Kõik teed siiski ei vii koju

Tereõhtust, daamid ja härrad! Täna oli tsill päev :). Hommikul, tahtsin paremini teha kui eile, esimene laadung pesu pesema, lõunasöögiboxid valmis, hommikusöök valmis, nõud lauale. Saadeti esimene laps alla, sõi ilusti ära. Tuli teine, torisedes, ei teinud lihtsalt välja, igno. Ema viis kooli, sõitsin järgi, pidin teda lihtsalt valvama. Siis otsustati, et me lähme haige lapsega raamatukokku. Mõeldud-tehtud. Vahetasime turvatoolid autodes ära, ja mina sõitsin põnniga edasi. Käisime raamatukogus ringi, lugesime, mängisime, nautisime vihmast ilma. Kodus, võttis (mina nägin esimest korda) jope, mütsi ja saapad ise ära.Vot see oli vau-effekt. Polegi tegelt kõige lootusetum juhtum. Sõime ananassi ja mängisime ja vaatasime telekat, sest ta ütles koguaeg et ta väsinud. Lõpuks, kui tegin lõunasöögi, ta vingus ja ei tahtnud midagi. Läks lihtsalt magama ja magas 3 tundi diivani peal. Vahepeal majapidajannad vahetusid, ja ema tuli minimissiga koju. Kuna ta oli olnud koolis teiste sõbrannade vastu halb, saadeti ta üles time-outi, mida mind jäeti valvama. Et ma ta 5 min pärast alla kutsuksin, kui ta ise tunneb, et on valmis. Läksin 7 min hiljem kontrollima, ja ta magas sügavalt. Ja niimoodi 2 tundi. Minul lõppes 4st tööpäev ja hakkasin sättima valmis, et jõuda 5ks riverheadi autokooli kursusele. Enne mu äraminekut ärkas minimiss ka üles ja tuli turtsudes alla ja hakkas sööginõudega mängima-lõhkuma. Mina sain pahaseks, majapidajanna sai pahaseks. Esimest korda tõstsin ta peale häält. Millega mina sellise käitumise ära olen teeninud? Kas ma olen su vastu vastik olnud, et sa nüüd minu vastu vastik oled olnud? Vaatas ja tegi nägusid. Lõpuks sai villland mul ka. Ütlesin, et tõin talle raamatukogust printsessi raamatud, aga enne ta neid ei näe, kui ta käitumine muutund on. Ja kui ta seda kiiremas korras ei muuda, lähevad need raamatud homme lõunal raamatukokku tagasi. Siis muutis ta hääletooni ja sai vist aru, et reeglid ei ole tema teha. Mina lahkusin, ni et ma ei tea mis edasi sai, aga loodame et talle jõudis sõnum kohale. Ma ei ole põrandakalts ja ma ei lase endaga ka niimoodi käituda. Kursus. Mõnusalt vihma sadas, nii et väga ebamugav oli sõita. Klassitäis inimesi, igast rahvusest rassist ja vanusest, 4pool tundi kursust. Võrdles esimese kursuse osa euroopa (sh eesti) ja usa lubade saamist ja erinevusi. Sai ikka imestatud küll, kui lihtne see siin kõik on tegelt. Näitas videosis ja tegin skeeme ja.. väga huvitav õhtupoolik oli. Kuigi teadsin kõike, oli tore meelde tuletada uuesti vanu nippe (ja häid autokooli aegu, kus uni tikkus silma koguaeg, kes teab, see teab :D ). Kui kursus lõppes, oli õues pime-pime ja vihma sadas. Nüüd oli väga raske sõita. Aga kuna teadsin, kuhu minema pean, siis usaldasin ennast. Ja seda kuni viimase teeristini, kui hakkasin kahtlema, ja keerasin kahe samasuguse teeristi juures liiga vara ära, ja sattusin valele maanteele. 4-rida, eraldusriba, märgid, kõik kõik oli samasugune , va silt 27 west. Mina ei mäletanud seda nime, ja see ehmatas ära. Aga mõtlesin, et no kui palju ikka neid erinevad 27 olla saab. Üks hetk hakkas taevas vilkuma valgelt.. Tuli meelde, et enne kimasid kiirabid ja politseid mööda, mõtlesin et metsa taga vilkurid vilguvad lihtsalt. Ja kui mets otsa sai, nägin taevast. Pole elusees midagi selllllist näinud. Sõna otseses mõttes, ta nagu kellaosuti tiksus, valge-valge-valge-valge-valge-nool-nool-nool. Minul hakkasid käed värisema, sest ma ei olnud kindel, kuhu ma lähen, mis toimub ja ... nagu paha uni.. Sõitsin nii u 20 min, kui nägin silti: NEW YORK 64 MILES. Siis sain aru, et lähen vales suunas, ja ei teadnud mida edasi teha. Kõik räägivad, et roolis ei tohi telefoni kasutada, maantee äärde parkida ei tohi, sest politsei tuleb kontrollima, ja pole jamasid vaja.. Tundsin ennast lõksus. Nagu hiirelõksus. Uhhhhh. Lõpuks helistasin emale ja küsisin mida teha ja kus ma olen. Tema juhendamise peale, sain vastassuunda, õigele maanteele mis peaks meie linna jooksma lõpuks välja. Kuigi ei näinud ühtegi tuttavat märki eilsest sõidust, usaldasin ema. leidsin oma teeotsa üles, ja jõudsin õnnelikult kätevärina saatel koju. Emaisa tuli külla. Mina teda täna ei näinud, aga küll homme on aega tutvust teha. Emaga rääkisime marsruutidest ja tänasest ja homsest päevast, ja tore oli, kiitis, et sain täna väga hästi hakkama! Väga hea tunne. Ütles, et tunneb, et Sam hakkab olukorraga harjuma( vähemalt ta organism), sest tavaliselt ta ei maga lõuna ajal ja tavaliselt ta ei ole nii tujukas koolis. Nii et mingid muutused hakkavad tulema vist. Loodame vähemalt! Igatahes, nüüd registreerin sõidueksamile (ema ütles et saan raudselt läbi, kuigi tundub veits raskem kui eesti oma, sest siin nad hindavad iga su pilku ja liigutust ja olekut, eestis seda ei olnud). Igatahes 2, homme vaba lõunast alates ja heapäev kaa. Nüüd, mu kullakallid, mina lähen kõhuvalu ja kätevärinaga teki alla, üritan unustada tänase õhtu. Teie hakkate juba ärkama (VÕI TEGELT OLETE VIST JUBA ÜLEVAL :D ). Terehommikust! United States, Bring it on!

LauraGreete- kaugel load on? Mul juba järgmised käsil! :D

Pole kordagi olnud sellist tunnet, et kahetsen siiatuleku otsust. Ja koduigatsusest olen ka veel pääsenud. Lucky me. Hommik oli jälle nõme. Ei midagi tähtsat, mille pärast põdeda, aga lihtslat, kui oled juba korra kurva tuju lainele saanud, siis ei saa sealt välja. Ema tegi lihtsalt märkuse hommikuste tegevuste kohta, et pean kõik enne väljaminekut valmis saama, aga kui pärast rääkisime, siis ta ütles, et tegelt ta ei tahtnud midagi halba sellega, lihtsalt et ma harjuksin hommikul kõigeks valmis olema.. Aganoh, 2 nädal siin alles, ma ei peagi veel kõike jõudma. Isegi tubli. Ja väga kiitis. Ütles et supper rahul minuga, sest lastega saan hästi hakkama ja üleüldse tubli, võtan kiiresti kõik omaks. Aga ikkagi, ise tunnen ennast nõmedalt, kui annan endast maksimumi ja ikka teen valesti. Ebakindlus lihtsalt. Aga kui kõik selge, ja rutiin sees, küll paremaks läheb. Seni peab lihtsalt ära kannatama. Muide! Täiega meeldib ju vabatahtlikult veelkord lubade teooriaeksamit sooritada. Eile saadeti mind kukele autokoolis, täna sain lõpuks eksamile, ja sooritatud. Ülinõmedad küsimused, aga sain läbi. Jejee. Kodus sai haige põnniga mängitud ja lõunat söödud. Üksinda on hea poiss ja väga abivalmis, aganii kui vanem õde juures, hakkab teda järgi tegema, ja asjad ei lähe kohe üldse nii, nagu nad peaksid ja nagu vaja oleks. Aga seeselleks. Küll me harjume. Pärastlõunal käis kohalik koordinaator külas, nö tervitusvisiit, ja kas mul küsimusi või midagi on või probleeme-muresid. Ei. Hetkel kõik nö üleminekuperioodis, et ei olnud otseseid muresid talle kurta. Aga ta alati olemas (va laupäeviti, sest siis tal vaba päev:D ) Ja oligi tööpäev läbi. Õhtusöök. Enne rääkisin tunnikese eestiga juttu. Kurtsin ja kuulasin ja nautisin eesti keelt. (Päris vahva on see, et kui hakkkasin midagi kokku loendama ekraanil, siis : one, two, three.. ja hakkasin naerma. Isegi mõtled juba inglisekeeles. ) Empsiga just küsis , et kas me kartulit ka sööme. Siiani me korra söönud: (frii)kartuleid. Ja lõpetasime kõne ära, läksin kööki õhtusöögile, ja laual kartulid, värske salat ja lihakotletid. Ja tal polnud õrna aimugi, et see eestis väga populaarne õhtusöök. Täiega hea kokkusattumus. Sai naerda jälle. Kuna ma olen ajagraafikust ees lubadega, sest juba täna sain eksamilt läbi ja homme kursusele.. pidime tähistama. Ema ostis muffineid. Mis olid ikka ülimaitsvad. Pole hullu, suvi tuleb. Tõesõna, viivad keele alla lihtsalt. Ja ps- lapsehoidjad- muffinid on hea mõjutusvahend kuidas laps õhtusööki panna sööma :) Istusime küll tund aega laua taga, aga lõpuks sõime kartuli ära ja saime cupcake ka :) Ups. :) Terehommikust siis! United States, Bring it on!

feil vs võit

Hommik oli nõme. Kõigepealt kodus sõda jälle, lapsed streikisid ja mina tundsin ennast sadamiljonkordatühisena. Väike kurbusehetk, aga läks üle. Kordasin veits teooriat ja kimasin Riverheadi nö osariigi autokooli, kus tahtsin teha teooriaeksami. Aga ei läinud päris plaani järgi kõik. Kõigepealt, eksisin enda arust ära ja kaart pani segast, küsisin kahest kohast järgi, kus ma olen (ja seda 50 m raadiuses), ja siis avastasin, et seisan õiges parklas, ainult vales otsas. Päris mark moment oli :). Kontoris võttis vastu sõbralik neiu, täitsin avalduse, läksin järjekorda, minu kord. Naine küsis igast tõendeid ja dokumente, sest siin pead kokku saama mingi arvu nö isikut tuvastavaid punkte. Mina pidin saama 6 punkti ja eile emaga arutasime ja kõik oli korras, kontoris lõpuks selgus, et mu tervisekindlustus ei loe neile midagi, sest see on käsitsi kirjutatud, mitte trükitud. Loogiline küll. Aga mis ma teha saan, ega ma seda ju ei tellinud sellisel kujul. Igatahes saadeti mind koju tagasi. Pettunud. Siis hakkasin mõtlema, et kuidas ma koju tagasi saan. Õnneks leidsin kiirteel õige teeotsa üles, küsimärgiga küll ja kahtlevadlt, kuid ikkagi õige koha. Veits kodus õnnetuna oldud, jõudis haige pisipõnn emaga koju, ja rääkisime veits pangakaardist ja andis juhised ja helistas panka, ja sõitsin linna panka, ja tegin pangakonto endale. Aga ega kõik nii libedalt ei läinud. Tunnikese istusin seal laua taga. Kõigepealt, pangaonu uuris ja puuris (ei osanud ei minu, ema, ega ka eesti nime hääldada, mis oli jube naljakas) ja lõpuks hakkas asju arvutisse trükkima. Üks hetk hakkas nägusid tegema, preili, teie social security card on kehtetu. Ma nagu, einoh, ikka võimalik ju, eile sain kätte ametist ja juba kehtetu, üpris tsill. Ja helistas sinna kontorisse ja sai rääkida ainult automaatvastajaga, pm 10 min istus telefoni otsas: kas ma saaksin nüüd päris inimesega rääkida? Lõpuks tuli nende enda kontorist mingi naine ja tegi paar klõpsu, ja juba mu kaart oli kehtiv. Vot kui meeldiv. Peale pikka ootamist, sain lõpuks oma dokumendid korda ja pangakonto avatud. Hurra. Ja siis saigi mu vaba aeg otsa. Hõissa, töö! Läksime printsessile järgi, tulime koju. Mind saadeti uuesti küla vahele toidupoodi PULGAKOMMIDE järgi, sest lapsed nõudsid seda. Okei. Kohe tuju muutus. Lõbusad, käisime mängisime koos lauamänge. Väike õhtusöök, väike printsessi tujutsemine, väike pisipõnn aitas salatit kõrvale teha ja koristada, jubevahva tüüp ikka. Koristasime köögi, käisime vannis, vaatasime telekat, lugesime dinosauruse raamatut, jäime tudule. Ema jõudis ka tunnist koju. Kõik maja vaikne. Lõppudelõpuks! Nii et, tänane algas nõmedalt, ja lõppes väga hästi, sest lapsed ei vingunud kordagi kogu õhtu vältel peale õhtusööki. Hea tunne kohe, kui kõik sujub. Nüüd sujun mina magama, ja teie hakkate varsti ärkama. Halleluuja! Headund, terehommikust! Pilte lisan homme, siis rohkem aega, nüüd pean veits eksamiks õppima, sest hommikul lähen eksamit tegema uuesti, võinoh vähemalt üritama. United States, Bring it on!

20 postitus, 2 nädalat NYs.

Hellõu! Täna oli üle mõne päeva väga tore päev. Hommikul selgus et me ei pea lapsi ära viima ja sain vaba hommikupooliku, mis möödus arvuti taga kaarte ja juhendeid ja aadresse välja kirjutades ja printides, hull jama ikka. Host-ema andis 10 kohta, mis pean ise üles otsima ümbruskonnas, kus lastega käima hakkame rohkem. Ja siis korjasime juba lapsed peale. Nii et vaba hommik möödus suht töiselt. Rääkisin isa ja emaga kaa juttu. Peale lõunasööki sõitsime CMEE-sse, mis on laste muuseum (või siis laste-paradiis). Nagu suuuuur mängumaja. Igas toas erinevad pisemad toad, mereröövli laevast võid otse astuda tuletõrjeauto rooli taha või siis kohviku leti ette. Käsitöötoas oli suuuur liivakast, lugemistoas hunnnnnik raamatuid ja igast põnevaid mänge ja kohti veel. Täiega põnev! Kahju et polnud aega terve päev seal olla. Ei jõudnudki kõiki atraktsioone läbi käia, kahjuks. Kuigi lapsed andsid endast maksimumi selleks, jooksid võidu eri suundades laiali ja üpris mõnus ülesanne on neid sealt siis kordamööda üles otsida ja kokku kutsuda. Läksid päris pööraseks. Siis läksime ratsutama, minimissil oli ratsutamistund. Ja peale seda oligi tööpäev otsas. Kodus vahetasin riided ja sõitsin natukene ringi, käisin poes ja tegin pilti. Jubeilus ilm oli, kui autost vaadata, väljas oli ilgelt külm tuul. Aga, lapsed olid täna toredad ja sõbralikud, vähemalt minu vastu. Tahtsid mängida ja ainult paar korda jonnisid. Tore päev kokkkuvõttes! ps. Homme lubasid tegema, kirjalik eksam hommikul. Aga pm 20 küsimust ja võid vist 6 viga teha(võib-olla kuulsin valest, aga mu meelest see inspektor osariigist, kes käis minuga sõitmas üks päev ütles 6 viga :)). Päikest, eestlased, päikest Teile! United States, Bring it on!

Try to be positive!

Tjorvenil oli täna mossu-päev. Hommikul oli väike sõnelus minimissiga, ja lihtsalt kõik kees üle ja istusin pisarais verandal. Emaga rääkisime natukene. Leppisime ära miniga, aga pinge ikka õhus. Üritasin sellest mitte välja teha, kuigi tegelt on ikka hullult raske. Lihtslat peab täiega ära kannatama selle raske aja. Küll kõik paremaks läheb, paari nädala pärast rutiin ja kõik selged, ei pea koguaeg uusi asju meelde jätma ja selgeks õppima, ja saan minna kus tahan vabal ajal ja ei pea siin istuma, mis tegelt ikkagi nagu töökoht. Väga privaatsust pole, sest köök siinsamas kõrval ja kõik mis köögis toimub, on mulle kuulda, seega ka vastupidi. Kui skypes kellegagi räägid, siis võid samahästi kui köögis rääkida. Natukene raske on seega praegu. Aga saan hakkama! Eks natukene laste tujutsemisi mõjutab see ka, et pooled on haiged ja teine pool lihtsalt tahab kiusata ja vinguda koguaeg. Seega üpris nõme aeg perre sisse-elamiseks ja harjumiseks rutiiniga. Ema sõnul pidi selle kõigega harjumine kuskil 8 nädalat võtma, aga ta usub et ma saan palju kiiremini hakkama, sest autoga sõidan ja juba orienteerun ja lastega harjunud jne. Kiiremini kui mõnigi teine, nii et küll minust saab ka asja :) ps. Täna otsustasime koolist toakaaslasega lõpuks ära, et lähme 18juuni glee-touri kontserdile! Ja pärast sõidame koos NY ja tsillime seal ringi ja öösel hotellis kuskil ja järgmine päev tagasi! Ülilahe nv tuleb sellest! Ja küll neid ülilahedaid päevi tuleb veel, kui siin sõbrad ka leian ja eluga ära harjun. Tõotab tulla ülikipa aasta! Jääge lainele! United States, Bring it on!

Family Day

Huvitav, kui kaua see veel kestab et ma panen iga päev midagi kirja?:D Kuni ära tüütab?
Igatahes, täna pidin olema vaba 12st aga vanemaid polnud kodus ja ei saanud ju lapsi lihtsalt üksi jätta ja tegelesin nendega 3ni. Mõlemad põnnid haiged, ja suurem turtsus ja kõige suurem aitas mind teistega. Tore.
Päeval koristasime kodus ja tegutsesime lastega, kui ema koju tuli, ja pisipõnn magas, mängisime Samiga ja emaga lauamänge, hullult nalja sai, vahva pere. Võiks tihedamini koos midagi ette võtta, nagu iga teinegi pere võiks seda teha.
Õhtul läks tuliseks vaidluseks, kas tellime pitsat või hiina toitu. Tüdrukud läksid kõik omavahel täiega riiiiidu, väike kodusõda oli. Me käisime Sami ja Alexxiga naaberlinnas filme laenutamas, aga kui kohale jõudsime, selgus et nad panevad poe kinni ja müüvad dvd ja plaate ja kõike vähemalt 60protsenti soodsamalt.. Ja loomulikult tahtis Sam midagi HEAD, ja ema ostis siis kõigile rämpstoitu, pisipõnnid said mõlemad hiigelsuure pulgakommi, kodus kui nad seda sööma hakkasid, oli kõik sellega koos, riided nägu mööbel :D Päris jõhker suur ikka. Aga hea :)
Igatahes, telliti hiina toitu ja väga erinevaid variante. Terve laud oli väikesi karpe täis, milles erinevad sushid ja muud loomad. Kasutasin vist elus esimest korda söögi-pulki, et riisi ja kala süüa :) Uus kogemus. Siin on iga õhtu uued kogemused ja proovin asju, mida eestis ei söö tavaliselt. Koristasime (loe: koristasin) köögi ja filmiõhtu rämpstoiduga võis alata. Printsess ja konn. Väga armas oli see. Kuigi olen varem näinud, oli ikkagi tore. Kõik lapsed olid vist minu aja jooksul esimest korda 2 tundi ühes ruumis koos. Koduõhtu. Armas.
Homme vaba päev, aga kuna siin kandis sõpru veel pole, siis ilmselt ravin ennast, väiksest palavikust ja kurguvalust terveks, ja siis perega vaba aeg, pidime lõunale kuskile minema. :)
Tahtsin öelda AITÄHH, kes kirjutanud ja häid soove on teele saatnud! Väga armas, et huvi pakub mu väike seiklus ja loete ikka usa-muljeid :) Toredad sõbrad olete!
United States, Bring it on!

Reede on alati tore päev olnud!

Ehee! Täna on reede! Täna sai täpselt nädal peres oldud! Täna sain esimese palga! Täna sain sõiduülevaatusest läbi! Täna sain esimese vaba õhtu! Mulle meeldib tänane päev!
Hommikul mängisime kodus, käisime raamatukogus Samiga, käisime õues põnniga. Kella 2st tuli osariigi mingist asutusest mingi võll vaatama, kas ma tohin enne lubade tegemist üldse autoga sõita ja lapsi vedada. Tegime hullult suure tiiru ja käisime uutes linnades, kus ma käinud ei ole, ja kiiirteel. Peale sõitu kiitis mind emale, et ma olla parim, kes temaga sõitnud on selle pere aupairidest. Päris uhke värk, kas pole!
Ja siis vaba õhtupoolik. Käisin shoppamas veits :). Ise üksi sõitsin autoga naaberlinna poodidesse ja ei eksinudki ära. Kuigi mõlemas kohas, kus pidin ära keerama kiirteelt, avastasin seda liiga hilja ja pöörasin ümber, siis jõudsin kohale ja pärast ka koju! Nii et midagi juba liiklusest ja ümbrusest tean.
Õhtul mängisime Wii'd perega. Hullult nalja sai. Igatahes, peaasi,et selles mängus oma ajusid kasutad mitte teiste jutule lootma ei jää. (muidu võib haprasti minna :D ). Oma nali. sorri.
Igatahes, tahtsin öelda, et ...
bäää, midagi ei tahtnud öelda. Olge tublid seal polaarjoonel! :D Meil on kevad! Ja mõni päev suvi! :)
Kallistustega, Tjorven.
United States, Bring it on!

parem kui eile, hullem kui homme!

Täna oli tore päev! Lapsed tunnevad ennast paremini ja ei vingunud koguaeg. Hommikul ärgates, oi üllatus, meil oli lumi maas! Veits masekas! :) Lapsed olid juba 7st all, mis oli üllatav, aga tänu sellele saime Pisipõnni õigeks ajaks kooli täna. Kodus pärast tegime veits käsitööd Samiga, mässasime vesivärvidega. Hullult meeldis talle. Siis ema teatas, et mina sõidan põnnile järgi, tema on reisija. Ja nii läkski. Panime turvatoolid autosse ja sõit võis alata. Õnneks selleks ajaks oli teedelt lumi sulanud ja mul hea lihtne sõita, kuigi hoolas pidi sellegipoolest olema, et äkki kuskil libe ja sada muud asja. Võõras kant ikkagi veel ju. Aga ilma tema juhendamata sõitsin põnni koolini ja ei eksinudki ära. Veits uhke tunne või nii :)
Siis käisime mänguasjapoes Sami sõbrannale sünnipäevakinki ostmas ja loomulikult olid lapsed paradiisis, põnn jooksis ringi: ma vajan midagi, ma vajan midagi, .. ja loomulikult ta ka sai selle, kuigi ma viisin talle eile õhtul juba kingituse mänguasjapoest, aga pidi veel midagi lihtsalt saamise pärast saama. Seeselleks. Sõitsin koju teisest linnast, nii et jee, tee selge sinna, kus suured shoppingukohad on :P Siis hakkasime Samiga pildialbumit tegema, tänasega saime kaaned valmis ainult, kaunistatud ja puha. Et talle jääks mälestus minust igaveseks, seda ta tahtis :) armas iseenesest.
Õhtusöök, lasanje. Kumbki laps ei tahtnud ja täiega lasid üle nii ema kui mind, mittemidagi ei söönud, pirtsutasid ja näitasid attitude'i (lisaks suhtumisele näitasid ka keelt). Kannatust, ema läks ka minema, nii et lihtslat istusin seal ja Sami see üldse ei huvitanud. Lõpuks, ta lihtsalt jalutas minema ja ma andsin alla. Majapidajannaga lõpuks kahepeale saime nad ülesse, vanniaeg ja filmiaeg, ja siis juba tund aega üle tööaja töötatud ja ema tuli lõpuks, sain vabaks lõpuks.
Mässasin siin oma raamatutega ja avastasin toreda tõsiasja. Margusel oli õigus. Kuidas ma sain ühe poeskäiguga kõik oma raha laiaks lüüa:D Ei saanudki. Sest pool rahast oli veel peidukohas aupairide koolist saati, raamatu vahel, hea et täna avastasin selle, sest homme vaba õhtupoolik ja saab shoppama minna veits. Spordiriideid ja jalatseid vaja. Hea aare ikka!
Nii et homme kell 2 sõidueksam, kohalik juhendaja tuleb vaatab mu üle, kas tohin ikka sõita. Nii et väike eksam, ja kui saan heakskiidu, siis saan hakata lapsi kooli viima ja harjutama ümbruskonda jne. Tore. Täna tundsin ennast rooli taga palju kindlamana kui eile, juba teadsin kus mis nupp on ja mis teeb ja igast särkivärki, toretore!
Ahjaa, täna alustasin uue strateegiaga, loodame et töötab. Koos Samiga tegime kalendri märtsi-aprilli kohta kuni arizona reisini. Iga päev jagan neile 6 nägu: hommikusöök, lõunasöök, õhtusöök, vanniskäik, käitumine, koristamine. Ja kui nädala lõpus loeme kõik näod kokku ja rõõmsaid nägusid rohkem, siis tuleb näiteks popkorniõhtu, või lähme raamatukokku mõnda huvitavat tegevust tegema või mingeid lemmikasju neil veel "auhinnaks" hea nädala eest. Loodame, et see paneb neid natukene kontrollima oma käitumist ja olema rohkem abivalmis kõigi suhtes. Hoiame pöialt, esimene päev selja taga.
Igatahes, tuduaeg, vässupässu! Homme tuleb tore päev! Rise and shine!
United States, Bring it on!

Väike tagasilöök, aga kõik ei peagi perfektne olema alati

Esimene keerulisem päev. Nüüd kõik lapsed kodus ja haiged, palavikus ja köhas. Pisike põnn tegelt veel ei ole aga tundub nii, et jääb tema ka.. Ja kui kõik haiged ja paha olla, eks ikka ole paha tuju. Ja hommikust õhtuni üks jonn olnud, ja turtsumine ja nähvamine, nii et päris keeruline päev.
Emaga käisime reeglid üle uuesti 16 lehekülge, rääkisime kõik läbi, majapidamisest ja laste reeglitest ja karistustest jne. Tunne palju kindlam, et nüüd võin nad ikka time out´zone viia ja ei tee midagi ema reeglite vastast. Käisime emaga linna peal sõitmas ka, minu autoga esimest korda. Kiitis. Hull ikka, iga uue autoga nagu õpiksid uuesti reegleid ja sõitmist üleüldse. Nii ebakindel kõik. Aga küll kindlamaks saan kui ümbruskonna selgeks saan. Ja küll ma perega ka harjun ja reeglid paika saan. Ema sõna kuulavad, minu oma veel mitte, katsetavad piire. Küll paremaks läheb. :)
Tegime väikse poisiga täna kooki. Sokolaadikook, täiega maitsev tuli. Ja kui linna peal käisime, ostsime neile mänguasjad mida nad värvida said. Poiss sai auto ja tüdruk ehtekarbi. Hull mässamine käis värvidega, aga tulemus oli vähemalt huvitav.
Võiks juba rutiin paigas olla ja tahaks kõike osata, mitte ennast koguaeg ebakindlalt tunda. Aga küll see aeg ka tuleb. Reedel õppesõit, ja siis juhendaja ütleb, kas võin autot juhtida või ei. Kui jah, siis varsti load käes, ja rutiin paigas ja saan oma aja ja töö aja paika. Praegu on 24/7 tööaeg. (Kuigi pole veel 7 päeva siin olnud, aga tunne selline, et juba nädalaid kohal olnud, kõik nii omaks võtnud juba).
Aga tore, elu on igatahes lill!
American Dream, Bring It On!

Zumba!

Pikk päev. Emaga mööblipoodides ja Euroopa Toidu Poodides ja lastel järgi ja kuni nemad ujumas käisid, jäin mina kohvikusse ootama ja sain tunnikese kodustega rääkida skypes. Veidi üksindust kaa, see ainult hea, ei pea koguaeg kuulama kuidas keegi röögib. Siis olime kodus, üks abiline käis külas, Hästi sõbralik tüdruk. Ta töötas nooremana nende juures, nüüd käib ainult abis, sest läks arstiks õppima (ja sest nüüd mina siin). Ja õhtul oli meie piirkonna au pairide kokkusaamine, käisime Zumbat tantsimas. Juhendaja oli 57 aastane proua, kes oli üliheas vormis ja nägi välja superkhuul oma roosa aeroobika riietusega. Aga põhimõtteliselt (kes Seltskonnast loevad siin) siis zumba oli samasugune, nagu Marika vahest meile soojenduse tegi, ladinatantsud ja harjutused ja nii tuttav oli kõik ja teadsin pooli samme, nii et väga mälestusterohke õhtu oli. Pingutasin lõpuni, tund aega aktiivset tantsu, ülivägev tunne! Nägin minu jaoks uusi tüdrukuid ja kõik tundusid väga sõbralikud. Tore. Kõik on tore!
American Dream, Bring it on!

Day million

Siuke tunne, nagu oleks siin juba mitu kuud olnud. Lapsed minuga ära harjunud ja mina lastega, tean juba üpris palju majapidamisest, ja linn hakkab ka juba tuttavaid märke ilmutama. Täna käisime social security kaarti taotlemas, kõik läks ilusti, siis korjasime lapsed peale, lõunasöök, ratsutamine 4sel, koos emaga tal väike shoping ratsutamisvarustuse pärast ja siis koju, õhtusöök ja suur kaklus pulgakommide pärast. Ja juba ongi päev läbi. Esimene ametlik tööpäev. Congratulations! Homme õhtul aupairide mu esimene kohtumine, lähme zumbat tantsima, zumba-pumba. Ja päeval on pisipõnnil ujumine, nii et jälle pikk päev. Kui blogi ei jõua kirjutada, kirjutan kolmapäeval.
Ja rahvas, kes kuskil uurib kuidas mul läheb.. lugege blogi ;) hetkel on segased ajad ja graafik pole veel paigas, seega veel ei tea, mis aegadel saan arvutis olla kauem kui 15 sekundit, seega kui ma ei vasta kohe või ei vasta üldse, siis sellepärast, et pean lastega tegelema, ärge siis pahandage. Loodan et mõistate!
Kallistused!
American Dream, Bring It On!

Preili printsess

Aga kes on lõppude lõpuks jõudnud kohale? Olin nädala au-pair, sest olin viimane, kellele kooli järgi tuldi. Ühe prantsuse kutiga võistlesime, aga mina võitsin teda 15 minutiga.
Olen väike printsess, elan lossis, sõidan tõllaga, ema on kuninganna ja isa on kuningas ja lapsed on mini-printsessid-printsid. Vot selline elu ongi! Tõesõna! Heas mõttes! :)
Eile kui jõudsime, käisime sõitsime linnas ringi, käisime kohvikus lastega ja mängisime rõdul, mis on hiiiiiglaslik, nagu lossile kohane. Täispikk tööpäev. Õhtul olin lihtsalt nii kutupiilu et ei jõudnud netti. Täna hommikul käisime jälle linna vahel, tüdrukutel olid klaveritunnid, meie käisime teistega samal ajal mänguväljakul ja kohvikus kakaod joomas, sest õues oli siuke tuul, et lenda või minema, nagu Mary Poppins. Kodus mängisime pisikestega mänguväljakul, mis on samuti hiiglaslik, nagu lossiõuele kohane, nagu ka tenniseväljak ja bassein. Seega, loss! Lapsed armastavad kiikuda, neil väike maja ka, mängisime poodi, mulle müüdi toidu pähe lilli, kui rumal ma ikka olen, kuidas ma aru ei saa, et need lillepotid on, daaaa! (kujutage juurde seda printsessi käeliigutust, kui ta daa ütles). Kuna õues oli küllllllm, mängisime toas ja sain ka arvutisse esimest korda. Tegime kaarte ja vaatasime pilte ja veel sada asja, mis nad välja mõtlesid. Pärastlõunat käisime Sandraga poodides veits, sest mõni ei tulnud just väga paljude riietega lennuki peale, onju. Nii et ,sshss! Tore oli poes ringi käia ja keegi ei saanud aru, mis me räägime. Vahva tüdruk on ta! Ema ja printsess käisid seni maniküüris-pediküüris, ja tegid ennast veel ilusamaks, kui nad juba on. Siis tellisime pitsat, ja rääkisime isaga eestist üleüldiselt, söögist, kultuurist, usust jne. Naljakas mees. Armas isa, koguaeg kallistab ja musitab printsesse. Väga armastav perekond :). Peale pitsat läksime kinno. Ema netist uuris, et tore multikas, ja kui kohale jõudsime (suure hilinemisega), selgus, et multikas nii valju ja nii õudne, et väike prints hakkas nii kartma, et me vahetasime lõpuks filmi ja saali ära (Ja kes ütles, et mina ei kartnud!). Aga ega see teinegi parem polnud. Kui vanem printsess poleks oma sõpradega ka kinos olnud, siis me ilmselgelt ei oleks sinna kauaks jäänud. Aga pidime ta ära ootama, seega istusime ja kannatasime ja naersime, sest kui õudsad kohad olid, siis väike prints karjus üle saali iga kord. Ja no keda ikka huvitab kui sa oma veepudeli ja pool pakki popkorni kinosaali põrandale kallad, pole probleemi. (kahju koristajatest, aga mis parata, kui printsid seltskonnas on).
Nüüd, tuduaeg tegelt, aga tahtsin teada anda, kuidas mul läheb. Mul läheb väga hästi! Kõik on korras!
Homme vanima printsessiga jalgpallivõistlustele, aga need alles pärastlõunat. Kuna meil siin ümberringi nagu miljon väikest "linna" koos, siis ühes neist miljonist peaks olema homme st. particku päeva paraad, aga ma ei mäleta millised ja kahjuks võistlused samal ajal, seega vist ei vea välja. Aga pole hullu. Jalks on ka huvitav.
Aga kuulmiseni!
Bring it on, United States!

Third day

Head kesk-ööd, kallis eestlased!
Täna oli tore, grupitööd vanusegruppide kaupa ja sai suhelda erinevate inimestega rohkem ja ps: õppisin 5 lauset 5 keeles, seega multicultural person :D
Homme NY tour, näeme kõige vägevamaid kohti planeedil propably ja oleme in the heaven :)
Õhtul käisime Wendy's taaskord ja naersime lihtslat üle terve söögikoha, aga it was a lot of fun!
Praegu pikalt ei kirjuta, jätan homse jaoks energia. Sest homme tuleb ikka great day!
Seega, hoidke endid ja peatse lugemiseni!
Bring it on, United States!

hey, home!

First day at au pair school. Oli oodatust igavam. Kuigi palju kasulikku infot aga lihtsalt istumine ja kuulamine, ära tüütas lõpuks.. Kuulsime laste haigustest ja nende ennetamisest ja turvalisusest jne jne ja kõigest mis on seotud lastega. Homme jätkub sama rada. Öösel saabus ka toakaaslane, Peggy, ta on sakslane. Oli 2006-2008 ka ameerikas au pair , seega tal asi selge ja väga great girl anyway!
Palju rootslasi ja sakslasi ja mehhikost ja venezuelast ja koerast ja austraaliast ja üle maailma veel igalt poolt 64 tüdrukut, ja kuigi koolireeglites kirjas, et suhtleme inglisekeeles, siis vahepeal on tunne, et ainult meie Peggyga räägime inglisekeeles, ülejäänud grupid räägivad omaette ja oma keeles, seega vahepeal tunnen küll väga kõrvalejäetuna. Aga peggy õnneks olemas, nii et all is under control!
Saime peredelt ka kingid kätte. Nii armas! Kooli pusa ja termostass ja ny tour ja ticket to the top of the rock ja igast kinkekaarte ja küpsiseid ja sada asja veel, seega, supper! Kõik tasuta! What a great surprise!
Rääkisin eile pere-emaga, ta väga elevil, et ma kohal ja kõik hästi läks lennujaamas, ja pisike Samantha on ka nii elevil et vist juba loeb minuteid, kuni ma saabun.
Täna, peale tunde, käsime väikse seltskonnaga siin läheduses poes ja Wendy's söömas. Andsin lubaduse, et no- junkfood ja pm nagu mäkk, aga leidsin sealt kanasalati, mis oli ikka väga delicious.. Seega keeping my promise.
Nüüd uni silmas juba, kuigi kell alles 9 ja peaks tudule minema.. Homme pikk päev.
Seega, kallistused kõigile ja varsti saadan staffi kaa! :)
American Dream, bring it on!

New York, üks-kaks-kolm!

Tervitused New Yorkist!
Eile viisin suure kohvri ära, ja tundsin, et nüüd ei ole enam mitte midagi teha. Lennujaamas selgus, et käsipagasit võib üks olla ja läpakas peab olema käsipagasis. No what a hell? Kuhu ma selle mahutama peaksin? Ja siis Tjorven pakkiski hommikul 3ni käsipagasit ja üritas asju vähendada, et mitte ülekilodega lennukile minna. Lennujaamas ei olnudki nii hull, kui arvasin. Pisarad küll, aga ei murdunud. Lennujaam 1. Lend amsterdami võttis aega tunduvalt vähem, kui ma ootasin. Aga Amsterdami lennujaam on ikka täielik HELL! Nagu sajajalgne, igas suunas lähevad lõputud koridorid ja väravad jnejnejne... Jõhker ikka. Viis korda eksisin ära ja kadusin ära ja ei osanud mitte midagi seal teha kaa, Internetti ka ei saanud, interneti-ints üritas aidata küll, aga ei tulnud väga välja ja jäingi wifita. Lõpuks andsin koti vedamisele alla ja võtsin trolley. Palju lihtsamaks läks elu :) daa. Väravas tekkis küsimus, tõsteti mind kõrvale korraks ja pandi ootele, et infot otsida vms. Lõpuks lasti edasi. Ja siis kutsuti jälle tagasi.. Mingi info jälle puudu.. Lõpuks sain istuma ja ootama lendu. Ja jäingi tukkuma. Üks hetk tegin silmad lahti ja saal juba pooltühi. Tore, kui lennu maha oleks maganud. Lennuk oli ikka huuuuuggeee minu arvates. Tahtsin küll akna alla istuda, aga sain keskmise bloki keskmise koha, nii et noway ma ei näinud õue. Filmi sai vaadata, muusikat sai kuulata, kõike sai uurida.. Kõrval istus sõbralik mees, kellega oli tore rääkida. Aitas lennujaamas kõikjalt ilma jamadeta läbi.. Ja juba oligi Cultural Care sildiga härra vastas ja istusimegi vägevasse usa autosse ja sõitsime tunnikese Au Pairide kooli. Lund pole, majad on nagu filmis, igalpool naeratavad inimesed. Oh my, dreamland!
Koolis tutvustati igast reegleid.. boooring.. paigutati tubadesse, toad nagu (need teavad, kes teavad) Vigalas ühikates, ainsa erandiga et voodid narid. Siuke vana, vene moodne mööbel.
Nüüd pesus käidud, tuba korras, kodustega räägitud, ja järgmine grupp lennukilt saabus ja räägitakse reegleid UUESTI üle.. Lihtlabased reeglid meie jaoks on nende jaoks extremely important.
Helistasin pere-emale kaa , see ehmatas alguses ära ja ei tundnud äragi. Siis sai aru, ja helistas skype tagasi. Tüdrukud on väga elevil mu tuleku üle, mina kaa, mina kaa..

Seega, homme hakkavad tunnid, ja ülehomme on tunnid, ja üleülehomme on New Yorki tour. Ja reedel perre. Elu on Lill!

Praegu veel ei mõista tegelikult, mis toimub ja kus olen ja MIS VÄRK ON! Aga küll see mõne päeva möödudes kohale crashib.

American Dream, bring it on!

the day before..

Kohver lennujaamas, head-aega nutmised seljataga, käsipagas pooleli ja istun abituna lihtsalt ja ei oska mitte midagi teha.. süda muretseb, nagu oleks midagi tegemata veel ja ei saa magama minna... aga enam pole midagi teha. kõik on omaltpoolt tehtud, lihtsalt kohale minna lennujaama ja suu lahti teha ja küsida kui probleeme tekib.. Aga ikkagi paaaaanika ja jõhkralt kardan seda lennundusevärrkiii..
Igatahes, aitähh kõigile, kes meeles pidasid ja kes mu jaoks olemas on olnud! Hakkan teist puudust tundma!
Head Aega, Eestimaa! Peatse kohtumiseni kodu!
Excited-horrified!
See You Soon, United States!