Nädal on läinud pingete küüsis. maavärinad, orkaanihirm ja -ootus. Kreisi ikka. Ei tea, mida oodata. Meil vist nii hulluks ei lähe, aga kui ma endiselt long islandil elaks... Ujuksin vist eestisse siis. Või siis tuul lennutaks minema lihtsalt. masendavalt jube. Sõbrad, olge ettevaatlikud seal!
Ühesõnaga. Töine ja kreisi nädal, kreisi kreisi jooksnud ühest kkohast teise.. Apteegis käisin, ja postimajas käisin ja igalpool mujal käisin ka. Ja nüüd tulin just Selena kontserdilt, mis oli ÜLIVÄGEV. Hommikul 6st äratus ja 7st start, kimasin üksinda sinna county fair'ile, kus kontsert õhtul toimuma saab, ja seal pidime piletid käepaelade vastu vahetama hommikulllll. Olin 15min enne kohal, ja ega siis midagi paremat loota polegi kui mitmesajameetrine järjekord. Pole hullu. Kõigest poolteisttundi seismist palavas päikse käes pikkade riietega, sest meil oli hommikul pilvine ja udune. jess. teised võtsid päikest, ma tegin grillpidu.
Igatahes, kreisi päev vahepeal, kreisi kreisi, ja sõitsime siiasinna, ja saime emaga kokku. Tips ei teadnud ikka veel kuhu ta läheb, me rääkisime talle et lähme toidupoodi, et homseks vaja toitu varuda ja ema ootab, et seal eriline päev, ta arvas et saab küpsist ja teed poes juua, nagu vahel seal kombeks on. Ja seda nägu ei saa kirjeldada, mis tal tekkis, kui kuulis kuhu me suundume. Ja need pikad järjekorrad ja inimmass ja inimmeri, järjekorrad trügimised, jooksmine, huhhhhhhh. Ja soojendajad laval ja siis, selena. Supper. Show!!!!!!! Showwwwwowww. Pliksid meil õlgadel, kolm suurt ja kolm väikest, igaüks sai endale hobuse, ja nii kui selena lavale tuli, nägid seal inimmeres kuidas kohe kolmandik inimestest kasvas poolemeetri jagu pikemaks. Tore vaatepilt. Kahju et kaamerat nii käps välja ei jõudnud otsida. tantsisime ja laulsime ja hüppasime ja vehkisime ja sulasime ja ootasime vihmapilve, aga täpselt meie kohale jäi auk, ja no kaugemale enam pilvekene ei liikunud, masendav. Nii palav oli. Supppperkontsert!! :) Nii vahva! Surmväsinud praegu. Nüüd tuled koju, ja loed netist, et sõbrad hakkavadki evakueeruma. Vastik!! Vastik!! On seda jama nüüd siis vaja? Meil toidumoon olemas ja patakaid ka vist, aga no pole ju vaja... Kodus istuda ja koerailma mitte-nautida...
Aga tuleb mis tuleb. Vihma olen näinud, tuult olen näinud, palju vett olen näinud, mittemidagi uut. Loodetavasti. Ja kui paar päeva endast märku ei anna, eks siis kadus elekter ära natukeseks ajaks... Pöidlad pihku, varbad ka kui võimalik. Kõik tuleb kasuks hetkel. Põrgu.
Teate, mis muuseas avastasin? Et keep smiling on vist tõesti siin külge hakanud. Enam ei saa naeratust suult. Isegi surmväsinud, kõik kohad valutavad ja süda muretseb sõprade pärast, ja vaatan autoaknast välja, aken alla keritud, ja vuhiseme mööda neljarealist kiirteed, mis on paksult autosid täis, ja naeratan. Elu on ilus! :)
Ühesõnaga, loodane parimat, südamest, päris mures tegelikult.
Ja ongi suvi otsas. Esmaspäevast kooli. Nemad, mina, kõik.. Kurb ja samas ootusärevil. Äkki leiab sõprugi ;)
Kuidas teil läheb muidu? Mõni tornaado äkki vastukaaluks pakkuda?
United States, bring it on!
No comments:
Post a Comment