Nädal on läinud pingete küüsis. maavärinad, orkaanihirm ja -ootus. Kreisi ikka. Ei tea, mida oodata. Meil vist nii hulluks ei lähe, aga kui ma endiselt long islandil elaks... Ujuksin vist eestisse siis. Või siis tuul lennutaks minema lihtsalt. masendavalt jube. Sõbrad, olge ettevaatlikud seal!
Ühesõnaga. Töine ja kreisi nädal, kreisi kreisi jooksnud ühest kkohast teise.. Apteegis käisin, ja postimajas käisin ja igalpool mujal käisin ka. Ja nüüd tulin just Selena kontserdilt, mis oli ÜLIVÄGEV. Hommikul 6st äratus ja 7st start, kimasin üksinda sinna county fair'ile, kus kontsert õhtul toimuma saab, ja seal pidime piletid käepaelade vastu vahetama hommikulllll. Olin 15min enne kohal, ja ega siis midagi paremat loota polegi kui mitmesajameetrine järjekord. Pole hullu. Kõigest poolteisttundi seismist palavas päikse käes pikkade riietega, sest meil oli hommikul pilvine ja udune. jess. teised võtsid päikest, ma tegin grillpidu.
Igatahes, kreisi päev vahepeal, kreisi kreisi, ja sõitsime siiasinna, ja saime emaga kokku. Tips ei teadnud ikka veel kuhu ta läheb, me rääkisime talle et lähme toidupoodi, et homseks vaja toitu varuda ja ema ootab, et seal eriline päev, ta arvas et saab küpsist ja teed poes juua, nagu vahel seal kombeks on. Ja seda nägu ei saa kirjeldada, mis tal tekkis, kui kuulis kuhu me suundume. Ja need pikad järjekorrad ja inimmass ja inimmeri, järjekorrad trügimised, jooksmine, huhhhhhhh. Ja soojendajad laval ja siis, selena. Supper. Show!!!!!!! Showwwwwowww. Pliksid meil õlgadel, kolm suurt ja kolm väikest, igaüks sai endale hobuse, ja nii kui selena lavale tuli, nägid seal inimmeres kuidas kohe kolmandik inimestest kasvas poolemeetri jagu pikemaks. Tore vaatepilt. Kahju et kaamerat nii käps välja ei jõudnud otsida. tantsisime ja laulsime ja hüppasime ja vehkisime ja sulasime ja ootasime vihmapilve, aga täpselt meie kohale jäi auk, ja no kaugemale enam pilvekene ei liikunud, masendav. Nii palav oli. Supppperkontsert!! :) Nii vahva! Surmväsinud praegu. Nüüd tuled koju, ja loed netist, et sõbrad hakkavadki evakueeruma. Vastik!! Vastik!! On seda jama nüüd siis vaja? Meil toidumoon olemas ja patakaid ka vist, aga no pole ju vaja... Kodus istuda ja koerailma mitte-nautida...
Aga tuleb mis tuleb. Vihma olen näinud, tuult olen näinud, palju vett olen näinud, mittemidagi uut. Loodetavasti. Ja kui paar päeva endast märku ei anna, eks siis kadus elekter ära natukeseks ajaks... Pöidlad pihku, varbad ka kui võimalik. Kõik tuleb kasuks hetkel. Põrgu.
Teate, mis muuseas avastasin? Et keep smiling on vist tõesti siin külge hakanud. Enam ei saa naeratust suult. Isegi surmväsinud, kõik kohad valutavad ja süda muretseb sõprade pärast, ja vaatan autoaknast välja, aken alla keritud, ja vuhiseme mööda neljarealist kiirteed, mis on paksult autosid täis, ja naeratan. Elu on ilus! :)
Ühesõnaga, loodane parimat, südamest, päris mures tegelikult.
Ja ongi suvi otsas. Esmaspäevast kooli. Nemad, mina, kõik.. Kurb ja samas ootusärevil. Äkki leiab sõprugi ;)
Kuidas teil läheb muidu? Mõni tornaado äkki vastukaaluks pakkuda?
United States, bring it on!
Friday, August 26, 2011
Tuesday, August 23, 2011
Kes aias, kes aias, maavärin on aias!
EI noh ega mingeid muud uudiseid ei olegi, kui et MEIL OLI TÄNA MAAAAAAAVÄRIN! :D Ja kohalike sõnul suurim, mis nemad iial tundnud on.
Aga enne tänast, tavaline nädal, koolitööd, õueskäigud, playdated, hommikused varavara ülesärkamised, trennid, nagu ikka. laupäeval tähistasime siin ka eesti sünnipäeva. tegime kringli, mis tuli omamoodi mitte-kringli-moodi, vaatasime prožektoriga seina pealt suuuurel ekraanil Vabaduse Laulu, kommenteerisime ja natukene pettusime, ootasime ikka Eesti Asja ka, aga jäime pika ninaga. Aga siiski oli tore 5 tundi. õhtul käisime fäänsis restoranis söömas eesti rahvaga. Väike lapselaps, nagu ma seal neil kõigil olen. huvitav oli siiski.
pühapäeval käisime kinos vanaemaga. Ja nüüd siis esmaspäev. lühidalt, käisin esimese sõbraga väljas jäätist söömas, ja jõudsin isegi elusalt koju tagasi, kuigi terve tee kui sinnapoole sõitsin, siis lemmiksõna oli "põrgusse, põrgusse, kuhu ma ennast nüüd mässinud olen" ja sinna juurde käis lakkamatu naer (keegi kujutab ette? üpris raske, kui ise autos ei viibinud sel hetkel :). Ühesõnaga, tore õhtu oli, marshmellow'st sai mushroom ja selle jäätisepoe seina peal sildil lisaks jookidele, söökidele, jäätisele üks alapealkiri oli "malts" :) Võta siis näpust, mida kõike nad seal ei müü eestlastele.
Ja tänane. Noh mis seal ikka. Hommikul tuli häid uuuuudiseid. õnnesoovid minu poolt! musid on teel!
Ja pärastlõuna, olime kodus, ma keetsin spagette, vesi just hakkas keema minema, isaga olime köögis, ta rääkis telefoniga, uuris mu kitarrivõimalusi, ja järsku hakkas kõik värisema. Kuna meil siin paar maja allapoole tehakse remonti ja ehitatakse ja võetakse puid maha, mõtlesin et äkki mingi suur masin vms liigub tänavatmööda, läksin aknale lähemale, tühjus, kõik väriseb, isa arvas et nõudepesumasin töötab, ja siis jagasime mõlemad välja, et need lambid ja nõud ja kapid ei värise iseenesest, haarasime lapsed kaenlasse ja ukse poole. Ma keerasin veel tagasi, et koer kaasa võtta ja telefon kapi pealt haarata, aga selleks ajaks juba rahunes asi maha. Kui välja jõudsin, tundsin veel väikest lainetust, ja siis hakkasin naerma. Hahahaa. Meil oli just maavärin. Ise ka ei usu. Niiiiiiiiiiii kift! Ülilaheeeeeeee :D Aga ma vist ainuke, kes sellest täiesti vaimustuses on. Mida kõike siin üle ei ela selle aja jooksul. Ja nädalalõpuks lubab veel orkaan Irenet, väga just ei oota teda, aga noh kui tuleb, siis tuleb. Peab enne poest söögivarusid täiendama minema, muidu jääme nälga seal keldris mu voodi all :D.
Seda tundis kogu idarannik, majad värisesid, washingtonis monumendid viltu ja kivitükid lahti, teistes linnades kõrghoonetel klaasides mõrad, inimesed paanikas tänavatel ja maju evakueeriti. Ei kõla just meie evakuatsiooni moodi, mis toimus naeru saatel, aga action siiski. Lahelahe. Ahh, see oli kõigest MAAAAAVÄRIN!
õhtul viisin poisi sünnipäevale kuskile batuudimaailma, jäin ise ka sinna, ja kõik täiskasvanud rääkisid ainult sellest, mis päeval toimus, kes kus oli ja kes mis uudiseid teab. Vahva. Elevus. Õhtul käisin jalutasin veits poes ringi, ja nüüd, peale tänast, iga väiksemgi ragin paneb sammud ukse poole seadma et sealt kiiresti välja saada. Eelmine kord, kui äikest lõi ja müristas ja seinad värisesid, kõik olid rahulikud, aga nüüd kui see üle elatud, siis peab poodides käimisega ettevaatlik olema.
Aga ühesõnaga, elu on lill! Vahva. Järgmine nädal hakkab juba kool. sügis hakkab kätte jõudma. ilmad juba natukene jahedamad. astma on paremaks läinud, sest kuum on üle läinud. ei teagi nüüd, kas õnneks või kahjuks. Aga noh ega see sügis pidi siin ikka sügis olema, mitte PasaPeeter, nagu meie sügis seal põhjamaal.
Kahesõnaga, kell on 1 öösel, ma pean täpselt 3poole tunni pärast ärkama ja surema, ja nüüd lähen magama ära, elevil elevil elevil ikkka veel.
kallikalli. kurvastusega pean tõdema, et minuni pole jõudnud ühtegi üllatuskirja, nii et peab vist ise endale hakkama kirjutama. :) Mis oleks päris huvitav. rääkida uudiseid ja kirjutada vastu.
united states, Bring it on!
Aga enne tänast, tavaline nädal, koolitööd, õueskäigud, playdated, hommikused varavara ülesärkamised, trennid, nagu ikka. laupäeval tähistasime siin ka eesti sünnipäeva. tegime kringli, mis tuli omamoodi mitte-kringli-moodi, vaatasime prožektoriga seina pealt suuuurel ekraanil Vabaduse Laulu, kommenteerisime ja natukene pettusime, ootasime ikka Eesti Asja ka, aga jäime pika ninaga. Aga siiski oli tore 5 tundi. õhtul käisime fäänsis restoranis söömas eesti rahvaga. Väike lapselaps, nagu ma seal neil kõigil olen. huvitav oli siiski.
pühapäeval käisime kinos vanaemaga. Ja nüüd siis esmaspäev. lühidalt, käisin esimese sõbraga väljas jäätist söömas, ja jõudsin isegi elusalt koju tagasi, kuigi terve tee kui sinnapoole sõitsin, siis lemmiksõna oli "põrgusse, põrgusse, kuhu ma ennast nüüd mässinud olen" ja sinna juurde käis lakkamatu naer (keegi kujutab ette? üpris raske, kui ise autos ei viibinud sel hetkel :). Ühesõnaga, tore õhtu oli, marshmellow'st sai mushroom ja selle jäätisepoe seina peal sildil lisaks jookidele, söökidele, jäätisele üks alapealkiri oli "malts" :) Võta siis näpust, mida kõike nad seal ei müü eestlastele.
Ja tänane. Noh mis seal ikka. Hommikul tuli häid uuuuudiseid. õnnesoovid minu poolt! musid on teel!
Ja pärastlõuna, olime kodus, ma keetsin spagette, vesi just hakkas keema minema, isaga olime köögis, ta rääkis telefoniga, uuris mu kitarrivõimalusi, ja järsku hakkas kõik värisema. Kuna meil siin paar maja allapoole tehakse remonti ja ehitatakse ja võetakse puid maha, mõtlesin et äkki mingi suur masin vms liigub tänavatmööda, läksin aknale lähemale, tühjus, kõik väriseb, isa arvas et nõudepesumasin töötab, ja siis jagasime mõlemad välja, et need lambid ja nõud ja kapid ei värise iseenesest, haarasime lapsed kaenlasse ja ukse poole. Ma keerasin veel tagasi, et koer kaasa võtta ja telefon kapi pealt haarata, aga selleks ajaks juba rahunes asi maha. Kui välja jõudsin, tundsin veel väikest lainetust, ja siis hakkasin naerma. Hahahaa. Meil oli just maavärin. Ise ka ei usu. Niiiiiiiiiiii kift! Ülilaheeeeeeee :D Aga ma vist ainuke, kes sellest täiesti vaimustuses on. Mida kõike siin üle ei ela selle aja jooksul. Ja nädalalõpuks lubab veel orkaan Irenet, väga just ei oota teda, aga noh kui tuleb, siis tuleb. Peab enne poest söögivarusid täiendama minema, muidu jääme nälga seal keldris mu voodi all :D.
Seda tundis kogu idarannik, majad värisesid, washingtonis monumendid viltu ja kivitükid lahti, teistes linnades kõrghoonetel klaasides mõrad, inimesed paanikas tänavatel ja maju evakueeriti. Ei kõla just meie evakuatsiooni moodi, mis toimus naeru saatel, aga action siiski. Lahelahe. Ahh, see oli kõigest MAAAAAVÄRIN!
õhtul viisin poisi sünnipäevale kuskile batuudimaailma, jäin ise ka sinna, ja kõik täiskasvanud rääkisid ainult sellest, mis päeval toimus, kes kus oli ja kes mis uudiseid teab. Vahva. Elevus. Õhtul käisin jalutasin veits poes ringi, ja nüüd, peale tänast, iga väiksemgi ragin paneb sammud ukse poole seadma et sealt kiiresti välja saada. Eelmine kord, kui äikest lõi ja müristas ja seinad värisesid, kõik olid rahulikud, aga nüüd kui see üle elatud, siis peab poodides käimisega ettevaatlik olema.
Aga ühesõnaga, elu on lill! Vahva. Järgmine nädal hakkab juba kool. sügis hakkab kätte jõudma. ilmad juba natukene jahedamad. astma on paremaks läinud, sest kuum on üle läinud. ei teagi nüüd, kas õnneks või kahjuks. Aga noh ega see sügis pidi siin ikka sügis olema, mitte PasaPeeter, nagu meie sügis seal põhjamaal.
Kahesõnaga, kell on 1 öösel, ma pean täpselt 3poole tunni pärast ärkama ja surema, ja nüüd lähen magama ära, elevil elevil elevil ikkka veel.
kallikalli. kurvastusega pean tõdema, et minuni pole jõudnud ühtegi üllatuskirja, nii et peab vist ise endale hakkama kirjutama. :) Mis oleks päris huvitav. rääkida uudiseid ja kirjutada vastu.
united states, Bring it on!
Sunday, August 14, 2011
Elu on ilus!
Vahel peab lihtsalt meelde tuletama, et elu on ilus, kui osata märgata väikseid imelisi asju. tahan lihtsalt lühidalt meeleolu üles kirjutada.
Naeratan. Pikk nädal seljataga. sellest kirjutan homme pikemalt. täna käisime annapolises sõbrantsidega kaugelt eestimaalt, kes samuti aupairid. hommikul ärkad vara üles, surmväsinud, kähku valmis ja autosse. avastad, et paak täis ja ei peagi minema tanlasse, võidad sellega 10minutit. õues hakkas sadama. mida kaugemale kodust jõudsin, seda tugevamaks sadu läks. lõpuks, kiirteel, sõitsin ainult kahe valge joone vahel, aeglaselt, sest midagi muud peale nende joonte ei näinud. autod mu taga tegid sama. jõuad kohale. tutvud natukene ümbrusega ja otsid parklat, pargid, hakkad sõbrantsi otsima ja enda arust tead väga täpselt, kuhu minema pead. lõpuks, tema on õiges kohas ja sina ei leia end enam üles kuskilt. siis ei leidnud sirgel teel autotki üles, natukene aega :D naersin, ja kirusin ennast. leidsin auto ja sõbrantsi lõpuks. astusin suurde lompi, mees kohvriga pritsis mind veel rohkem märjaks, mäkis burksi veel ei müüda ja õues sajab. pagan :D aga tuju on hea.
navy academy, ona kogus hiilsuses, päev otsa seal ringi jalutada. suppervägev.. sellest kuuleme homme. sõitsime silver springi tagasi, aknad lahti ja muusika põhja, ja laulame kaasa ja arutame, kui mõnus elu ollla võib. Otsisime parklat, sest ilm ilus ja tahtsime linna peale jalutama minna. sõitsime mingist festivalist mööda, kus rahvas möllas ja tantsis, parkisime auto TASUTA PARKLAMAJJA kesklinnas, jalutasime peole, africa ameeriklaste festival. seisime linnaplatsil, laval rahvas esines, tantsijad ja lauljad esitasid aafrika kultuuri, seisime ja naeratasime, ja ümberringi oli mustmiljon mustanahalist, kellest mõned kaasa tantsisid, mõned saatsid kurje pilke meie poole ja mõned niisama lobisesid omaette ja ei lasknud ennast mõnusast muusikast segada. siis leidsime raamatupoe kus oli suur lõpumüük, sest nad sulgevad uksed ja kõik oli SOODNE. ostsin endale kitarriraamatu, nüüd saan akorde sealt õppida, terve raamatutäis akorde, piltidena ja selgitusi. ja ühe vampiiriraamatu kaa. ja seljakoti. ja seda kõike poolmuidu. tore. success. ja siis hakkasin kodupoole sõitma. teadsin, kuhu minna, aknad lahti ja muusika põhja, naaberautodest naeratati ja tümpsutati pead kaasa, ise naersin ja naeratasin ja ei saanud lihtsalt midagi parata, elu on ilus!
alati on olnud kuskilt kojusõites kurb ja igatsus ja pähh tuju koos, aga mitte täna. ilus päev seljataga, aga tean et ka homne tuleb ilus. ja see paneb naeratama!
aeg lendab. juba 5 kuud siin. vauts. praegu on meeleolu ilus. elu on ilus. maailm on ilus! Mina lähen nüüd tudule, ja homme kirjutan pikemalt mis toimunud on huvitavat. hommikul vara trenni vaja minna, nüüüd peab õhtul varem tudule minema. kell alles pool10. kallipai!
United States, Bring it on!
Naeratan. Pikk nädal seljataga. sellest kirjutan homme pikemalt. täna käisime annapolises sõbrantsidega kaugelt eestimaalt, kes samuti aupairid. hommikul ärkad vara üles, surmväsinud, kähku valmis ja autosse. avastad, et paak täis ja ei peagi minema tanlasse, võidad sellega 10minutit. õues hakkas sadama. mida kaugemale kodust jõudsin, seda tugevamaks sadu läks. lõpuks, kiirteel, sõitsin ainult kahe valge joone vahel, aeglaselt, sest midagi muud peale nende joonte ei näinud. autod mu taga tegid sama. jõuad kohale. tutvud natukene ümbrusega ja otsid parklat, pargid, hakkad sõbrantsi otsima ja enda arust tead väga täpselt, kuhu minema pead. lõpuks, tema on õiges kohas ja sina ei leia end enam üles kuskilt. siis ei leidnud sirgel teel autotki üles, natukene aega :D naersin, ja kirusin ennast. leidsin auto ja sõbrantsi lõpuks. astusin suurde lompi, mees kohvriga pritsis mind veel rohkem märjaks, mäkis burksi veel ei müüda ja õues sajab. pagan :D aga tuju on hea.
navy academy, ona kogus hiilsuses, päev otsa seal ringi jalutada. suppervägev.. sellest kuuleme homme. sõitsime silver springi tagasi, aknad lahti ja muusika põhja, ja laulame kaasa ja arutame, kui mõnus elu ollla võib. Otsisime parklat, sest ilm ilus ja tahtsime linna peale jalutama minna. sõitsime mingist festivalist mööda, kus rahvas möllas ja tantsis, parkisime auto TASUTA PARKLAMAJJA kesklinnas, jalutasime peole, africa ameeriklaste festival. seisime linnaplatsil, laval rahvas esines, tantsijad ja lauljad esitasid aafrika kultuuri, seisime ja naeratasime, ja ümberringi oli mustmiljon mustanahalist, kellest mõned kaasa tantsisid, mõned saatsid kurje pilke meie poole ja mõned niisama lobisesid omaette ja ei lasknud ennast mõnusast muusikast segada. siis leidsime raamatupoe kus oli suur lõpumüük, sest nad sulgevad uksed ja kõik oli SOODNE. ostsin endale kitarriraamatu, nüüd saan akorde sealt õppida, terve raamatutäis akorde, piltidena ja selgitusi. ja ühe vampiiriraamatu kaa. ja seljakoti. ja seda kõike poolmuidu. tore. success. ja siis hakkasin kodupoole sõitma. teadsin, kuhu minna, aknad lahti ja muusika põhja, naaberautodest naeratati ja tümpsutati pead kaasa, ise naersin ja naeratasin ja ei saanud lihtsalt midagi parata, elu on ilus!
alati on olnud kuskilt kojusõites kurb ja igatsus ja pähh tuju koos, aga mitte täna. ilus päev seljataga, aga tean et ka homne tuleb ilus. ja see paneb naeratama!
aeg lendab. juba 5 kuud siin. vauts. praegu on meeleolu ilus. elu on ilus. maailm on ilus! Mina lähen nüüd tudule, ja homme kirjutan pikemalt mis toimunud on huvitavat. hommikul vara trenni vaja minna, nüüüd peab õhtul varem tudule minema. kell alles pool10. kallipai!
United States, Bring it on!
Monday, August 8, 2011
United States, Bring it on!
Teed pika postituse valmis ja paned akna kinni, üpris tark neiu.
Igatahes, aeg lendab, välgukiirusel. Eelmine nädal läks heas suunas, poisid majast läinud, aasta pärast kohtume, isa sünnipäeva suured ettevalmistused, kolmapäeval isa sünnipäev, registreerisime mind ülikooli, neljapäeval käisin arsti juures, tehti teste ja uuriti puuriti ja otsustati et VIST astma ja anti inhalaator kaheks nädalaks, jeii, või böö, ei teagi nüüd, vähemalt mingi põhjendus kõigile, hingetu ja õhutu. Käisime pargis mängimas lastega mänguväljakul. Tegime algust koolitöödega ja kõige meeldetuletamisega, tegime ühe playdate Lilly sõbrantsiga, ja töönädal saigi läbi. Laupäeval tegin algust oma eesmärgiga, jõusaalis käima hakata. Kreisi, parkla oli laupäeva hommikul kell 8 autosid paksult täis. Vahva sportlik rahvas siinmail. Siis käisime isa-ema juures West-virginias, tuli kaks uut osariiki juurde mu nimekirja, sest pidime läbi virginia sõitma sinna. Niisama lobisesime ja käisime basseinis jääkülmumas, aga lastel oli huvitav, tegime õhtusöögi ja nägime sugulasi, tegime tiiru "linn"vahel, meie mõistes väike küla, üks tänav, sõidad otse läbi. seven eleven on külakeskus. Öösel jõudsime koju tagasi. Pühapäeval alustasime jälle jõusaaliga hommikut kella 9st. Taaskord parkla täis. Tegime rattasõitu natukene ja läksime õue jooksma, aga õhk nii niiske täna ja palavust nii väga ei ole, aga niiskusega tundub palju palavam kui muidu on, ja võttis mind hingetuks. Kohe tottaaalselt õhutuks. Päris ohtlik tundus vahepeal, et mis nüüd juhtuma hakkab, pole varem nii tundnud, et õhk ei liigu. Jalutasime tagasi, venitasime ja tegime kõhulihaseid. Õues ikka liiga hull ilm, isegi kohalike jaoks, rääkimata minust, astmast ja mitte-loomulikust-elukeskkonnast.
Käisime emaga poes, mul vaja jooksupükse. Nemad käisid poisiga kooliriideid otsimas. Kaks tundi jälle läinud. Ja oligi nädalavahetus läbi. Õhtul jutustasime ja rääkisime minevikust ja ajaloost. Mõnus. Lastega kämping jälle.
Ega mingeid muid uudiseid ei olegi. Suvi hakkab vaikselt läbi saama, hommikuti saab hakata kell 5 üles ärkama, ülikool hakkab varsti, lapsed lähevad varsti kooli, varsti tuleb issi siia, varsti on jõulud, varsti on puhkus, varsti on 12 kuud läbi, varsti lähme hawaiile! :) Varsti, aeg lendab ju!
United States, Bring it on!
Igatahes, aeg lendab, välgukiirusel. Eelmine nädal läks heas suunas, poisid majast läinud, aasta pärast kohtume, isa sünnipäeva suured ettevalmistused, kolmapäeval isa sünnipäev, registreerisime mind ülikooli, neljapäeval käisin arsti juures, tehti teste ja uuriti puuriti ja otsustati et VIST astma ja anti inhalaator kaheks nädalaks, jeii, või böö, ei teagi nüüd, vähemalt mingi põhjendus kõigile, hingetu ja õhutu. Käisime pargis mängimas lastega mänguväljakul. Tegime algust koolitöödega ja kõige meeldetuletamisega, tegime ühe playdate Lilly sõbrantsiga, ja töönädal saigi läbi. Laupäeval tegin algust oma eesmärgiga, jõusaalis käima hakata. Kreisi, parkla oli laupäeva hommikul kell 8 autosid paksult täis. Vahva sportlik rahvas siinmail. Siis käisime isa-ema juures West-virginias, tuli kaks uut osariiki juurde mu nimekirja, sest pidime läbi virginia sõitma sinna. Niisama lobisesime ja käisime basseinis jääkülmumas, aga lastel oli huvitav, tegime õhtusöögi ja nägime sugulasi, tegime tiiru "linn"vahel, meie mõistes väike küla, üks tänav, sõidad otse läbi. seven eleven on külakeskus. Öösel jõudsime koju tagasi. Pühapäeval alustasime jälle jõusaaliga hommikut kella 9st. Taaskord parkla täis. Tegime rattasõitu natukene ja läksime õue jooksma, aga õhk nii niiske täna ja palavust nii väga ei ole, aga niiskusega tundub palju palavam kui muidu on, ja võttis mind hingetuks. Kohe tottaaalselt õhutuks. Päris ohtlik tundus vahepeal, et mis nüüd juhtuma hakkab, pole varem nii tundnud, et õhk ei liigu. Jalutasime tagasi, venitasime ja tegime kõhulihaseid. Õues ikka liiga hull ilm, isegi kohalike jaoks, rääkimata minust, astmast ja mitte-loomulikust-elukeskkonnast.
Käisime emaga poes, mul vaja jooksupükse. Nemad käisid poisiga kooliriideid otsimas. Kaks tundi jälle läinud. Ja oligi nädalavahetus läbi. Õhtul jutustasime ja rääkisime minevikust ja ajaloost. Mõnus. Lastega kämping jälle.
Ega mingeid muid uudiseid ei olegi. Suvi hakkab vaikselt läbi saama, hommikuti saab hakata kell 5 üles ärkama, ülikool hakkab varsti, lapsed lähevad varsti kooli, varsti tuleb issi siia, varsti on jõulud, varsti on puhkus, varsti on 12 kuud läbi, varsti lähme hawaiile! :) Varsti, aeg lendab ju!
United States, Bring it on!
Monday, August 1, 2011
Bethany beach, my love!
Tean, tean! Jälle nädal otsa vaikust. Noh, pole hullu. Nüüd olen tagasi ja üritan rutiini saada jälle.
Puhkus. Hommik algas loomulikult ilgelt vara, kella 5st juba sättisime valmis ja pakkisime viimased asjad autode peale, sättisime maja korda ja kolmveerand 7 astusime uksest välja. Rahvas uksest välja ja autodesse, meile hostisaga jäi väiksem auto kahepeale, mille konditsioneer ei tööta. Terve 3 tundi sõitsime aknad lahti, ja no mittemingit õhku ei tulnud. Riided seljas läbimärjad. Palaaaav. jube. jube. Tegime paar snäki peatust ja kütusepeatust ja olimegi 3 tundi hiljem kohal. Väike rannalinn. Leidsime oma maja. Ilus, kolmekordne, pool-maja. Nö koristaja pidi veel seal olema ja ei pidavat saama tuppa, aga garaazi saime asjad ära panna. Ja nii, kui asjad autodest garaazi jõudsid, tehti uks lahti ja kutsuti tuppa, et ta nüüd sai valmis. Majaomanike tütar oli. Tutvustas natukene ja andis ideid ranna kohta ja niisama lobises. Nii, kui meid tuppa lasti, panid lapsed jooksu, treppidest üles-alla, apppppppi kui kiiiiiift, so awesomeeeee, nad lihtsalt keerasid ära, tottaalselt :) Ilus maja. Kollased, helesinised toonid. Kolmekordne. Mitu magamistuba. Lapsed said 3nda korruse endale, nari ja kaks diivanvoodit, ja telekas ja suurelt ruumi möllata ja joosta ja kakelda ja maadelda, rohkelt ruumi ühesõnaga. Ja mina sain maja kõige nunnuma toa, roosa-kollase :) Love lihtsalt. Kõik rannakaunistustega, kalad, merikarbid ja kõike muud rannalist. Delaware Bethany beach postrid seintel esikus, samasugused postrid, kui ühes restoranis nägin siin. Lahe äratundmisrõõm. Igatahes, Suppervägev maja. Lastele tohutult ruumi joosta ja möllata, ja igaühel oma kambrike.
Sättisime siis uuesti asjad ümber ja vedasime kõik tuppa. Ja randaa. Suuuuured lained murduvad kalda lähedal, umbes seal kus me seisame, põlvist saati vees tulid lained juba jalust murdma, nii et ära mine liiga kaugele, :) Võimsad lained, lapsed oma booogieboardidega möllasid vägevalt. Supperlahe. Ehitasime vahepeal liivaauke ja ujusime edasi. Ja tõmbas taeva pilte, ja müristas ja möllas, ja meid saadeti kõiki rannast ära. Aganoh eks inimesi oli ikka TUHANDEID, TUHANDEID. Ja muide, üks pulm tundus seal toimuvad. Aga ilm tõmbas pilve ja rahvas aeti minema, nad vist said privaatpulma rannas. Päris vip. Nagu tellitult. Peigmees oli seal vist igatahes, ja toolid kõik paigas, ainult külalisi polnud veel, ja pruuti. Aga vägev koht pulmadeks. Koju. Maja kõrval välidušši all liivast puhtaks, toas päris dušš ja riide. Mängud, snäkid, mängud, puhkus. Unetunnid. Õhtusöök. Ja randa tagasi, sest ilm läks selgeks õhtupoole. rannapromenaadile jalutama. Poekesed, snäkipoed ja jäätiseputkad. Jalutasime ringi, jäätisetiirud ja sättisime päris randa puhkama. Liivaloss hakkas kohe kasvama. Me niisama nautisime tähti ja lainete hääli ja rahu. Nii mõnus. Lamad liival, teed tähtedest pilti ja lihtsalt hingad sisse-välja, elu on ilus!
Ja tulevad päevad kõik sama stsenaanium. Rand, lõuna, vihm, koju, mängud, õhtusöök, randa.
Üks päev käisime isa ja lastega ratastega sõitmas ühes rahvuspargis. Meenutas saaremaad. Kadakad, või vähemalt midagi väga ligilähedast, rattarada jookseb läbi "pargi", ehk meie mõistes mets, telkla, sõjaväeehitised vanast ajast, kasarmud ja vaatlustornid, kahurid ja moonakünkad (kui vahva sõna). Igatahes, jõudsime linnaku keskele vist, palju kahureid, igas mõõdus ja asukohas, elamukasarmud ja staabihoone. Üks mees tuli jutustama meiega, tuli välja, et ta kohalik giid. Ja tegi meile seal igalpool kiire tuuuri. Staabimajas näitus vanadest postritest, igasugusest moonast ja stuffist, sidevahendidest. Suppervägev. Vana aja kaart, mille järgi koordinaate paika pandi ja tuld anti, üks vana telefon, suure rulli traadiga. Lahe. Meil ju ka selline telefon laagrites olnud, vead traadi metsa alla ja võtad rohelisest kotist telefoni. :) Onju?
Igatahes, tuur tore, ja sõitsime edasi, ronisime ühte vaatlustorni, kõrge kõrge. Ülevalt oli mõnus vaade. Maha oli meisterdatud igasuguseid teateid. Lahedaim oli: "Phebe, Will you marry me?" Nii armas. Tegime pildid, nautisime ookeanivaadet, otsisime moonakünkaid ja niisama künkaid, ja jalutasime alla tagasi. Sõitsime ratastega tiiru pargi ümber ja peaaegu lõpus, oli väike meenepood ja muuseum. Kõik leidsid omale meelepärased meened, ja sõitsime lõppu, parklasse tagasi. Pakkisime rattad auto peale, riided autosse ja jalutasime randa. Tee pealt võtsime smuuuutid. Pina Colada ja Banaani mix on lihtsalt the best! :)
Jahutasin ookeanis maha, lapsed möllasid niisama liivas ja sättisime kodupoole tagasi. Õhtusöök ja filmiõhtu. Vaatasime Aviatorit. Väga ei köitnud. Aga mis seal ikka, teistele meeldis.
Järgmine rannapäev. Päev otsa oli ilus ilm. Päev otsa. Mõnus mõnus. Pruun, pruunim, veel pruunim. Lained laksuvad, jood cocat ja paned muusika kõrva, jalad vette, ja lihtslat, täiega relaax. Nii ülimõnus. Puhkus. Õhtul järgmine filmiõhtu. Mingist võidusõiduhobusest film, see oli juba natukene meelepärasem.
Järgmine päev samamoodi. Rand. Õhtul jõudsid kohale tädimees ja vanaema-Freddy. Õhtusöök kõik koos ja filmiõhtu. Phantom of the Opera. Me Lillyga olime ekraani külge seotud lihtsalt. Nii ülivägev muusikal! Niiiiii niiiiii.
Hommik. randa. lõunast koju. sättisime riide ja panime minekut ocean city poole. Tegime mõnusa õhtusöögi lahekaldal restoranis. Mõnus. Ülimõnus. Pere õhtusöök. Sealt, kui kõik lõhkemiseni oma taldrikutäied ära lõpetasid, sõitsime ocean city promenaadi algusesse, seal suur lõbustuspark ja promenaaditänav, kilomeetreid poodisid ja melu, tulesid, ja jällegi poode, snäkipoode ja jäätiseputkasid. Lihtsalt nii palju inimesi, rämpskaupa, ja rämpstoitu. Aga üheks õhtuks võib minna küll, kogemus omaette. Vägev. Leidsin vist selle koha üles kus 2005 ndal kontserdi andsime. Pole küll kindel, aga vist :). Jalutasime ringi, käisime poodides, sõime jäätist, ja käisime lõbustuspargis, ja oligi paar tundi möödas ja kojusõit ees. Suppervägev! :) Koju. Magama. Kesköö. Hommikul vanaema-freddy sõitsid koju, me läksime päevaks randa. Pruuunim-veel pruunim-kõige pruunim. :D Ja natukene veel. Tegime pilte ja naersime lainetes ja no kohe üldse ei tahtnud keegi koju minna. Aga pidime. Ja need kuumad rannavalvekutid jäid ka randa meist maha.
Kodus, dušši järjekord, nagu alati, õhtusöök ja minekut. Läksime minigolfi mängima ocean citysse. Neid minigolfi kohtasid seal kümneid ja kümneid.Vahva oli. Algaja õnn saatis mind, siis jättis. naerda sai, "kas koristad põrandat, et edasi, tagasi, edasi, tagasi käid?" :) Haha.
Igatahes, tunnike-paar seal, ja viimane õhtu promenaadile Bethany beachile. Ostsime karamellipopkorni,candy kitcheni külastus ja ülim valik kummikommi ja kümnetes erinevates variantides šokolaadi. Nämmmmmm. Jäätisepeatus viimane, dipping dots, banaani-maasika segu. Nämmmmmmm. Väike peatus rannaliival, nautisime välgushowd mis eemal ookeani kohal toimus. Vägev!!!!! Palju noori rannas, möll käis igalpool. Me nautisime natukene õhtumelu ja võtsime suuna tagasi koju. Hommikul peab ju vara ärkama. Varavara. Kodus koristasime maja natukene, pakkisime asjad ja headööd. Kella 5st juba ärkama. Noh, halastati, lasti peaaegu 6ni magada kõigil, ja siis kiiresti asjad kokku ja autodesse, headaega ilus rannamaja, kohtume järgmine aasta. Ja võtsime suuna kodu poole. Reis läks supperkiiresti, sest üks supperväsinud neiu lihtsalt magas sirge seljaga terve tee. Supper rahulolu. ja väsimus. kõigil.
Kodus pakkisime asjad lahti, kõik puhkasid natukene omaette, või vähemalt üritasid, lapsed mängisid oma tehnoloogiaga, hate these things. Rahulik õhtu. Tegime tädiga kringli valmis, ja käisime perega basseini ääres, ma üritasin puhata aga no 15 minutit vaikust oli maksimum. Pühapäev. magasin laste juures telekatoas, neil oli filmiõhtu ja tahtsid täiskasvanut juurde. Lootsin, et hommikul kõik magavad kaua, sest eelmine hommik nii vara üles. Aga no kus sa sellega. Kell 7 olid neil silmad lahti ja jooksid ringi. Ma kolisin oma tekiga tagaõue murule, ja põõnasin veel kaks tundi. Nii mõnus, värske õhk. Mõnus. Hommikusöök, pesusse ja valmis sättida, külaliste tulekuks. Vanaema jõudis oma toiduvarudega, sättisime köögi valmis ja sugulased jõudsidki kõik kohale, onu lastega, tädi lastega oli juba kohal ja meie. Kokku 15inimest, jubekitsaks läks laua ääres :) Suur pere, mõnus pere, love! täiega vahvad kõik. Supperpalju süüa, maisi, liha, arbuusi, täidetud pannkooke, veel seda ja teist ja siis loomulikult, kringel, jäätisekook, . Tähistasime poiste, mu hostisa, ja onu sünnipäeva. Kõigil oli juulis-augustis mingil ajal, möödas või tulemas. Igatahes, tore pidu, lapsed tegid keldris oma laval väikse show, vahvad tegelased.
Oeh, käsi väsinud kirjutamisest juba. Palju palju palju infot, vähe emotsioone. Aga emotsioonid on laes, supperlahe puhkus oli. Ja kõik on üübermõnus! Elu On Lill!
Ja ma endiselt jooksen iga päev postkasti juurde, nagu väike laps jõulude ajal ootab midagi, et äkki on keegi midagi kirjutanud :(
Suvi hakkab läbi saama, kooliteema juba tuleb aknast ja uksest. Aga ilmad endiselt sooojad.
United States, Bring it on!
Puhkus. Hommik algas loomulikult ilgelt vara, kella 5st juba sättisime valmis ja pakkisime viimased asjad autode peale, sättisime maja korda ja kolmveerand 7 astusime uksest välja. Rahvas uksest välja ja autodesse, meile hostisaga jäi väiksem auto kahepeale, mille konditsioneer ei tööta. Terve 3 tundi sõitsime aknad lahti, ja no mittemingit õhku ei tulnud. Riided seljas läbimärjad. Palaaaav. jube. jube. Tegime paar snäki peatust ja kütusepeatust ja olimegi 3 tundi hiljem kohal. Väike rannalinn. Leidsime oma maja. Ilus, kolmekordne, pool-maja. Nö koristaja pidi veel seal olema ja ei pidavat saama tuppa, aga garaazi saime asjad ära panna. Ja nii, kui asjad autodest garaazi jõudsid, tehti uks lahti ja kutsuti tuppa, et ta nüüd sai valmis. Majaomanike tütar oli. Tutvustas natukene ja andis ideid ranna kohta ja niisama lobises. Nii, kui meid tuppa lasti, panid lapsed jooksu, treppidest üles-alla, apppppppi kui kiiiiiift, so awesomeeeee, nad lihtsalt keerasid ära, tottaalselt :) Ilus maja. Kollased, helesinised toonid. Kolmekordne. Mitu magamistuba. Lapsed said 3nda korruse endale, nari ja kaks diivanvoodit, ja telekas ja suurelt ruumi möllata ja joosta ja kakelda ja maadelda, rohkelt ruumi ühesõnaga. Ja mina sain maja kõige nunnuma toa, roosa-kollase :) Love lihtsalt. Kõik rannakaunistustega, kalad, merikarbid ja kõike muud rannalist. Delaware Bethany beach postrid seintel esikus, samasugused postrid, kui ühes restoranis nägin siin. Lahe äratundmisrõõm. Igatahes, Suppervägev maja. Lastele tohutult ruumi joosta ja möllata, ja igaühel oma kambrike.
Sättisime siis uuesti asjad ümber ja vedasime kõik tuppa. Ja randaa. Suuuuured lained murduvad kalda lähedal, umbes seal kus me seisame, põlvist saati vees tulid lained juba jalust murdma, nii et ära mine liiga kaugele, :) Võimsad lained, lapsed oma booogieboardidega möllasid vägevalt. Supperlahe. Ehitasime vahepeal liivaauke ja ujusime edasi. Ja tõmbas taeva pilte, ja müristas ja möllas, ja meid saadeti kõiki rannast ära. Aganoh eks inimesi oli ikka TUHANDEID, TUHANDEID. Ja muide, üks pulm tundus seal toimuvad. Aga ilm tõmbas pilve ja rahvas aeti minema, nad vist said privaatpulma rannas. Päris vip. Nagu tellitult. Peigmees oli seal vist igatahes, ja toolid kõik paigas, ainult külalisi polnud veel, ja pruuti. Aga vägev koht pulmadeks. Koju. Maja kõrval välidušši all liivast puhtaks, toas päris dušš ja riide. Mängud, snäkid, mängud, puhkus. Unetunnid. Õhtusöök. Ja randa tagasi, sest ilm läks selgeks õhtupoole. rannapromenaadile jalutama. Poekesed, snäkipoed ja jäätiseputkad. Jalutasime ringi, jäätisetiirud ja sättisime päris randa puhkama. Liivaloss hakkas kohe kasvama. Me niisama nautisime tähti ja lainete hääli ja rahu. Nii mõnus. Lamad liival, teed tähtedest pilti ja lihtsalt hingad sisse-välja, elu on ilus!
Ja tulevad päevad kõik sama stsenaanium. Rand, lõuna, vihm, koju, mängud, õhtusöök, randa.
Üks päev käisime isa ja lastega ratastega sõitmas ühes rahvuspargis. Meenutas saaremaad. Kadakad, või vähemalt midagi väga ligilähedast, rattarada jookseb läbi "pargi", ehk meie mõistes mets, telkla, sõjaväeehitised vanast ajast, kasarmud ja vaatlustornid, kahurid ja moonakünkad (kui vahva sõna). Igatahes, jõudsime linnaku keskele vist, palju kahureid, igas mõõdus ja asukohas, elamukasarmud ja staabihoone. Üks mees tuli jutustama meiega, tuli välja, et ta kohalik giid. Ja tegi meile seal igalpool kiire tuuuri. Staabimajas näitus vanadest postritest, igasugusest moonast ja stuffist, sidevahendidest. Suppervägev. Vana aja kaart, mille järgi koordinaate paika pandi ja tuld anti, üks vana telefon, suure rulli traadiga. Lahe. Meil ju ka selline telefon laagrites olnud, vead traadi metsa alla ja võtad rohelisest kotist telefoni. :) Onju?
Igatahes, tuur tore, ja sõitsime edasi, ronisime ühte vaatlustorni, kõrge kõrge. Ülevalt oli mõnus vaade. Maha oli meisterdatud igasuguseid teateid. Lahedaim oli: "Phebe, Will you marry me?" Nii armas. Tegime pildid, nautisime ookeanivaadet, otsisime moonakünkaid ja niisama künkaid, ja jalutasime alla tagasi. Sõitsime ratastega tiiru pargi ümber ja peaaegu lõpus, oli väike meenepood ja muuseum. Kõik leidsid omale meelepärased meened, ja sõitsime lõppu, parklasse tagasi. Pakkisime rattad auto peale, riided autosse ja jalutasime randa. Tee pealt võtsime smuuuutid. Pina Colada ja Banaani mix on lihtsalt the best! :)
Jahutasin ookeanis maha, lapsed möllasid niisama liivas ja sättisime kodupoole tagasi. Õhtusöök ja filmiõhtu. Vaatasime Aviatorit. Väga ei köitnud. Aga mis seal ikka, teistele meeldis.
Järgmine rannapäev. Päev otsa oli ilus ilm. Päev otsa. Mõnus mõnus. Pruun, pruunim, veel pruunim. Lained laksuvad, jood cocat ja paned muusika kõrva, jalad vette, ja lihtslat, täiega relaax. Nii ülimõnus. Puhkus. Õhtul järgmine filmiõhtu. Mingist võidusõiduhobusest film, see oli juba natukene meelepärasem.
Järgmine päev samamoodi. Rand. Õhtul jõudsid kohale tädimees ja vanaema-Freddy. Õhtusöök kõik koos ja filmiõhtu. Phantom of the Opera. Me Lillyga olime ekraani külge seotud lihtsalt. Nii ülivägev muusikal! Niiiiii niiiiii.
Hommik. randa. lõunast koju. sättisime riide ja panime minekut ocean city poole. Tegime mõnusa õhtusöögi lahekaldal restoranis. Mõnus. Ülimõnus. Pere õhtusöök. Sealt, kui kõik lõhkemiseni oma taldrikutäied ära lõpetasid, sõitsime ocean city promenaadi algusesse, seal suur lõbustuspark ja promenaaditänav, kilomeetreid poodisid ja melu, tulesid, ja jällegi poode, snäkipoode ja jäätiseputkasid. Lihtsalt nii palju inimesi, rämpskaupa, ja rämpstoitu. Aga üheks õhtuks võib minna küll, kogemus omaette. Vägev. Leidsin vist selle koha üles kus 2005 ndal kontserdi andsime. Pole küll kindel, aga vist :). Jalutasime ringi, käisime poodides, sõime jäätist, ja käisime lõbustuspargis, ja oligi paar tundi möödas ja kojusõit ees. Suppervägev! :) Koju. Magama. Kesköö. Hommikul vanaema-freddy sõitsid koju, me läksime päevaks randa. Pruuunim-veel pruunim-kõige pruunim. :D Ja natukene veel. Tegime pilte ja naersime lainetes ja no kohe üldse ei tahtnud keegi koju minna. Aga pidime. Ja need kuumad rannavalvekutid jäid ka randa meist maha.
Kodus, dušši järjekord, nagu alati, õhtusöök ja minekut. Läksime minigolfi mängima ocean citysse. Neid minigolfi kohtasid seal kümneid ja kümneid.Vahva oli. Algaja õnn saatis mind, siis jättis. naerda sai, "kas koristad põrandat, et edasi, tagasi, edasi, tagasi käid?" :) Haha.
Igatahes, tunnike-paar seal, ja viimane õhtu promenaadile Bethany beachile. Ostsime karamellipopkorni,candy kitcheni külastus ja ülim valik kummikommi ja kümnetes erinevates variantides šokolaadi. Nämmmmmm. Jäätisepeatus viimane, dipping dots, banaani-maasika segu. Nämmmmmmm. Väike peatus rannaliival, nautisime välgushowd mis eemal ookeani kohal toimus. Vägev!!!!! Palju noori rannas, möll käis igalpool. Me nautisime natukene õhtumelu ja võtsime suuna tagasi koju. Hommikul peab ju vara ärkama. Varavara. Kodus koristasime maja natukene, pakkisime asjad ja headööd. Kella 5st juba ärkama. Noh, halastati, lasti peaaegu 6ni magada kõigil, ja siis kiiresti asjad kokku ja autodesse, headaega ilus rannamaja, kohtume järgmine aasta. Ja võtsime suuna kodu poole. Reis läks supperkiiresti, sest üks supperväsinud neiu lihtsalt magas sirge seljaga terve tee. Supper rahulolu. ja väsimus. kõigil.
Kodus pakkisime asjad lahti, kõik puhkasid natukene omaette, või vähemalt üritasid, lapsed mängisid oma tehnoloogiaga, hate these things. Rahulik õhtu. Tegime tädiga kringli valmis, ja käisime perega basseini ääres, ma üritasin puhata aga no 15 minutit vaikust oli maksimum. Pühapäev. magasin laste juures telekatoas, neil oli filmiõhtu ja tahtsid täiskasvanut juurde. Lootsin, et hommikul kõik magavad kaua, sest eelmine hommik nii vara üles. Aga no kus sa sellega. Kell 7 olid neil silmad lahti ja jooksid ringi. Ma kolisin oma tekiga tagaõue murule, ja põõnasin veel kaks tundi. Nii mõnus, värske õhk. Mõnus. Hommikusöök, pesusse ja valmis sättida, külaliste tulekuks. Vanaema jõudis oma toiduvarudega, sättisime köögi valmis ja sugulased jõudsidki kõik kohale, onu lastega, tädi lastega oli juba kohal ja meie. Kokku 15inimest, jubekitsaks läks laua ääres :) Suur pere, mõnus pere, love! täiega vahvad kõik. Supperpalju süüa, maisi, liha, arbuusi, täidetud pannkooke, veel seda ja teist ja siis loomulikult, kringel, jäätisekook, . Tähistasime poiste, mu hostisa, ja onu sünnipäeva. Kõigil oli juulis-augustis mingil ajal, möödas või tulemas. Igatahes, tore pidu, lapsed tegid keldris oma laval väikse show, vahvad tegelased.
Oeh, käsi väsinud kirjutamisest juba. Palju palju palju infot, vähe emotsioone. Aga emotsioonid on laes, supperlahe puhkus oli. Ja kõik on üübermõnus! Elu On Lill!
Ja ma endiselt jooksen iga päev postkasti juurde, nagu väike laps jõulude ajal ootab midagi, et äkki on keegi midagi kirjutanud :(
Suvi hakkab läbi saama, kooliteema juba tuleb aknast ja uksest. Aga ilmad endiselt sooojad.
United States, Bring it on!
Subscribe to:
Posts (Atom)