kodus koristusel draamad. Isegi õhtusöögil draamad. Mõnus drama-queen on olla.
Ma no kohe ei oskagi rohkem midagi öelda. Hoidke pöialt või saatke mulle mõni ingel siia. Kõik tundub nii kuradi põrgu praegu.
Aga eks, nagu ma alati mõelnud olen rasketes olukordades: seni, kuni keegi füüsiliselt haiget ei tee, pean kõigest mitte välja tegema. Raske on, aga peab nii võtma, et ÜKSKÕIK mis nad sõimavad või räägivad või vinguvad, poooooooohgen, Kannatan ära, küll parema saan. Elu ongi raske. Honey, get used to. Nagu mu koordinaator siin toetuseks ütles. Aitäh. Aitas. hakkas palju parem.
United States, Bring it on!
Sealtsaati kaasas kandnud paberit ja kellaaegasid kirja pannud, et emale näidata, mis ja kas teen, kuna ilmselgelt mind ei usuta. Aga seeselleks.
Käisime igalpool lastega see nv, erinevates mängukeskustes, ja kodusolemise ajal KORISTASIN JA PESIN PESU. Enam pole aega lastega mängida, lauamänge mängida või joonistada ja kunsti teha. Nii et, kauaks seda siin jagub, seni on huvitav aeg. Eriti huvitav on lastel.
Aganoh, savikaks, küll leiab parema lõpuks. Kirjutasin täna bostonisse, loodetavasti mõistetakse mind vähemalt sealgi, muidu olen küll omadega puuus. Väga norm.
Ei oskagi kohe mitte midagi öelda. No kohe mitte midagi ei oska öelda. Pole vist elusees nii kõrvuni lootusetus olukorras olnud. No kohe üldse mitte.
Igatahes, loodame parimat et keegi mind kuuleb ja kuulab ja lõpuks leian endale pere, kes mind hindab. Ja mu panust ja mu lisatunde ja mu üleüldist siinolemist.
Tegelt, natukene tore oli ka. Laupäeva õhtul käisime tivolis perega. Nalja sai. arvake kus ma käisin! Tegin veits vabalangemist. Teate küll, tõmmatakse teid torni istmetega ja lastake alla kukkuda ja siis püütakse kinni :) Pagana vägev! Ja pärast käisime Jonathaniga väljas, jalutasime linna vahel ringi ja otsisime kohvikut kus istuda ja käisime istusime sadamas kai peal ja lobisesime niisama enne-au-pairi-elu-elust, ja jalutasime veel ringi ja istusime keset tänavat mingile äärekivile ja kuulasime padari ja bentoni võidulaulu, see tal nüüd peas vist juba. Ja kommenteerisime möödujaid tasakesi. Hullult naljakas oli. Polegi väga ammu nii toredat õhtut olnud. Jalutasime veel ringi ja natukene veel rohkem. Poole kahest kahjuks pidin koju hakkama sõitma, sest kaheksa tundi enne tööd pean kodus olema. Viimase hetkeni lükkasin edasi, aga siiski pidin ära tulema. No väga ei tõmba siia tagasi mitte miski .... :( Vähemalt oli tore õhtu. Kordki.
Eile käis Sandra siin. Käisime istusime ka tivolis aga kuskile mašiinale ei läinud, ei tundnud ükski enam nii tore, kui öösel. Nüüd panid nad kõik lihtsalt pea ringi käima. Julm. Okserattad järjest. Igatahes, lobisesime ja naersime ja eesti keeles on tore rääkida vahelduseks ka..
Kahjuks läks kiiresti aeg ja juba ta lahkuksi, ja mina pidin koju tulema, sest polnud kuskile mujale minna ......
Tänane läks .. raskelt.. palju pesu ja palju koristamist ja palju jonnimist ja palju õelust ja palju nägusid kõigilt, ja palju palju muud. Hommik tavaline, drraaama. Pärastlõunal hobusesõit ka draamad. Õhtul kodus koristusel draamad. Isegi õhtusöögil draamad. Mõnus drama-queen on olla.
Ma no kohe ei oskagi rohkem midagi öelda. Hoidke pöialt või saatke mulle mõni ingel siia. Kõik tundub nii kuradi põrgu praegu.
Aga eks, nagu ma alati mõelnud olen rasketes olukordades: seni, kuni keegi füüsiliselt haiget ei tee, pean kõigest mitte välja tegema. Raske on, aga peab nii võtma, et ÜKSKÕIK mis nad sõimavad või räägivad või vinguvad, poooooooohgen, Kannatan ära, küll parema saan. Elu ongi raske. Honey, get used to. Nagu mu koordinaator siin toetuseks ütles. Aitäh. Aitas. hakkas palju parem.
United States, Bring it on!
Tuesday, May 10, 2011
Elu On Õnnemäng!
Kõik on omadega mettttsas! Tänane jutuajamine emaga veel teravam kui eilne. Kohaliku abistajaga rääkimine oli veel mõttetum kui rääkida seinaga. Ma ju teadsin ette et ta toetab perekonda mitte mind, aga ei osanud arvata, et nii otseselt selle välja näitab.
Lastega hommik, kell 8 startisime kooli poole, see uus rekord. Siis kodus koristus, poisile järgi, lõunasöök, ujuma, vaatasin täna pealt, täna polnud nii sõnakuulelik. Koju. Emaga jutuajamine. Lcc-ga kohtumine. Jonathan. Jonathani pere tugi. Väga armas neist. Ei tea , kuidas sellest üksi välja tuleks. Koju. Autokoristus. Arvutiga tagaaias, jutud kodustega. Oma tuba, oma luba. Ei kehti. Unluckustame ukse väljastpoolt, kui vaja, kui kohe sisse ei lasta. Toredad tibud.
Nüüd, palaviku, peavalu ja kõhuvaluga, üritan midagi välja kirjutada, et homsel kohtumisel nagu lammas ei oleks. Aga kujutan väga hästi ette mis sealt tulema hakkab, ja tahan et kell oleks juba 12 tundi rohkem. Masendavalt masendav. Aga mis mul kaotada on? Saan veel hullema olukorraga pere? I don't think so. ja kui saangi, siis vahetan veel ja veel ja veel. Ja veel. Kuskil peab see õige olema.
United States, Bring it on!
Lastega hommik, kell 8 startisime kooli poole, see uus rekord. Siis kodus koristus, poisile järgi, lõunasöök, ujuma, vaatasin täna pealt, täna polnud nii sõnakuulelik. Koju. Emaga jutuajamine. Lcc-ga kohtumine. Jonathan. Jonathani pere tugi. Väga armas neist. Ei tea , kuidas sellest üksi välja tuleks. Koju. Autokoristus. Arvutiga tagaaias, jutud kodustega. Oma tuba, oma luba. Ei kehti. Unluckustame ukse väljastpoolt, kui vaja, kui kohe sisse ei lasta. Toredad tibud.
Nüüd, palaviku, peavalu ja kõhuvaluga, üritan midagi välja kirjutada, et homsel kohtumisel nagu lammas ei oleks. Aga kujutan väga hästi ette mis sealt tulema hakkab, ja tahan et kell oleks juba 12 tundi rohkem. Masendavalt masendav. Aga mis mul kaotada on? Saan veel hullema olukorraga pere? I don't think so. ja kui saangi, siis vahetan veel ja veel ja veel. Ja veel. Kuskil peab see õige olema.
United States, Bring it on!
Monday, May 9, 2011
Vist oli see murdepunkt täna
Hommik. Surmväsind. Venitad ennast püsti. näed kella, oi, jälle pool tundi kauem magatud. Käps riide, kikud puhtaks ja kööki. Hommikusöök valmis, lunchboxid valmis, pesu masinasse, lapsed söödetud, riides, isa viis kooli täna. Aga vist oli nii kiire, et ei jõudnud turvaistmeid panna, seega lihtsalt rihmad peale ja minekut. Vaatasin suu ammuli oma toa aknast, et mida hekki. Okidoki
Tööpäeva algus läbi, võtsin arvuti ja kolisin tagaaeda basseini äärde. Nägin et ema ja majapidajanna räägivad tõsiselt mängutoas, uks kinni. Ok, läksin veits närvi, et mis värk on.
Basseini ääres mõtlesin miljon korda, mida peaksin ütlema, kui hakkkan temaga olukorrast rääkima. Paanika, süda tagus ja käed värisesid. Ja varsti tuligi kõne, et kus ma olen, et peame rääkima. Istusime maha. Ta rääkis oma olukorrast, et meil ei ole enam kahte majapidajannat, sest ei ole võimalik neid lihtsalt üleval pidada, ja et see tähendab et minu lõbu on läbi ja pean ka rasket tööd tegema, nö koristus lastetoad ja voodid ja kõik riided.... Noh, siiani on tõesti väga lõbus olnud ju. Ja et ta annab lcc-le teada olukorrast, ja ise otsustan, kas tahan jääda või ei. Siis võtsin julguse kokku ja ütlesin et mina tahtsin ka temaga rääkida. Nüüd edasi mälulünk. Rääkisin mis see üks õhtu tibuga juhtus, et nuttis ja rääkis, et igatseb emaga mängida ja lõbutseda jne.. Et tunnen, et kuna nad ema aega üldse ei saa, et sisi valavad selle minu peal välja. Ja lihtsalt veel , kuidas tunnen, et mul käib see pinge kõik üle jõu.. Et emal koguaeg koguaeg pingeline ja joosta vaja, ja lapsed siis närvilised jne.. Ja siis sai pahaseks, et ta ju veedab lastega aega väga palju, hommikul sätib nad riide ja õhtul paneb magama.... Jeah. Seda on väga palju. Isegi liiga palju ma kardan.
Igatahes, marssis laua tagant ära, tema ei pea minu hinnanguid kuulama, ja helistas kohe lcc-le, et mis toimus ja mis rääkis, ja et tahab kohtumist... Siis ei suutnud mina enam pisaraid tagasi hoida, ja läksin lihtslat õue minema, sest tema läks ka teise tuppa rääkima ja pani ukse kinni. Nii et mis ma seal pealt ikka kuulan......
Nii tore. Vähemalt olen mina nüüd süüdi. Võibolla ongi lihtsam jääda süüdi ja lihtsalt minema minna siit, kaua sa ikka pingutad, kui sa ainsana pingutad. Hiljem saatsin lcc-le sõnumi, et tahan temaga enne kolmapäeva rääkida omavahel.. Ja homme saame kokku. Tahan teada, mis mind kolmapäeval ees ootab ja mis tema kõigest arvab, ja mida perevahetus endast kujutab jnejne. Hullumaja ikka. Annad endast maksimumi, et lapsed õnnelikud oleksid, armastad neid nagu oma lapsi, paned reeglid paika, ja .. lõpuks oled ikkagi kõige ohtlikum, halvem inimene siin peres. Halleluujah ütleks selle peale.
Igatahes, tundsin ennast kui vangis peale seda jutuajamist, sest auto oli isa käes ja ei saanud kuskile põgeneda. Tund aega lihtsalt istusin ja põrnitsesin lillepotti basseini ääres. Pisarad voolasid ja aju töötas ülekuumenemiseni. Siis kolisin tuppa lõpuks, sest arvuti aku sai tühjaks, ema oli õnneks välja läinud. Isa jõudis koju ja sain auto ja PÕGENESIN SEALT KOHE. Käisin külas, istusin ookeani ääres, mõned juba päevitavad, norms, ma olin jaki väel.. Tuuuuul. Muidu selge ookean, ja kui randa jõudis lväike laine, kasvas suuuuureks ja suuuure mürinaga vajus maha. Hullult lahe oli jälgida. Siis läksin istusin parki kiigele, ja lihtsalt, olin. Ilma mõteta, ilma tundeta, ilma emotsioonita, lihtsalt istud ja oled ja ei saa enam aru mis toimub.
Lõpuks tuli tööaeg kätte, kolisin koju tagasi. Ja kõigepealt lastega väljas õues natukene, sisi riide ja ratsutama. Poiss magas kogu trenni aja, sain ka lihtsalt istuda ja puhata, sest surmväsimus peal ikka, pinged ja kõik käib üle pea kokku. Lõpusk tüdrukule järgi, näitasin poisile hobuseid veits, ja siis kimasime kodupoole tagasi. Mängisime õues veits, tegime mänguautode rallit verandal.. Siis vanniaeg. Pikk vann. Üpris rahulik. Riide, ja alla. Ja siis jõudis ema ka. Ja siis paluti abi kartulite tükeldamisel, ja kapsa tükeldamisel ja sibula hakkimisel ja nõude pesemisel ja köögi koristamisel ja laste silma pealhoidmisel ja isa poolikute õllede minemakallamisel ja kõigel muul veel. Emal oli sisekujundaja külas, pidi küll lõunast tulema, aga saabus just õhtusöögivalmistamise ajal. Tore. Tõstsid oma lillevaase ja teekannusid ühe kapi pealt teise peale, ja laualampe samamoodi. Lõpuks, kõik need teened kokku andsin õhtusöögi, mul köök korras, lõpuks õhtusöök. Huhhh. Jalad löövad tuld püstiseismisest. Sealiha õunakastmes, magus kartul ja kapsasalat. mmmm.
Sain jälle uuesti kogu köögi läikima lüüa, lastel mängutoa üle kontrollida ja face-time käes. Jee, käitumine suur paha nägu mõlemal.. Muud üpris okeid.
Teate või. Kogu selle pasa kõrval oli täna ka üks hea asi. Tundsin õhus suve lõhna. Esimest korda. Värske suvelõhn. Suvehommikulõhn. Niiiiii hea. Ainus kord, kui naeratasin täna vist. Süda naeratas.
Nüüd, peale 10t tundi põrgulikku päeva, võiks ju und olla. Aga ei. Mõtlen, kas ja kuidas kogu oma elamise kohvrisse pakin, kas mahub. Peaks homme õhtul katsetama. Kirjutan mõtteid üles,millest homme lcc-ga rääkida, et midagi ei ununeks. Ja ei ole kohe üldse valmis, mitte millekski. Ei hommikuseks ärkamiseks, tööks ega ka selleks kohtumiseks. Aga peab hakkama saama. Hambad ristis ja pisarsilmi lõpetan selle jama ära. Kaua sa kannatad kurbade naeru...
Nohjah. Eks ma üritan oma pingehunnikus magama jääda ja mitte üle mõelda. Oeh.
Ja põrgusse, mis ikka juhtuda saab. Mina olen endast andnud maksimumi ja veel rohkemgi, ei ole kunagi nende palvetele ei öelnud, reegleid rikkunud, lapsi ohtu seadnud, midagi tegemata jätnud. Olen kuidagi ennast näidanud, kui halb aupair?? Miks nad ei peaks mulle leidma uut pere? Küll kõik laabub. Peab..
United States, Bring it on!
Tööpäeva algus läbi, võtsin arvuti ja kolisin tagaaeda basseini äärde. Nägin et ema ja majapidajanna räägivad tõsiselt mängutoas, uks kinni. Ok, läksin veits närvi, et mis värk on.
Basseini ääres mõtlesin miljon korda, mida peaksin ütlema, kui hakkkan temaga olukorrast rääkima. Paanika, süda tagus ja käed värisesid. Ja varsti tuligi kõne, et kus ma olen, et peame rääkima. Istusime maha. Ta rääkis oma olukorrast, et meil ei ole enam kahte majapidajannat, sest ei ole võimalik neid lihtsalt üleval pidada, ja et see tähendab et minu lõbu on läbi ja pean ka rasket tööd tegema, nö koristus lastetoad ja voodid ja kõik riided.... Noh, siiani on tõesti väga lõbus olnud ju. Ja et ta annab lcc-le teada olukorrast, ja ise otsustan, kas tahan jääda või ei. Siis võtsin julguse kokku ja ütlesin et mina tahtsin ka temaga rääkida. Nüüd edasi mälulünk. Rääkisin mis see üks õhtu tibuga juhtus, et nuttis ja rääkis, et igatseb emaga mängida ja lõbutseda jne.. Et tunnen, et kuna nad ema aega üldse ei saa, et sisi valavad selle minu peal välja. Ja lihtsalt veel , kuidas tunnen, et mul käib see pinge kõik üle jõu.. Et emal koguaeg koguaeg pingeline ja joosta vaja, ja lapsed siis närvilised jne.. Ja siis sai pahaseks, et ta ju veedab lastega aega väga palju, hommikul sätib nad riide ja õhtul paneb magama.... Jeah. Seda on väga palju. Isegi liiga palju ma kardan.
Igatahes, marssis laua tagant ära, tema ei pea minu hinnanguid kuulama, ja helistas kohe lcc-le, et mis toimus ja mis rääkis, ja et tahab kohtumist... Siis ei suutnud mina enam pisaraid tagasi hoida, ja läksin lihtslat õue minema, sest tema läks ka teise tuppa rääkima ja pani ukse kinni. Nii et mis ma seal pealt ikka kuulan......
Nii tore. Vähemalt olen mina nüüd süüdi. Võibolla ongi lihtsam jääda süüdi ja lihtsalt minema minna siit, kaua sa ikka pingutad, kui sa ainsana pingutad. Hiljem saatsin lcc-le sõnumi, et tahan temaga enne kolmapäeva rääkida omavahel.. Ja homme saame kokku. Tahan teada, mis mind kolmapäeval ees ootab ja mis tema kõigest arvab, ja mida perevahetus endast kujutab jnejne. Hullumaja ikka. Annad endast maksimumi, et lapsed õnnelikud oleksid, armastad neid nagu oma lapsi, paned reeglid paika, ja .. lõpuks oled ikkagi kõige ohtlikum, halvem inimene siin peres. Halleluujah ütleks selle peale.
Igatahes, tundsin ennast kui vangis peale seda jutuajamist, sest auto oli isa käes ja ei saanud kuskile põgeneda. Tund aega lihtsalt istusin ja põrnitsesin lillepotti basseini ääres. Pisarad voolasid ja aju töötas ülekuumenemiseni. Siis kolisin tuppa lõpuks, sest arvuti aku sai tühjaks, ema oli õnneks välja läinud. Isa jõudis koju ja sain auto ja PÕGENESIN SEALT KOHE. Käisin külas, istusin ookeani ääres, mõned juba päevitavad, norms, ma olin jaki väel.. Tuuuuul. Muidu selge ookean, ja kui randa jõudis lväike laine, kasvas suuuuureks ja suuuure mürinaga vajus maha. Hullult lahe oli jälgida. Siis läksin istusin parki kiigele, ja lihtsalt, olin. Ilma mõteta, ilma tundeta, ilma emotsioonita, lihtsalt istud ja oled ja ei saa enam aru mis toimub.
Lõpuks tuli tööaeg kätte, kolisin koju tagasi. Ja kõigepealt lastega väljas õues natukene, sisi riide ja ratsutama. Poiss magas kogu trenni aja, sain ka lihtsalt istuda ja puhata, sest surmväsimus peal ikka, pinged ja kõik käib üle pea kokku. Lõpusk tüdrukule järgi, näitasin poisile hobuseid veits, ja siis kimasime kodupoole tagasi. Mängisime õues veits, tegime mänguautode rallit verandal.. Siis vanniaeg. Pikk vann. Üpris rahulik. Riide, ja alla. Ja siis jõudis ema ka. Ja siis paluti abi kartulite tükeldamisel, ja kapsa tükeldamisel ja sibula hakkimisel ja nõude pesemisel ja köögi koristamisel ja laste silma pealhoidmisel ja isa poolikute õllede minemakallamisel ja kõigel muul veel. Emal oli sisekujundaja külas, pidi küll lõunast tulema, aga saabus just õhtusöögivalmistamise ajal. Tore. Tõstsid oma lillevaase ja teekannusid ühe kapi pealt teise peale, ja laualampe samamoodi. Lõpuks, kõik need teened kokku andsin õhtusöögi, mul köök korras, lõpuks õhtusöök. Huhhh. Jalad löövad tuld püstiseismisest. Sealiha õunakastmes, magus kartul ja kapsasalat. mmmm.
Sain jälle uuesti kogu köögi läikima lüüa, lastel mängutoa üle kontrollida ja face-time käes. Jee, käitumine suur paha nägu mõlemal.. Muud üpris okeid.
Teate või. Kogu selle pasa kõrval oli täna ka üks hea asi. Tundsin õhus suve lõhna. Esimest korda. Värske suvelõhn. Suvehommikulõhn. Niiiiii hea. Ainus kord, kui naeratasin täna vist. Süda naeratas.
Nüüd, peale 10t tundi põrgulikku päeva, võiks ju und olla. Aga ei. Mõtlen, kas ja kuidas kogu oma elamise kohvrisse pakin, kas mahub. Peaks homme õhtul katsetama. Kirjutan mõtteid üles,millest homme lcc-ga rääkida, et midagi ei ununeks. Ja ei ole kohe üldse valmis, mitte millekski. Ei hommikuseks ärkamiseks, tööks ega ka selleks kohtumiseks. Aga peab hakkama saama. Hambad ristis ja pisarsilmi lõpetan selle jama ära. Kaua sa kannatad kurbade naeru...
Nohjah. Eks ma üritan oma pingehunnikus magama jääda ja mitte üle mõelda. Oeh.
Ja põrgusse, mis ikka juhtuda saab. Mina olen endast andnud maksimumi ja veel rohkemgi, ei ole kunagi nende palvetele ei öelnud, reegleid rikkunud, lapsi ohtu seadnud, midagi tegemata jätnud. Olen kuidagi ennast näidanud, kui halb aupair?? Miks nad ei peaks mulle leidma uut pere? Küll kõik laabub. Peab..
United States, Bring it on!
Sunday, May 8, 2011
Väga kena emadepäeva kõigile!
Hallo hallo! Head emadepäeva lõppu!
Tore. Eile õhtul sain täiega väljaminekuga üle ja majapidajanna lõpetas kella poole 12st pm, ja hommikul oli ikka väga surm ärgata. Lihtslat ei suuda ennast voodist püsti ajada. Veits kodustega jutud ja tasakesi liikuma, ja kööki. Kuna külmkapis midagi peale jogurti aj snäkkide ei leidu, siis pidin pitsa ahjus soojaks tegema. Tore hommikusöök muidu. :) Siis hakkasime lastega emale kooki küpsetama, puhusime õhupallid täis ja kirjutasime tähed peale "We love you" ja panime kingitused kamina äärele ja sättisime toad korda, ja siis panime riide, õue mänguväljakule mängima, aga seal olid hiigelsuured herilased, tulime tuppa ära, lõunasöögiaeg kaa. Tegin pastat porgandisalatiga. Ehk lihtsad kuivad keedemakaronid küüslaugusoola ja porgandiliistudega. Meie mõistes. Köögi koristus ja üritasin poissi magama saada, aga karjus ja röökis ja võitles ja sõimas.. Ja lõpuks jõudsid vanemad koju ja uneaeg oligi läinud. Okidoki. Hoidsin tagaplaanile, tahtsin näha kuidas reageeritakse üllatusele. Aga ei reageeritud väga üldse. Seega, jess. Nii palju siis pingutamisest. Väike köögikoristus, taaskord, sest vanemad tüdrukud jõudis ju koju ja siis alati segadus köögis, enda järelt me ju ei pane asju ära. Ja lastele papud jalga ja nad õue koos emaga, läksid majaesist rohima. Küsisin autot, ja põgenesin. Ei teadnud mida teha ja kuhu minna. Lihtsalt läksin istusin panerabreadi maha, ja netti. Kodustega veits jutud. Ja siis jalutasin veits tjmaxis ringi ja kmartis, otsisin jakki endale, suvejakki. Ei leidnud. Siis võttis jonathan ühendust, et oi me ka bridgehamptonis. Tore. Hea, et me kõrvalpoodides ei olnud siis. Tore tutvuda. Lahe, neil nii palju nalja selle poisiga, kelle eest ta hoolitseb. Ema tuli ka poest välja, lobisesime natukene, kõigest, ja siis kutsuti mind õhtusöögile, et noh pärast koos välja minna kuskile, Täiega lahe :) Ikka. Sõitsin nende järel kohale. Väike armas maja, rannastiilis. Puitpõrandad, meenutas vana eesti talupõrandat. aga valge. Aitasin õhtusööki valmistada, tükeldasin tomateid, rääkisime emaga juttu veits, minu olukorrast ja kõigest, sest ta olevat juba kuulnud igasuguseid õudusjutte mu pere kohta, nii et ma ei kujuta asju ette, teised inimesed näevad ka seda kõike kõrvalt, ja ka endistest aupairidest ja kõike muuud kaa. Tore, väga toetavad inimesed seal majas. Jõhkralt sai nalja, tore väike poiss ka. Pidi kõike tutvustama ja küsima ja kas sulle koss meeldib ja pesapall ja kas sa spagaati oskad teha jnejnejnejnejnejnjene. Väike õhtusöök, jonathan valmistas oma tsiili mingit tavalist toitu, pm nagu hotdog, aga tervislik versioon sellest , ja väääga maitsev. Tore. Ma pesin nõud, Jon tühjendas nõudepesumasina. Lobisesime veits, näitas oma videosid oma võitluskunstidest (:D päris karm), ja siis sättisime välja. Läksime randa, majast 2 kvartali kaugusel pm :). Jalutasime, nautisin vaadet, sadamatele ja tuledele. Ja see hull tüüp hakkas igasuguseid asju maast leidma, küll krabisid, küll helendavaid kalu, küll puuk-KONNASID. hUHHHH.Hull poiss. Rääkisime mu olukorrast, ja jõudsime ikkagi samasse kohta välja, see pole mu jaoks õige koht siin majas. Siis jalutasime auto juurde tagasi, viis mu minu auto juurde, sõitsin tema järel külla. Ostsime 7-11st mingid joogid, misiganes jääjoogid, ja jalutasime kai peal natukene ringi ja lobisesime maailma jutte. Väga tore poiss. Tore, et esimene sõber selline tuli! :)
Jalutasime auto juurde tagasi, ja näitas mulle teed, kuidas saan oma koduteele. Väga ei orienteerunud pimedas. Aga leidsin teeotsa kätte ja poole tunni pärast kodus. Bj, ja teki alla. Kell on 12 ja keegi tuli ülevalt alla telekat vaatama, üpris valjult. Päris tore, et siin nii väga palju kõigi peale mõeldakse. Igatahes...
Tore. Üks tähtis rääkis mulle täna ühe anekdoodi. Seega..
Üks sõber küsib teiselt: "Kuidas läheb?"
"Sitasti,"
"Ära muretse, millalgi on murdepunkt!"
Sõbrad saavad uuesti kokku. Üks vastab teisele:
"Sul oli õigus. Oligi murdepunkt. Ainult et ma olingi juba paremal pool!"
Väga motiveeriv, aga võimalik. Seega, huhuhuhhh..
Vähemalt on esimene sõber olemas, ei tunne ennast enam üksikuna.. :) Ja tema naabritüdruk ka aupair, nädal siin olnud ja tahab vahetusse minna, ütleb et kreisi kreisi pere. Segased reeglid, ja nutab iga hommik ja õhtu. Kahju. Sellega võrreldes, ma olen väga hästi vastu pidanud.
Igatahes,
United States, Bring it on!
Tore. Eile õhtul sain täiega väljaminekuga üle ja majapidajanna lõpetas kella poole 12st pm, ja hommikul oli ikka väga surm ärgata. Lihtslat ei suuda ennast voodist püsti ajada. Veits kodustega jutud ja tasakesi liikuma, ja kööki. Kuna külmkapis midagi peale jogurti aj snäkkide ei leidu, siis pidin pitsa ahjus soojaks tegema. Tore hommikusöök muidu. :) Siis hakkasime lastega emale kooki küpsetama, puhusime õhupallid täis ja kirjutasime tähed peale "We love you" ja panime kingitused kamina äärele ja sättisime toad korda, ja siis panime riide, õue mänguväljakule mängima, aga seal olid hiigelsuured herilased, tulime tuppa ära, lõunasöögiaeg kaa. Tegin pastat porgandisalatiga. Ehk lihtsad kuivad keedemakaronid küüslaugusoola ja porgandiliistudega. Meie mõistes. Köögi koristus ja üritasin poissi magama saada, aga karjus ja röökis ja võitles ja sõimas.. Ja lõpuks jõudsid vanemad koju ja uneaeg oligi läinud. Okidoki. Hoidsin tagaplaanile, tahtsin näha kuidas reageeritakse üllatusele. Aga ei reageeritud väga üldse. Seega, jess. Nii palju siis pingutamisest. Väike köögikoristus, taaskord, sest vanemad tüdrukud jõudis ju koju ja siis alati segadus köögis, enda järelt me ju ei pane asju ära. Ja lastele papud jalga ja nad õue koos emaga, läksid majaesist rohima. Küsisin autot, ja põgenesin. Ei teadnud mida teha ja kuhu minna. Lihtsalt läksin istusin panerabreadi maha, ja netti. Kodustega veits jutud. Ja siis jalutasin veits tjmaxis ringi ja kmartis, otsisin jakki endale, suvejakki. Ei leidnud. Siis võttis jonathan ühendust, et oi me ka bridgehamptonis. Tore. Hea, et me kõrvalpoodides ei olnud siis. Tore tutvuda. Lahe, neil nii palju nalja selle poisiga, kelle eest ta hoolitseb. Ema tuli ka poest välja, lobisesime natukene, kõigest, ja siis kutsuti mind õhtusöögile, et noh pärast koos välja minna kuskile, Täiega lahe :) Ikka. Sõitsin nende järel kohale. Väike armas maja, rannastiilis. Puitpõrandad, meenutas vana eesti talupõrandat. aga valge. Aitasin õhtusööki valmistada, tükeldasin tomateid, rääkisime emaga juttu veits, minu olukorrast ja kõigest, sest ta olevat juba kuulnud igasuguseid õudusjutte mu pere kohta, nii et ma ei kujuta asju ette, teised inimesed näevad ka seda kõike kõrvalt, ja ka endistest aupairidest ja kõike muuud kaa. Tore, väga toetavad inimesed seal majas. Jõhkralt sai nalja, tore väike poiss ka. Pidi kõike tutvustama ja küsima ja kas sulle koss meeldib ja pesapall ja kas sa spagaati oskad teha jnejnejnejnejnejnjene. Väike õhtusöök, jonathan valmistas oma tsiili mingit tavalist toitu, pm nagu hotdog, aga tervislik versioon sellest , ja väääga maitsev. Tore. Ma pesin nõud, Jon tühjendas nõudepesumasina. Lobisesime veits, näitas oma videosid oma võitluskunstidest (:D päris karm), ja siis sättisime välja. Läksime randa, majast 2 kvartali kaugusel pm :). Jalutasime, nautisin vaadet, sadamatele ja tuledele. Ja see hull tüüp hakkas igasuguseid asju maast leidma, küll krabisid, küll helendavaid kalu, küll puuk-KONNASID. hUHHHH.Hull poiss. Rääkisime mu olukorrast, ja jõudsime ikkagi samasse kohta välja, see pole mu jaoks õige koht siin majas. Siis jalutasime auto juurde tagasi, viis mu minu auto juurde, sõitsin tema järel külla. Ostsime 7-11st mingid joogid, misiganes jääjoogid, ja jalutasime kai peal natukene ringi ja lobisesime maailma jutte. Väga tore poiss. Tore, et esimene sõber selline tuli! :)
Jalutasime auto juurde tagasi, ja näitas mulle teed, kuidas saan oma koduteele. Väga ei orienteerunud pimedas. Aga leidsin teeotsa kätte ja poole tunni pärast kodus. Bj, ja teki alla. Kell on 12 ja keegi tuli ülevalt alla telekat vaatama, üpris valjult. Päris tore, et siin nii väga palju kõigi peale mõeldakse. Igatahes...
Tore. Üks tähtis rääkis mulle täna ühe anekdoodi. Seega..
Üks sõber küsib teiselt: "Kuidas läheb?"
"Sitasti,"
"Ära muretse, millalgi on murdepunkt!"
Sõbrad saavad uuesti kokku. Üks vastab teisele:
"Sul oli õigus. Oligi murdepunkt. Ainult et ma olingi juba paremal pool!"
Väga motiveeriv, aga võimalik. Seega, huhuhuhhh..
Vähemalt on esimene sõber olemas, ei tunne ennast enam üksikuna.. :) Ja tema naabritüdruk ka aupair, nädal siin olnud ja tahab vahetusse minna, ütleb et kreisi kreisi pere. Segased reeglid, ja nutab iga hommik ja õhtu. Kahju. Sellega võrreldes, ma olen väga hästi vastu pidanud.
Igatahes,
United States, Bring it on!
Saturday, May 7, 2011
Preili otsusekindlusevõimekuseaeg
Vist esimest korda magasin peaaegu väga palju sisse. Tavaliselt ärkan kell 6, nüüd ärkasin 6.48. jess. No ikka juhtub, kui õhtul lõpetad kella 10st lastega ja kell 7 pead tööl olema juba laupäeva hommikul. Okidoki.
Kiiresti valmis. Siis hakkas tore päev. Kõigepealt tolmuimejaga terve maja üle käia, siis laste toad korda, köök korda, mänguruum korda, kõik korda. Lapsed üles, hommikusöök, suur kaklus, lapsed riide, suur kaklus, majast välja, suur kaklus. Viisin tüdruku klaveritundi ja tulime siis poisi jakile järgi, siis isa avastas et tema auto vaja parandusse viia, krigises kõvasti üle linna, viskasin ta koju ära, siis lastega Riverheadi Zafari zone mängima. Nädala auhind see. Väike lõuna, ja väike kojusõit. Ja siis juba väike tööpäev läbi. Lapsed olid päev läbi vingus, mina olin väsinud ja tüdinud. Ei olnud väga tore. Majapidajanna võttis töö üle, mina kolisin arvutiga õue, mõnus soe ilm oli väljas, päike säras soojalt. Tahtsin silmad kinni panna ja natukene magada rahulikult, sest toas karjumine. Aga siis nägin mõnusaid vihmapilvi tulemas ja põgenesin tuppa, enne kui sadama hakkas. Ja korra välgutas ja müristas ka. Ja ülejäänud aeg tubane. Uudised ja tv ja kodused. Ja rahulik dušš ja sättimine, mõtlesin et õhtul välja uue sõbraga. Aaajah, ma sain endale esimese sõbra :) Ta nimi Jonathan ja ta pärit Tšiilist. Lapsehoidja. Tore. Annab nõu pere suhtes, sest ta ise vahetas samadel põhjustel pere, mis minul siin probleeme tekitavad. Nii et asjad vähemalt nii palju paremaks läinud, et sõber toeks! :) Ja nüüd hakkab juba tunne tulema, et selle asjaga siin kohas on ühel pool. Sest kogutud raha olemas, mis tagasi vaja maksta Eestisse, Ja nüüd pole enam midagi kaotada. Ainult võita, kui olukorra ära lõpetan. Sest siin ei ole midagi muuta enam. Nende elustiil lihtslat ei sobi mulle. Võtan asju liiga südamesse ja hoolin liiga palju kõigi teiste tunnetest. Kui see ka ära unustada, ja mõelda ainult enda heaolule, et kui siin hästi ei tunne, et siis vaheta pere, siis ikkagi... Huh! Raske otsus. Rasked tunded.
Järgmine nädal võtan ennast kokku ja istun emaga maha, ja räägin mida tunnen ja mida arvan, et miks tahan sellise otsuse teha.
Üks tark tüdruk ütles, et selle aupairi aasta jooksul kõige tähtsam, mida õpid, on see, et kõigepealt mõtle enda heaolule, sest keegi teine seda sinu eest ei tee! Võitle iseenda heaolu eest!
Kavatsengi nüüd seda teha.
Paljudest asjadest kahju, aga palju rohkem oleks kahju lasta aasta raisku olles õnnetu.
United States, Bring it on!
Kiiresti valmis. Siis hakkas tore päev. Kõigepealt tolmuimejaga terve maja üle käia, siis laste toad korda, köök korda, mänguruum korda, kõik korda. Lapsed üles, hommikusöök, suur kaklus, lapsed riide, suur kaklus, majast välja, suur kaklus. Viisin tüdruku klaveritundi ja tulime siis poisi jakile järgi, siis isa avastas et tema auto vaja parandusse viia, krigises kõvasti üle linna, viskasin ta koju ära, siis lastega Riverheadi Zafari zone mängima. Nädala auhind see. Väike lõuna, ja väike kojusõit. Ja siis juba väike tööpäev läbi. Lapsed olid päev läbi vingus, mina olin väsinud ja tüdinud. Ei olnud väga tore. Majapidajanna võttis töö üle, mina kolisin arvutiga õue, mõnus soe ilm oli väljas, päike säras soojalt. Tahtsin silmad kinni panna ja natukene magada rahulikult, sest toas karjumine. Aga siis nägin mõnusaid vihmapilvi tulemas ja põgenesin tuppa, enne kui sadama hakkas. Ja korra välgutas ja müristas ka. Ja ülejäänud aeg tubane. Uudised ja tv ja kodused. Ja rahulik dušš ja sättimine, mõtlesin et õhtul välja uue sõbraga. Aaajah, ma sain endale esimese sõbra :) Ta nimi Jonathan ja ta pärit Tšiilist. Lapsehoidja. Tore. Annab nõu pere suhtes, sest ta ise vahetas samadel põhjustel pere, mis minul siin probleeme tekitavad. Nii et asjad vähemalt nii palju paremaks läinud, et sõber toeks! :) Ja nüüd hakkab juba tunne tulema, et selle asjaga siin kohas on ühel pool. Sest kogutud raha olemas, mis tagasi vaja maksta Eestisse, Ja nüüd pole enam midagi kaotada. Ainult võita, kui olukorra ära lõpetan. Sest siin ei ole midagi muuta enam. Nende elustiil lihtslat ei sobi mulle. Võtan asju liiga südamesse ja hoolin liiga palju kõigi teiste tunnetest. Kui see ka ära unustada, ja mõelda ainult enda heaolule, et kui siin hästi ei tunne, et siis vaheta pere, siis ikkagi... Huh! Raske otsus. Rasked tunded.
Järgmine nädal võtan ennast kokku ja istun emaga maha, ja räägin mida tunnen ja mida arvan, et miks tahan sellise otsuse teha.
Üks tark tüdruk ütles, et selle aupairi aasta jooksul kõige tähtsam, mida õpid, on see, et kõigepealt mõtle enda heaolule, sest keegi teine seda sinu eest ei tee! Võitle iseenda heaolu eest!
Kavatsengi nüüd seda teha.
Paljudest asjadest kahju, aga palju rohkem oleks kahju lasta aasta raisku olles õnnetu.
United States, Bring it on!
Friday, May 6, 2011
Preili ületund 1, ei, 2, jah 3.
Tavaline hommik. Nagu alati, jäime kooli hiljaks. Viskasin nad ära, istusin sturbucksi maha, nagu ema ütles, et kui hommikutegevused valmis, pole vaja koju sõita, see nii kaugel. Aganoh, seekord helistati peale 10t et millal koju tulen et keegi peab laste reisikohvrid lahti pakkima. Okidoki.
Kiiresti asjad kappidesse, kiiresti poisile järgi. Rahulik lõunasöök, rahulikult sõitsime looduskaitsealale, või kuidas iganes neid siin nimetatakse tõlkes. Pm jalutad metsas rajal ringi ja vaatad loomi-linde. Linnud tulid käe pealt sööma ja oravad olid nii julged et kui poiss poleks koguaeg rääkinud ja liikunud, oleks võinud neile pai teha. Igatahes. Poiss jäi magama, tunnikese lasin puhata, istusin autos ja kirjutasin oma mõtteid jälle üles. Siis äratasin ta üles, suure kisaga saime riidesse, jalutama. Toitsime linde ja oravaid, jalutasime niisama ringi ja nautisime rahulikku pärastlõunat, kus jopet ei pidanud kandma ja päike oli sosu. Mõnna!
Aeg läks, varsti pidime juba pliksile järgi minema kooli. Õigel ajal kohal, leidsime ta üles sealt kooli-kompleksist, väike snäkk ja kodutee jalge alla, või tähendab, rataste alla. Nüüd, kui meil muusika autos on, on autosõidud vaiksed, nad ei räägi midagi. Vahel paluvad ainult ranna-raadio mängima panna, õed kuulavad ja juu siis tuleb sealt mingi põnev muss. Ok. Koju. Ema oli veel kodus, polnudki veel ära sõitnud. Sõitis täna isale külla, mingi sugulaste kokkusaamine väike, üks nõbudest saab emaks ja nüüd oli beebipidu. Läks üksi. Tore. Kogu värk mu kaelas, sest isa enamasti väga ei sebi siin ringi. Seega, jess. Nii väga ootasin, et saaks lisakohustusi endale. Lisaks tulevad veel homme rentnikud maja vaatama, seega pean hommikul enne 7 kui tööle hakkan, kogu maja üle käima et kõik ilus oleks. Topeltjessss.
Igatahes. Tulime koju. Niigi olin tunni lisatööd teinud. Maja ees ema küsis suuurt teenet, et ta lubas tüdrukule, et viib ta täna pagaripoodi, Tates'i. Aga kuna tal ärasõiduga nii kiire, ei jõua viia, et kas saan nad ise viia. Ikka. Teine tund lisatööd. Jõudsin koju. Kas saad mu külla ära visata, mu auto paranduses. Ikka saan.
Kui pagarist koju sõitsime, tüdruk küsis, et millal ma off olen töölt, et aa, kaks tundi tagasi? No siis kui koju jõuame, siis mine oma tuppa, siis saad relääääksida. Et pikk päev ju seljataga ja vajad puhkust. Päris armas temast. Ja päev otsa poisi ees kaitsnud mind, ja samas kõik tulnud ära kaebama kui kutt valesti käitus. Lihtsalt elabki mu ukse taga.
Jõudsime koju. Oma tuppa. Arvutis ja tv. Uudised ja kurjuse kannul. Otsisin netist taustapilte oma kalendrile. Aga printeriga oli mingi jama ja isa mässas sellega tund aega. Lõpuks saime tööle, sain oma kalendri valmis. Siis isa küsis, et kuule, kas saad laste järgi veits vaadata et majapidajanna lõpetab kell 9 ja mul on vaja käia tüdrukutel järgi kõrvallinnas. 10min siit. Ikka saab. Nohjah. Korra käin ära. Ja tagasi jõudis pooleteist tunni pärast. Seni koristasime lastega, ja istusime vaatasime tv filmi, ja lobisesime. Rääkisime kõik reeglid läbi, enda järgi koristamisest ja värki. Siis sai film läbi ja kolisime tüdruku tuppa. Kõik oma vooditesse. Ja pikutasin nendega natukene. Tüdruk nuttis, nii tv ees kui üleval teki all. Sest ütles et tahab ema, et tahab emaga koos asju teha, ja isaga.. Mitte ainult minuga ja Andreaga. Lubasin talle, et räägin emale tema soovist. Kurb. Mõistan ju teda.
Igatahes. Isa jõudis tüdrukutega peale 11 koju. Isa tegi nalja natukene lastele ja siis kolisin oma tuppa ära. Oleks ju aeg magama minna, kui homme peab kell 6.30 tööle hakkama. Tore laupäeva hommik. Ja üleüldse tuleb tore päev. Pean neid majast väljas hoidma terve päeva, sest mingid värvijad tulevad, ja pole vaja siin haisu sees olla see aeg. Nii et eeeeemal homme. Linnas, pargis, muusikatunnis, riverheadis akvaariumis ja safarimängupargis. Tore. Loodetavasti on õhtul nii kutud, et kell 5 magavad juba. Loodame.
Igatahes. Veelkord. Kuna see nädal pole ühtegi kirja tulnud, va ajalehed, siis isa läheb homme postimajja kontrollima sealset postkasti, et äkki nad panevad sinna. Nii et loodame et saame kõik kätte, mis vaja ja mida nii väga ootan!
United States, Bring it on!
Kiiresti asjad kappidesse, kiiresti poisile järgi. Rahulik lõunasöök, rahulikult sõitsime looduskaitsealale, või kuidas iganes neid siin nimetatakse tõlkes. Pm jalutad metsas rajal ringi ja vaatad loomi-linde. Linnud tulid käe pealt sööma ja oravad olid nii julged et kui poiss poleks koguaeg rääkinud ja liikunud, oleks võinud neile pai teha. Igatahes. Poiss jäi magama, tunnikese lasin puhata, istusin autos ja kirjutasin oma mõtteid jälle üles. Siis äratasin ta üles, suure kisaga saime riidesse, jalutama. Toitsime linde ja oravaid, jalutasime niisama ringi ja nautisime rahulikku pärastlõunat, kus jopet ei pidanud kandma ja päike oli sosu. Mõnna!
Aeg läks, varsti pidime juba pliksile järgi minema kooli. Õigel ajal kohal, leidsime ta üles sealt kooli-kompleksist, väike snäkk ja kodutee jalge alla, või tähendab, rataste alla. Nüüd, kui meil muusika autos on, on autosõidud vaiksed, nad ei räägi midagi. Vahel paluvad ainult ranna-raadio mängima panna, õed kuulavad ja juu siis tuleb sealt mingi põnev muss. Ok. Koju. Ema oli veel kodus, polnudki veel ära sõitnud. Sõitis täna isale külla, mingi sugulaste kokkusaamine väike, üks nõbudest saab emaks ja nüüd oli beebipidu. Läks üksi. Tore. Kogu värk mu kaelas, sest isa enamasti väga ei sebi siin ringi. Seega, jess. Nii väga ootasin, et saaks lisakohustusi endale. Lisaks tulevad veel homme rentnikud maja vaatama, seega pean hommikul enne 7 kui tööle hakkan, kogu maja üle käima et kõik ilus oleks. Topeltjessss.
Igatahes. Tulime koju. Niigi olin tunni lisatööd teinud. Maja ees ema küsis suuurt teenet, et ta lubas tüdrukule, et viib ta täna pagaripoodi, Tates'i. Aga kuna tal ärasõiduga nii kiire, ei jõua viia, et kas saan nad ise viia. Ikka. Teine tund lisatööd. Jõudsin koju. Kas saad mu külla ära visata, mu auto paranduses. Ikka saan.
Kui pagarist koju sõitsime, tüdruk küsis, et millal ma off olen töölt, et aa, kaks tundi tagasi? No siis kui koju jõuame, siis mine oma tuppa, siis saad relääääksida. Et pikk päev ju seljataga ja vajad puhkust. Päris armas temast. Ja päev otsa poisi ees kaitsnud mind, ja samas kõik tulnud ära kaebama kui kutt valesti käitus. Lihtsalt elabki mu ukse taga.
Jõudsime koju. Oma tuppa. Arvutis ja tv. Uudised ja kurjuse kannul. Otsisin netist taustapilte oma kalendrile. Aga printeriga oli mingi jama ja isa mässas sellega tund aega. Lõpuks saime tööle, sain oma kalendri valmis. Siis isa küsis, et kuule, kas saad laste järgi veits vaadata et majapidajanna lõpetab kell 9 ja mul on vaja käia tüdrukutel järgi kõrvallinnas. 10min siit. Ikka saab. Nohjah. Korra käin ära. Ja tagasi jõudis pooleteist tunni pärast. Seni koristasime lastega, ja istusime vaatasime tv filmi, ja lobisesime. Rääkisime kõik reeglid läbi, enda järgi koristamisest ja värki. Siis sai film läbi ja kolisime tüdruku tuppa. Kõik oma vooditesse. Ja pikutasin nendega natukene. Tüdruk nuttis, nii tv ees kui üleval teki all. Sest ütles et tahab ema, et tahab emaga koos asju teha, ja isaga.. Mitte ainult minuga ja Andreaga. Lubasin talle, et räägin emale tema soovist. Kurb. Mõistan ju teda.
Igatahes. Isa jõudis tüdrukutega peale 11 koju. Isa tegi nalja natukene lastele ja siis kolisin oma tuppa ära. Oleks ju aeg magama minna, kui homme peab kell 6.30 tööle hakkama. Tore laupäeva hommik. Ja üleüldse tuleb tore päev. Pean neid majast väljas hoidma terve päeva, sest mingid värvijad tulevad, ja pole vaja siin haisu sees olla see aeg. Nii et eeeeemal homme. Linnas, pargis, muusikatunnis, riverheadis akvaariumis ja safarimängupargis. Tore. Loodetavasti on õhtul nii kutud, et kell 5 magavad juba. Loodame.
Igatahes. Veelkord. Kuna see nädal pole ühtegi kirja tulnud, va ajalehed, siis isa läheb homme postimajja kontrollima sealset postkasti, et äkki nad panevad sinna. Nii et loodame et saame kõik kätte, mis vaja ja mida nii väga ootan!
United States, Bring it on!
Thursday, May 5, 2011
Ämber
Igatahes. Tavaline päev. Hommikurutiin. Lapsed turtsuvad. Poiss oli väga turtsakas, hoiatasin teda pipraga, ja ema tegi lõpuks asja ära, pani talle keele peale pipart, ülejäänud päeva hoidis keele hammaste taga ja ei öelnud et vihkab mind. Areng seegi.
Kooli. Sturbucksi kaheks tunniks. Netis niisama, vastasin kirjadele ja lugesin niisama uudiseid ja värke. Lõpuks jalutasin Golden Beari, panin mõnusa lõuna kokku kurgiporgandikanasalat ja riis, istusin autos, nautisin ilma ja muusikat ja sööki. Rahulikult sättisin lasteaia juurde, korjasin poisi peale, temaga rahulik lõunasöök autos, tubli poiss, tahab ise süüa mitte ei vaja söötmist, vähemalt autos ja lõuna ajal mitte. Siis võtsime tüdruku koolist peale, ja kimasime koju. Tüdrukuga vaidlused ja õel käitumine, tavai, lihtsalt ei rääkinud temaga, et ta aru saaks et ma ei kannata seda käitumist. Jõudsime koju, vaatas mulle terve tee otsa, ja maja ees ütles, et ma mõtlesin oma käitumise üle, ja see oli väga paha käitumine ja ma ei tee enam niimoodi. Tore, ma isegi ei pidanud ütlema, et mõtle järgi, tegi seda ise, sest sai aru, et vale värk oli. Olime asjadest eriarvamusel, ja tahtis mind kampsuniga lüüa, aga lõi mööda. Nägi mu pilku ja kadus istme nurka ära kojusõiduks.
Kodus, tegin köögi korda ja panin lunchboxid valmis, ja lõpuks tööpäev läbi. Istusin oma toas, netis ja tv, ja tegin nägude-kalendrit.. Tüdruk käis miljon korda mu toas venna peale kaebamas. Tore. Hea märk vist.
Pidin välja saama lihtsalt, läksin sõitsin külla, jalutasin lihtsalt tänavatel ringi, rahulikult. Käisin põhitänavad läbi, leidsin kaks supper-jäätisekohta, istusin pargis ja kirjutasin oma mõtted olukorra kohta üles, et lihtsalt pea tühjaks saada. Siis kadus päike pilve taha ja tumedad pilved sõudsid kohale. Pakkisin ennast autosse, ja koju ära. Väike õhtusöök ja omatuppa tagasi. Kurjuse kannul on telekast uus lemmik. Terve õhtu vaadanud. Järjest tuleb vist miljon osa.
Õhtul emaga väiksed jutud töötundide ja värkide kohta, võtsin ennast kokku ja küsisin puhkusetundide ja palkade kohta, et natukene segaseks jäi, aga noh, ega ma sellega ka kuskile ei jõudnud. Sain küll topelt ja poole rohkem palka, aga tundidele ja lubadustele vastav see ikkagi ei olnud. Ütles et reisikulud ja õhtusöökide kulud läksid noh maha... Ega mida mul siin enam arutada on..
Hurraa! Olen omadega ikka päris rabasse pannud!
United States, Bring it on!
Kooli. Sturbucksi kaheks tunniks. Netis niisama, vastasin kirjadele ja lugesin niisama uudiseid ja värke. Lõpuks jalutasin Golden Beari, panin mõnusa lõuna kokku kurgiporgandikanasalat ja riis, istusin autos, nautisin ilma ja muusikat ja sööki. Rahulikult sättisin lasteaia juurde, korjasin poisi peale, temaga rahulik lõunasöök autos, tubli poiss, tahab ise süüa mitte ei vaja söötmist, vähemalt autos ja lõuna ajal mitte. Siis võtsime tüdruku koolist peale, ja kimasime koju. Tüdrukuga vaidlused ja õel käitumine, tavai, lihtsalt ei rääkinud temaga, et ta aru saaks et ma ei kannata seda käitumist. Jõudsime koju, vaatas mulle terve tee otsa, ja maja ees ütles, et ma mõtlesin oma käitumise üle, ja see oli väga paha käitumine ja ma ei tee enam niimoodi. Tore, ma isegi ei pidanud ütlema, et mõtle järgi, tegi seda ise, sest sai aru, et vale värk oli. Olime asjadest eriarvamusel, ja tahtis mind kampsuniga lüüa, aga lõi mööda. Nägi mu pilku ja kadus istme nurka ära kojusõiduks.
Kodus, tegin köögi korda ja panin lunchboxid valmis, ja lõpuks tööpäev läbi. Istusin oma toas, netis ja tv, ja tegin nägude-kalendrit.. Tüdruk käis miljon korda mu toas venna peale kaebamas. Tore. Hea märk vist.
Pidin välja saama lihtsalt, läksin sõitsin külla, jalutasin lihtsalt tänavatel ringi, rahulikult. Käisin põhitänavad läbi, leidsin kaks supper-jäätisekohta, istusin pargis ja kirjutasin oma mõtted olukorra kohta üles, et lihtsalt pea tühjaks saada. Siis kadus päike pilve taha ja tumedad pilved sõudsid kohale. Pakkisin ennast autosse, ja koju ära. Väike õhtusöök ja omatuppa tagasi. Kurjuse kannul on telekast uus lemmik. Terve õhtu vaadanud. Järjest tuleb vist miljon osa.
Õhtul emaga väiksed jutud töötundide ja värkide kohta, võtsin ennast kokku ja küsisin puhkusetundide ja palkade kohta, et natukene segaseks jäi, aga noh, ega ma sellega ka kuskile ei jõudnud. Sain küll topelt ja poole rohkem palka, aga tundidele ja lubadustele vastav see ikkagi ei olnud. Ütles et reisikulud ja õhtusöökide kulud läksid noh maha... Ega mida mul siin enam arutada on..
Hurraa! Olen omadega ikka päris rabasse pannud!
United States, Bring it on!
Wednesday, May 4, 2011
preili day off!
Rekord! Keegi ärkas täna kell 10.20. Hommikul,kui lapsed köögis olid, tegin korraks silmad lahti aga ei lasnud ennast häirida, ja tegin ameerikas oleku aja rekordi une pikkuses. Jessh.
Ärkasin, rahulik. Lapsed läinud. Majapidajanna ainult kobistas ja laulis. Jutud eestiga, rahulik dušš, rahulikult sätid korda ennast. Rahulik hommiku-lõunasöök, väiksed jutud majapidajannaga. Autosse, ja minema siit.
Veits jalutasin poodides ringi, istusin kohvikus ja kirjutasin vanaemadele kirju, nagu lubasin.. Kaks tundi kirjutada, väike käekramp ja ongi korras. Kuna postkontor oli juba kinni, pidin ümbrikke mujalt otsima. Leidsin kaa. Küll väiksema mõõduga, kui tavaline eesti ümbrik, aga no peab siis kirjad väiksemaks voltima lihtsalt. Kirjad posti, ja koju. Sest mujale polnud minna lihtsalt.. Kiire õhtusöök, omatuppa peitu. Lapsed täna eriti turtsakad, nii emaga kui mõlema majapidajannaga. Põrgu. Karjuvad ja röögivad. Vahepeal jooksid minu tuppa abi järgi, et see ütles seda ja teine ütles teist. Tore küll. Nii palju siis vabast ajast. Jagelesin nendega tükk aega.. Lõpuks oma tuppa peitu tagasi. Kogu päeva mõelnud, mis edasi saab. Kas ja kuidas ja miks ja millal jne.. Aju lihtsalt ei tööta enam. Rääkisin natukene teise majapidajannaga olukorrast, et mis tema tunneb, kuidas siin majas elu on. Ja kuna lapsed juures, ei saanud siin rääkida. Peale tema tööpäeva lõppu saime linnas kokku. Rääkisime tunni ja vahetasime eriti väga positiivseid muljeid selle kõige kohta. Nohjah. Tore. Ei midagi uut.
Igatahes. Ma ei tea taaskord mida öelda või mõelda. Variandid. Kas kannatan selle kõik välja, üritan mitte südamesse võtta ja mitte hoolida sellest kõigest, ja elan aasta peres üle, sest ega nemad ja nende elustiil ei muutu. Pean lihtsalt ennast väga ebatähtsaks mõtlema. Mäng käib rahareeglite järgi, ja mina olen ainuke, kes igasuguseid muid reegleid peab täitma, nt autos telefoni kasutus või turvarihma peale panek. Lihtsalt ei tohi kõike tähele panna, ja peab võtma kui liinitööd. Teiseks. Kas kannatan paar kuud veel, äkki suvel vanematel rohkem aega laste jaoks ja muutub see kõik kergemaks, mitte et ma ei tunne, et ma ainuke kes nendega tegeleb ja leiab aega nende jaoks ka töö kõrvalt vabal ajal. Ja kui siis muutunud ei ole, siis otsin uue pere, sest mis mul siis enam kaotada on, tükk aega juba siin oldud ja küll pere ka leiaks. Kolmas. (Tunnen, et ) reedan pere, kui annan alla ja jätan lapsed järgmisest aupairist ilma, et nad peaksid uuesti hakkama seda kõike läbi tegema, ja olen võimaluse ees, et ei leita pere ja pean koju minema, siis saab ju aasta väga jube kiiresti otsa. Seega, kas valin oma auhinna ukse number üks, kaks või kolm tagant?
Nohjah. Ise tegin otsuse, ise söön seda suppi nüüd. Kuradi huvitav ikka!
United States, Bring it on!
Ärkasin, rahulik. Lapsed läinud. Majapidajanna ainult kobistas ja laulis. Jutud eestiga, rahulik dušš, rahulikult sätid korda ennast. Rahulik hommiku-lõunasöök, väiksed jutud majapidajannaga. Autosse, ja minema siit.
Veits jalutasin poodides ringi, istusin kohvikus ja kirjutasin vanaemadele kirju, nagu lubasin.. Kaks tundi kirjutada, väike käekramp ja ongi korras. Kuna postkontor oli juba kinni, pidin ümbrikke mujalt otsima. Leidsin kaa. Küll väiksema mõõduga, kui tavaline eesti ümbrik, aga no peab siis kirjad väiksemaks voltima lihtsalt. Kirjad posti, ja koju. Sest mujale polnud minna lihtsalt.. Kiire õhtusöök, omatuppa peitu. Lapsed täna eriti turtsakad, nii emaga kui mõlema majapidajannaga. Põrgu. Karjuvad ja röögivad. Vahepeal jooksid minu tuppa abi järgi, et see ütles seda ja teine ütles teist. Tore küll. Nii palju siis vabast ajast. Jagelesin nendega tükk aega.. Lõpuks oma tuppa peitu tagasi. Kogu päeva mõelnud, mis edasi saab. Kas ja kuidas ja miks ja millal jne.. Aju lihtsalt ei tööta enam. Rääkisin natukene teise majapidajannaga olukorrast, et mis tema tunneb, kuidas siin majas elu on. Ja kuna lapsed juures, ei saanud siin rääkida. Peale tema tööpäeva lõppu saime linnas kokku. Rääkisime tunni ja vahetasime eriti väga positiivseid muljeid selle kõige kohta. Nohjah. Tore. Ei midagi uut.
Igatahes. Ma ei tea taaskord mida öelda või mõelda. Variandid. Kas kannatan selle kõik välja, üritan mitte südamesse võtta ja mitte hoolida sellest kõigest, ja elan aasta peres üle, sest ega nemad ja nende elustiil ei muutu. Pean lihtsalt ennast väga ebatähtsaks mõtlema. Mäng käib rahareeglite järgi, ja mina olen ainuke, kes igasuguseid muid reegleid peab täitma, nt autos telefoni kasutus või turvarihma peale panek. Lihtsalt ei tohi kõike tähele panna, ja peab võtma kui liinitööd. Teiseks. Kas kannatan paar kuud veel, äkki suvel vanematel rohkem aega laste jaoks ja muutub see kõik kergemaks, mitte et ma ei tunne, et ma ainuke kes nendega tegeleb ja leiab aega nende jaoks ka töö kõrvalt vabal ajal. Ja kui siis muutunud ei ole, siis otsin uue pere, sest mis mul siis enam kaotada on, tükk aega juba siin oldud ja küll pere ka leiaks. Kolmas. (Tunnen, et ) reedan pere, kui annan alla ja jätan lapsed järgmisest aupairist ilma, et nad peaksid uuesti hakkama seda kõike läbi tegema, ja olen võimaluse ees, et ei leita pere ja pean koju minema, siis saab ju aasta väga jube kiiresti otsa. Seega, kas valin oma auhinna ukse number üks, kaks või kolm tagant?
Nohjah. Ise tegin otsuse, ise söön seda suppi nüüd. Kuradi huvitav ikka!
United States, Bring it on!
Tuesday, May 3, 2011
"Panin muusika piisavalt valjuks, et mitte oma üksikuid õnnetuid mõtteid kuulda"
Tegelt on tore, et ma oma vist kõige pikema postituse ristist kinni panin kogemata! Miks ka mitte. Noh, teeme siis lühidalt. Hommik emaga koos. Kõigepealt lapsed kooli, siis lillepoood, siis mu autole järgi, kullake sai nüüd navig.süsteemi ja raaaadio. Jee. Poisile järgi. Ujulasse. Trenn. Koju. Lunchboxid. Vaba aeg. Postimajja- neil pole ümbrikke. vot kui tore. Koju. Nett. Kodused. Õue. Käisin kalal. vähemalt selline tunne oli. Kõik räägivad, et pead väljas käima ja küll sõbrad iseenesest tulevad. Käisin siis väljas. Küsisin kodustelt tüdrukutelt, kus rahvas enamasti väljas käib nädala sees. Mäkk ja seven-eleven. Okei. Istusin mäkis tunnikese, pm üksinda. Nii et no friends. Käisin sõitsin autoga ringi linna peal niisama. Null inimest. Käisin ookeani ääres. Tuuline, hall taevas. Sõitsin veel. Panin muusika piisavalt valjuks, et mitte oma üksikuid õnnetuid mõtteid kuulda. Sõitsin sinkavonka ringi tänavatel, et mitte koju nelja seina vahele tulla lämbuma. Ja lõpuks polnud enam teid, mida sõita. Kodutee. Nii kui ukse avasin, lapsed hüppasid kaela, et kus ma nii kaua olin, et nad juba igatsesid mind. Päris nunnu. Aga ikkagi mitte tuju-parandav-tunne. Okei.
Tulevased aupairid. Ma ei teagi, kas ja mida teile soovitada. Minuga, nii. Alati on hea, kui sul on olemas eesmärgid, mille poole püüelda. Alati on hea, kui sa tead, mis on sinu võimed ja kuidas ennast sobitada uude olukorda. Alati on hea, kui tead, mida tahad! .... Aga kui öeldakse kõigele mida ootad, loodad ja oled eeldanud, ... et ole avameelne?! Ole avameelne, ilma eesmärkide, õiguste ja soovideta! Õhhhhhhhhhh. Üks päev on kõik ilus ja tunned et pead vastu ja kannatad ära selle kõik, ja järgmine päev paned helikiirusel põhja. Täpselt nii on praegu.
United States, Bring it on!
Tulevased aupairid. Ma ei teagi, kas ja mida teile soovitada. Minuga, nii. Alati on hea, kui sul on olemas eesmärgid, mille poole püüelda. Alati on hea, kui sa tead, mis on sinu võimed ja kuidas ennast sobitada uude olukorda. Alati on hea, kui tead, mida tahad! .... Aga kui öeldakse kõigele mida ootad, loodad ja oled eeldanud, ... et ole avameelne?! Ole avameelne, ilma eesmärkide, õiguste ja soovideta! Õhhhhhhhhhh. Üks päev on kõik ilus ja tunned et pead vastu ja kannatad ära selle kõik, ja järgmine päev paned helikiirusel põhja. Täpselt nii on praegu.
United States, Bring it on!
Monday, May 2, 2011
Muidu meeldib olla ületöödanud, üleväsinud ja üleüksik!
Hallohallo! Bin Laden on tekitanud ikka sellise uudistelaine, et ohsapüss. Millestki muust enam uudistes telekas ei räägitagi. NY pidu käib. Tegelt peaks kõik väga ettevaatlikud olema. Newer know mis nende debiilikute peas toimub, kes 9/11 korraldasid. Nii et olgem valvsad! Teie ka, eestilased! Eesti ju sõdib ka nende vastu! Noh igatahes.
Eile kella 1st magama, täna kella 6st üles, suuuuure vaevaga ikka venitasin silmad lahti, piin piin. Okidoki, Sätin rahulikult valmis, kööki. Lunchboxid valmis. Pesu masinasse pesema. Poisiga hommikusöögile. Tüdruk kaa sööma lõpuks. 8.10 juba lapsed valmis, igasugune aegade rekord. Mängisime veits, ootasime et keegi alla tuleks meid kooli viima. Isa tuli, jooksis ringi, lõpuks sättisime valmis ja autosse ja kooli. Jäime hiljaks 10min, sest isa venis autosse pikka aega. Lapsed kooli, isaga sõitsime garaaši, pidime autole järgi minema, aga selgus et garaaž täna suletud, seega jama lugu, plaanid luhtas. Käisime külast läbi, tõi oma riided keemilisest puhastusest ära. Koju. Siis võttis oma minibussi ja kimas helikopteri peale, et tööle lennata, enne kui sadama hakkab. Ma pidin emale rõõmusõnumi viima, et me ei saanud autot kätte, aga no, kus ta on? Toa uks kinni. Koputasin. Ups, magas. Okidoki. Kuna kõik asjad valmis ja toad korras, hakkasin oma asjadega tegelema. Lobisesime majapidajannaga natukene reisi muljeid jne. Lõpuks ema tuli alla ja lendasime minema. Kõigepealt suvilasse, viisime kapi ära, siis poisile kooli järgi, Golden Pearist ostsime lõunasöögid ära, kooli tüdrukule järgi, uuesti suvilasse. Panime kapi kokku ja väike lõunasnäkk. Kaks tundi seal. Minu toa kappi. Päris lahe. Nunnu väike maja, lapsed ühes toas, mina teises, ja vanemad allkorrusel oma toas. Väike maja= vähem ruumi ära kaduda lastel= vähem koristada= väike maja! Lõpuks, jäime hiljaks ja kimasime, ratsutama. Ema viskas mu maha ja pidi vanemale tüdrukule kooli järgi minema, seega ma istusin niisama ukse taga 45 minutit kui minimiss ratsutas ja hobust pärast hooldas juhendajaga. Noh, pole hullu, et ületund tuli jälle kirja, ja koju jõudsime alles 5st, aga noh, kes seda ikka tähele paneb :)
Kadusin kohe oma tuppa ära, uudised ja uudised ja uudised. Õhtusöök, ema teatas et peab Riverheadi minema, et kas tahan kaasa tulla, 2 tundi poes olla, kui ta oma asju toimetab. Jeesh, ikka. Mõnus, muhe jutuajamine ja naersime ja, ... tore :) Poe juures läksime lahku ja poolteist tundi hiljem kolisime järgmisesse kaupsi. Nii e tlõpuks 2pool tundi shoppata ja ringi joosta nagu peata kana, ja leida päris mõnusad üllatused oma riidekapile. Tore. Lõpuks, leidsin ema ka üles, tal aku tühi. Kimasime kodu poole, sest majapidajanna läks töölt ära kell 9, ja jättis lapsed üksi, ja mingi kaklus oli olnud väikse poisi ja 11se vahel, ja keegi sai väga haiget.. Hullumaja ikka.
Noh. Igatahes. Ma ei tea, mida ma jälle tunnen. Ma ei tea mida arvata. Näed ikka KURADI palju vaeva, ja ikka kedagi ei huvita. Keegi ei pane tähele seda. Oehjah. Peab lihtsalt suu lahti tegema, pinged õhku lööma, ja olukorra veel keerulisemaks tegema. Nii tore!
Igatahes, nohjah, Igatsen sõpru! Igatsen lähedasi!
United States, Bring it on!
Eile kella 1st magama, täna kella 6st üles, suuuuure vaevaga ikka venitasin silmad lahti, piin piin. Okidoki, Sätin rahulikult valmis, kööki. Lunchboxid valmis. Pesu masinasse pesema. Poisiga hommikusöögile. Tüdruk kaa sööma lõpuks. 8.10 juba lapsed valmis, igasugune aegade rekord. Mängisime veits, ootasime et keegi alla tuleks meid kooli viima. Isa tuli, jooksis ringi, lõpuks sättisime valmis ja autosse ja kooli. Jäime hiljaks 10min, sest isa venis autosse pikka aega. Lapsed kooli, isaga sõitsime garaaši, pidime autole järgi minema, aga selgus et garaaž täna suletud, seega jama lugu, plaanid luhtas. Käisime külast läbi, tõi oma riided keemilisest puhastusest ära. Koju. Siis võttis oma minibussi ja kimas helikopteri peale, et tööle lennata, enne kui sadama hakkab. Ma pidin emale rõõmusõnumi viima, et me ei saanud autot kätte, aga no, kus ta on? Toa uks kinni. Koputasin. Ups, magas. Okidoki. Kuna kõik asjad valmis ja toad korras, hakkasin oma asjadega tegelema. Lobisesime majapidajannaga natukene reisi muljeid jne. Lõpuks ema tuli alla ja lendasime minema. Kõigepealt suvilasse, viisime kapi ära, siis poisile kooli järgi, Golden Pearist ostsime lõunasöögid ära, kooli tüdrukule järgi, uuesti suvilasse. Panime kapi kokku ja väike lõunasnäkk. Kaks tundi seal. Minu toa kappi. Päris lahe. Nunnu väike maja, lapsed ühes toas, mina teises, ja vanemad allkorrusel oma toas. Väike maja= vähem ruumi ära kaduda lastel= vähem koristada= väike maja! Lõpuks, jäime hiljaks ja kimasime, ratsutama. Ema viskas mu maha ja pidi vanemale tüdrukule kooli järgi minema, seega ma istusin niisama ukse taga 45 minutit kui minimiss ratsutas ja hobust pärast hooldas juhendajaga. Noh, pole hullu, et ületund tuli jälle kirja, ja koju jõudsime alles 5st, aga noh, kes seda ikka tähele paneb :)
Kadusin kohe oma tuppa ära, uudised ja uudised ja uudised. Õhtusöök, ema teatas et peab Riverheadi minema, et kas tahan kaasa tulla, 2 tundi poes olla, kui ta oma asju toimetab. Jeesh, ikka. Mõnus, muhe jutuajamine ja naersime ja, ... tore :) Poe juures läksime lahku ja poolteist tundi hiljem kolisime järgmisesse kaupsi. Nii e tlõpuks 2pool tundi shoppata ja ringi joosta nagu peata kana, ja leida päris mõnusad üllatused oma riidekapile. Tore. Lõpuks, leidsin ema ka üles, tal aku tühi. Kimasime kodu poole, sest majapidajanna läks töölt ära kell 9, ja jättis lapsed üksi, ja mingi kaklus oli olnud väikse poisi ja 11se vahel, ja keegi sai väga haiget.. Hullumaja ikka.
Noh. Igatahes. Ma ei tea, mida ma jälle tunnen. Ma ei tea mida arvata. Näed ikka KURADI palju vaeva, ja ikka kedagi ei huvita. Keegi ei pane tähele seda. Oehjah. Peab lihtsalt suu lahti tegema, pinged õhku lööma, ja olukorra veel keerulisemaks tegema. Nii tore!
Igatahes, nohjah, Igatsen sõpru! Igatsen lähedasi!
United States, Bring it on!
Sunday, May 1, 2011
Welcome home!
Oeh. Ja saigi läbi. Pole enam mägesid ega palme ega 30 kraadi sooja. Tore oli! Hoolimata sellest, et kaks nädalat pole oma pooltteist puhkepäeva näinud, rääkimata ületundidest, kokku 120 tundi tööd 11 päevaga. Miks ka mitte.
Igatahes, hommmik. Magasin tunnikese sisse, aga õnneks olen alati arvestanud 2 tundi enne tööd üleval olla, vähemalt reisil. Seega jäi aega pesus käia ja asjad veel kokku sättida, mis kohvri kõrval olid. Kiire hommikusöök. Siis pakkisin laste viimased asjad kohvrisse, käisin nagu nuhk kõik nurgatagused ja kapid riiulid läbi, et midagi maha ei jääks, sest never know kuhu nad midagi pistnud on. Lõpuks, kui vist kõik korda sai, kohvrid suured jäid esikusse homset ootama, et fedex need peale korjaks. Oma pakid võtsime autosse, jätsime vanaemaga headaega, ja kimasime lennujaama poole. Enne viskasime auto rendikohta tagasi, ja võtsime bussi lennujaama. Seal läks tükk aega turvakontrollis. Kus selgus, et mu juuksebalsam on liiga suur ja kreem on liiga suur ja šampoon on liiga suur, ja viskas minema, sest mis mu enam ikka nendega teha on. Kahjuks. Kõige väärtuslikum asi kotist läinud. Hurraa. Pole hullu, ostame uue. Siis istusime 3 tundi ja ootasime lennukit. Tuli juba väravasse, ja siis tagurdas minema. Tund aega lend hilines, ja istusime ja ootasime ja lapsed tegid mürglit ja käisime lõunat söömas isa ja lastega ja huh,. Aeg venis. Lõpuks saime lennukisse, jagelesime istmetega, et kes kus, ja vahetasime, et isa saaks meie juures istuda, lapsed nõudsid , valju häälega. Ja lend võis alata. Tulles istusime pool tundi värava juures ja mürisesime, aga nüüd hakkasime kohe liikuma ja kiire õhkutõus ning pilvedesse. Tore oli. Lihtsalt imetlesin terve 4pool tundi aknast väljas olevat. Supper, tavaliselt kardan kõrgust, aga nüüd mitte. Sain akna alla koha ka, nii et veel parem. Vaatasin "Friends"'i ja naersin omaette pool teed, hullud koomikud ikka, teine pool reisist vaatasin mingit krimisarja, kurjuse kannul, jah. Tegin pilte ja sõin ja vaatasin tvd. Ja kui lõpuks tuli teade, et hakkame maanduma, siis oli .. huh. aeg läks lennuga. Ei pannud tähelegi. Lapsed olid ka rahulikud, sest istusid eraldi, ja üks emmega teine issiga, nii et tore. Magasid suurema osa ajast kah. Lõpuks, NY. Welcome home, nagu stjuuuuuardess ütles. Tiirutasime ümber NY, nägime kõiki neid miljoneid tulekesi ja väiksed staadione üle linna, ja maanteedel kimavaid autosid, ja .. ilus vaatepilt oli! Tegin palju pilte ka. Iga külje alt ikka NY-st pilte vaja, alt ja ülevalt ja keskelt. Maandusime, asjad kokku ja headaega. Lennujaama ees otsisime oma limusiini üles, ja asjad peale ja kodupooooole minema. Lapsed mürgeldasid terve sõidu, hüperenergilised, tore küll. Siis kodus. Pakkisime koos lastega nende seljakotid mängutuppa laiali, ja hakkasime vanni sättima. Siis võttis ema töö üle.
Mis ma nüüd öelda tahtsingi. Ma ei mäleta. Ühesõnaga, Olen õnnelikult kodus tagasi, meil käib siin remont tasakesi, sest mai lõpust tulevad üürilised sisse ja me kolime teise majja. Poisi tuba on ära värvitud ja seintel uued pildid ja peeglid on asukohta vahetanud, ja muid muljeid veel.
Mina, pakkisin lõpuks oma asjad ka laiali, tore, et tead kus kõik on. Nüüd, kell peaaegu 1, lõpetan blogi, ja poen magama. Hommikul 6st äratus ja 7st ju tööle. Hoolimata sellest, et kaks nädalat oma puhkepäevi saanud pole, palka pole, 8 tundi und ei ole, ükskõik kuidas ka ei pingutaks seda välja võluda, autot ka ei ole, alles paranduses, nii et ma ei tea millega ma nad homme kooli viin. Tore oleks, kui ma teeks hommikutoimetused valmis, ja siis ema teataks et noh, nüüd oled vaba, viin nad ise täna ära :) Jee. Aga eks hommikul näeb, mis saama hakkab.
Teile aga igatahes, head esmaspäeva ja mai algust!
Ja pssh, Teele ja Laura, ma olen nüüdseks avanud kaks kirja, aitähh teile, :) Väga armsad olete!
Ja pssssssh, postkast hakkab homsest tööle, seega loodan sealt häid uudiseid saada :) Reisi ajal hoiti kirju postimajas kinni, ei toodud postkasti. Homme peaks aga kõik saabuma. Loodetavasti mu load ka, oleks ju juba aeg :).
United States, Bring it on!
Igatahes, hommmik. Magasin tunnikese sisse, aga õnneks olen alati arvestanud 2 tundi enne tööd üleval olla, vähemalt reisil. Seega jäi aega pesus käia ja asjad veel kokku sättida, mis kohvri kõrval olid. Kiire hommikusöök. Siis pakkisin laste viimased asjad kohvrisse, käisin nagu nuhk kõik nurgatagused ja kapid riiulid läbi, et midagi maha ei jääks, sest never know kuhu nad midagi pistnud on. Lõpuks, kui vist kõik korda sai, kohvrid suured jäid esikusse homset ootama, et fedex need peale korjaks. Oma pakid võtsime autosse, jätsime vanaemaga headaega, ja kimasime lennujaama poole. Enne viskasime auto rendikohta tagasi, ja võtsime bussi lennujaama. Seal läks tükk aega turvakontrollis. Kus selgus, et mu juuksebalsam on liiga suur ja kreem on liiga suur ja šampoon on liiga suur, ja viskas minema, sest mis mu enam ikka nendega teha on. Kahjuks. Kõige väärtuslikum asi kotist läinud. Hurraa. Pole hullu, ostame uue. Siis istusime 3 tundi ja ootasime lennukit. Tuli juba väravasse, ja siis tagurdas minema. Tund aega lend hilines, ja istusime ja ootasime ja lapsed tegid mürglit ja käisime lõunat söömas isa ja lastega ja huh,. Aeg venis. Lõpuks saime lennukisse, jagelesime istmetega, et kes kus, ja vahetasime, et isa saaks meie juures istuda, lapsed nõudsid , valju häälega. Ja lend võis alata. Tulles istusime pool tundi värava juures ja mürisesime, aga nüüd hakkasime kohe liikuma ja kiire õhkutõus ning pilvedesse. Tore oli. Lihtsalt imetlesin terve 4pool tundi aknast väljas olevat. Supper, tavaliselt kardan kõrgust, aga nüüd mitte. Sain akna alla koha ka, nii et veel parem. Vaatasin "Friends"'i ja naersin omaette pool teed, hullud koomikud ikka, teine pool reisist vaatasin mingit krimisarja, kurjuse kannul, jah. Tegin pilte ja sõin ja vaatasin tvd. Ja kui lõpuks tuli teade, et hakkame maanduma, siis oli .. huh. aeg läks lennuga. Ei pannud tähelegi. Lapsed olid ka rahulikud, sest istusid eraldi, ja üks emmega teine issiga, nii et tore. Magasid suurema osa ajast kah. Lõpuks, NY. Welcome home, nagu stjuuuuuardess ütles. Tiirutasime ümber NY, nägime kõiki neid miljoneid tulekesi ja väiksed staadione üle linna, ja maanteedel kimavaid autosid, ja .. ilus vaatepilt oli! Tegin palju pilte ka. Iga külje alt ikka NY-st pilte vaja, alt ja ülevalt ja keskelt. Maandusime, asjad kokku ja headaega. Lennujaama ees otsisime oma limusiini üles, ja asjad peale ja kodupooooole minema. Lapsed mürgeldasid terve sõidu, hüperenergilised, tore küll. Siis kodus. Pakkisime koos lastega nende seljakotid mängutuppa laiali, ja hakkasime vanni sättima. Siis võttis ema töö üle.
Mis ma nüüd öelda tahtsingi. Ma ei mäleta. Ühesõnaga, Olen õnnelikult kodus tagasi, meil käib siin remont tasakesi, sest mai lõpust tulevad üürilised sisse ja me kolime teise majja. Poisi tuba on ära värvitud ja seintel uued pildid ja peeglid on asukohta vahetanud, ja muid muljeid veel.
Mina, pakkisin lõpuks oma asjad ka laiali, tore, et tead kus kõik on. Nüüd, kell peaaegu 1, lõpetan blogi, ja poen magama. Hommikul 6st äratus ja 7st ju tööle. Hoolimata sellest, et kaks nädalat oma puhkepäevi saanud pole, palka pole, 8 tundi und ei ole, ükskõik kuidas ka ei pingutaks seda välja võluda, autot ka ei ole, alles paranduses, nii et ma ei tea millega ma nad homme kooli viin. Tore oleks, kui ma teeks hommikutoimetused valmis, ja siis ema teataks et noh, nüüd oled vaba, viin nad ise täna ära :) Jee. Aga eks hommikul näeb, mis saama hakkab.
Teile aga igatahes, head esmaspäeva ja mai algust!
Ja pssh, Teele ja Laura, ma olen nüüdseks avanud kaks kirja, aitähh teile, :) Väga armsad olete!
Ja pssssssh, postkast hakkab homsest tööle, seega loodan sealt häid uudiseid saada :) Reisi ajal hoiti kirju postimajas kinni, ei toodud postkasti. Homme peaks aga kõik saabuma. Loodetavasti mu load ka, oleks ju juba aeg :).
United States, Bring it on!
Subscribe to:
Posts (Atom)