Ma-olen-õnnelik!

Family fun!
Hommik. varahommik. 7.30 juba alustasin. Ema tegi maja peal tuuri, tutvustas kõiki kappe ja sahtleid ja nurgataguseid. Jäime laste hommikusöögiga hiljaks ja ka ujuma hiljaks. Mõnus palav, hot hot hot. Kordamööda neil trenn hommikul. Siis koju, snäkid, pesu, matetund. Pikk arutelu miks mate vajalik on ja miks me peame harjutama. Lõpuks vist jõudsime kohale jutuga. Arutasime eelmist aastat ja tulevat aastat ja mis me aastalt ootame, ja tegime oma finger-promises. Nunnud on nad mul. juba.
Siis õppisime natukene eestikeelt. Nende lemmiksõnaks kujunes külmkapp. Nende kõikide tasside ja puude ja leibade ja akende ja majade vahel külmkapp kõlas väga huvitavalt, ja jäi kohe meelde. Lahe. Nunnult hääldavad :)
Siis sättisime piknikukoti valmis, natukene snäkki, päiksekreem ja minekut. Olime juba tee otsas, kui isa sõitis vastu, keerasime ringi ja koju tagasi. Plaan oli sõita mänguväljakule, mängida ja väike pinkik teha, aga siis tüdruk tegi ettepaneku hoopis ujuma minna, et kutsume issi kaa. Ja kutsusime. Aga tema pakkus, et võiks minna ratastega. Halleluujah, ma sain ema ratta, mis on sprinteriratas. Uus huvitav kogemus, kui varbaid pedaalile ei saa, ja käed on liiga ees koos, et normaalselt tasakaalu hoida, nagu õpiks uuesti rattaga sõitma. Väga ebamugav. Ja pidurid on ka kuskil lenksuall. Pidin lihtsalt miljon korda teelt põõsasse kihutama otseteed. Normaalne. Igatahes. Tore basseiniõhtu. Isaga lobisesime maast ja ilmast ja ajaloost ja tantsupeost ja kõigest muust. Lõpuks 2 tundi basseini ääres, ja lapsed väsinud ja näljased, väntasime koju. Ma nüüd ametlikult vihkan neid pedaaaale. Suppernõmedad. Kodus väike snäkk ja väike pudipadi korda, ja lapsed pessu peale bassut, said imekiiresti valmis, sest teadsid et täna lähme õhtusöögile välja, minu welcome õhtusöök :). Kimasin koju,kähku valmis ja juba nad olidki siin.
Läksime sinna järve äärde, kus eile käisime. Aga täna näidati seal õues suurel ekraanil filmi. Tahtsime küll vee ääres lauda saada, aga poolteisttundi ei oleks vist viitsinud oodata, ja läksime sinna lärmakasse rahvast pungil restorani istuma. Leiti meile isegi laud 5le. Igatahes. Oleks pidanud kasutama mikreid ja kõrvaklappe, et üksteisega suhelda, sest nägid et ta suu liigub aga jutust aru ei saanud. Naljakas oli vaadata teenindaja suud, sest nägid et jutt tuli ja tuli, ja kuulsid nagu ka häält, aga mitte ühestki sõnast aru ei saanud. Samahästi oleks ta võinud hiina keeles räääkida. Lobisesime ja sõime ja nautisime toredat seltskonda, väga vahva õhtu. Mõnnamõnna.
Kõik kurguauguni fulllll, kolisime restoranist välja, vaatasime veits ringi seal ümber restorani, pargi all, inimesed istusid nagu laulupeol, väike küngas oli, ja see küngas paksult rahvast täis ja vaatasid kino, the social network. Aga me ei jäänud sinna, mitte-laste-keelt kasutati seal väga palju ja ei ole vaja õpetada selliseid rumalaid sõnu põnnidele. Võtsime need miljon ja üks kiirteed koju ja nüüd... actiooooon. Ütlesin vanaemale vanaisale headööd, ja kolisin oma tuppa, pakkisin veits asju ja kuulsin et nad tulid üles. Nagu alati, pandi suure piibitamisega alarm peale . Aga tavaliselt nad panevad ainult allkorrusele, siis nüüd, kui tahtsin kikusid minna pesema ja astusin koridori, pistis mingi krääksuv piiksuv alarm tööle. Nii tore. Koputasin neil uksele sest vanaisa ei kuule väga hästi ja kuulsin, et vanaema oli pesus, et kui koputust kuuleb, äkki võtab alarmi maha. Ja juba tuli telefonile kõne turvafirmast , aga olime liiga aeglased et kõnele vastata, nad panid enne ära või misiganes, jätsid teate :D. Igatahes, lõpuks võeti alarm maha, pandi õige asemele, ja siiani, pool tundi hiljem, pole ükski turvafirma auto maja ette ilmunud, vist läks hästi.
Igatahes, supperlahe päev oli lastega. Nemad surmväsinud, mina surmväsinud, aga väga fun oli! Väga fun!
Homme hommikul lcc-ga kohtumine, tuleb vaatab meid üle :). Nii et nii palju siis kaua magamisest, võinoh 9ni magamine on tõesti kaua magamine. Ja rohkemaid plaane ei teagi nädalavahetuseks, ei tööta. Pakin ilmselt asjad homme ja kolin pere juurde, sest majapidajannad pidid tulema (loe: normaalsed inimesed koristavad ise oma maja, ja seda nad homme hommikul pididki tegema) hommikul, ja ühesõnaga, mingi aeg kolin uude tuppa. Hurraa, saan lõpuks ometi kõik oma asjad kohvritest VÄLJAAAA. poolteist kuud kohvris elada pole naljaasi enam.
Igatahes, pikk nädalavahetus on ka, meil ju independence day tulemas esmaspäeval ja paraadid ja ilutulestikud ja party party party. Nii vahva, väga ootan seda melu juba. Ühesõnaga, kahesõnaga, kolmesõnaga, endiselt ootan uudiseid sõpradelt, andke märku, kas üldse pakub veel huvi, et kirjutan ja kuidas teil läheb kõigil.
Neljasõnaga, lõpetan. Olen kutupiilu aga õnnelik!
United States, Bring it on!