Tervitused New Yorkist!
Eile viisin suure kohvri ära, ja tundsin, et nüüd ei ole enam mitte midagi teha. Lennujaamas selgus, et käsipagasit võib üks olla ja läpakas peab olema käsipagasis. No what a hell? Kuhu ma selle mahutama peaksin? Ja siis Tjorven pakkiski hommikul 3ni käsipagasit ja üritas asju vähendada, et mitte ülekilodega lennukile minna. Lennujaamas ei olnudki nii hull, kui arvasin. Pisarad küll, aga ei murdunud. Lennujaam 1. Lend amsterdami võttis aega tunduvalt vähem, kui ma ootasin. Aga Amsterdami lennujaam on ikka täielik HELL! Nagu sajajalgne, igas suunas lähevad lõputud koridorid ja väravad jnejnejne... Jõhker ikka. Viis korda eksisin ära ja kadusin ära ja ei osanud mitte midagi seal teha kaa, Internetti ka ei saanud, interneti-ints üritas aidata küll, aga ei tulnud väga välja ja jäingi wifita. Lõpuks andsin koti vedamisele alla ja võtsin trolley. Palju lihtsamaks läks elu :) daa. Väravas tekkis küsimus, tõsteti mind kõrvale korraks ja pandi ootele, et infot otsida vms. Lõpuks lasti edasi. Ja siis kutsuti jälle tagasi.. Mingi info jälle puudu.. Lõpuks sain istuma ja ootama lendu. Ja jäingi tukkuma. Üks hetk tegin silmad lahti ja saal juba pooltühi. Tore, kui lennu maha oleks maganud. Lennuk oli ikka huuuuuggeee minu arvates. Tahtsin küll akna alla istuda, aga sain keskmise bloki keskmise koha, nii et noway ma ei näinud õue. Filmi sai vaadata, muusikat sai kuulata, kõike sai uurida.. Kõrval istus sõbralik mees, kellega oli tore rääkida. Aitas lennujaamas kõikjalt ilma jamadeta läbi.. Ja juba oligi Cultural Care sildiga härra vastas ja istusimegi vägevasse usa autosse ja sõitsime tunnikese Au Pairide kooli. Lund pole, majad on nagu filmis, igalpool naeratavad inimesed. Oh my, dreamland!
Koolis tutvustati igast reegleid.. boooring.. paigutati tubadesse, toad nagu (need teavad, kes teavad) Vigalas ühikates, ainsa erandiga et voodid narid. Siuke vana, vene moodne mööbel.
Nüüd pesus käidud, tuba korras, kodustega räägitud, ja järgmine grupp lennukilt saabus ja räägitakse reegleid UUESTI üle.. Lihtlabased reeglid meie jaoks on nende jaoks extremely important.
Helistasin pere-emale kaa , see ehmatas alguses ära ja ei tundnud äragi. Siis sai aru, ja helistas skype tagasi. Tüdrukud on väga elevil mu tuleku üle, mina kaa, mina kaa..
Seega, homme hakkavad tunnid, ja ülehomme on tunnid, ja üleülehomme on New Yorki tour. Ja reedel perre. Elu on Lill!
Praegu veel ei mõista tegelikult, mis toimub ja kus olen ja MIS VÄRK ON! Aga küll see mõne päeva möödudes kohale crashib.
American Dream, bring it on!
No comments:
Post a Comment