WOWOWOWOW!

Lubasin kord kuus. Saate kord kuus. Viimane aeg nüüd ju! Sorriporri.
November. Sõprade kuu. Nädalavahetus käisime NY-s Eesti Majas laulude õhtul. Jubetsill. Keset New Yorki ilus maja, ajalugu, ja astud uksest sisse, öeldakse viisakalt "Tere".. Olen küll eesti peres, ja peaks sellega harjunud olema. Aga kodu on üks koht ja suuuuuuur NY on teine.. Ülisheff. Ühesõnaga. Laulsime, lobisesime, sai nalja, sai naeru, sai kõike muud. Seiklus. Suur seiklus. Leidsin jube palju uusi vahvaid sõpru- eestlased rokivad!
Koolitunnid nädala sees.
Järgmine nädalavahetus MAGASIN kodus. kaks päeva väga voodist välja ei tulnud. Sai vist piisavalt puhatud.
Järgmine nädalavahetus juba Thanksgiving. Terve neljapäeva kokkasime ja koristasime ja KOKKASIME VEITS veel. Olin toidu-driver. Keegi pidi ju selle toidu vanaema juurde vedama kodust, sest ühes majas kogu küpsetuse jaoks ruumi polnud. Vedasin paar korda. Vahva. Suvine ilm oli. Õhtul pere vanaema juures ja külalised ka, sõber-vanapaar. Mõnus mahe õhtu.
Reedel põrutasin tripile. Lakewoodi pidin ju ka lõpuks ära nägema. Ja seal küpsetati verivorsti. ÖÄKKKK. Ühesõnaga. Kokata sai ( või tegelikult mitte väga, öäkk), pidu sai, vahvat aega sai, sauna sai üle 8 kuu!!!!!!!!!! Parim asi maailmas! Sa ei oska seda ilmselt väärtustada seni, kuni sa sellest ilma oled! :D Ühesõnaga. Reede hommikust pühapäeva hilisõhtuni tripppp.
koolitunnid nädala sees.
Järgmine nädalavahetus esinemine Baltimore Eesti Majas, kooriga. Jõululaat. Neiud, mäletate seda maja, eksju? Mina küll ei mäletanud. Asukoht on kreisi, maja seest tundus võõras. Kõik oli nii väike. Aga kui pikemalt mõtlesin ja süvenesin, siis tuli meelde küll, et mingiks lauluks pidime lavalt ära minema, et ruumi oleks tantsida või miskit sellist, või kaks koori ei mahtunud korraga lavale või... Tegelt ikka vist ei mäleta nii täpselt enam.. :( Aga igatahes. Allkorruse baariruum oli millegi pärast palju rohkem meeles. Puidust sambad ja pikk rida laudasid. :D
Ja esinemine läks kenasti, nagu alati. Ja rahvast oli palju. Ja eestlasi oli palju. Ja muud rahvast oli ka palju. Ja kõike oli palju. Seapraadi sai ka palju. Ja vahva oli!
Ja siis oli Helvi pidu.. :) Polkabaaris oli meie rahvale laud. Lätlased, eestlased. Suuuuuur saal. Laudasid täis. Pikad lauad. Igas vanuses rahvast. Suuuuur tantsupõrand. Tantsiti igasuguseid tantse. Väga eestilik pidu. Nagu oleks olnud siseruumides ja talvistes oludes jaanipäev veidikene.. :D Kahjuks või õnneks oli enamus tantsijaid ilmselt pärit tantsurühmast senior-tantsuklubi-hõbelõng. Ja see rahvas ei olnud eestlased. Eestlased istusid ja lobisesid ja see viimane lõik sai nüüd küll väga segane igatahes. Ja pühapäeva pärastlõunal pidasime Wesi sünnipäeva. Noormees sai 7. Perekond koos, mõnus õhtusöök. Kingituste ralli. Koogiralli. Ja igasugune muu rall ja trall. Vahva.
Koolinädalal said läbi igasugused tunnid. Ujumiseksam sooritatud, GREAT. Fotograafia final portfoolio esitatud, GREAT. kaasõpilased olid rabatud. Eks ma ise ka natukene. Nad imestasid, et sellise väikse pisikesega, nagu minul on, saab selliseid pilte välja võluda. Kohati parem kvaliteet, kui suurte peegelkaamera omanike pildid. Girl, you have talent! Ühesõnaga, õnnestumine. Väga väga rahul. Õpetaja oli ka väga rahul. Suppper :)
Nädalavahetus. Lilly koorikontsert oli laupäeval. Konservatoorimi ettevalmistuskoor. Laulis ühehäälselt. Üks laul kaanon korraks. Surprise! :D Ma olin küll üllatunud. Ja ma ei tea, kas positiivselt. Aga eks lastele kogemus seegi. Või siis siin räägib lihtsalt Eesti kooride kõrge tase ja kogemused, sest on küll võimalik mudilaskoori vanuses laulda ka kahe ja kolmehäälselt :D Aga unustame selle. Vähemalt on neil endal vahva koos käia laulmas. Õhtul käisime Washingtonis National Christmas Treed vaatamas. No vaatamisväärsus tõesti! Igasugune eesti külakuusk on ka kõrgem, kui see. Ehteid oli nii palju küljes, et kuuske ei näinudki. Väga veidra kujuga ja üleüldse... Aga vähemalt, been there, seen that. :D Hommikul magasin ja puhkasin sest öösel jõudsime hilja-vara koju. Rahulik kodune päev. Ja õhtul hakkas seiklus peale. Jõulukontsert mida kaua kaua oodanud olin. Sõitsin rockville, võtsin katrina peale. Kõigepealt ei saanud gps tööle. Siis ei saanud tanklas kaardiga maksta. Siis gps viskas villast. Siis sõitsime suurte, I mean SUUUUURTE kiirteede peal, ja no loomulikult eksisime viis korda ära, võtsime vale tee, sest gps näitas linnulennult kärbsekaka suurust joont keset ekraani ja lisateid ei näidanud ja mullmullmull ja ühesõnaga, oli tunne, et ei jõuagi kontserdile ja ei tea, kudias koju tagasi saaksime. Naersime ja ütlesime paar kõvemat sõna ja sõitsime edasi. Ja imede läbi jõudsime kohale ja isegi õigeks ajaks. Kontserd just algas kui kirikusse jõudsime. Parkla oli täis, saime vist viimase vaba parkmiskoha tee ääres, ja ma ei tea kuhu ülejäänud inimesed oma autod panid, kes seal veel ringi sõitsid lootusetult. Ühesõnaga ajastus oli üpris kena. Leidsime oma kohad üles. Ameerika soe kirik. Väljast oli kirik, seest oli mingi muu hoone. Soe. Vaibad igalpool maas. Suured koridorid. Ja siis see suur peasaal. Lava, tuled, kõlarid, bänd jnejnejne. Kaks korrust, nagu kontserdisaal, rahvast paksult pungil. Ülimalt kift. Lauljate rivi oli muljetavaldav. Käis ka jumalateema läbi, ja seda läbi terve 3tunnise kontserdi, ja laulis rahvas ja lauldi igas stiilis laule, aga see nagu ei olnud meie mõistes kirik. Aga ameerika kirikud ongi teistmoodi. Ühesõnaga püksisäär värises, kui bass põhjas oli (Nagu Katrina ütles :D) SUPPPPPER. Ja öösel kojujõudmine polnudki tegelikult enam nii raske. Tee oli tuttav, sest sõitsime seda tulles ju 5 korda ristipõiki läbi. Ja need olid ikka tõeliselt suured teede ristumised ja sillad ja mahasõidud. Ja betoonblokkiderida iga sõidusuuna vahel ja ... Ohjumal, ma ei taha seda tegelikult nii väga meenutadagi, jube. Mäo on lapsemäng selle kõrval :D
Koolinädal. Ainult viimane fotograafia kirjalik eksamitund, läks hästi, sooritatud, kitarrieksam, sooritatud A+. Õpetaja ütles, et tegi raske eksami, ja ei uskunud, et keegi 100% saab, aga surprise, surprise. Tehtud. Ei pidavat ameerikas vist tavaline oleb, et tüdruk mängib kitarri ja oskab laulda ka ja viisi pidada. Hmm. Not that unusual in estonia, ju? Ühesõnaga, big success kõik need kursused. :) Väga rahul.
Nädalavahetusel Baltimore Eesti Majas esinemine Lilly'ga Eesti Kooli Jõulupuul. Jõuluvana käis. Lapsed laulsid eesti keeles. Kõik käisid laval jõuluvanale midagi esitamas, kes laulis, kes luges luuletust, kes karjus, sest ehmatas ära, et ta ees istub suuur valge habemega koletis..(:D), kes mängis pilli ja kes niisama oli nunnu. Lilly esinemine läks väga hästi. Üks väheseid, keda saali lõppu kuulda oli.. :D Ta hakkas enne laulma, kui ma talle hääle jõudsin anda kitarriga, ja siis lõppkokkuvõtteks tema laulis oma helistikus, mina mängisin oma helistikus, kokku ei kõlanud ja mängisin nii vaikselt, et teda mitte segadusse ajada. What a mess! :D Aga kiita saime. Lilly tegi ise sõnad ikkagi. Minu tõlge lihtsalt, et kuna eesti pidu, siis eesti keeles. Ja ta laulis ilusti kogu laulu selgelt eesti keeles ära. Nii vahva :) Uhke.
Õhtul olime vanaema juures, pastor abikaasaga siin külas, sest keegi peab jumalateenistusi pidama jõulude ajal kirikus. Ja siis tegime väikse eesti õhtu. Lobisesime ja naersime ja lobisesime veel. Alles 1 paiku öösel jõudsin koju. Ja pühapäeva hommikul oli Lilly sünnipäeva, päev ette ära. Külalised olid. Kingitused olid kaa. Kreisi. Ja kuna jõulud olid ümber nurga kohe tulemas ja mina oma kingitustega taaskord viimasel minutil, nagu ka kogu ülejäänud ameerika, siis otsustasin pühapäeva pärastlõunal shoppama minna (LOE: rumal ideee, Tjorven!). Kõigepealt, valisin kõige lähema kõige suurema ostukeskuse, siis otsisin parkimiskohta tund aega, jätame märkimata kui mitu korda mingi tottaalne tropp minu koha ära võttis, lihtsalt julmalt sõideti. Avarii olukordasid oli iga minut. Agressiivne oleks vist õige sõna nende driverite kohta seal parklas. Ja lõpuks, kui olin alla andmas, avanes üks koht ja napsasin selle endale. Finally. Ja siis jalutasin 4 tundi ringi, rahulikult ja pea tühi, ja inimeste vool lihtslat ei saanud otsa. Tore-tore. Ühesõnaga, sain Lillyle sünnipäeva kingituse ja mitte-ühtegi jõulukingitust 4 tunniga. Võinoh, valetan, endale ostsin ilusa pluusi numpsiku kaelakeega, selle aasta jõulukingituseks. Kuldne nunnu.
Esmaspäev. Kinkisin Lillyle selena gomezi plaadi aj taylor swifti karaoke plaadi. Ja arvake nüüd ära, mida me hommikust õhtuni kodus kuulame! Proovi üks kord veel arvata! Õhtul vanaema ja teised külalised käisid kooki söömas. Väga muhe õhtu.
Ja kool sai ka otsa. Kõik päevad vabad, kodune olin. Viimasel ajal oli palju mõttetööd vaja teha. Sest vaja ära otsustada, kas pikenda oma aastat, kus pikendan ja kellega. Ja ei teadnud, mida otsustada. Ja see mõtlemine võtab tegelikult igasuguse kõige muu tuju ära ja väsitab nii ära, et kordamööda päeviti magasin ja mõtlesin ja kirjutasin. Aga väga selgusele tegelikult ei jõudnudki. Ühesõnaga. Jumal tänatud, et see aeg nüüd möödas on. Jõudis kätte talv. Ja täpselt talve esimesel päeval, läks meie ilm suviseks. Väljas käisin ilma jopeta-jakita, õhukese kampsuniga. Tuul oli veits jahe, aga muidu, suvine...
Siis nuputasin välja ka jõulukingitused. Ja jõudiski kätte jõululaupäev. 24s. Hommik. Päikseline. Roheline muru. Helesinine taevas. Kraadiklaasile pilku igaksjuhuks ei visanud. (tegelt viskasin küll, nii 55 kraadi Fahrenheiti, aga üritasin kohe selle numbri peast välja saada, et jõulumeeleolule ruumi oleks, aga no... Sorri). Sõime pannkooki maasikamoosi ja külma piimaga. Ja vaatasin aknast välja päikselisele päevale. Ja mõtlesin, ohsapoiss, millliseid jõulud! Suvi on ju käes! Jälle. Alles. Pärastlõunast sõitsin ringi pastoriga ja ta abikaasaga, ühest eesti kirikust teise. Traffic oli paha, aga õnneks ummikuid ei olnud, vägaviimaseminutishoppajad liikusid kõik siiski kodupoole ja aeglane oli ikkagi kohati. Läbi Baltimore linna, õhtul hämaras, kuna jalgpallimäng oli, siis oli ümbesõit, autosid nii palju ja jumala eest keegi sind vahele ei lase, avariioht mitmeski kohas, ja lõpuks jõudsime kirikusse 15minutit varem. Perfect ajastus. Kõik oli välja arvestatud.. :) Ilusad jumalateenistused. Palju eestlasi sai näha. Palju sõpru sai näha. Ja palju vanu senior-sõpru,kellele mind taaskord tutvustati. Ehk siis tutvustatakse mind iga kord kõigile, kui me kuskil väljas käime. Ja siis ohüllatust, kui ma juba neile olei 5 korda "meeldiv tutvuda" öelnud... Kõigile on see alati üpris naljakas. Ja siis, jõuluõhtu. Kodus. kõik koos. paar peresõpra ka. ja pastor naisega. Ja suur lauatäis inimesi. Kuusel tuled põlevad. laual küünal. tuled hämaraks keeratud. toas soe ja hubane. Mmmmmmmmmmm. Jõuluõhtusöök. MMMMMMMMMMMM. terve puu alune kingitusi täis. Kui kell lõpuks hakkas 11 ligi saama ja me oma toiduga ühelepoole jõudsime, siis tuli sukeldumine. Kõik sukeldusid oma kinkide järgi, et sõpradele laiali jagada. Vahva. Nii ilus õhtu. Koju jõudsime alles peale keskööd. Lapsed magama. Ma kolisin üles diivani peale kamina ette magama, et ei taha hommikul maha magada seda, kuidas lapsed voodist hüppavad ja kuuse alla tormavad. Ja siis käis jõuluvana. Väga kreisi jõuluvana. Piltide pealt näete kui kreisi. Ja lõpuks, enne 2, sain pikali. Kaminas tuli põles, õues lund EI sadanud, maa valge, aknal tuled põlevad ja akna taga põõsastel ka. Jõulud on käes ja tunne oli õige! Nii hea. Ja hommik. Oligi nii, kuidas ette kujutasin. Isa oli enne kõiki üleval. Poiss hüppas voodist pool 8, õhinal ja kisades, jõuluvanaaaa, ohmygooooosh, ärgake. Vaikselt ilmus tips. Siis aegamööda ka ema. Võtsime aega, tegime pilti ja siis rahulikult sukelduti taaskord kingitustehunnikusse. Hulllllll värk. Nagu filmis. Nagu filmis :). Kaks tundi harutasime kinke lahti ja imetlesime jõuluvana heade valikute tegemise oskust. Siis sättisin riide, ja läksime vanaemaga ja OveLiinaga Washingtoni katedraali jumalateenistust vaatama-kuulama. Maailma vist suuruselt 6 katedraal. Wow. wow wow. wow wowowowow. Vaadake ise piltide pealt. (kui nad millalgi üles jõuan laadida kõik aegamööda). Wow. Ütlen ühe korra igaksjuhuks veel. WOW. Rahvast katedraal täis. Hiigelsuur. Hiigelkõrge. Hiilgav. Wow. Istusime ja kuulasime ja laulsime ja armulaud. Ja tegime väikse tuuri katedraalis. Käisime üleval tornis ära, vaatasime linna ja imestasime veel ja veel. Ja siis käisime all keldsir katakombides ära. Suppervägev. Võimas. Jooksime seal ühe eesti perega kokku, kes eelmine päev DC kirikus käisid ka jumalateenistusel. Vahva ajastus. Katedraali all on suur mitmetasemeline parkla, ühed kaotasid oma auto sinna ära, kui me oma auto juurde sättisime. Kreisi. Sealt eksisime ja sõitsime vanadekodusse. Üks vanapaar, eestlased. Ilus pärastlõuna oli. Sealt eksisime veelkord paar korda ära ja lõpuks jõudsime onukoju. Kõik sugulased, eestlased koos. Ülivahva. Maja rahvast täis, kõik omavahel sugulased ja eestlased. Eesti, Eesti, Ela Sa! Ühesõnaga, jälle sai mõnusalt süüa ja juttu ajada ja naerda. Naerda sai tõesti lõputult. Nii naljakas seltskond kõik see kamp.
Ja jälle jõudsime alles mingi kesköö kanti koju. Ja siis hakkas minu puhkus, või vähemalt osa sellest. Magasin kodus, soojas toas. Sest nüüd avastasime, et mu toas peaks olema ka radiaator, aga seda ei olnud seal varem.. :D Nüüd on tuba soe ja hubane, ja ei tahagi sealt välja minna kuskile. Tegelt käisin väljas küll, käisime lennujaamas ja viisime OveLiina lennuki peale ära. Vahvad inimesed :) Ja siis tegime vanaema juures väikse after-jõuluõhtusöögi ja vaatasime Pähklipureja ameerikaversiooni balletti telekast. Nii ilus. Niiiiiiiiiilus :). Ja kell 9 juba surmväsinud ja kolisin koju oma sooja tuppa teki alla. Nii mõnus. Nii mõnus. Nii mõnusad jõulud olid!
Kolmapäeval töötasin pikalt. Ja õhtul kolisin Monika juurde oma puhkust puhkama. Nüüd siin. Kolm pisikest magavad praegu. Eile pidin juba ära tegema, aga väsimus lõi jalaga takka ja jõin arvuti süles magama.. Ja õhtul käisime DC's jalutamas. Jalutasime ümber Jeffersoni Memoriali. ja tegime miljon pilti ilusast linnast tuledes. Ja jõudsime alles 1 paiku öösel rongiga koju tagasi, aganoh, hilja läksime ka, alles kella 7 paiku õhtul. Ühesõnaga, vahva oli. Ja siis vaatasin filmi, sest uni läks ära. Saime trauma- Roti-trauma. DC protestijatest kõndisime mööda ja järsku, ühe prügikasti ja selle kõrval olevate hunnikute alt jooksis välja maeitea, miljon suuuuurt rotti. Mõlemad kiljatasime.. :D Haha. Politseinikud tänavanurgal ka muigasid autos, et mida asja need tibid seal kisavad. Need ju kõigest ROTID. pikkade sabadega suured suured öäkk. ÖÄÄÄÄKKKKK. :D
Ühesõnaga. Kuna jäime aastavahetuse plaanidega hiljaks, siis homne NY minek jääb ära, jääme hoopis washingtoni, lähme ilmselt kuskile pidusse, või teeme ise peo keset tänavat. Ja kui rakette ka ei lasta, siis... Siis ma ei tea. Teeme ise rakette. Ühesõnaga. Niisiis. Lubadus täidetud mõningate mööndustega. Kirjutasin seda just täpselt tund aega. Kena. Pilte täna ei jõua, laen need millalgi tulevikus tuleva nädalal loodetavasti peale aastavahetust ja värke, et ei jääks juba uusi võlgu.
PS. Pikendan pool aastat, aga ei tea täpselt, millal koju tulen. Kõik selgub alles. Täpsustamisel :)
PPS. sain kaardid kätte, kes posti panid. Aitähhhh, armsad!
PPPS. Uueks aastaks lubadused välja mõeldud? Mul ei ole, ja pole mõtetki.. :D Pssshh.. :D
PPPPS. Elu on endiselt lill!
United States, Bring it on!

Bring it on! :)

Nohjah, igapäevasest blogitamisest sai kord nädalas ja nüüd kord kuus, aga nii need asjad vist käivadki. Ebaeestimaine, algul ei saa pidama, siis ei saa vedama.
Igatahes, selja taga järjekordne kuu. Nii kui puhkus läbi sai, sai ka suviselt soe ilm läbi, asenduseks tuli vihma, uputusi, külma ja LUND, teate jah! Meie siin soojemal maal saime enne lund kui Eesti. Masendav. :D
Aga kõigest järgemööda. Kool läheb tavaliselt. Nädalavahetused on trippide nime all olnud. DC ja NY, korra käisime ära ka Skyline Drive'il. Suppervägev. Postitan kohe pildid ka üles, vaadake ja imestage ja siis korrutage see imestus sajaga, või veel parem, lõpmatusega, ja saate tunde, mis seal kohapeal ise oli olla. Mis tuletas ka meelde, et olen olnud laisk piltide ülesriputaja. Andeksi?
DC oli vägev, nagu alati. Suuremad vaatamisväärsused tuuribussiga läbi käidud nüüd, ja linn läbi jalutatud. NY sadas lund, Empire State Buildingu tipp oli inimtühi, õues tormas suuuur tuul ja lumi, nähtavus zero, pilvedes olime, seega vaade linnale oli ilmatuma vägev- kõike sai ise ette kujutada. Maapinnal oli jõulutunne, akna taga sajab külma lund ja vihma, tuul tormab ja tahab kõigi õhukeste jakkidega inimeste põue pugeda ja näpistada nina peast, kohvikus oli natukene soojem, mõnusad vaiksed laulud, ja hot chocolate- mm. Tunne kui filmis. Central Park oli lumes ja murdunud oksi täis, teedel olid lumelörtsivaalud, tuuribussi aknad olid udused, vihma tuli ojana alla trepist teiselt korruselt, tuurigiid oli vist purjus, või siis lihtsalt tüüpiline New York'lane. Kuid midagi oli selles päevas teistmoodi. Kui tavaliselt jalutan linnas ringi, näen, kuidas inimesed tormavad kuskile ja tegelikult kuskile jõudmata, aga see päev... Inimesed olid rahulikud. Inimesed olid normaalsed. Linn ei jooksnud ringi. Hoolimata külmast ja vihmast ja märgadest jalgadest ja kinnastest, meeleolu oli teistmoodi, kui tavaliselt. Mis ainult kinnitab seda, et ma pean jõulude ajal sinna uuesti minema ja lihtsalt päeva võtta, et ringi jalutada ja nautida seda, mida muidu ekraanilt näha saanud. Christmas is coming to town.
Skyline Drive- mida muud ette kujutada, kui paned hunniku Munamägesid üksteise otsa ja kõrvale ja veelkord otsa. Lehed värvilised, küll mitte enam hooaja tipp, kuid siiski värvides. Päike. Pilved. Gaash, kõlab väga lapsikult ja lihtsalt, aga see oli imeline. Tundsin ennast reaalselt kui väike kükitav mannatera nende suurte võimsuste kõrval.
Halloween. Reedel käisime neighbourhood halloweeni peol. Lapsed tõin koolist koju ja sättisime kohe kostüümid selga, kes oli spiderina, kes oli hauakaevaja, kes oli piraat. (loe: see oleksin siis mina). Ühe pere hoovis oli söögilaud ja suur ekraan seinal, teise pere hoovis oli palju erinevaid putkasid, kus sai erinevaid mänge mängida ja kräpp-snäkke kokku korjata oma korvidesse, ja niisama magusat sisse pugida, laste paradiis, mängud-kommid-vanemate luba :D Väikse paraadiga läksime ühest hoovist teise, politsei pani tänava kinni, ja tuletõrjeauto oli paraadi eesotsas, vahva :) Aga õues oli jääkülm, ja hoolimata kahest pikavarrukata pluusist kostüümi all, oli ikkagi jääkülm ja selle otsa NY jääkülmetamine, ja ilusti palavik käes :)
Õige halloweeni päev, taaskord kostüümidraama ja meigidraama ja juustedraama, tüüpilised tüdrukud :D Ja ps, vihkan kunstripsmeid.. Ei kujuta ette, kuidas nendega igapäevaselt ellu jääksin. Ei jääkski. Igatahes. Vaatasin aknast välja tänavale, lapsed JOOKSID majast majja, koputasid, trick or treat, komm kotti, happy halloween ja jooks järgmisse majja. Ja nii tänav tänava järgi. Ei mingit laulu, mängu, küsimusi, nagu meil on. Kuidagi vale tundus see asi. Ja jooksid ringi mingid koomiksitegelased ja multikakangelased ja tondid ja kummitused. Päris veider. Ja lund ka pole. Imelik oli :) käisime jalutasime ka perega ringi, lapsed jooksid majast majja, me käisime mööda teed ja tore jutuõhtu oli :) Mõnus. Ja seekord 3 särki all, parukas pikkade blondide kiharatega, ja soe oli, ei pidandu jopet pealegi panema seekord. Tore oli see ikka kaasas vedada. Ja noh, mis te arvate? Jõudsin koju, headööd, oma tuppa, ja siis leian üllatuse - öökapi peal telefoni all on suur must ämblik, kapi peal ämblik, padja all ämblik, kummist küll, kuid ämblik. Ei ehmatanud, sest teadsin midagi sellist, ja pigem oli huvitav kõik asjad läbi soputada ja otsida veel neid tegelasi ja siis nad üles tuua ja põrandale maha laotada, et kedagi järgmist sellega üllatada. Tore. Ja tualettruumikoletis käis ka külas, naerma ajas.. :D Tore. lähed kodust ja selle aja jooksul tehakse üks-null sulle.. :)
Noh, mis seal ikka. Teisipäeva õhtul käisin kooriproovis, ja siis käisid jälle majakummitused külas, ja peitsid ämblikud jälle ära, kitarrikeelte vahele ja arvutiklapi vahele ja puhtapesuhunniku sisse ja sussi sisse. Nagu päkapikud. Tore, vahva naljakas, ja isegi mõjub, sest eestiajal oleksin selle peale karjuma hakanud ja keeldunud seal toas enam magamast, aga nüüd ajab see naerma, ja ma isegi ei hüpanud ega ehmatanud nende peale. Nii et olen arenenud, Natukene.
Aga mis seal ikka, tegelikult pole enam see, kes olin tulles, nii mitmes mõttes, kõik minu sees on muutunud ja mu peas on muutunud ja südames on muutunud. Sa näed maailma hoopis teises valguses ja teise nurga alt ja paned ennast hoopis teistmoodi mõtlema ja tundma. See on nii tore! Avastada iseennast! Miks ma virisen, sõpru pole böö böö böö? Miks mul neid vaja, kui mul oled sina ja mina! Näen maailma, õpin iseennast tundma, õpin uusi asju. Pole vaja mingeid lõputuid pidusid või väljaskäimisi. Thats the time for yourself! Võtsin aja maha, ja nüüd lõpuks võtsingi aja maha, aeg iseendale, aeg avastada, aeg uurida, aeg küsida, aeg mõelda. :) Ja hea on!
Võtke ka vahel aeg maha!
PS. aadress on sama aga enam ei oota kirju. Miks? Need ja see, keda ja mida vajan, on mul olemas. Ega need kirjad midagi ju ei muudaks. :)
PPS. Kui sa midagi väga tahad, lase sel minna, kui see tuleb tagasi su juurde, on see sinu. Kui ei tule, pole see kunagi sinu olnudki.
PPPS. olge õnnelikud selle üle mis teil on, mitte õnnetud selle üle, mida teil ei ole!
United States, Bring it on!

Sügis on brrrh!

Heips!
Kauaoodatud puhkus saigi läbi. Kahjuks.
Igatahes, ... Igatahes,... Igatahes...
Noh. uudiseid. Mis nähtud? Niagaara juga on vägev vaatepilt! Tõesõna. Kohin. Öine värvide mäng. New York, nagu ikka, tavaline. Lärmakas, palju rahvast, must. Nothing new. Atlantic City, kolgas :) Käisime seal lähedal ühes rannalinnas ka, mulle meenutas kodus ja võõrsil linna.. Ja käisime rannas. rahvas päevitas ja mõned ujusid ja poisid läksid surfima. Põhilinnas, Mängupõrgud mängupõrguteks, aga kui kasiinodest sammu kõrvale astud, on ikka päris päris jube. Hotelli on raske leida, jätke meelde. Asjadel peab silma peal hoidma, koguaeg. Aga vahva, meil hommikul läks alarm tööle, tuletõrjealarm. Alguses ignoreerisime, noh ikka juhtub. Ja koristaja koridoris ka ütles et kõik on bueno. Ja siis, a kuulge, need tuletõrjeautod tulevad sireenidega meie poole ju kiiresti. MIS VÄRK ON?:D kerisid oma voolikud seal juba lahti ja redel võeti välja ja rahvas jooksis majja. Me istume rõdul 2.korrusel, hmm, peaks välja minema? :D Siis läks ärevamaks, ja pakkisime käps viimased asjad kokku ja minekut. Ja tuli välja et süsteemi error ja 3 masinat ja 2 politseiautot kimasid ilma põhjuseta kohale. Äktsioon.
Noh, igatahes, vahva puhkus oli. Magada väga ei saanud, tõelist Ameerikat sai näha küllaga, ja mõtteid sai ka mõelda piisavalt. Igasuguseid inimesi sattus meile teele. No ma mõtlen, ikka, igasuguseid, IGASUGUSEID! :) Seiklus kõik need 6 päeva. Seiklus!!! :) That's what I needed!
Mis veel? eesti šoksi on nüüd hunnikuga. meil siin tormab täna. sügis on käes. lehed langevad, maa on kollane.
hmm. koduigatsus on natukene. sõprade igatsus on natukene. Eesti igatsus on natukene.
Väga uudiseid muid ei olegi. Puhkus oli tore. Koolis läheb hästi. Peres on okei.
Aaa, ja kinos käisin. Uus sõber. :) Halleluujah!
Kuidas teil läheb? sügis käes. külm?
United States, Bring it on!

preili pool aastat ja natukene peale

Võimas, et ei ole jõudnud midagi kirja panna. Toretore.
Igatahes.
Mis ma ikka öelda oskan. Tore.
Töönädal tavaline, lapsed koolis, ma tööl, teen oma asju vabal ajal ja üritan joone peale kõigega saada, et nimekirjad, mis ammu valmis tehtud ja "To do list" saaks lõpuks valmis, siis seda nüüd ajan tasakesi korda. Nädalavahetused kaks viimast käisin DC-s, ja Monikal külas. Nalja sai ja juttu sai ja kaua sai üleval olla ja kaua sai magada ja kõike muud sai ka. Vahva oli!
DC on supper. Ma ei tea, miks ta mulle natukene Tallinnat meenutab. Palju ilusam kui NY. Kodune tunne tuleb. Võib-olla sellepärast väga meeldibki. :) Kodune.
Käisime raamatufestivalil, tegime washingoni monumendi ees hundirattaid, tegime Lincoln Memorialil vägevaid õhtupilte, käisine linnas jalutamas, vaatasime loomaaias ringi, sõitsime rongiga ja kommenteerisime inimesi. Vahel on tore end teiste inimeste kingadesse mõelda ja kujutada ette, kuhu need kingad sind siis viiksid. Kelle juurde, mille juurde, kuhu kaugele, mis ees ootaks. Väga vahva. Ja kirju seltskond oli.
Vabadus kaks päeva.
Jutud, pikad jutud, kaks päeva.
Keegi viitsis artikli lehes läbi ka lugeda ? :)
Koolis on tore. Digitaalis teeme vägevaid pilte ja vägevaid katsetusi ja üleüldse vägev vägev. Täna hakkasime photoshopppppi õppima ja pilte tuunima. Lahens. Ujumast leidsin endale sõbra, olin sponnnnnntaanne ja kutsusin sõbra lõunale, ja loomulikult on igasugused toredad sõbrad, kellega võiks hang around'ida, abielus, no loomulikult :) Aga vahva inimene ikkagi. Air Force 6a, floridast pärit. Hahaha. :) Kitarr edeneb ka juba tasapisi, numps.
Järgmine nädal algab puhkus, aeg lendab. Ja juba pool aastat seljataga, teine pool veel ees.
Puhkus, puhkus.
Noh, ega väga midagi rohkem ei olegi. Kõik on pea peale pööratud. Igas mõttes. Olevik, tulevik, kauge tulevik. Kõik on segi. :) Võtaks küll päev korraga, kui oskaks.
Märtsis näeme siis, sõbrad, kui keegi veel ootab! :)
United States, Bring it on!

Aeg lendab

Pühapäevaõhtu, õige aeg viimased ajad kokku võtta, ja homme uuelt lehelt jälle hakata.
Mis on siin siis põnevat toimunud? Noh, kui välja arvata, et maavärin oli ja orkaan oli ja nüüd oli üleujutus...
Noh, ülikool hakkas, ostsin omale kitarri ja see nüüd jõudis kolmapäeval kohale. Eelmine nädalavahetus käisime matkamas, kanuumatkamas ja rattamatkamas ja telgimatkamas. Mägedes, naaberosariigis. Kõrgust kardan, aga see vaatepilt seal oli ikka ülimalt vägev! Tee kõrvalt läks kuristik alla pm. Metsapuine kuristik. Võimas oleks õige sõna. Oeh. Kanuutasime ja püüdsime kala ja tegime lõket ja ajasime niisama tarka juttu. Rattamatkal käisime ka. Ja teate, nemad kartsid et terroriseerivad mind, et pean telgis magama ja metsas müttama, aga hoopis vastupidi, ma nautisin seda esimesest hetkest viimaseni. Hommikul ärkasin üles, naeratus näol, sest teadsin, et teie, sõbrad, olete minuga seal. Metsavennad, ei tundnud ennast üksi. Ja see tunne oli imeline! Tahtsin, et oleksite olnud seal tegelikult ka koos minuga, mitte ainult südames ja mõtetes. Aga sellegipoolest oli super. Kõik oli super. Ja tavaliselt kui kuskilt koju tagasi sõidan, on natukene kurbus hinges, aga siis naeratasin ja särasin ja sain powerit täiega. :) Supper energiasaamise reis oli. Ja ilmateade andis teada, et tuleb vihmane nädalavhaetus ja kuna mul siin midgai vihmakindlat polnud, ostsin laigulise varustuse, jope ja püksid. Uhke värk ikk! Supperrahul selle ostuga. Ja lõppudelõpuks, ei olnud tilkagi vihma. Ja pühapäevaõhtul, kui asjad kokku pakkisime ja ma autosse istusin, hakkas sadama. Ja peresõbrad, kes ööseks sinna jäid, saatsid hommikul sõnumi ja ütlesid, et öö läbi sadas padukat. Päris tore. Kõik ütlesid kanuumatkal aitähh, et ma oma vihmavarustuse ostuga vihma eemale hoidsin :).
Ja sadas terve nädal otsa vihma. Terve nädal otsa sain uut jopet kasutada. Ja haigeks jäin kaa. Nädal otsa olin nohus ja paar päeva palavikus ja päris väsinud.. Kolmapäeval, vägev torm. Kõigepealt, otsisin ülikooli campuses pool tundi parkimiskohta, leidsin ühe, kõige kaugemas campuse otsas. Jooksin siis teise otsa ujulasse, jäin 5 min tundi hiljaks, sain ühe pikkuse ujuda ja kaks sõna õpetaja juttu kuulata, ja siis aeti veest välja ja pandi bassein kinni 45ks min sest õues lõi välku, ja siis suletakse kõik misiganes vanuses maa sees olevad basseinid vms.. Ühesõnaga, mõttetu tulek. Rahulikult riidesse ja hakkasin parklasse jalutama läbi campuse tagasi, natukene välgutas ja kui jõudsin peahoonesse, et sealt otseteega läbi minna mitte tiirutada õues et autoni jõuda, ja just uksest välja astusin, hakkas TÄIEGA müristama ja välgutama, täiega hüppasin ja ehmatasin ja keerasin otsa tagasi, ja otsustasin et kui taevas peaks kaela kukkuma, siis vähemalt olen kuskil katuse all. Mõned jooksid parklasse, mõned mitte. Aga ohtlik oli, ja sadas padukat. Ja võtsin väikse lõuna koolikohvikus, ja leidsin tühja laua, nautisin oma puuviljasalatit ja üks must poiss tuli liitus lõunasöögile. Belgiast, õpib international business, jaanuaris hakkas inglisekeelt õppima, muidu prantsusekeelne, ostsis auto, kui isa käis külas, sest ameerikas ei saa muudmoodi liikuda kui autot ei ole ja ujuda ta ei oska. ( Jubepalju infot küll 25min jutu jooksul saadud inimese kohta :D ). Ja siis võtsin oma julguse kokku ja hakkasin auto poole jalutama. Hoidsin kõrvu kinni, et mitte enam ehmatada, ja välgunooled lendasid jälle ümberringi ja oeh... Väga pikk 300m oli. Väga pikk. Ja kojusõidul oli üks suur maantee vee all, kõik võtsid hoo maha ja sõitsid rahulikult lombist läbi, ja üks osa teest oli täiesti kinni, kui koju juurde jõudsin, politsei igalpool ees et liiklus hoida eemale veelompidest... Kreisi. Meie vanalinn oli vee all, sest jõed ja järved ajasid üle, naabritel oli vesi keldris, meil läks hästi. Puud kukkusid ümber, üleujutused, elekter läinud ka kuskilkandis.. Nii et vihmasadu tegi rohkem kahju, kui orkaan, Nice.
Nädal läks vihmaselt ja nohuselt.
Neljapäeval käisin esinemas. Eesti kooriga käisime välisministeeriumis esinemas baltimaade 20. iseseisvumisaasta puhul. Tore oli. Nägin eestlasi, ja muidu baltimaalasi, kõik tegid pilti, oi, nii nunnud riided, :) Neiu muhumaalt oli vahva olla :) Telekas olin kaa, kes AK-st nägi?? :) Superstaar, nagu siin nüüd öeldi selle kohta. Võite etv arhiivist vaadata ja proovige, kas leiate üles ;)
Igatahes, washington oli politseiautosid täis ja vilkuvaid tulesid, nad vist olid just enne teada saanud mingist ohust et keegi hakkab 11ndal mingit terrorit korraldama, ja kõik olid tänavatele toodud vist. Igatahes mitu blokki oli vilkureid täis, ja paljudel tänavaristidel oli politseiauto kohal jne. Kreisi.
Reede õhtul käisime perega restoranis ja pärast käisime shoppamas, naljakas õhtu oli, ostsin endale mitu uut filmi, ja loomulikult kojujõudes hakkasin neid kohe otsast vaatama, siis lugesin igasuguseid uudiseid, löödi jalust ja istusin poole 5ni üleval, üritasin maailmaasju endale selgeks teha,aga ei õnnestunud. Aga see selleks. Lihtsalt tõestati taaskord, et never trust anybody. See teeb kurvaks, aga nii ta juba kord on. Muidu saad kõrvetada.
Laupäeval käisime isaga lõikasime vanaemal ploomipuu katki ja viisime prügimäele ära, selle mis orkaani aeg ümber kukkus. Koristasime ja riisusime ja lobisesime niisama, arutasime maailmaasju, ja oligi pool päeva läbi. Kolisin paariks tunniks oma tuppa, oma mõtteid mõtlema, ja siis läksime perega skautide laagrisse õhtuks. Skaudipoisid olid telkimas, kuna wes on alles uus seal, siis ta ööseks ei jäänud, käisime niisama tutvumas ja vaatamas, mis seis on. Tore õhtu. Metsaliste seas :) Lõket tegime ja usa lipu saatsime pensionile, selline ritiuaal siin lippude jaoks, riba riba järel lõigati katki ja pandi lõkkesse, ja seletati mida iga riba tähendas, ja lõpuks sinine ruut ka. Uhke oli. Ja siis niisama lapsed jooksid ringi nagu pöörased ja lõket tehti ja vahukomme küpsetati ja lobiseti, mõnus :)
Õhtul vaatasin järgmised filmid läbi, viisin ennast tänasesse meeleollu ja vaatasin 9/11 kaks filmi ära. Kartsin, et pisararohked tulevad need, aga üllatavalt mitte. See oma tuppa kolimine mõjub halvasti, istun seal ja naudin üksindust ja istun liiga palju arvutis ja veedan aega lihtsalt liiga mõttttetult. Masendav. Peaks diivanile tagasi kolima, magasin palju paremini, tundsin palju paremini ja mitte nii üksikult. Masendav :)
Hommikul võtsin aega jälle iseendale ja magasin ennast eilsest magamatusest välja. Ja siis istusin päev otsa arvutis ja vaatasin telekast 9/11 erinevaid saateid ja otseülekandeid ja intervjuusid jne. Väga õnnetu päev täna kõigil, emotsiooniderikas. Mälestusterohke. Kes meenutab mida. Aga kõik raske ainult kasvatab ja annab kogemusi.
Aga nüüd täitsin oma lubaduse, laadisin üles HUNNNNIKU pilte, augusti algusest saati, igasuguseid reisid tripid ja niisama igapäevaelu. Ja kirjutasin pikalt oma tegevustest kaa. Nii et tubli tüdruk.
Täna panen ühe raamatupeatüki lõplikult lukku, ja homme alustan naeratusega uut ja üritan rõõmustada jälle :) Masendav nädalalõpp seljataga ja aeg üle saada, Tjorven, aeg edasi liikuda. Nagu kõik seda teevad, pean ka mina. Ahh, misiganes.
Igatahes, aitähh, kõigile kes olemas on, reaalselt. Aitähh :)
Ja siinkohal saadan tervitused Mailikale, kes aega võttis ja mulle kirja kirjutas :) You made my day, sweetie!
United States, Bring it on!

Mis siin pikka juttu ikka teha.. :)

kiire postitus. tuduaeg peal. aga kuna lubasin..
mis toimunud? kool lükkus elektri-ära-oleku-pärast-KAKS-PÄEVA-EDASI!!! Kõik juba valmis ja siis kaks päeva jäi ära... minu ülikool hakkas. ujumine, fotograafia, kitarr. Ostsin endale kitarri, täna jõudis kohale, käisime nädalavahetusel metsas kanuutamas ja telkimas ja rattamatkal ja kalal, ülim riläääks. Vihmariided ostsin kaa, laigulised, ja hoidsin vihma eemale metsast nädalavahetusel, Ja nüüd läheb vihmariideid vaja, sest MEIL SIIN UPUTAB ROHKEM KUI ORKAANI AJAL. Ja välgutas ja müristas ja kõik maa mürises. Jõhker torm täna. Teed üleujutatud, linn vee all, majades vesi sees. Meil kõik okei.
Mis veel? Homme räägin pikemalt, või siis ülehomme tegelt. Homme lähme eesti kooriga state departmenti esinema, baltimaade ühiskooriga. Vahva ettevõtmine. Neiu rahvariietes, kodune tunne :) Nagu viimased kaks kuud olnud. Ja muide, kellelgi saab varsti pool aastat usas,. aeg lendab.
varsti näeme. endiselt ootan.
United States, Bring it on!

Orkaano, orkaano, orkaaaano!

Nädal on läinud pingete küüsis. maavärinad, orkaanihirm ja -ootus. Kreisi ikka. Ei tea, mida oodata. Meil vist nii hulluks ei lähe, aga kui ma endiselt long islandil elaks... Ujuksin vist eestisse siis. Või siis tuul lennutaks minema lihtsalt. masendavalt jube. Sõbrad, olge ettevaatlikud seal!
Ühesõnaga. Töine ja kreisi nädal, kreisi kreisi jooksnud ühest kkohast teise.. Apteegis käisin, ja postimajas käisin ja igalpool mujal käisin ka. Ja nüüd tulin just Selena kontserdilt, mis oli ÜLIVÄGEV. Hommikul 6st äratus ja 7st start, kimasin üksinda sinna county fair'ile, kus kontsert õhtul toimuma saab, ja seal pidime piletid käepaelade vastu vahetama hommikulllll. Olin 15min enne kohal, ja ega siis midagi paremat loota polegi kui mitmesajameetrine järjekord. Pole hullu. Kõigest poolteisttundi seismist palavas päikse käes pikkade riietega, sest meil oli hommikul pilvine ja udune. jess. teised võtsid päikest, ma tegin grillpidu.
Igatahes, kreisi päev vahepeal, kreisi kreisi, ja sõitsime siiasinna, ja saime emaga kokku. Tips ei teadnud ikka veel kuhu ta läheb, me rääkisime talle et lähme toidupoodi, et homseks vaja toitu varuda ja ema ootab, et seal eriline päev, ta arvas et saab küpsist ja teed poes juua, nagu vahel seal kombeks on. Ja seda nägu ei saa kirjeldada, mis tal tekkis, kui kuulis kuhu me suundume. Ja need pikad järjekorrad ja inimmass ja inimmeri, järjekorrad trügimised, jooksmine, huhhhhhhh. Ja soojendajad laval ja siis, selena. Supper. Show!!!!!!! Showwwwwowww. Pliksid meil õlgadel, kolm suurt ja kolm väikest, igaüks sai endale hobuse, ja nii kui selena lavale tuli, nägid seal inimmeres kuidas kohe kolmandik inimestest kasvas poolemeetri jagu pikemaks. Tore vaatepilt. Kahju et kaamerat nii käps välja ei jõudnud otsida. tantsisime ja laulsime ja hüppasime ja vehkisime ja sulasime ja ootasime vihmapilve, aga täpselt meie kohale jäi auk, ja no kaugemale enam pilvekene ei liikunud, masendav. Nii palav oli. Supppperkontsert!! :) Nii vahva! Surmväsinud praegu. Nüüd tuled koju, ja loed netist, et sõbrad hakkavadki evakueeruma. Vastik!! Vastik!! On seda jama nüüd siis vaja? Meil toidumoon olemas ja patakaid ka vist, aga no pole ju vaja... Kodus istuda ja koerailma mitte-nautida...
Aga tuleb mis tuleb. Vihma olen näinud, tuult olen näinud, palju vett olen näinud, mittemidagi uut. Loodetavasti. Ja kui paar päeva endast märku ei anna, eks siis kadus elekter ära natukeseks ajaks... Pöidlad pihku, varbad ka kui võimalik. Kõik tuleb kasuks hetkel. Põrgu.
Teate, mis muuseas avastasin? Et keep smiling on vist tõesti siin külge hakanud. Enam ei saa naeratust suult. Isegi surmväsinud, kõik kohad valutavad ja süda muretseb sõprade pärast, ja vaatan autoaknast välja, aken alla keritud, ja vuhiseme mööda neljarealist kiirteed, mis on paksult autosid täis, ja naeratan. Elu on ilus! :)
Ühesõnaga, loodane parimat, südamest, päris mures tegelikult.
Ja ongi suvi otsas. Esmaspäevast kooli. Nemad, mina, kõik.. Kurb ja samas ootusärevil. Äkki leiab sõprugi ;)
Kuidas teil läheb muidu? Mõni tornaado äkki vastukaaluks pakkuda?
United States, bring it on!

Kes aias, kes aias, maavärin on aias!

EI noh ega mingeid muud uudiseid ei olegi, kui et MEIL OLI TÄNA MAAAAAAAVÄRIN! :D Ja kohalike sõnul suurim, mis nemad iial tundnud on.
Aga enne tänast, tavaline nädal, koolitööd, õueskäigud, playdated, hommikused varavara ülesärkamised, trennid, nagu ikka. laupäeval tähistasime siin ka eesti sünnipäeva. tegime kringli, mis tuli omamoodi mitte-kringli-moodi, vaatasime prožektoriga seina pealt suuuurel ekraanil Vabaduse Laulu, kommenteerisime ja natukene pettusime, ootasime ikka Eesti Asja ka, aga jäime pika ninaga. Aga siiski oli tore 5 tundi. õhtul käisime fäänsis restoranis söömas eesti rahvaga. Väike lapselaps, nagu ma seal neil kõigil olen. huvitav oli siiski.
pühapäeval käisime kinos vanaemaga. Ja nüüd siis esmaspäev. lühidalt, käisin esimese sõbraga väljas jäätist söömas, ja jõudsin isegi elusalt koju tagasi, kuigi terve tee kui sinnapoole sõitsin, siis lemmiksõna oli "põrgusse, põrgusse, kuhu ma ennast nüüd mässinud olen" ja sinna juurde käis lakkamatu naer (keegi kujutab ette? üpris raske, kui ise autos ei viibinud sel hetkel :). Ühesõnaga, tore õhtu oli, marshmellow'st sai mushroom ja selle jäätisepoe seina peal sildil lisaks jookidele, söökidele, jäätisele üks alapealkiri oli "malts" :) Võta siis näpust, mida kõike nad seal ei müü eestlastele.
Ja tänane. Noh mis seal ikka. Hommikul tuli häid uuuuudiseid. õnnesoovid minu poolt! musid on teel!
Ja pärastlõuna, olime kodus, ma keetsin spagette, vesi just hakkas keema minema, isaga olime köögis, ta rääkis telefoniga, uuris mu kitarrivõimalusi, ja järsku hakkas kõik värisema. Kuna meil siin paar maja allapoole tehakse remonti ja ehitatakse ja võetakse puid maha, mõtlesin et äkki mingi suur masin vms liigub tänavatmööda, läksin aknale lähemale, tühjus, kõik väriseb, isa arvas et nõudepesumasin töötab, ja siis jagasime mõlemad välja, et need lambid ja nõud ja kapid ei värise iseenesest, haarasime lapsed kaenlasse ja ukse poole. Ma keerasin veel tagasi, et koer kaasa võtta ja telefon kapi pealt haarata, aga selleks ajaks juba rahunes asi maha. Kui välja jõudsin, tundsin veel väikest lainetust, ja siis hakkasin naerma. Hahahaa. Meil oli just maavärin. Ise ka ei usu. Niiiiiiiiiiii kift! Ülilaheeeeeeee :D Aga ma vist ainuke, kes sellest täiesti vaimustuses on. Mida kõike siin üle ei ela selle aja jooksul. Ja nädalalõpuks lubab veel orkaan Irenet, väga just ei oota teda, aga noh kui tuleb, siis tuleb. Peab enne poest söögivarusid täiendama minema, muidu jääme nälga seal keldris mu voodi all :D.
Seda tundis kogu idarannik, majad värisesid, washingtonis monumendid viltu ja kivitükid lahti, teistes linnades kõrghoonetel klaasides mõrad, inimesed paanikas tänavatel ja maju evakueeriti. Ei kõla just meie evakuatsiooni moodi, mis toimus naeru saatel, aga action siiski. Lahelahe. Ahh, see oli kõigest MAAAAAVÄRIN!
õhtul viisin poisi sünnipäevale kuskile batuudimaailma, jäin ise ka sinna, ja kõik täiskasvanud rääkisid ainult sellest, mis päeval toimus, kes kus oli ja kes mis uudiseid teab. Vahva. Elevus. Õhtul käisin jalutasin veits poes ringi, ja nüüd, peale tänast, iga väiksemgi ragin paneb sammud ukse poole seadma et sealt kiiresti välja saada. Eelmine kord, kui äikest lõi ja müristas ja seinad värisesid, kõik olid rahulikud, aga nüüd kui see üle elatud, siis peab poodides käimisega ettevaatlik olema.
Aga ühesõnaga, elu on lill! Vahva. Järgmine nädal hakkab juba kool. sügis hakkab kätte jõudma. ilmad juba natukene jahedamad. astma on paremaks läinud, sest kuum on üle läinud. ei teagi nüüd, kas õnneks või kahjuks. Aga noh ega see sügis pidi siin ikka sügis olema, mitte PasaPeeter, nagu meie sügis seal põhjamaal.
Kahesõnaga, kell on 1 öösel, ma pean täpselt 3poole tunni pärast ärkama ja surema, ja nüüd lähen magama ära, elevil elevil elevil ikkka veel.
kallikalli. kurvastusega pean tõdema, et minuni pole jõudnud ühtegi üllatuskirja, nii et peab vist ise endale hakkama kirjutama. :) Mis oleks päris huvitav. rääkida uudiseid ja kirjutada vastu.
united states, Bring it on!

Elu on ilus!

Vahel peab lihtsalt meelde tuletama, et elu on ilus, kui osata märgata väikseid imelisi asju. tahan lihtsalt lühidalt meeleolu üles kirjutada.
Naeratan. Pikk nädal seljataga. sellest kirjutan homme pikemalt. täna käisime annapolises sõbrantsidega kaugelt eestimaalt, kes samuti aupairid. hommikul ärkad vara üles, surmväsinud, kähku valmis ja autosse. avastad, et paak täis ja ei peagi minema tanlasse, võidad sellega 10minutit. õues hakkas sadama. mida kaugemale kodust jõudsin, seda tugevamaks sadu läks. lõpuks, kiirteel, sõitsin ainult kahe valge joone vahel, aeglaselt, sest midagi muud peale nende joonte ei näinud. autod mu taga tegid sama. jõuad kohale. tutvud natukene ümbrusega ja otsid parklat, pargid, hakkad sõbrantsi otsima ja enda arust tead väga täpselt, kuhu minema pead. lõpuks, tema on õiges kohas ja sina ei leia end enam üles kuskilt. siis ei leidnud sirgel teel autotki üles, natukene aega :D naersin, ja kirusin ennast. leidsin auto ja sõbrantsi lõpuks. astusin suurde lompi, mees kohvriga pritsis mind veel rohkem märjaks, mäkis burksi veel ei müüda ja õues sajab. pagan :D aga tuju on hea.
navy academy, ona kogus hiilsuses, päev otsa seal ringi jalutada. suppervägev.. sellest kuuleme homme. sõitsime silver springi tagasi, aknad lahti ja muusika põhja, ja laulame kaasa ja arutame, kui mõnus elu ollla võib. Otsisime parklat, sest ilm ilus ja tahtsime linna peale jalutama minna. sõitsime mingist festivalist mööda, kus rahvas möllas ja tantsis, parkisime auto TASUTA PARKLAMAJJA kesklinnas, jalutasime peole, africa ameeriklaste festival. seisime linnaplatsil, laval rahvas esines, tantsijad ja lauljad esitasid aafrika kultuuri, seisime ja naeratasime, ja ümberringi oli mustmiljon mustanahalist, kellest mõned kaasa tantsisid, mõned saatsid kurje pilke meie poole ja mõned niisama lobisesid omaette ja ei lasknud ennast mõnusast muusikast segada. siis leidsime raamatupoe kus oli suur lõpumüük, sest nad sulgevad uksed ja kõik oli SOODNE. ostsin endale kitarriraamatu, nüüd saan akorde sealt õppida, terve raamatutäis akorde, piltidena ja selgitusi. ja ühe vampiiriraamatu kaa. ja seljakoti. ja seda kõike poolmuidu. tore. success. ja siis hakkasin kodupoole sõitma. teadsin, kuhu minna, aknad lahti ja muusika põhja, naaberautodest naeratati ja tümpsutati pead kaasa, ise naersin ja naeratasin ja ei saanud lihtsalt midagi parata, elu on ilus!
alati on olnud kuskilt kojusõites kurb ja igatsus ja pähh tuju koos, aga mitte täna. ilus päev seljataga, aga tean et ka homne tuleb ilus. ja see paneb naeratama!
aeg lendab. juba 5 kuud siin. vauts. praegu on meeleolu ilus. elu on ilus. maailm on ilus! Mina lähen nüüd tudule, ja homme kirjutan pikemalt mis toimunud on huvitavat. hommikul vara trenni vaja minna, nüüüd peab õhtul varem tudule minema. kell alles pool10. kallipai!
United States, Bring it on!

United States, Bring it on!

Teed pika postituse valmis ja paned akna kinni, üpris tark neiu.
Igatahes, aeg lendab, välgukiirusel. Eelmine nädal läks heas suunas, poisid majast läinud, aasta pärast kohtume, isa sünnipäeva suured ettevalmistused, kolmapäeval isa sünnipäev, registreerisime mind ülikooli, neljapäeval käisin arsti juures, tehti teste ja uuriti puuriti ja otsustati et VIST astma ja anti inhalaator kaheks nädalaks, jeii, või böö, ei teagi nüüd, vähemalt mingi põhjendus kõigile, hingetu ja õhutu. Käisime pargis mängimas lastega mänguväljakul. Tegime algust koolitöödega ja kõige meeldetuletamisega, tegime ühe playdate Lilly sõbrantsiga, ja töönädal saigi läbi. Laupäeval tegin algust oma eesmärgiga, jõusaalis käima hakata. Kreisi, parkla oli laupäeva hommikul kell 8 autosid paksult täis. Vahva sportlik rahvas siinmail. Siis käisime isa-ema juures West-virginias, tuli kaks uut osariiki juurde mu nimekirja, sest pidime läbi virginia sõitma sinna. Niisama lobisesime ja käisime basseinis jääkülmumas, aga lastel oli huvitav, tegime õhtusöögi ja nägime sugulasi, tegime tiiru "linn"vahel, meie mõistes väike küla, üks tänav, sõidad otse läbi. seven eleven on külakeskus. Öösel jõudsime koju tagasi. Pühapäeval alustasime jälle jõusaaliga hommikut kella 9st. Taaskord parkla täis. Tegime rattasõitu natukene ja läksime õue jooksma, aga õhk nii niiske täna ja palavust nii väga ei ole, aga niiskusega tundub palju palavam kui muidu on, ja võttis mind hingetuks. Kohe tottaaalselt õhutuks. Päris ohtlik tundus vahepeal, et mis nüüd juhtuma hakkab, pole varem nii tundnud, et õhk ei liigu. Jalutasime tagasi, venitasime ja tegime kõhulihaseid. Õues ikka liiga hull ilm, isegi kohalike jaoks, rääkimata minust, astmast ja mitte-loomulikust-elukeskkonnast.
Käisime emaga poes, mul vaja jooksupükse. Nemad käisid poisiga kooliriideid otsimas. Kaks tundi jälle läinud. Ja oligi nädalavahetus läbi. Õhtul jutustasime ja rääkisime minevikust ja ajaloost. Mõnus. Lastega kämping jälle.
Ega mingeid muid uudiseid ei olegi. Suvi hakkab vaikselt läbi saama, hommikuti saab hakata kell 5 üles ärkama, ülikool hakkab varsti, lapsed lähevad varsti kooli, varsti tuleb issi siia, varsti on jõulud, varsti on puhkus, varsti on 12 kuud läbi, varsti lähme hawaiile! :) Varsti, aeg lendab ju!
United States, Bring it on!

Bethany beach, my love!

Tean, tean! Jälle nädal otsa vaikust. Noh, pole hullu. Nüüd olen tagasi ja üritan rutiini saada jälle.
Puhkus. Hommik algas loomulikult ilgelt vara, kella 5st juba sättisime valmis ja pakkisime viimased asjad autode peale, sättisime maja korda ja kolmveerand 7 astusime uksest välja. Rahvas uksest välja ja autodesse, meile hostisaga jäi väiksem auto kahepeale, mille konditsioneer ei tööta. Terve 3 tundi sõitsime aknad lahti, ja no mittemingit õhku ei tulnud. Riided seljas läbimärjad. Palaaaav. jube. jube. Tegime paar snäki peatust ja kütusepeatust ja olimegi 3 tundi hiljem kohal. Väike rannalinn. Leidsime oma maja. Ilus, kolmekordne, pool-maja. Nö koristaja pidi veel seal olema ja ei pidavat saama tuppa, aga garaazi saime asjad ära panna. Ja nii, kui asjad autodest garaazi jõudsid, tehti uks lahti ja kutsuti tuppa, et ta nüüd sai valmis. Majaomanike tütar oli. Tutvustas natukene ja andis ideid ranna kohta ja niisama lobises. Nii, kui meid tuppa lasti, panid lapsed jooksu, treppidest üles-alla, apppppppi kui kiiiiiift, so awesomeeeee, nad lihtsalt keerasid ära, tottaalselt :) Ilus maja. Kollased, helesinised toonid. Kolmekordne. Mitu magamistuba. Lapsed said 3nda korruse endale, nari ja kaks diivanvoodit, ja telekas ja suurelt ruumi möllata ja joosta ja kakelda ja maadelda, rohkelt ruumi ühesõnaga. Ja mina sain maja kõige nunnuma toa, roosa-kollase :) Love lihtsalt. Kõik rannakaunistustega, kalad, merikarbid ja kõike muud rannalist. Delaware Bethany beach postrid seintel esikus, samasugused postrid, kui ühes restoranis nägin siin. Lahe äratundmisrõõm. Igatahes, Suppervägev maja. Lastele tohutult ruumi joosta ja möllata, ja igaühel oma kambrike.
Sättisime siis uuesti asjad ümber ja vedasime kõik tuppa. Ja randaa. Suuuuured lained murduvad kalda lähedal, umbes seal kus me seisame, põlvist saati vees tulid lained juba jalust murdma, nii et ära mine liiga kaugele, :) Võimsad lained, lapsed oma booogieboardidega möllasid vägevalt. Supperlahe. Ehitasime vahepeal liivaauke ja ujusime edasi. Ja tõmbas taeva pilte, ja müristas ja möllas, ja meid saadeti kõiki rannast ära. Aganoh eks inimesi oli ikka TUHANDEID, TUHANDEID. Ja muide, üks pulm tundus seal toimuvad. Aga ilm tõmbas pilve ja rahvas aeti minema, nad vist said privaatpulma rannas. Päris vip. Nagu tellitult. Peigmees oli seal vist igatahes, ja toolid kõik paigas, ainult külalisi polnud veel, ja pruuti. Aga vägev koht pulmadeks. Koju. Maja kõrval välidušši all liivast puhtaks, toas päris dušš ja riide. Mängud, snäkid, mängud, puhkus. Unetunnid. Õhtusöök. Ja randa tagasi, sest ilm läks selgeks õhtupoole. rannapromenaadile jalutama. Poekesed, snäkipoed ja jäätiseputkad. Jalutasime ringi, jäätisetiirud ja sättisime päris randa puhkama. Liivaloss hakkas kohe kasvama. Me niisama nautisime tähti ja lainete hääli ja rahu. Nii mõnus. Lamad liival, teed tähtedest pilti ja lihtsalt hingad sisse-välja, elu on ilus!
Ja tulevad päevad kõik sama stsenaanium. Rand, lõuna, vihm, koju, mängud, õhtusöök, randa.
Üks päev käisime isa ja lastega ratastega sõitmas ühes rahvuspargis. Meenutas saaremaad. Kadakad, või vähemalt midagi väga ligilähedast, rattarada jookseb läbi "pargi", ehk meie mõistes mets, telkla, sõjaväeehitised vanast ajast, kasarmud ja vaatlustornid, kahurid ja moonakünkad (kui vahva sõna). Igatahes, jõudsime linnaku keskele vist, palju kahureid, igas mõõdus ja asukohas, elamukasarmud ja staabihoone. Üks mees tuli jutustama meiega, tuli välja, et ta kohalik giid. Ja tegi meile seal igalpool kiire tuuuri. Staabimajas näitus vanadest postritest, igasugusest moonast ja stuffist, sidevahendidest. Suppervägev. Vana aja kaart, mille järgi koordinaate paika pandi ja tuld anti, üks vana telefon, suure rulli traadiga. Lahe. Meil ju ka selline telefon laagrites olnud, vead traadi metsa alla ja võtad rohelisest kotist telefoni. :) Onju?
Igatahes, tuur tore, ja sõitsime edasi, ronisime ühte vaatlustorni, kõrge kõrge. Ülevalt oli mõnus vaade. Maha oli meisterdatud igasuguseid teateid. Lahedaim oli: "Phebe, Will you marry me?" Nii armas. Tegime pildid, nautisime ookeanivaadet, otsisime moonakünkaid ja niisama künkaid, ja jalutasime alla tagasi. Sõitsime ratastega tiiru pargi ümber ja peaaegu lõpus, oli väike meenepood ja muuseum. Kõik leidsid omale meelepärased meened, ja sõitsime lõppu, parklasse tagasi. Pakkisime rattad auto peale, riided autosse ja jalutasime randa. Tee pealt võtsime smuuuutid. Pina Colada ja Banaani mix on lihtsalt the best! :)
Jahutasin ookeanis maha, lapsed möllasid niisama liivas ja sättisime kodupoole tagasi. Õhtusöök ja filmiõhtu. Vaatasime Aviatorit. Väga ei köitnud. Aga mis seal ikka, teistele meeldis.
Järgmine rannapäev. Päev otsa oli ilus ilm. Päev otsa. Mõnus mõnus. Pruun, pruunim, veel pruunim. Lained laksuvad, jood cocat ja paned muusika kõrva, jalad vette, ja lihtslat, täiega relaax. Nii ülimõnus. Puhkus. Õhtul järgmine filmiõhtu. Mingist võidusõiduhobusest film, see oli juba natukene meelepärasem.
Järgmine päev samamoodi. Rand. Õhtul jõudsid kohale tädimees ja vanaema-Freddy. Õhtusöök kõik koos ja filmiõhtu. Phantom of the Opera. Me Lillyga olime ekraani külge seotud lihtsalt. Nii ülivägev muusikal! Niiiiii niiiiii.
Hommik. randa. lõunast koju. sättisime riide ja panime minekut ocean city poole. Tegime mõnusa õhtusöögi lahekaldal restoranis. Mõnus. Ülimõnus. Pere õhtusöök. Sealt, kui kõik lõhkemiseni oma taldrikutäied ära lõpetasid, sõitsime ocean city promenaadi algusesse, seal suur lõbustuspark ja promenaaditänav, kilomeetreid poodisid ja melu, tulesid, ja jällegi poode, snäkipoode ja jäätiseputkasid. Lihtsalt nii palju inimesi, rämpskaupa, ja rämpstoitu. Aga üheks õhtuks võib minna küll, kogemus omaette. Vägev. Leidsin vist selle koha üles kus 2005 ndal kontserdi andsime. Pole küll kindel, aga vist :). Jalutasime ringi, käisime poodides, sõime jäätist, ja käisime lõbustuspargis, ja oligi paar tundi möödas ja kojusõit ees. Suppervägev! :) Koju. Magama. Kesköö. Hommikul vanaema-freddy sõitsid koju, me läksime päevaks randa. Pruuunim-veel pruunim-kõige pruunim. :D Ja natukene veel. Tegime pilte ja naersime lainetes ja no kohe üldse ei tahtnud keegi koju minna. Aga pidime. Ja need kuumad rannavalvekutid jäid ka randa meist maha.
Kodus, dušši järjekord, nagu alati, õhtusöök ja minekut. Läksime minigolfi mängima ocean citysse. Neid minigolfi kohtasid seal kümneid ja kümneid.Vahva oli. Algaja õnn saatis mind, siis jättis. naerda sai, "kas koristad põrandat, et edasi, tagasi, edasi, tagasi käid?" :) Haha.
Igatahes, tunnike-paar seal, ja viimane õhtu promenaadile Bethany beachile. Ostsime karamellipopkorni,candy kitcheni külastus ja ülim valik kummikommi ja kümnetes erinevates variantides šokolaadi. Nämmmmmm. Jäätisepeatus viimane, dipping dots, banaani-maasika segu. Nämmmmmmm. Väike peatus rannaliival, nautisime välgushowd mis eemal ookeani kohal toimus. Vägev!!!!! Palju noori rannas, möll käis igalpool. Me nautisime natukene õhtumelu ja võtsime suuna tagasi koju. Hommikul peab ju vara ärkama. Varavara. Kodus koristasime maja natukene, pakkisime asjad ja headööd. Kella 5st juba ärkama. Noh, halastati, lasti peaaegu 6ni magada kõigil, ja siis kiiresti asjad kokku ja autodesse, headaega ilus rannamaja, kohtume järgmine aasta. Ja võtsime suuna kodu poole. Reis läks supperkiiresti, sest üks supperväsinud neiu lihtsalt magas sirge seljaga terve tee. Supper rahulolu. ja väsimus. kõigil.
Kodus pakkisime asjad lahti, kõik puhkasid natukene omaette, või vähemalt üritasid, lapsed mängisid oma tehnoloogiaga, hate these things. Rahulik õhtu. Tegime tädiga kringli valmis, ja käisime perega basseini ääres, ma üritasin puhata aga no 15 minutit vaikust oli maksimum. Pühapäev. magasin laste juures telekatoas, neil oli filmiõhtu ja tahtsid täiskasvanut juurde. Lootsin, et hommikul kõik magavad kaua, sest eelmine hommik nii vara üles. Aga no kus sa sellega. Kell 7 olid neil silmad lahti ja jooksid ringi. Ma kolisin oma tekiga tagaõue murule, ja põõnasin veel kaks tundi. Nii mõnus, värske õhk. Mõnus. Hommikusöök, pesusse ja valmis sättida, külaliste tulekuks. Vanaema jõudis oma toiduvarudega, sättisime köögi valmis ja sugulased jõudsidki kõik kohale, onu lastega, tädi lastega oli juba kohal ja meie. Kokku 15inimest, jubekitsaks läks laua ääres :) Suur pere, mõnus pere, love! täiega vahvad kõik. Supperpalju süüa, maisi, liha, arbuusi, täidetud pannkooke, veel seda ja teist ja siis loomulikult, kringel, jäätisekook, . Tähistasime poiste, mu hostisa, ja onu sünnipäeva. Kõigil oli juulis-augustis mingil ajal, möödas või tulemas. Igatahes, tore pidu, lapsed tegid keldris oma laval väikse show, vahvad tegelased.
Oeh, käsi väsinud kirjutamisest juba. Palju palju palju infot, vähe emotsioone. Aga emotsioonid on laes, supperlahe puhkus oli. Ja kõik on üübermõnus! Elu On Lill!
Ja ma endiselt jooksen iga päev postkasti juurde, nagu väike laps jõulude ajal ootab midagi, et äkki on keegi midagi kirjutanud :(
Suvi hakkab läbi saama, kooliteema juba tuleb aknast ja uksest. Aga ilmad endiselt sooojad.
United States, Bring it on!

Neiu Home Alone feeling 2011

Miss sõidab homme puhkusele. Ookeani äärde. Õues on 45 kraadi sooja. Ja noh ei taha väga tegelt õues olla, ei saagi. Sulad.
Igatahes, õhtu otsa on trall käinud, lapsed jooksevad ringi ja röögivad ja mängivad, ma pakkisin all oma toas asjad kokku nädalaks, ja tulin üles appi pakkima. Ja täpselt selline tunne, nagu filmist vaatad, et suur pakkimine käib õhtu otsa ja kõik jooksevad pea laiali otsas ringi ja ongi varsti kauaoodatud hommik käes, ja never know mis see nüüd ees ootab siis (loodetavasti mitte liigkaua magamist, sest muidu istume ummikutes 6 tundi, see populaarne tee, midamööda me lähme homme...). Ühesõnaga, maja on kokkupakitud, autod on kokkupakitud, ise oleme peaaegu kokkupakitud.
Ja noh ega muud polegi, niisama, tore on olla.
Et mis seal siis niisama lobiseda, uneaeg juba tunnid tagasi, paari tunni pärast minek juba.
ootan!ps. laulukoolitüdrukud, mis me ocean citys tegime? Andsime kontserdi väikse promenaadil seal, käisime mööda neid poode rannas ringi, ja ööbisime hotellis, kus oli hallitus seina peal, mis veel ? :) Värkskendage mu mälu, äkki viskan nädala jooksul vanadele tuttavatele kohtadele pilgu peale :D
United States, Bring it on!

Tean, tean, nädal vaikust.

Vabandage. Pole nagu midagi kirjutada olnud. Võinoh, igapäevaelu.
Igatahes, eelmine nädal oli selline, ujumine, tants, vaba aeg, õppimine-nädal. Ja reedel saabusid poisiiid. Tädi lastega külas. Neli põngerjat on üpris kreisi. Jooooksevad ja möllavad ja vaidlevad, suur sõda ja lahing käib koguaeg, aga supperhoolivad üksteisest. Nii tore. :) Ja räägin nendega eesti keeles. Natukene raske, nad palju ära unustanud, vanasti rääkisid rohkem, aga nüüd tuletame tasakesi meelde.
Ja mis seal ikka, toimetame ringi ja käime ujumas, käisime nv erinevates basseinides lastega, ja siis olid veel tegelt, nüüd tuleb meelde, olid vanaisa poolsed vennalaps oma lastega, seega meil oli nv-l 6 põngerjat siin. Toimetasime õhtusööke, mis võtsid pool päeva aega et suurele armeele toitu valmistada. Ja siis tulid veel igasugused muud lähemad sugulased kohale, nii et kumbki õhtu oli meid laua taga kuskil 17. Suppervägev! Melu missugune, pole ju ammu kõiki näinud, huvitav. väike suguvõsa kokkutulek.
Ja jah, nende terroristidega käisime jah basseinide ääres, ja mängisime kodus ja käisime mänguväljakul. Tore oli. Kõik supperväsinud õhtuks, eesotsas vanematega.
Eile, hommikul läksid kirikukooli, mingisugune, maeiteagi, tore ettevõtmine. Ilus soe kaasaegne kirik, nagu nad siin on, mitte nagu eesti külmad vanad kivikirikud. Siin nagu astud sooja tuppa sisse. Mõnus õhkkkond seal, hästi vastutulelikud. Ja inimesed siin on üleüldse väga armsad ja soojad. Ja laulavad seal, ja mängivad, ja tantsivad, lastele väga meeldiv, toredad inimesed. Mitte nagu usuõpetus, aga lihtsalt, selline praise-school vms. Tutvustavad lastele usku läbi huvitavate tegevuste, mis lastele meeldivad, mitte eemale ei peleta. Ja inimesed on seal väga toredad ikkagi, veelkord. (Peale viimast 3 kuud on päris ime, et ma seda ütlen ju :),
Igatahes tuli meelde, et täna käisin juurvilju toomas laada pealt, võinoh mis laat ta ikka oli, aga selline väike lett, auto tuli, jagas juurvilju ja igast natukene. Ja ema saatis mind täna nende järgi. Aga ega mina ju ei teadnud, kuidas see süsteem seal on. Ja lõpuks tuli välja, et oleks võinud ju korvi või koti vms kaasa võtta, ja just oli sadanud ka, kõik oli märg, ja ladusin neid asju endale sülle nii palju kui mahtus ja viimased asjad pidin hammaste vahele juba võtma, aga üks viisakas vanahärra tuli tõi poekoti mulle ja aitas asjad sisse laduda, nii tore, ei midagi ei pidanud abi paluma või, niisama naersin omaette ja vaatasin kuidas inimesed imelikult vaatasid, et ma omaette naeran, aga siis tuli keegi appi, niiii tore, naeratas ja viisakas. Toredaid inimesi leidub siin ka!
Ja igatahes, täna oli aupairide miiting. Lcc kodus, tekil sõime pitsat ja lobisesime niisama. Palju uusi tüdrukuid, ja väga sõbralikud. Nii vahvad! Ühe tsikiitaga tegime juba plaanid ära, et kui mina märtsis lõpetan, siis sõidame hawaiile puhkusele. :) Vottak! Ja nii ongi!
Ja siis veel seda, et õues oli täna kuskil 40 kraadi sooja. Käisid ringi sõnaotsesesesesmasmõttes saunas, riided seljas läbimärjad, ja nii hea rahulik oli tuulevaikne õhtul, kui miitingult tulin, et läksin trenni tegema veits, jooksma. Ja nii palav, õhku pole, umbne, vesi joooookseb seljas, nnagu tõesti istuks saunas. Päris huvitav. Ja kõigil inimestel garaažiuksed lahti, nagu lahtiste uste õhtu võinii. Ja loomulikult kuii ma jooksma läksin, siis oli kõigil inimestel aeg koertega mängima tulla maja ette hoovidesse, millel aedu pole. Ja kust mina tean, kas sõbralikud koerad või mitte. Kõik inimesed, kes vastu jalutasid või jooksid, hellllloooooou, naeratavad, Nii mõnus. Nagu sõbrad oleks :).
Ja eile käisime onupojal külas, ta töötab tuletõrjujana praegu, aga õpib mingiks meditsiinivennaks, ma päristäpselt ei tea, kes temast saab, aga praegu on tuletõrjemajas tööl. Ja eile läksime lastega talle külla, et teeb tuuri siin tuletõrjemajas. Ja nii kui kohale jõudsime ja autosse lapsed tõstsime, et nad seest autot näeks, läksid alarmid tööle ja inimesed hakkasid vaikselt kokku voorima, ja rahulikult pidasid plaani ja lapsed tõsteti autost välja, ja sõideti rahulikult minema. Ja me jäime lolllilt seisma keset parkimismaja, et no mis nüüd siis toimus. Väljakutse. Avarii. Ja kohe ümbernurga. Ja 5 autot sõitis välja. Huvitav. Nii palju siis tuletõrjemaja tuuuurist. Aga äktsion oli huvitav lastele.
Ja muideks, homseks lubab kuni 45 kraadi sooja. Nii et riided seljast, kõrbeinimesed! võinoh, mis kõrb siin ikka on, õhk jube niiiske, aga niiiiii palav. Niiiiiiiiiii palav. Ohsapoiss kui palav ja niiske!
Ja ühesõnaga, laupäeval sõidame ocean city lähedale, väiksesse rannalinna, puhkusele nädalaks. Randaaaaaa. Jepikajee! Vacation võinii!
Aga väga polegi rohkem mingeid uudiseid.
Elame rahulikult, töötame palju, oleme õhtuks kõik surmväsinud, aga õnnelikud. "We are happy that you are here", teeb ju tuju heaks, doesn't it? :)
Ühesõnaga, olen rahul ja õnnelik! Ja endiselt iga päev jooksen postkasti juurde niipea kui postiauto minema vurab, et äkki on kellelgi meeles ja aega mulle paar rida kirja panna, aga siiani on olnud ainult ümbrikud mitte-minu-nimega. Siiski ootan ja loodan veel... Ja kellel aadressi pole, aga kiri või pilte on, siis andke teada, kirjutan vastu ja ütlen. Okidoki? Ootan teilt tagasisidet, kullapaid! Kuidas teil kõigil läheb, mis toimub suvel, mis sügisel, kes kus mis?
Seega tuduaeg, tore et lõpuni viitsisid lugeda! :)
Kallikalli,
United States, Bring it on!

tavapärasusesusesusesusesus...

Ei viitsigi vist iga õhtu hetke täpsusega kirja panna, mis toimunud on. Nagu ikka. Hommikul vara ujuma trenni lastega, siis koju koolitükid, siis neiunoorukene käib popstaaritantsuakadeemias 5 päeva, ja poisil on plaanis palju playdate see nädal. Seega natukene lihtsam, aga siiski, sõitmine siia-sinna võtab ka aega, seega ikkagi rakkes päev otsa pm. Ja siis korjan nad kokku, ja kimame basseini äärde, sest MEIL ON SII KUUUUUMALAINEEEEEEE. Mõnedel andmetel 35-40 kraadi sooja. Seega kolm korda päevas kuivi riideid vahetada pole probleem, sest autos konditsioneer ei tööta ja kiirteel ei saa aknaid ka lahti teha. Seega istud ahjus päev otsa. Praekana tunne. Ja õhtul kella 5-6st on ka võimalik päikesepiste saada ja nahk ära kõrvetada kuigi kaitsekreem on peal. Hullumaja lihtsalt. Õhtuks nii küpse omadega. Kaks päeva nüüd sellised olnud. Ja tuleb paar sellist veel. Ja siis tulevad sugulased külla igalt poolt üle maa, ja tuleb suur pidu. Ja varsti ju puhkuseleeeeee ooooookeani äärde :) Tean, olen ise ka kade, et sinna lähen :).
Aga, igatahes, kuidas eestis elu veereb? Toredalt? Nice to hear that. Või siis mitte.
United States, Bring it on!

Preili-nädalavahetus-on-vahva! :)

Laupäevahommmmmmikul pidime vara tõusma. Mina olin kella kolmveerand 6st juba üleval, ja 7st sõitsime välja, basseini äärde, lastega ujumisvõistlustele kaasa niisama :) Tore melu seal, pereüritus :) Ülivägev energia tuleb sealt. Siis vanaemaga leppisime kokku, et sõidame väiksele tuurile. Kobistasin nende juurde sinna, ja väike hommikusöök kella 11st, kui mul juba oli pärastlõuna, kuna nii vara ärkasin :). Ja siis hakkasime sõitma, Annnnnnnapolise poole. Laulukooli tüdrukud, kas mäletate, 2005, Annapolise kontsert jäi ära, sest sadas vihma ja käisime bussituuril, mäletate udu ja vihm jne? Aga vist viimane päev, ilus palav ilm, käisime ringi seal ühe linna peal, vee ääres buss parkis kai-silla-milleiganes peal, natukene saime vaba aega... Oskab keegi öelda, mäletate, oli see Annapolis, kas me üldse käisime seal? Või ajan mingid linnad ja mälestused sassi.
Igatahes. Jõudsime linna, parkisime täitsa keskväljakule, kui seda nii võib nimetada. Väike ringtee, pisikesed toredad poed ja restoranid, vesi, paadid, jäätisepood, kus oli lihtsalt miljon erineva maitsega jäätist... Supppppervägev linn. Ja siis, jõudsime kohale. Naval Academy. Nii kui väravatest sisse astusin, ei saanud "waoooooooo" 'd suult. Lihtsalt...... No vaadake pilte. Ja tegelt isegi piltide pealt ei anna veeranditki, sajandikkugi ei anna välja, mis see tegelt seal oli. No ... Mul ei ole sõnu ausalt öeldes. Kõik need hooned, õhkkond, mundris õpilased käivad uhkelt ringi, ohvitserid.. Kui ma ei eksi, siis neil peaks olema maailma suurim ühiselamu. 4000 õppurit ühe katuse all. Ja see maja on hiiiiiiiglaslik, suuuuuur loss. Nad kõik käivad ühel ajal lõuna ajal söömas, seda pidime vanaemaga minema sügisel vaatama üks lõuna, mis seal toimub, kuidas 4000 õppurit võtab rivvi ja marsib sööklasse. Kõigil õppejõududel on oma majad seal kooli territooriumil, mis on ka hiiglaslikud. Ja direktori maja oli veel kõige uhkem. Mõisas elaks nagu. Ja kogu see territoorium ja õhkkond ja inimesed... Mitte et muidu ei oleks, aga siis oli küll selg sirgu, samm paika ja nina püsti. Väga uhke tunne seal viibida.
Jalutasime ringi ja nägime pruutpaare ja fotograafe.. Huvitav. Ja siis jõudsime kirikuni. Suur uhke.. Nagu kõik.. Ja mundris mehed kogunesid seal, näha et midagi hakkab toimuma, jäime ootama-vaatama. Ja tegid proovi, pulmadeks, nägime peigmeest, mundris, ja siis kadusid nad ära.. Tahtsime näha, kuidas nad sealt uksest välja tulevad hiljem, ja seda mõõgasaluuti, või kuidas nad iganes seda kutsuvad.. Läksime jalutasime seal ööbimismajas ringi, kus on suuuur uhke peosaal, uhke peopõrandaga, proovisin tantsida, väga mugav, pole üldse libe, ja siis kujutasin ette, kuidas nad seal kõik ballil tantsu keerutavad.. Nagu muinasjutt... Oeh. seda vist ei kujutagi ette kõike, kui ise kohal ei ole... Aga proovige, pildid laadisin üles.
Ja siis jalutasime pargis ringi, leidsime pingi ja puhkasime pool tunnikest jalga, kuni pruutpaar lõpuks kirikust välja tuli koos rahvamassiga, kõigepealt pulmalised, ja siis pruutpaar, ja siis jäid trepist allatulles iga mõõga taga seisma, ja pidid suudlema, ja siis said järgmise astme peale minna ja veel.. kuni lõpuks kogu kadalipu läbi said suudeldud :). Ilus! Ilus! Ilus!
Ja lõpuks sättisime auto poole tagasi, juba 2 tundi oldud seal vist, tahtsime mingit söögikohta otsida, et hilist lõunat süüa, aga peatänaval oli vool ära, ja kõik oli suletud ja nii kaugele kui jalutada jaksasime, kas ei olnud midagi meelepärast või oli pikk järjekord. Sõitsime linnast välja, ühte burksikohta, kus president Obamale meeldib käia. Tore. Maitses nagu burger ikka.
Ja lõpuks koju. Käps asjad kokku ja auto peale. Ja basseini äärde minek. Heategevusüritus, jäime ööseks basseini äärde. Jõudsime kohale, telgid püsti, ja lapsed basseini. Me lobisesime hostisaga natukene, ja jalutasime ringi ja lõpuks ma kolisin ka basseini ära, :) Ujumisrohke õhtu. Lastele korraldati seal naljakaid võistlusi, ja niisama pidid ujuma basseinipikkuseid, vastavalt vanusele, seal kõige vanemad pidid tegema 90 pikkust vist, pisikesed ainult 6, kes ujuma hakkasid alles paar kuud tagasi, nagu meie lapsed siin.. Ja õhtul, pimedas, näidati ekraanilt filme, Rapunzel ja Öö muuseumis 2. Lobisesime seal niisama, vanemad nägid vanu tuttavaid ja taaskohtumisi oli mitmeid... Ühesõnaga, vahva mõnus pereõhtu :) Lihtsalt ei saanud naeratust näost.
Lõpuks pool1 öösel tudule, ei viitsinud teist filmi enam vaadata, lapsed väsisid ka ära. Ja hommik tuli jubekiiresti. 7st üles, riide, asjad kokku ja basssseini. Mõnus hommiku-ujumine 10pikkust. Mõnnamõnna. Soe vesi. Ilm jubepalav. Mõnus, laagri kokkupakkimine ja koju :)
Siin sättisime asjad laiali, ja hommikusöök ja niisama tsillisime ringi ja loopisime isaga pesapalli natukene õues, tsekkis järgi kuidas mängin :) ja siis vaatasime jalka kohtumist naiste usa-brasiilia. Ülipingeline ja huvitav mäng. Tore. Lõpuks vanaema jõudis siia ja kimasime oma teed. Läksime shoppama, ja ohhhhsapoiss :) Ärge küsige, ma ei vasta! Welcome to America!
Lõpuks, 4 tundi hiljem, kimasime kodupoole tagasi, sest isaga pidime poole 6st juba ära sõitma siit. Tal oli õhtul võistlus pesapallis, võinoh nemad kutsuvad seda softballiks. Ja mõnus, mitu väljakut koos ja igal väljakul toimus midagi, ja nende võistkond võistles mingi chinakate võistkonnaga. Noh, tublid poisid, aga pähe said :). Ja sättisime koju ja oligi päev läbi, kähku õhtusöögi võileib ja emaga natukene jutud ja lastega vaatasime reeglite tabeli üle ja otsisime kohta sellele ja nüüd igaüksomavooodis. Tuduaeg. Homme tuleb pikk ja ebatavaline päev. Aga sellest homme. Nüüd olen igatahes igasugustest emotsioonidest üleküllastunud. Kõik tunded on laes, Annapolis ja basseiniõhtu ja tänane pesapall ja shoppamine ja ..... Ohsapoiss, kui vägev!
Ja ohsapoiss kui väsinud!
Tudule nüüüüüüd. Peab kreisiks nädalaks välja puhkama, sugulasi tuleb huuuulgaliselt külla.
seniks aga, jõudu ja jaksu, eestimaalased!
United States, Bring it on!

tereheadaegamulpoleaega

hommik. ujumistrenn.michaels on maailma vägevaim käsitöömaterjalidepooooood, koju, tj-kool, playdate Emmaga, lõuna, mina meisterdasin reeglite postrit ja lastele kalendreid. Ettevalmistus õhtusöögiks. vanemad kodus peale pikka tööpäeva ja mõnusat liiklusummikut, õhtusöök, jäätisepood, Emma koju, ise koju, perega jalutama ümbruskonda, Mõnus, jalutaks kui mõnes mõnusas filmis, tänavad, majad, õhk, olemine, kõik on nii mõnus! :)
Nüüd kähku magama, sest homme hommikul veel varem ärkama kui tavaliselt, lastel ujumisvõistlus, tahan vaatama minna. Ja homme õhtul on ühe teise basseini ääres heategevusüritus, kus ujutakse ja jääme ööseks telkima basseini äärde, tuleb tore õhtu :)
Nii et nüüd välja puhkama. Ja teie nautige suve, kuuldavasti peaks soe olema ju :)
Unites States, Bring it on!

uus-vana-moodne.

Halleluujah! Ehee! Ei teagi mis rääkida.
Kõik läheb uut-vanaviisi. Eile õhtul olin liiga väsinud, et kirjutada. Eilne. Hommik. Ujumimistrenn. Koju. Snäkk. Tunnid. Lõunasöök. Playdate Evani ja Brynn'iga. Toredasti mängisid koos. Tegid show valmis. Ja kui ema tuli järgi, etendasid selle show meile. Vahva. Võtsin linti kõik. Siis sättisime valmis, ja ujumistrenni. Mõnnamõnna, palav palav, eksisime ära tee peal, tark laps ei usaldanud navisüsteeemi, ja keerasime kaks tänavat liiga vara ära, aga noh, pole hullu, leidsime lõpuks õige teeotsa. Kiirteed pole veel minu tugevus, aga küll selle vea parandame. Koju. Järgmine 10poolene tööpäev läbi. Õhtul, tegin kaarte ja kirjutasin ja kaunistasin ja imetlesin oma ilusaid uusi kaarte. Sünnipäevakaarte. Supperilusad. Nagu siinne pere ütleb, mul on ilusa paberi sõltuvus :) Õhtusöök, sõime õues, nautisime ilusat mõnusat mahedat õhtut, mis oli tegelt mahedalt palav.. siis lõpetasin kaardi käps, sest vanaema-vanaisa tulid külla ootamatult, ja neil oli eile 26.pulma-aastapäev. Seega, ilus päev :) Neile kaart meeldis. Ja õhtu oli tore. Headaega kallid käes ja tudule. Surmväsinud. Preili.
Tänahommik. Tööle varakult, aga lapsed magasid kauem, sest täna ema lasi neil puhata ja ei saatnud trenni hommikul. Tsikk ärkas küll vara üles, aga hakkas oma tuba koristama, võttis kõik justin bieberi postrid maha ja asendas mingite laulutibidega. Usin. Ja siis ärkas poiss üles. Väike hommikusöök. Ja alustasime TJ. koolitundidega. Tegime tüdrukuga selgeks mate esimesed reeglid, kuidas kergelt arvutada. Ja poisiga arutasime natukene lugemist ja veerimist jne. Mõlemad said lõpuks asjale pihta, ja oh seda sära nende silmis. :) Uhke tunne enda üle, et neile midagi õpetasin juba :). Toretoretore.
Siis lõunasöök, tuli üks poiss mängima meiega, Evan. Ega nad väga mängida ei tahtnud kõik koos, vaidlesid enamusaega ja olin nagu erapooletu kohtunik, kes pidi kõik ära lahendama, kuigi tegelikult väga probleeme polnud, ainult üksteise kuulamine, aga ega nad mindki kuulanud. Lõpuks, leidsid ühise keele ja juba oligi kell 3 ja ema tuli Evanile järgi. Meie sättisime trenniks valmis, väike snäkk, tubade koristus ja väike matetund ja lugemistund enne trenni. Siis autosse, ujumistrenni, mõnus palav ilm jälle, üle 100F õues. Koju tagasi. Järgmine 10poolene päev läbi. Ema kutsus sõitma kaasa, läksime poisile mingid karikat tooma kellegi ema käest maakonna teisest otsast. Pool tundi sõitu ja vägevaid vaateid ja ilusaid maju ja mõnusaid metsateid.. Nagu filmid, puude alleed tee kohal, ja künkad, Ja tagasisõites tulime tormi alt läbi, välgutas ja müristas meie kohal, päris jube oli, valju valju ja äikest lõi paksude välgunooltega igalpool ümberringi. Kriipi. Lõpuks kodus. Alustasime õhtusöögi soojendamist, sõime eilset lasanjet. Ja lõpuks suur mõnus pereõhtusöök, nunnu. Ja pärast lobisesime ema-isaga ajaloostkultuurist ja kõigestmuusthuvitavast. Täiega vägev. Ja emaga lobisesime pärastpoole veel natukene ja lapsed kell 9 voodisse, võinoh , vähemalt üritati, nüüd minul ka tuduaeg lõpuks.
Mingeid erilisi uudiseid või mõtteid polegi tegelt. Olen väsinud. homme panen reeglid seinale, hakkame punkte koguma. Ja lähme käsitööhiigelpoodi materjale varuma igasuguseks käsitööks :) Tõotab tulla tore päev.
Kallikalli, ma tudule, vässu, peavalu. Õnnelik! :)
United States, Bring it on!

preili-täispikk-tööpäev!

Käps kirjutan, sest tuduaeg ja silmad ei seisa lahti. Täna. Hommikul vedasin ennast taaskord laiskusega võidu voodist välja, et õigeks ajaks valmis olla. Lapsed hommikusöögile, riide, panid ennast valmis ujumaminekuks, uksest väljas õigel ajal, mis on täiega lahe, et me hiljaks ei jäänud. Jõudsime basseini äärde, ja selgus, et mu kahtlused olidki tõde. Tänane trenn jäigi ära. Uksed olid lukus ja ühtegi autot polnud. jeejee. Koju tagasi. Tegime väikse snäki ja siis õppisime natukene. Vahetustega tegime klaveritunde, ja matemaatika tunde, ja lugemistunde ja eestikeele tunde, ja siis lõunasöögitund. Ja siis sättisime valmis ja jalutasime raamatukokku, mis siit kuskil km-kahe kaugusel. Tagasitulles jalutasime Lilly sõbrantsi majast mööda ja kutsusime ta mängima meie poole. Jalutasime koju. ÕUES ON ÜLIPALAV JA UMBNE. Jõhker lihtsalt. Mittemidagi hingata ei ole. Tüdrukud läksid allakorrusele mängima nukudega, me Wesleyga jäime üles, ta mängis arvutis ja ma hakkasin nende mängusahtleid koristama laua all. Seal igast soga, organiseerisin need nüüd korda ja igaleüheleoma. Poolteisttundi koristasin, nemad seni tegid seal minidiskot alll. Ja siis tuli jäätiseisu neile peale, uurisime juhiseid emalt ja ... koristama. Andsin hoiatuse, et kui alla tulen ja ükski asi siin laiali on, siis kõik läheb kas prügikasti või heategevuseks lastele, kes vajavad ja hindavad mänguasju. Ja tulin 10min hiljem alla ja hea, et seiin kõik ei läikinud puhtuseks. Väga suure töö nad ära teinud. Segadus mis siin olnud on, nüüüüd kadunud. Vahva :) Ja sõitsime jäätist sööma, ja viskasime pliksi koju ära ja ise ka koju. Ema ka just jõudis. Naabrite naabrite naabrid käisid lobisemas, kaks last, tõid meie lastele kirja. Oma eilsest päevast. Minutitäpsusega kirjas, mis nad eile tegid. Päris huvitav oli lugeda... :) Tuletas longislandi pere meelde, kus pidin sama asja tegema, kas pole mitte tobe.
Siis hakkasime emaga õhtusööki tegema. Tükeldasime ja koorisime ja keetsime ja möllasime. Kogu köök olid meid täis ja ikka suur korralahedus. Ja 2poole tunniga saime asjad lõpuks valmis, kaussidesse, söögid valmis ja laud kaetud. Jubepikalt läks aega ja jubeväsinud olen ja isegi töötasin 10,5 tundi. Nii et lähen suvel päris maksimumi peale välja. Igatahes. Õhtusöök, koristus, ja siis käisime emaga Targetis, ma ostsin endale suppperilusad kaardid, täiesti vaimustuses nendest, lihtsalt vaatan ja vaatan ja jälle vaatan neid. Nii ilusad :). Ja kallid ka. Ärge küsige palun.
Ja nüüd aeg teki alla minna. Nii kiire koguaeg, et ei jõua mõeldagi asjadele, mis tegelt vajaks tegemist ja otsimist..
Küll saan aega, kui sisse-elamine läbi.
Elu On Lill!
United States, Bring it on!

Pikk ja kiire nädalavahetus!

Ei, ma ei ole teid ära unustanud! Kiire on olnud.
Laupäev. Täielikult venitasin ennast teki alt välja, sest nii vässu. Lõpuks, sättisin käps valmis ja lcc-ga kohtumisele. Läks ilusti. Rääkisime ja arutasime ja tore oli :) Nice lady. Siis sättisime emaga ringi, tegime pangakonto ja tegime raamatukogukaardi, ja käisime söögipoes ja tegime veel mõned asjad. Ja, saime vanaemalt kõne lõuna paiku. Kurb hää l. Teadsime juba mis toimub. Ta läks loomaarsti juurde, kuna kass on haige olnud ja viimasel ajal ei söönud üldse. Ja tuligi kurb uudis, et peame oma väga vana kiisu magama panema, sest pole enam midagi teha. Kuigi teda on üritatud terveks ravida suure raha eest, aga ei ole õnnestunud, ja nüüd pole midaig teha. Olime kõik murtud ja pisarais. Kurb hetk :( Üks hetk lööb nurru ja järgmine hetk...
Ühesõnaga, siis tulime koju ja väiksed snäkid ja vaatasime veel mingid asjad üle ja lobisesime ja vaatasime hostemaga tantsupeo otseülekannet. Ülivägev tunne! Siis lõpuks kolisin vanavanemate juurde omadega. Teadsin, et kuna pere tuleb õhtul meile külla, et nö mõtted mujale saada ja õhtusöök kohale tuua, et meil lihtsam oleks seal, siis sättisime laua valmis ja kohal nad olidki. Pikk õhtusöök ja pikad jutud, ja kõik pingest väsinud. Väga väsinud. Lõpuks lapsed koju ja meie... Magama. Nemad veel tegelt vaatasid all telekat natukene, Ja mina ka tegelt. Kui meenutada. Vaatasime mingit inglise krimisarja, nime ei mäleta. Ja päris vahva oli! Tegime seal vahepeal arutust kes kelle tappis ja mis toimub üldse :) Mõnus põrguliku päeva lõpp. Ja kino lõppes enne 12, oma tubadesse, marss, ja seal panin niisama saateks netist Glee osa mängima. Ja lõpuks vaatasin neid kella 4ni. Hakkas juba valgeks minema... Aga pilvine, ja hommmikupoole saime äikestki. Pidin akna kinni panema igaksjuhuks, et kui vihma ka tuleb.
Nii. Terepühapäevahommikust. Kella 9st üleval, silmad lahti, kuigi peaks veel magama. Mõnus päikseline ilm vaatab aknast sisse. Palav. Viskan teki minema, ja ainult linaga pikutada värske õhu käes on hiiglama mõnus. Ja tuli meelde- laulupiduuuuu. Ja kuulsin, et kuskil tv mängib. Kolisin välja ja vanaema vaatas arvutist laulupidu juba. Kolisime kokku. Vaatasime koos alguses. Siis oli vanaisa ennast valmis saanud ja lõpuks panime elutoas kaks läpakat mängima laulupeoga, et kõik näeksid-kuuleksid. Ülivägev tunne! Praegu ei oskagi seda enam sõnadesse panna! Uhke on olla eestlane! Laulsime kaasa, ja nägin tuttavaid ja armsaid, ja üpris exited oli olla siiski. Vaatad teiseltpoolt maailma otseülekannet, mis toimub kodumaal. Näed tuttavaid nägusid telekast, tead, mida nad kõik seal tunnevad. ÜLIVÄGEV! Uhhh. Uhhhhhh. Lõpuks, pidu läbi, tegime kell 1 pm HOMMIKUsöögi, ja siis sättisin kohvrid kokku, koristasin toa ära, ja ütlesin natukeseks ajaks headaega oma uuele kodule, aga tean, et olen alati oodatud sinna, tuletati enne äratulekut mitu korda meelde, nii armas :)! Nii hea tunne!
Kolisin oma miljoni kotiga päris-koju. Isa jõudis lastega just ujumast tagasi, aitasid mul kõik mu asjad alla mu tuppa ära vedada. Ja siis lapsed aitasid kõik lahti pakkida, kohvrid. Tiimitööga saime lõpuks 2 tunniga asjad sahtlitesse, garderoobi ära pandud. Aega võttis aga asja sai. Suppermõnus tuba. Olen küll keldrikorrusel, ja akent pole, aga nii mõnus hubane tuba on ikkagi. Mõnusad toonid ja mööbel ja... Kõik on mõnus! :)
Sättisime valmis, väike snäkk ja Lilly aitas mul riided välja valida ja mina temal, ja siis autosse ja poodi. Isa ja lastega läksime ta sõbra juurde pidusse. 4th of July pidu. Igal aastal korraldatakse sõpradele suur pidu, suuuuure ilutulestikuga. Pool tundi kuskil sõitsime. Lõpuks jõudsime kohale. Üpris seal kandis, kus ma 2005 elasin nädal otsa. Pidu. Palju inimesi, palju süüa, palju lapsi, palju ruumi, palju palju palju. Isa tutvustas oma sõpradele ja lobisesime ja küsiti eesti kohta, ja ... Oeh, kui tore, nii toredad inimesed! Sõime vähki, võinoh, mina üritasin küll silme eest ära kustutada pilti, kuidas nad murravad nad pooleks ja sisikond ja kõik... öäkkkk. Poleks kunagi arvanud, et nii võin tunda. Et söön elus-asja.! Öäkkk. Aga liha maitses hea, kui see mulle ära puhastati. Kõik praht käis lauale. Piltidelt näete täpsemalt!
Siis, õhtu juba pimedaks läks ja pandi ilutulestikule tuli otsa. Suppervägev! Üks torn kukkus ümber ja põrutas meist vastassuunas metsa alla ja lendas seal laiali. Hea, et meie poole ümber ei kukkunud. Kuigi neil oli seal korralik alus ja kõik... Aga õnnelik õnnetus.
Ja siis juba pime, muusika, sääsed, lõke, rõõm, lõbusad inimesed, söök ja magustoit. Mõnus mõnus! Mulle meenutas jaanipäeva see kogu kupatus siin. Ühesõnaga, lõpusk Lilly teatas et ta kaotas kingad ära, kui läks batuudile ja need jäid sinna kõrvale, aga batuuti liigutati ja ta ei tea kus nad on. Siis otsisime, leidsime üles, headaega kõigile ja kodupoole. Pool tundi naera ja nalju, sest üritasime hääldada keel-kõveras-lauseid... Nii naljakas oli. Three witches watched three swiss watches. jne. :) Kodus. Tegin lastele ettepaneku sleepover korraldada, ja loomulikult nad nõus. Sättisime asjad korda ja kolisime minu tuppa. Kõik leidsid oma koha, ema oli asjaga rahul ja üle vaadanud kõik, ja headööd. Siis tuli kõige lõbusam osa. Kõigepealt hakati norksama, siis räääkima, siis togima, siis laiutama, siis ümberpaiknema, siis tagasipaiknema. Mul on külm. Mul on palav. Vent järgi, vent maha, tekk sinna, padi siia. Ühesõnaga lõpuks kui kell oli 7 hommikul et ärgata, oli mul selline surmväsinus ja peavalu, et kohe halleluujah, nii ilus öö! :)
Hommik. Käisime Lillyga pesus, tegime võidu, tema võitis. Isa tegi hommikusööki, pannkooke ja peekonit. Nämmm. Hommikusöök. Käps riide kõik ja õue rattaid kaunistama. Ja siis juba rattaparaadile. Naabruskond korraldab iga aasta lastele rattaparaadi. Kaunistatakse rattad ära ja sõidetakse tuletõrjeauto järel finišisse. Tore oli. Pikk sõit, nii pool tundi lähitänavatel rahulikult tiksuda, mõnus. Aga õues jubepalav ja lämbe, õhku üldse polnud. Kõik usa toonides, ja rõõmsad ja viisakad, nii tore, sellest ma olengi alati unistanud. Täpselt sellest. Et inimesed on üksteise vastu viisakad ja toredad.
Lõpuks jõudsime finišisse, seal ootas meid popkorn ja joogid ja jäätis. Lapsed jooksid ümber maja ringi mänguväljakule, täiskasvanud lobisesid ja sõid jne. Mõnus. Lõpuks, kõik asjad otsas ja lapsed väsinud, sättisime ratastele ja kodupoole. Kodus, ema ja Wesley läksid arsti juurde, sest poisil kõrv valutab jubedalt, juba eile valutas aga täna ka ja ei ole mingeid jamasid vaja. Ja meie Lillyga vaatasime tv-d. Võinoh tema vaatas, mina vajusin ära, ja keegi võlus mulle tekigi peale. Siis tuli ema koju, me läksime emaga toidupoodi toidukraami tooma, tunnike läks jälle minema. Siis tulid juba vanaema-vanaisa külla grillima. Tegime koogi ja hamburgerid ja arbuusi ja maisi... Nii mõnus õhtusöök! Kõigile maitses! Ülitsill. Ilm ikka selline Umbne. Koristasime laua, ja viisime isaga mu ratta ta venna kätte tagasi, mis ta hommikul mulle tõi ja laenas. Neil on hiiglasuur beebi koer. Ta nii suur ja näeb hirmus välja, aga pidi nagu väike kutsikas olema. Numps siis.
Koju. Väike rattaralli naabrilastega maja ees, ja tuppa. Kõik valmis, autosse ja vanaema juurde. Läksime suurele ekraaniel ilutulestikku vaatama. Washingtonis suur pidu käib ja NYs kõik vahva! Tegin pilti ka. Lõpuks vaaasime need kontserdid ka ära ja lõpuks asi finiito. Kolisime õue. Lapsed mängisid natukene säraküünaldega ja paugukatega. Me vaatasime maja kõrvalt eemale, metsa kohale, ilutulestikku. Supperkaua ja supperilus ja suppersuur. Lahe. Lõpuks, koristasime ära maja esise nendest paberitest, ja siis sättisime koju ja siin ma nüüd olen.
Täna nii kiire, sest pean magama minema, uneaeg joooookseb ammu juba.
KALLIKALLI!
United States, Bring it on!

Ma-olen-õnnelik!

Family fun!
Hommik. varahommik. 7.30 juba alustasin. Ema tegi maja peal tuuri, tutvustas kõiki kappe ja sahtleid ja nurgataguseid. Jäime laste hommikusöögiga hiljaks ja ka ujuma hiljaks. Mõnus palav, hot hot hot. Kordamööda neil trenn hommikul. Siis koju, snäkid, pesu, matetund. Pikk arutelu miks mate vajalik on ja miks me peame harjutama. Lõpuks vist jõudsime kohale jutuga. Arutasime eelmist aastat ja tulevat aastat ja mis me aastalt ootame, ja tegime oma finger-promises. Nunnud on nad mul. juba.
Siis õppisime natukene eestikeelt. Nende lemmiksõnaks kujunes külmkapp. Nende kõikide tasside ja puude ja leibade ja akende ja majade vahel külmkapp kõlas väga huvitavalt, ja jäi kohe meelde. Lahe. Nunnult hääldavad :)
Siis sättisime piknikukoti valmis, natukene snäkki, päiksekreem ja minekut. Olime juba tee otsas, kui isa sõitis vastu, keerasime ringi ja koju tagasi. Plaan oli sõita mänguväljakule, mängida ja väike pinkik teha, aga siis tüdruk tegi ettepaneku hoopis ujuma minna, et kutsume issi kaa. Ja kutsusime. Aga tema pakkus, et võiks minna ratastega. Halleluujah, ma sain ema ratta, mis on sprinteriratas. Uus huvitav kogemus, kui varbaid pedaalile ei saa, ja käed on liiga ees koos, et normaalselt tasakaalu hoida, nagu õpiks uuesti rattaga sõitma. Väga ebamugav. Ja pidurid on ka kuskil lenksuall. Pidin lihtsalt miljon korda teelt põõsasse kihutama otseteed. Normaalne. Igatahes. Tore basseiniõhtu. Isaga lobisesime maast ja ilmast ja ajaloost ja tantsupeost ja kõigest muust. Lõpuks 2 tundi basseini ääres, ja lapsed väsinud ja näljased, väntasime koju. Ma nüüd ametlikult vihkan neid pedaaaale. Suppernõmedad. Kodus väike snäkk ja väike pudipadi korda, ja lapsed pessu peale bassut, said imekiiresti valmis, sest teadsid et täna lähme õhtusöögile välja, minu welcome õhtusöök :). Kimasin koju,kähku valmis ja juba nad olidki siin.
Läksime sinna järve äärde, kus eile käisime. Aga täna näidati seal õues suurel ekraanil filmi. Tahtsime küll vee ääres lauda saada, aga poolteisttundi ei oleks vist viitsinud oodata, ja läksime sinna lärmakasse rahvast pungil restorani istuma. Leiti meile isegi laud 5le. Igatahes. Oleks pidanud kasutama mikreid ja kõrvaklappe, et üksteisega suhelda, sest nägid et ta suu liigub aga jutust aru ei saanud. Naljakas oli vaadata teenindaja suud, sest nägid et jutt tuli ja tuli, ja kuulsid nagu ka häält, aga mitte ühestki sõnast aru ei saanud. Samahästi oleks ta võinud hiina keeles räääkida. Lobisesime ja sõime ja nautisime toredat seltskonda, väga vahva õhtu. Mõnnamõnna.
Kõik kurguauguni fulllll, kolisime restoranist välja, vaatasime veits ringi seal ümber restorani, pargi all, inimesed istusid nagu laulupeol, väike küngas oli, ja see küngas paksult rahvast täis ja vaatasid kino, the social network. Aga me ei jäänud sinna, mitte-laste-keelt kasutati seal väga palju ja ei ole vaja õpetada selliseid rumalaid sõnu põnnidele. Võtsime need miljon ja üks kiirteed koju ja nüüd... actiooooon. Ütlesin vanaemale vanaisale headööd, ja kolisin oma tuppa, pakkisin veits asju ja kuulsin et nad tulid üles. Nagu alati, pandi suure piibitamisega alarm peale . Aga tavaliselt nad panevad ainult allkorrusele, siis nüüd, kui tahtsin kikusid minna pesema ja astusin koridori, pistis mingi krääksuv piiksuv alarm tööle. Nii tore. Koputasin neil uksele sest vanaisa ei kuule väga hästi ja kuulsin, et vanaema oli pesus, et kui koputust kuuleb, äkki võtab alarmi maha. Ja juba tuli telefonile kõne turvafirmast , aga olime liiga aeglased et kõnele vastata, nad panid enne ära või misiganes, jätsid teate :D. Igatahes, lõpuks võeti alarm maha, pandi õige asemele, ja siiani, pool tundi hiljem, pole ükski turvafirma auto maja ette ilmunud, vist läks hästi.
Igatahes, supperlahe päev oli lastega. Nemad surmväsinud, mina surmväsinud, aga väga fun oli! Väga fun!
Homme hommikul lcc-ga kohtumine, tuleb vaatab meid üle :). Nii et nii palju siis kaua magamisest, võinoh 9ni magamine on tõesti kaua magamine. Ja rohkemaid plaane ei teagi nädalavahetuseks, ei tööta. Pakin ilmselt asjad homme ja kolin pere juurde, sest majapidajannad pidid tulema (loe: normaalsed inimesed koristavad ise oma maja, ja seda nad homme hommikul pididki tegema) hommikul, ja ühesõnaga, mingi aeg kolin uude tuppa. Hurraa, saan lõpuks ometi kõik oma asjad kohvritest VÄLJAAAA. poolteist kuud kohvris elada pole naljaasi enam.
Igatahes, pikk nädalavahetus on ka, meil ju independence day tulemas esmaspäeval ja paraadid ja ilutulestikud ja party party party. Nii vahva, väga ootan seda melu juba. Ühesõnaga, kahesõnaga, kolmesõnaga, endiselt ootan uudiseid sõpradelt, andke märku, kas üldse pakub veel huvi, et kirjutan ja kuidas teil läheb kõigil.
Neljasõnaga, lõpetan. Olen kutupiilu aga õnnelik!
United States, Bring it on!

Ilma kodutundeta me jääme kodutuks!

Sõbrad panevad kodumaale tagasi! Täna viisime Merilini lennuki peale, ja õhtul läks Sandra lennuki peale, mõlemad homme kodumaaaaal. Tore :)
Nemad oma kogemused kätte saanud, minul kõik veel alles ees, huvid sõbrad maailm :)
Täna. Esimene tööpäev. 8.15 olime juba tööpostil vanaemaga. lapsed riide, ujuma. koju. lennujaam. koju. lõunasöök. kinnnnno. Jubelahe film. Mingi pingviinifilm, ülitore.. Koju. teise koju. lapsed riide, väike tund- matemaatika, ujuma, koju. Columbia linnakeskus, tegime mulle liikmekaardi, et saan basseinidesse igalepoole ja jõukasse vist ka osaliselt.. Jne. Seal vägev järv maja kõrval, suuuuur järv, kaks bändi esinesid, suured purkskaevud, kohvikud.. Mõnus, selline, pärnu tunne tuli peale. Ilus suvine muusikaline veekallas :) Supper tunne, aga kahjuks väga palju aega ei olnud. Siis sõitsime koju tagasi. Võtsin oma auto ja tulin esimest korda üksinda autoga, koju tagasi :). Õhtusöök rahulik ja ajalootund taaskord, väga huvitav. Väiksed jutud kallitega, ja tudule.
Ühesõnaga, kuhu ma välja tahaks jõuda. Eestimaa on supper! :) Kontserdid, muusikatase, loodus, rahvakultuur, tantsupeod, laulupeod, ühtehoidmine, vaprus... Istud siin teise mandri peal, ja vaatad kõrvalt pisikest kodumaad, ja ohh, kui ilus! Siis kuulad kõrvale ajalugu, mida see kõik ajalugu meile teinud on ja mida nad läbi on elanud ja hakkad veel rohkem hindama kõike, mis kodumaal sulle nüüd pakkuda on!
Maailmarändamine on tore, aga see on tore ainult siis, kui sul on kodu, kuhu alati tagasi minna. Ilma kodutundeta me jääme kodutuks...
Inimesed, pere, lähedased, kallid, sõbrad, tuttavad näod, tuttavad nimed.... Tuleb välja, et maailm on jube väike! Kõik teavad kõiki! Kes kelle naaber, kes kelle lifelong sõber...
Elu on ilus, kui seda õigetes värvides vaadata!
United States, Bring it on!

Häppi

Päris huvitav, kui päev läheb mööda, ja ainuke mis tehtud sai, oli söögi varumine õhtusöögiks. Käisime poodides, piduasju varumas õhtuks. Merilini ärasaatmispidu täna.
Päris tore. Väsitav. Ilm soe, palav, umbne. Sättisime hommikul valmis, poodi, puhkasime, sättisime õhtusööki ja ootasime külalisi. Kiired tered, pildid ja lauda. Mina pidin ära jooksma, ema viskas aupairi miitingule. Suuuures pargis, paljuuuuu rahvast ja palju autosid, vabaõhukontsert, mingi sümf.orkester mängis klassikat, ja meie niisama lobisesime seal lcc ja teiste tsikiitadega. Kahjuks olime orkestrist liiga kaugel, et seda näha ja õieti kuuldagi. Tunnikese istusime, siis koju tagasi. Sõitsime natukene ringi, võinoh, ma sõitsin. Vaatasime kõik basseinid üle, kus lapsed käivad, ja sõitsime kodust mööda, ja tee selge juba :) Tore. kiire.
Kodus kiire õhtusöök2 ja kõik surmväsinud, puhkama ära. Homme peab vara ärkama. 7st hommikusöögile ja 8st astume uksest välja juba. Viime lapsed ujuma, ja siis viime Merilini lennukile ära, ja siis mängime veits maeiteakus ja siis õhtune ujumistrenn.. :)
Ühesõnaga. Elu on lill! :)
Kuidas teil läheb?
United States, Bring it on!

Preili rahulolu

Istud põrandal, arvutist mängib kait tamra, vanaema otsib midagi madalast kapist ja viskab põrandale pehmele vaibale pikali ja pikutab ja kuulab imeilusat eesti muusikat. Näed, kuidas inimene igatseb kodumaad ja kuidas ta naudib kõike, mis on seotud eestiga. Imeline tunne seda jagada!
Täna käisime vanaisaga arsti juures, tal paar nädalat tagasi oli jamasti ja oli haiglas. Siis käisime raamatupoes söömas ja lugemas. Tore, saiakesed, kakao ja raamatud, võta mis hing ihkab. Lugesin ameerika civil war'i kohta. Koju. Tõmbasin veits eesti mussi mp4 peale, siis kimasime vanaemaga lihale järgi poodi, väike shoppamine jälle, toitu läheb ikka hullupöörapalju. Homme endise aupairi ärasaatmisõhtusöök ja käisime selleks kana toomas. Ja tagasi tulime ikkagi suure kasti toidumoonaga. Siis sättisime õhtusööki ja lapsed saabusid jälle kohale, jejee. Rääkisime veits ja sättisime õhtusööki veits ja enne vaatasime filmi veits.. Vanaisal hakkas paha, viskas pikali. Me mures kõik. Helistasime targematele, onule ja onupojale, sest nemad ambulance peal tööl. Ja peale õhtusööki läksime emaga sõitma, tahtis kontrollida mu sõiduoskust ja tutvustada piirkonda natukene. Jäime ellu. Highway peal on nii khuul kimada ikka, long islandi sõidukiiruse võin ära unustada. Jõudsime koju ja onu-onupoeg hakkasid just ära sättima kodupoole. Tulid annapolisest kohale. Norms paanika toimub täna ikkagi. Pole vaja järgmist haigla laksu ju, et keegi siin ära minestab... Noh igatahes, loodame et elame öö üle, hommikul helistame arstile kohe. palavik peale sisemist verejooksu pole naljaasi. Tulime siis koju, saatsime külalised ära, kass pani jooksu, ema püüdis kinni naabri hoovis. Lapsed koju. Me tegime klaverikontserdi vanaemaga, laulsime kodulaule koos. Mõnus muusikaõhtu paar tundi eesti muusikat nii live's kui plaadilt.
Suppertunne!
ps., andke andeks piltide kohta, homme üritan. no lihtslat ei viitsi ennast teki alt välja kerida et kaamera ja juhe tuua. Sorriporri. homme.
United States, Bring it on!

One, another, more, forever.

Järjekordne päev on mööda saanud. Käisin astusin vanu tuttavaid radu siin Baltimores. Käisime täna vanaemaga niisama tripil. Sättisime valmis ja kimasime linna. Käisime vaatamas kohta, kus sündisid usa hümni sõnad- seal Fort McHenry's. Mäletate tüdrukud? palju kahureid, terrassidena muruplatsid, vesi, silmapiiril pikk sild, ... Otsige pildid välja! Või siis vaadake uusi, albumis. (PSSH, tuli meelde, et pidin täna pilte laadima, aga kiire oli, laen homme, üritan vähemalt. ). Jalutasime seal ringi, vaatasime majas filmi hümni sünni kohta ja selle sõja kohta 19sajandi alguses. Supperhuvitav, taaskohtumine vana tuttava kohaga. Mäletate?
Siis üritasime üles leida ühe krabirestorani, kus saaks süüa maailmakuulsat marylandi krabi.. Ja no tomtom on ikka väga tomtom. Juhatas meid täiega linnast välja, jõudsime lõpuks sihtkohta, ja arvake? Alksiputka oli see, kuhu ta meid juhatas. No tore lugu küll. Naerda sai vähemalt. Üks huvitav pilt ka seal ees tehtud, tsekake järgi albumist. Siis võtsime suuna kesklinna itaalia restorani. Pika ekslemise peale leidsime selle üles, leidsime ka parkimismaja, ja otsustasime siiski kolmanda restorani kasuks KAUBAMAJAS. Päris vägev, mitmekorruseline KAUBAMAJA. Long Islandil sellist asja näha ei saanud, mitmekorruseline, suur kaubamaja. Teretulemast tsivilisatsioooooooni, ütleks ma selle peale.
Istusime seal kõrgel korrusel akna all, sõime oma pastat, ja nautisime vaadet. Muideks, baltimores on ameerika vanim sõjalaev. Ja muidki vanimaid asju veel, aga talle lihtsalt ei tulnud rohkem meelde täna :D.
Lõpuks oli kell nii palju, ja oma ekslemisega viitsime palju aega, ei jõudnudki jalutama minna, panime kodupoole ajama.
Kodus sättisin lasanje kokku, plaadid, hakklihatomatikastmega, ananass, hapukurk, juust..Nämmmmm. Külalised pidid ka saabuma, aga no väike pooltundi saabumine pole midagi hullu. :) Toit oli veel vähemalt soe. Ei olnud just minu parim lasanje, aga ajas asja ära. Neile maitses, väidetavalt :D
Siis rääkisime veits juttu ja arutasime mõnda asja, ja isa ja poja vajusid diivanile pikutama ja meie otsisime netist paarile järgmisele küsimusele vastuseid, ja mõned leidsime, mõned mitte. Ja rahvas läks koju, me vaatasime vanaemaga "Singing Revolution" filmi. Supperhea! Kananahk pool aega peal.
Ühesõnaga, väga tore päev. Järjekordne. Täna lugesin vanaisa luuletusteraamatu ka läbi, väga ... pühalik oleks õige sõna.. Väga pühalikud luuletused. :) Soooovitan.
Ei tea, mis homne toob, aga ootan, väga ootan juba :)
United States, Bring it on!

Süda, hinda ainult õiget, üle kõige!

Tead, et hommikuks saab pannkooke maasikatega, siis kohe ootusärevus ajab ülesse. Mõnnad pannkoogid.. Mõnnamõnnamõnna. Ilus pühapäeva hommik verandal, pannkookide, targa jutu ja ilusa maheda ilmaga... Istusin seal, ja mõtlesin, et ohh, küll on hea...
Lühidalt. hommikusöök. Sõitsime vanaemaga ellicott vanalinna. Autos tuli väike valgre plaaditäis laule, mõnus, päev otsa kummitanud, kõik need laulupeo poppurrii laulud ja muudki veel... Käisime linnas jalutamas vanaemaga, vanalinnas, laen homme mõned pildid ülesse netti, kellel huvi, Muudan parooli ära, küsige uut. Supermõnus vanalinn. Kivide peale ehitatud kogu kupatus, ja jõgi jookseb majade alt läbi. Kitsad tänavad, ja palju lahedaid väikseid poekesi. Ostsime jäätist ja jalutasime autoni tagasi, nägime kohtumaja kus tõsiselt kummitab, ja vangimaja mis praegugi töötab. Siis korjasime lapsed ja ema peale, läksime shoppama veits, leidsin endale LÕPPPPUDELÕPUKS normaalsed sandaalid. Jepikajee. Lapsed teenisid eilse ujumisvõistlusega endale mänguasjad välja, aga arvake mis nad valisid tegelt. Tibulinnu võttis rannakoti ja poiss valis endale uhke lõhnaõli. Vau! Mänguasjade asemel sellised valikud.. Me vaatasime vanaemaga suu ammuli. Tõesti, mänguasjad on eilne teema. Viisime lõpuks nad koju, ise läksime vanaemaga toidupoodi, oma lasanje jaoks materjali varuma. Kähku koju. Ja otsustasime et liiga hilja lasanje jaoks, jätame homseks. Ühesõnaga, kanaõhtu. Targad jutud laua ääres ajalooost TAASKORD, nii mõnna, kuulasin suu ammuli jälllllekord.. Ja siis kolisime tuppa filmiõhtule. Tahtsime "singing revolution" vaadata, aga kahjuks masin ei mängi seda plaati ja valisime uue filmi, "amadeus"... Supperhea. Väga head näitlejad ja väga supper muusika. Ühesõnaga. Nüüd teki all, lobisen musidega juttu ja varsti magama...
Aga. Kõik halb on millekski hea. Kui ei oleks olnud eelnevat 3 kuud, ei oleks ma täna siin, kus ma olen. Kõik on nii, nagu ma eestis unistasin, et oleksin õnnelik. Suppppperpere, toredad lapsed, oma tegevused, eesti asi... Rahvatantsu lähen, koori lähen, metsatarkusi hakkan väikestele skaudilastele siin õpetama vist :) Lilly ja Wesley mõlemad väiksed skaudilapsed.. :) Nii vahva. Hakkan neile eesti keelt õpetama, ja heal juhul saab ka ema selgeks keele lõppudelõpuks. Lähme puhkama ocean citysse juuli lõpus, "kui mina olen off, oled sina ka off".. ütles ema puhkuse kohta. Seega ülikõva. Septembris lähme kanuumatkale ja telkima, lõke, laulud, grill, telkimine... Urrrrgh.. Ei jõua ära oodata. Sügisest kooli, misiganes kursuseid pidi siin olema. Supperkõva fotograafiakursus või muusikakursus... Tants oleks ka päris ülišeff. Vanavanemad on ajalootargad, saan ajalookoolitusi iga päev.. Koju tulles saan ajalugu tulla õppima. Või mida iganes muud huvitavat... Ühesõnaga.
Ma kohe ei teagi, mida öelda. Sõidan ringi siin vanaemaga, vaatan aknast välja ja ikka tunnen, et näen und. See on liiga reaaalne. Olengi lõpuks ameerikas. Olengi lõpuks õnnelik. Olengi lõpuks... Minaise. Need asjad võivad tunduda nii pisikesed kõik, aga peale viimast kolme kuud, märkad ilusaid asju igalpool. Muideks, fireflyes on lihtsalt maailma kõige vägevamad putukad. Panevad õhu särama õhtuti, plingivad, plinks plinks. Väiksed jänesed jooksevad ringi. Toas pikutab suur pontsakas kass, haige küll, aga liigub... Kõik lõhnab kodu moodi. On aeg ennast hästi tunda! Kuidas teil kõigil läheb? Palun andke teada endast vahel..
United States, Bring it on!

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi...

Anna küll endast parima, et igal võimalusel kirjutada, aga siiski, vahel tuleb uneaeg rohkem peale,kui kirjutamisisu.
Ühesõnaga. Eilne päev. Panin kella 9ks äratuskella ja ärkasin kaa. Sättisin valmis, tegime mõnusa hommikusöögi verandal vanaema-vanaisaga, nautisime sooja ilma, rääkisime juttu, kuulasin järjekordset ülihuvitavat ajalootundi, panime riide ja sõitsime lastele järgi. Võtsime suuna larrylandi, kus on maeiteagi, marjaistandus-kasvatud-hiigelpõllud? Olete varem näinud minukõrgust põõsast, mille küljest saab mustikaid korjata? Ma ei ole. Nüüd olen. Möllasime seal põõsaste vahel, et oma korvid täis saada kiiresti. Otsisime vaarikaid ka samasugustest põõsastest ainult paar rida ülevaltpoolt künkapeal, aga no leidsime maitsetuid roosasid ainult.
Ühesõnaga paar tundi täielikku fun'i lastega, ostsime talupoest veel kirsse ja mett, ja võtsime suuna tagasi kodulinna. Esimest korda 3 kuu jooksul tundsin seda sama lõhna, mis tundsin 2005 esimest korda usas käies. Teadsin, et olen leidnud the place iseendale. See eriline lõhn jääb alatiseks meelde, hei, düüd, olen ameerikas!
Lunch time. Lapsed koju ja meie kaa. Puhkasime, järgmine ajalootund. Peaks need tegelt linti võtma, oleks tulevikus hea vaadata ja kasulik kaa, mälestus omaette. Õhtusöök valmis, verandal järjekordne suppermõnus õhtu. Ja siis saabusid külalised. Jooksime ringi ja mängisime aias ja tõime mänguasjad kapist välja. Ja nautisime supperilusat õhtut.
Lapsed koju. Tuduaeg.
Täna. Kell 6.45 äratus, 7.30 isa korjas peale ja sõitsime basseini äärde. Mingi piirkondlik bassein, mitte päris rannaklubi, aga midagi taolist. Basseini-klubi. Lastel oli esimene ujumisvõistlus. Nad alles see kevad õppisid ujuma ja täna juba olid võistlustel. Ülitublid. Poiss ujus peatumata kuni lõpuni välja, niiiiiii suur successs. Ja tüdruk õppis eelmine nädal selili ujuma, ja täna võistles ja pani lõpuni välja. Suppppper tublid! Ja õues oli ülipalav ja ülipäikseline, ja üliumbne. Käisime isaga toidupoes õhtuks jaanipäevaks asju varumas. Ja siis viskas koju ära. Väike lobisemine ja TUDUAEGGGGG. surmväsinud. poolteistttundi puhkust. Ja siis vanaemaga poodi, koju, kook valmis ja ahju, muud asjad ka valmis, ja siis minekut jaanipäevale. Minu uues kodus pidasime täna jaanipäeva siis. Grillisime ja sõime ja mängisime ja kuulasime Lilly etendust-kontserti, lobisesime , grillisime vahukommmmmme, mängisime veel ja veel ja siis tegime äraarvamismängu, ja siis kuulasime elmarit õhtu otsa. Vot tak ! Nii tore oligi! Eesti jaanipidu ameerika mõistes. Küll kahjuks ilma köieveota, aga no tore oli ikkagi. Ja nii soe ja mõnus mahe õhtu. Oehhhhh.
Nüüd, kodus, vaatasime vanaemaga mingit stilistide showd ja kirjutasin oma luuletused ümber, ja nüüd tekialltuduaeg.
Surmväsinud tegelt. Maeitea, keskkonnavahetus ja pingelangus ja kõik.... Väsinud.
Ühesõnaga, ma tean et on nõme kirjutada kellaajaliselt oma blogi, et mis toimus, tahaks tegelt oma tunded siia veits kirja panna, aga hetkel lihtsalt üritan kõiges selgust saada ja mõista, kuhu ma tegelikult sattunud olen- paradiisi :). Täpselt see, mida ma kodus mõtlesin, et mu aasta tuleb, täpselt sellised inimesed, kohad, karakterid, tegevused... Kõik kõik...
Tahan minna rahvatantsutrenni, koori, Lilly skautidele pidin õpetama rahvatantse, et nad oma mingid märgid välja teeniksid, ja võime ka igasuguseid muid tarkusi neile jagada midaiganes oskan õpetada, lastele hakkan eestikeelt õpetama ja ise hakkan koolis käima. Koolis pidi olema igasuguseid erinevaid kursusi, nii et saan loodetavasti oma muusikakursused siiski kätte :). Piirkond on suppermõnus, ameerika filmist, näed naabreid, saame läbi, sõidame ringi mitte metsa sees vaid külas... Niiiiii .... Teate, seda on raske kirjeldada. Kolm kuud põrgut on seljataga ja olen lõpuks siin, kuhu kuulun.. Tjorven, Welcome to your american home! Kõik sobib kokku. Puzzletükid pole enam sassis ja valedes kohtades, pilt on selge!
Ma ei teagi, mida ja kuhu selle kõige jutuga siin välja tahan jõuda. Ühesõnaga, ärge muretsege, minuga on NÜÜD kõik korras. Üritan teid selle seiklusega kursis hoida.
Kuid olete alati minuga, südames! Ärge unustage!

United States, Bring it on!