feil vs võit

Hommik oli nõme. Kõigepealt kodus sõda jälle, lapsed streikisid ja mina tundsin ennast sadamiljonkordatühisena. Väike kurbusehetk, aga läks üle. Kordasin veits teooriat ja kimasin Riverheadi nö osariigi autokooli, kus tahtsin teha teooriaeksami. Aga ei läinud päris plaani järgi kõik. Kõigepealt, eksisin enda arust ära ja kaart pani segast, küsisin kahest kohast järgi, kus ma olen (ja seda 50 m raadiuses), ja siis avastasin, et seisan õiges parklas, ainult vales otsas. Päris mark moment oli :). Kontoris võttis vastu sõbralik neiu, täitsin avalduse, läksin järjekorda, minu kord. Naine küsis igast tõendeid ja dokumente, sest siin pead kokku saama mingi arvu nö isikut tuvastavaid punkte. Mina pidin saama 6 punkti ja eile emaga arutasime ja kõik oli korras, kontoris lõpuks selgus, et mu tervisekindlustus ei loe neile midagi, sest see on käsitsi kirjutatud, mitte trükitud. Loogiline küll. Aga mis ma teha saan, ega ma seda ju ei tellinud sellisel kujul. Igatahes saadeti mind koju tagasi. Pettunud. Siis hakkasin mõtlema, et kuidas ma koju tagasi saan. Õnneks leidsin kiirteel õige teeotsa üles, küsimärgiga küll ja kahtlevadlt, kuid ikkagi õige koha. Veits kodus õnnetuna oldud, jõudis haige pisipõnn emaga koju, ja rääkisime veits pangakaardist ja andis juhised ja helistas panka, ja sõitsin linna panka, ja tegin pangakonto endale. Aga ega kõik nii libedalt ei läinud. Tunnikese istusin seal laua taga. Kõigepealt, pangaonu uuris ja puuris (ei osanud ei minu, ema, ega ka eesti nime hääldada, mis oli jube naljakas) ja lõpuks hakkas asju arvutisse trükkima. Üks hetk hakkas nägusid tegema, preili, teie social security card on kehtetu. Ma nagu, einoh, ikka võimalik ju, eile sain kätte ametist ja juba kehtetu, üpris tsill. Ja helistas sinna kontorisse ja sai rääkida ainult automaatvastajaga, pm 10 min istus telefoni otsas: kas ma saaksin nüüd päris inimesega rääkida? Lõpuks tuli nende enda kontorist mingi naine ja tegi paar klõpsu, ja juba mu kaart oli kehtiv. Vot kui meeldiv. Peale pikka ootamist, sain lõpuks oma dokumendid korda ja pangakonto avatud. Hurra. Ja siis saigi mu vaba aeg otsa. Hõissa, töö! Läksime printsessile järgi, tulime koju. Mind saadeti uuesti küla vahele toidupoodi PULGAKOMMIDE järgi, sest lapsed nõudsid seda. Okei. Kohe tuju muutus. Lõbusad, käisime mängisime koos lauamänge. Väike õhtusöök, väike printsessi tujutsemine, väike pisipõnn aitas salatit kõrvale teha ja koristada, jubevahva tüüp ikka. Koristasime köögi, käisime vannis, vaatasime telekat, lugesime dinosauruse raamatut, jäime tudule. Ema jõudis ka tunnist koju. Kõik maja vaikne. Lõppudelõpuks! Nii et, tänane algas nõmedalt, ja lõppes väga hästi, sest lapsed ei vingunud kordagi kogu õhtu vältel peale õhtusööki. Hea tunne kohe, kui kõik sujub. Nüüd sujun mina magama, ja teie hakkate varsti ärkama. Halleluuja! Headund, terehommikust! Pilte lisan homme, siis rohkem aega, nüüd pean veits eksamiks õppima, sest hommikul lähen eksamit tegema uuesti, võinoh vähemalt üritama. United States, Bring it on!