Tere taas. Mu kullake on nuud lopuks ara parandatud, vist. Oktoobri algusest saati istus ja ootas, et keegi asja kätte votaks ja valja uuriks, mis tal viga on. Uks arvutitark utles, et voib loplikult maha kanda, ma ei raatsinud ara visata siiski, ja igaksjuhuks viisime nuud lopuks computer geek'ide juurde kontrolli ja pandi uus kovaketas ja hakkas toole jalle, yayayay :)
Palju on juhtunud. Uus aasta alanud, vana too loppenud. Mis algas suure hurraaaga, poordus porguks ja nuud sai see lopuks, kull enneaegselt, kuid lopuks labi. Punkt. Sellel teemal ei taha enam isegi moelda mitte.
Muudel teemadel.
Hakkasin eile ohtul enne magamajaamist motlema. Kas teate seda tunnet, kui teate, et varsti saab uks periood sinu elus labi ja teine algab, uritad veel viimast votta sellest koigest ja iga detaili meelde jatta, et kui igatsus peale tuleb, siis paned silmad kinni ja lihtslat meenutad.. ? Tunned, et oled elevil selleparast, mis sind ees ootab ja samas kardad 'naeme hiljem' oelda kaesolevale ja tunned, et holjud kuskil kosmoses ja uritad millestki kinni haarata, aga koik nagu libiseb su sormede vahelt ja kardad, et kui lopuks jalad maha saad, siis on see kukkumine valus? Aga kas teate seda tunnet?
Kui jouate koju ja uksest sisse astudes tuleb see kodune lohn ja meeleolu teile roomsalt vastu.. Sa tunned selle lohna alati ara. Paneks selle ohu purki ja siis vahetevahel, kui vaga igatsus peale tuleb, siis paotaks purgikaant veidi ja silmad kinni nuusutaks ja kujutleks, kuidas seal pariselt olla oleks, aga samas oleks hasti ettevaatlik, et liiga palju uhe korraga valja ei laseks, et jaguks kauemaks, juhul kui vaja oleks... Kas teate, seda tunnet?
Aga naiteks, kui ... Ahh, ma ei teagi.
Paari nadala parast oleks sellest paevast moodas kaks aastat, mil ma siia saabusin. See aeg on jube kiiresti mooda lennanud. Vaga palju on juhtunud. Vaga palju olen kogenud ja nainud. Olen muutunud, arenenud ja kasvanud, inimese ja isiksusena. Koik need paremad ja halvemad ajad, mis siin mooda on saadetud.. ma ei kahetse neist uhtegi! Iga inimene kujundab oma elu, ja koik ei saagi perfektne olla, peabki tegema otsuseid, kas siis lopptulemusena on nad head voi halvad, aga nad on sinu otsused, millest saad oppida ja edasi liikuda. Pole vaja kahetseda voi moelda, et oleks teinud selle voi teise asja teisiti. Loomulikult teeks teisiti, sest inimene pole kunagi rahul sellega, mis tal on ja ihkab midagi muud. Alati.
Teen plaani. Vaatan aasta ara ja tulen tagasi, liigun edasi. Luhemalt kui aasta ei ole, sest programm on moeldud 12 kuud. Kannatan kasvoi hambad risti ara, aga olen selle aja ara. Selle aja jooksul aga plaan muutus. Jaan teiseks aastaks veel. Ja kui eelmine veebruar kodus kaisin matustel, inimesed tegid nalja, et no voibolla ei tulegi tagasi, leiad kellegi ja jaadki sinna. Jajah, naerge naerge, paris leiangi. Kodu on kodu. Ei otsinud ja ei plaaninud ja ei moelnud, ja juhuslikult, taiesti juhuslikult kondis Ta mu ellu. Ja taaskord plaanid muutusid. Ja siis nad muutusid veelkord ja veelkord.
Aga kas teate seda tunnet, kui loed oma postitust, ja motled, et masendavalt kohutav eesti keel on sul neiu? Motted tootavad pool eesti pool inglise keeles, ja sopradega vahetevahel saame kull monusalt juttu puhudes uks hetk aru, et eelmises lauses miski ei olnud uldse loogiline, kerime jutu tagasi ja parandame eesti keelseid valjendeid, mis tegelikult ei kola enam uldse eesti keelena, vaid on ameesti keel pigem. Kes pole seda kogenud vist ei moista, aga meile see pakub samal ajal nalja ja onnetust.
Ja teate, sobrad. Teiseltpoolt maakera on raske paev paevalt uksteisega sidet hoida. Koigil kiire, ajaplaanis iga minut maksab ja vaartuslik, ja see on taiesti moistetav. Olen moistnud, et inimesed, kes tulevad su ellu, sest sa ise otsustad nad lasta endale lahedale vs inimesed, kellega sa oled sunnitud koos olema misiganes pohjusel, et kaite samas klassis, olete samast rahvusest voi teete sama tood samas piirkonnas... Kui seda klikki ei ole, no siis seda ei ole... Sa void leida endale koige lahema inimese kuskilt taiesti koige ootamatust olukorrast ja asukohast, teid hoiab koos tahe olla koos uksteise elus, seda kas teineteise korval paevast paeva voi naiteks kasvoi teiselpool maailma, kolm korda aastas suheldes, aga te teate, et hoolite uksteisest ja ei lase sellel soprusel ununeda.
Kui miski pole sulle vaartuslik ja oluline, sa lased sellel vaga kiiresti haabuda ja kaduda; kui miski on, millest sa hoolid ja vaga, siis sa hoiad sellest kinni, misiganes see ka ei votaks! Kui hoolid...
Kui ma selle akna lahti votsin enne kirjutamahakkamist, plaanisin siia kirja panna et olen elus ja tulen veidikeseks koju. Plaan jargjekordselt muutus ja kirjutasin palju rohkem, kui olin plaaninud. Tjorven, ara tee rohkem plaane.
See ei ole lopp, sest ma tulen siia tagasi, uhel voi teisel viisil. Seega ma ei utle head aega.
Ma utlen Näeme varsti! See you later, Alligator!
Bring it on, America!
Wednesday, February 20, 2013
Thursday, November 8, 2012
Kutupiilupart
Arvuti suri ara oktoobri alguses. Tegelen probleemi lahendamisega. Koik on ok ja olen busy olnud. Elasime orkaani yle edukalt. Kui Saan asjad Korda kirjutan oktoobrist pikemalt. Pai! Unites states, bring it on!
Sunday, September 30, 2012
Taaskord on kõik uus septembrikuus!
Nonii! Vaatasin arvuti kella ja kuupäev torkas silma, 30s. Votnii. Olen veel ajagraafikus.
September. Uus pere, uus töö. Kiiresti harjusid kõik ära uue korraldusega. Kõik on ülivahva! Lapsed on rõõmsameelsed ja abivalmid toredad põnnid, ema-isa on hullud töömesilased, avavad oma uut väikest restorani ja busy busy. Mina niisama avastan piirkonda ja käin trennis ja ujumas ja kõike muud põnevat.
Nädalavahetused on olnud tegusad. Käisin Hershey Park'is, lõbustuspark. Elu esimene ülepeakaelakukerpalljapööre atraktsiooni peal.. Tund aega seisime järjekorras kõigepealt, siis minut rajal üles alla ülepeakaela ja siis kui seisma jäime lõpuks, mul hakkasid pisarad jooksma, ei saanud aru kas nutan või naeran, mõlemat ilmselt. Apppiiiiiii. Aga uhke, et ära tegin. Ja hiljem käisin ühe peal veel, aga see ei olnud nii lõbus. Päev jalutamist ja uudistamist ja mõnusat ilma. perfect. Eelmine nädalavahetus käisime Baltimore's pargis Disc-Golfi mängimas. Nagu frisbee, aga raskemate taldrikutega ja vahemaad on pikad. Mina lihtsalt hängin kaasas, ei jõua nii kaugele visata ja ei maksa naabermängijaid tappa seal oma ülimalt täpsete visetega, eksju! See nädalavahetus oli laiskvorstide nädalavahetus. Üks sünnipäev, üks väike lõkkeõhtu, palju telekat ja salvestatud sarju, ja üle pika aja jälle võrkpallitrenn. Päris mõnus oli! Praegu on mõnus valus olla.
Sügis on käes. Ameerika sügis, siiski. Üks päev on jahe, tuuline aga ilus päike on väljas. Järgmine päev on 30kraadi sooja aga vihma sajab ja sombune. Ja järgmine hommik on päikseline jälle. Ja tegelt see on alahinnatult kirjeldamine hetkel.. Tegelt muutub ilm iga 5minuti tagant. Paned salli kaela ja jaki selga sest on külm ja siis kui päike välja tuleb, võtad ära, sest ilgelt palav on. Ja siis kui pilv tuleb päikse ette, pakid ennast jälle sisse. No on tegelane. Aga ma olen valmis. Sallid ja saapad ja mantlid on kappi välja otsitud ja nohurohi istub vannitoasahtlis, just in case. Lehed hakkavad punaseks minema, ja orantžiks ja kollaseks ja mõned on veel rohelised ja mõned on täitsa lehetud juba. Sügis on käes! Ja nii mõnus on! Üks õhtu oli selline äiksetorm, et iga kõuekõminaga maja värises. Mõtlesin siin oma toas teisel korrusel suurepärase vaatega tormile ja äiksele nurgatoas, et kolin keldrisse ära, kui ei taha välgunooltega pihta saada.
Viimased 4 nädalat olen õudusunenägusid mitte-nautinud iga öö. Kahjuks. Internet ütleb igasugust paska, et misjaoks see nii olla võib. Aga kõik on ju hästi. Tunne on hea ja muresid pole ju. Ei tea mispärast uni niimoodi jampsib. Õhtuks olen väsinud küll, kui voodisse maandun lõpuks, et peaks nagu hästi magama... Ja siis ostsin omale öölambi kolmapäeval, pistad seina ja hakkab helendama ja särama. Sinine-roheline muudab värvi, väiksed nunnud mereloomad ujuvad ringi väikse lambi sees. Vahva disko käib iga öö nüüd. Äkki aitab. Äkki mulle ei meeldinud see pimedus.
Äkki ma just avastasin, et mul on nina kinni! No on ilm, ma ütlen. Kas juba sain külma täna võrkpalli mängides? Pagan küll!! Sügiserõõmud.
Aga no ega muid uudiseid polegi. Mis teil uudiseid on? (vahel tundub, nagu seinaga räägiks!! ;)
Musid!
United States, Bring it on!
September. Uus pere, uus töö. Kiiresti harjusid kõik ära uue korraldusega. Kõik on ülivahva! Lapsed on rõõmsameelsed ja abivalmid toredad põnnid, ema-isa on hullud töömesilased, avavad oma uut väikest restorani ja busy busy. Mina niisama avastan piirkonda ja käin trennis ja ujumas ja kõike muud põnevat.
Nädalavahetused on olnud tegusad. Käisin Hershey Park'is, lõbustuspark. Elu esimene ülepeakaelakukerpalljapööre atraktsiooni peal.. Tund aega seisime järjekorras kõigepealt, siis minut rajal üles alla ülepeakaela ja siis kui seisma jäime lõpuks, mul hakkasid pisarad jooksma, ei saanud aru kas nutan või naeran, mõlemat ilmselt. Apppiiiiiii. Aga uhke, et ära tegin. Ja hiljem käisin ühe peal veel, aga see ei olnud nii lõbus. Päev jalutamist ja uudistamist ja mõnusat ilma. perfect. Eelmine nädalavahetus käisime Baltimore's pargis Disc-Golfi mängimas. Nagu frisbee, aga raskemate taldrikutega ja vahemaad on pikad. Mina lihtsalt hängin kaasas, ei jõua nii kaugele visata ja ei maksa naabermängijaid tappa seal oma ülimalt täpsete visetega, eksju! See nädalavahetus oli laiskvorstide nädalavahetus. Üks sünnipäev, üks väike lõkkeõhtu, palju telekat ja salvestatud sarju, ja üle pika aja jälle võrkpallitrenn. Päris mõnus oli! Praegu on mõnus valus olla.
Sügis on käes. Ameerika sügis, siiski. Üks päev on jahe, tuuline aga ilus päike on väljas. Järgmine päev on 30kraadi sooja aga vihma sajab ja sombune. Ja järgmine hommik on päikseline jälle. Ja tegelt see on alahinnatult kirjeldamine hetkel.. Tegelt muutub ilm iga 5minuti tagant. Paned salli kaela ja jaki selga sest on külm ja siis kui päike välja tuleb, võtad ära, sest ilgelt palav on. Ja siis kui pilv tuleb päikse ette, pakid ennast jälle sisse. No on tegelane. Aga ma olen valmis. Sallid ja saapad ja mantlid on kappi välja otsitud ja nohurohi istub vannitoasahtlis, just in case. Lehed hakkavad punaseks minema, ja orantžiks ja kollaseks ja mõned on veel rohelised ja mõned on täitsa lehetud juba. Sügis on käes! Ja nii mõnus on! Üks õhtu oli selline äiksetorm, et iga kõuekõminaga maja värises. Mõtlesin siin oma toas teisel korrusel suurepärase vaatega tormile ja äiksele nurgatoas, et kolin keldrisse ära, kui ei taha välgunooltega pihta saada.
Viimased 4 nädalat olen õudusunenägusid mitte-nautinud iga öö. Kahjuks. Internet ütleb igasugust paska, et misjaoks see nii olla võib. Aga kõik on ju hästi. Tunne on hea ja muresid pole ju. Ei tea mispärast uni niimoodi jampsib. Õhtuks olen väsinud küll, kui voodisse maandun lõpuks, et peaks nagu hästi magama... Ja siis ostsin omale öölambi kolmapäeval, pistad seina ja hakkab helendama ja särama. Sinine-roheline muudab värvi, väiksed nunnud mereloomad ujuvad ringi väikse lambi sees. Vahva disko käib iga öö nüüd. Äkki aitab. Äkki mulle ei meeldinud see pimedus.
Äkki ma just avastasin, et mul on nina kinni! No on ilm, ma ütlen. Kas juba sain külma täna võrkpalli mängides? Pagan küll!! Sügiserõõmud.
Aga no ega muid uudiseid polegi. Mis teil uudiseid on? (vahel tundub, nagu seinaga räägiks!! ;)
Musid!
United States, Bring it on!
Wednesday, September 5, 2012
nagu lubatud
musid
võitlus hirmuga. (ps, olin teiselpool aknaklaasi, kuid kangelane siiski)
summerlove
Rongiõnnetus Old Ellicott Citys. Rong sõitis kesköösel rööbastelt maha, 21 vagunit ümber, kivisüsi jões ja teel ja kõrvalolevas autoparklas autodel, kaks tüdrukut hukkusid, kes rongisillal istusid sel hetkel, kui rong möödus ja rööbastelt maha kaldus. Vottak! Pole mängukoht!
Hindamatud!
Mu USA Laura
pingpongpingpong
Kõik-kõik on uus septembrikuus!
Nonii. Igakuistest postitamistest on hakanud vist saama ülekuised postitused.
August. Tuli uudis, et pean uue pere otsima, kuna nende pere töökorralduses toimusid muutused. Seega, august oli pakkimiserohke. Kohati pisaraterohke. Ja samas, huvitav kuu. Stressirohke kahtlemata.
Sõpradega veedetud aeg, kõik mälestused ja kogemused ja seiklused, mis on läbi tehtud.. Hindamatu! Nad on hindamatud mul siin!
Kaamerale pole asu andnud. Pilte koguneb arvutisse pidevalt juurde ja juurde. Ja endiselt pole suutnud ühtegi pilti kuskile üles laadida. Üritan parimad välja valida ja blogisse postitada siia. Hea seegi, ma ütleks vist..
Eelmine reede ütlesin perele headaega ja kolisin oma asjadega välja, nädalavahetuseks Sõbra juurde, pühapäeval uude perre. Korra olin siin juba käinud, intervjuul kaks nädalat tagasi, mille jooksul lapsed minusse ära armusid ja ema-isa kaa. Nad meeldisid mulle ka kangesti.
Steven ja Samantha, 9 ja 11. Hästikasvatatud, kommetega, viisakad, sõbralikud ja ägedad lapsed. Tüdruk on vaikne, meeldivad kummitused ja paranormaalsed nähtused, teab igat putukat ja looma, keda näeme. Hästi tark. Poisile meeldib mind aidata ja juhendada,sporti teha ja ema ehmatada. Minu toas on 6 suuuuurt akent. Te ei kujuta ette ka, kui mõnus on hommikul üles ärgata toas, kus on valgus! Kohe rõõm on iga päeva alustada! :)
Elan nüüd naaber-osariigis, Virginias. Mclean. 15min DC südalinnast, tunnike endisest kodust ja sõpradest. Nädalavahetusteti hakkan ikka tagasi käima. Kes aadressi tahab, kirjutab ja küsib.
Liiklus siin piirkonnas on kreisi, üks suurimaid shoppingukohti vist terves maeitea, maaaailmas, on siin meie lähedal, ja kogu see 2 miljonit inimest, kes iga päev DC'sse tööle liikleb mingilviisil, läheb meist siit lähedalt mööda, ja need, kes tahavad lühemat teed võtta ja lõigata, sõidavad läbi meie linna. Üpris kreisi on
Eks iga algus on raske, ja hirm olla samas olukorras mis esimeses peres poolteist aastat tagasi, oli ikka alles. Aga see tegi mind ainult tugevamaks ja julgesin siiski selle riski võtta ja loota, et saan inimesi usaldada ja leian pere, kes on tõesti vahva! Ja vist leidsingi!
Vohhhh, mis seikluse ma selle kahe aasta jooksul läbi teen! Ja võibolla ei tahagi tagasi tulla. Kes seda teab..
Kõigile Eestisse, head uut kooliaasta algust!
United States, Bring it on!
Tervitutega, Tjorven.
August. Tuli uudis, et pean uue pere otsima, kuna nende pere töökorralduses toimusid muutused. Seega, august oli pakkimiserohke. Kohati pisaraterohke. Ja samas, huvitav kuu. Stressirohke kahtlemata.
Sõpradega veedetud aeg, kõik mälestused ja kogemused ja seiklused, mis on läbi tehtud.. Hindamatu! Nad on hindamatud mul siin!
Kaamerale pole asu andnud. Pilte koguneb arvutisse pidevalt juurde ja juurde. Ja endiselt pole suutnud ühtegi pilti kuskile üles laadida. Üritan parimad välja valida ja blogisse postitada siia. Hea seegi, ma ütleks vist..
Eelmine reede ütlesin perele headaega ja kolisin oma asjadega välja, nädalavahetuseks Sõbra juurde, pühapäeval uude perre. Korra olin siin juba käinud, intervjuul kaks nädalat tagasi, mille jooksul lapsed minusse ära armusid ja ema-isa kaa. Nad meeldisid mulle ka kangesti.
Steven ja Samantha, 9 ja 11. Hästikasvatatud, kommetega, viisakad, sõbralikud ja ägedad lapsed. Tüdruk on vaikne, meeldivad kummitused ja paranormaalsed nähtused, teab igat putukat ja looma, keda näeme. Hästi tark. Poisile meeldib mind aidata ja juhendada,sporti teha ja ema ehmatada. Minu toas on 6 suuuuurt akent. Te ei kujuta ette ka, kui mõnus on hommikul üles ärgata toas, kus on valgus! Kohe rõõm on iga päeva alustada! :)
Elan nüüd naaber-osariigis, Virginias. Mclean. 15min DC südalinnast, tunnike endisest kodust ja sõpradest. Nädalavahetusteti hakkan ikka tagasi käima. Kes aadressi tahab, kirjutab ja küsib.
Liiklus siin piirkonnas on kreisi, üks suurimaid shoppingukohti vist terves maeitea, maaaailmas, on siin meie lähedal, ja kogu see 2 miljonit inimest, kes iga päev DC'sse tööle liikleb mingilviisil, läheb meist siit lähedalt mööda, ja need, kes tahavad lühemat teed võtta ja lõigata, sõidavad läbi meie linna. Üpris kreisi on
Eks iga algus on raske, ja hirm olla samas olukorras mis esimeses peres poolteist aastat tagasi, oli ikka alles. Aga see tegi mind ainult tugevamaks ja julgesin siiski selle riski võtta ja loota, et saan inimesi usaldada ja leian pere, kes on tõesti vahva! Ja vist leidsingi!
Vohhhh, mis seikluse ma selle kahe aasta jooksul läbi teen! Ja võibolla ei tahagi tagasi tulla. Kes seda teab..
Kõigile Eestisse, head uut kooliaasta algust!
United States, Bring it on!
Tervitutega, Tjorven.
Monday, July 23, 2012
Suveööd pole magamiseks! Suvepäevad pole igavlemiseks!
Hello-hello!
Olen elus! Sorriporri juuni pärast. On kreisi suvi ja pole aega olnud. Lühidalt. TÖÖ, võrkpallitrennid, sõbrad, väike tagasihoidlik jaanipäeva kokkutulek eesti community'ga siin piirkonnas, zip-lining ehk pm seikluspark, köitel turnimine ja takistusrada ja uhh, kõrgusekartust küll enam ei eksisteeri.. :) Baltimore õhtud sõpradega. Töö. Kutsikas.
Juuli. Iseseisvuspäeva veetsime sõpradega koos kõik. Hommikul käisin perega rattasõidul naabruskonnas, selline koos sõitmine ühest majast teise ja snäkid jäätised limonaad jne. Naabruskonna paraad. Pärastlõunal kolisime sõbra juurde kõik, kaardimängud, beer-pong, karaoke, lõpmatustes kogustes süüa. Õhtul jalutasime Mall'i juurde, suuur pooletunnine ilutulestiku show. Meie 10aasta aastavahetuse raketid lasti taevasse 30minutiga vist. Ülilahe!
Järjest oleme äraminekupidust korraldanud nädalavahetusteti. Enamus mu aupaire läheb/on läinud minema, võrkpallikaaslased lähevad peale suve koju tagasi jne. Enamus küll jääb, aga paljud lahkuvad. Kahju. Aga tore, et nendega üldse tutvusin :)
Tormine ilm on olnud sageli. Rohkem äikest, kui eelmine aasta. Suur torm viis elektri kaheks päevaks, murdunud puud majadel-autodel-elektriliinidel-kusiganesveel. Inimesed said surma. Päris kole oli. Aga mina seda õhtut õnneks ei mäleta. Seega mida ei mäleta, pole juhtunud :)
6juuli istusin lennukisse õhtul peale tööd, suund San Francisco ja puhkus võis alata! Esimesel päeval saime Mariiniga kokku (Ega no mujal ei treffa kui teiselpool maakera ju!), käisime 45km rattatuuril mägises piirkonnas, otsimas midagi, mida seal ei olnud. Ja olime tugevad viikinginaised nende pagana rataste peal. Järgmine päev algas tuur. Kaks minubussitäit aupaire, bussituur San franciscos, vaade null sest linn udus ja pilvine. Lõunasöök omal käel, käisime jalutasime mööda Lombart'i tänavat alla, maailma kõige käänulisem tänav. Golden Gate Bridge. Fisherman's Wharf. Õhtuks Yosemity National Park'i külje all, telklaager. Esmaspäev tripp Yosemity's. No guugeldage, seda ei saa kirjeldada, mida seal näeb. Siukest loodust ikka igalpool ei kohta! Õhtuks võtsime suuna Death Valley poole. Telklaager 2. Teisipäev päev otsa bussisõitu, Death Valley National Park. Surmaorus on Ameerika kõige madalam punkt ja kõige kõrgem õhutemperatuur. Noh sellel päeval, kui me seal olime, oli kuskil 50kraadi. Aga see pidi veel jahe olema. Õhtuks kõrbest veidi tsivilisatsiooni- Las Vegas, Baby! Hostelis bassein, jahtusime veidi maha õues 43 kraadi sooja õhtul kell 8 veel. Limusiini-linnatuur. Kõik 25 tüdrukut mahtusime vabalt sinna dsiiiiiiiisus-kui-suurde-dsiip-limo'sse ära. Pidupidupidu. Põhitänav, Las Vegase silt. Maailma kõige suurem ekraan. Jalutuskäik tuledelinnas. Purskkaevude- ja valgusshow. Mõnus kuumus. Kolmapäev päev otsa linna peal. Õhtul käisime show'd vaatamas. Vegas! The Show! Vegase ajalugu, Sinatrad, Elvis, kabareetantsijad jnejnejne. Ülikift! Hommikul varakult teele Grand Canyoni poole. Teel peatus Rout 66. Burgeripeatus ja piltide peatus. Edasi. Nägime reisi esimesi vihmapilvesid ja loomulikult saime korralikud padukad kohe kaela seal kõrbes. Grand Canyon- nagu istuks maali ees, nii kaugel ja nii käega puutumatu ja nii võimas. Ülim pühalik vaikus on kanjonis. Õhtul käisime pimedas kuskil põllu peal soojaveeallikates ujumas, põnev ja hirmus samal ajal. Mingid imelikud käisid seal jalutamas, veidi kõhe oli, aga no eks teised inimesed tahavad ka ujuda.. või mis iganes.. :)
Järgmine päev suund Havasu järve poole. Sooja veega veespordiga tegelevate inimeste meeliskoht. Tunnikese saime poolpilvise taeva all ujuda, siis kihutasid iga mäe tagant, mis meid piirasid, kohale äikesepilved. Ja jäime sellise paduka ja tuulte kätte, et meie varjualune pidi minema lendama, telgid olid maas pikali, vaiad ligunesid maast lahti, sest ega parkimisplatsil kivide vahel nad väga veega kinni ei seisa. Õhtu otsa sadas, nii palju siis rannast, ja päevitamisest ja paradiisist. Aga no seiklus. Hommikuks oli palav kõrvetav päike väljas, telgid nagu saunad. Suund LA poole. Päev otsa sõitu. Pärastlõunal jõudsime kohale, poolteist tundi jalutus Hollywood Boulevardil, kus on kõikide telestaaride tähed kõnniteedel, ja Kodak Teater, kus igast punasevaibaüritused toimuvad. Hollywoodi suur märk, Ja veel sada muud asja. Ühtegi tele-tuttavat nägu kahjuks ei kohanud. Bussituur Beverly Hill's märgi juurde, pildid, käps edasi. Lõpuks Santa Monicas hostelis ja ongi kogu linnatuur. Aga selles hiiglaslikus linnas väga midagi nii väikse ajaga teha ei saagi, mitu mitu linnakeskust ja hiigelsuur linn.. Hea et nii paljugi nägime. Õhtul jalutasime randa Leene ja Danielaga, ja siis hostelisse tagasi. Täiega lahe noortepärane hostel oli. Kodune :). Pidime küll restorani kõik koos sööma minema, aga peale päeva ilma toidupeatusteta ja poolt tuni restorani ukse taga passimist ma andsin alla ja läksin võtsin odava burgeri snäkimasinast hosteli köögis. Hommikul kohver kokku, väike suveniirijalutus linna peal, pool tunnikest ookeani ääres rannas istumist, ja lennuki peale, ja koju. Nüüd on olnud töö töö. Reedel käisime Baltimore's sushit söömas seltskonnaga ja baaris piljardit mängimas ja tantsimas, ütlesime Linale ja Kristinale head koduteed. Lina lendas täna koju Rootsi, Kristina lendab koju Saksamaale neljapäeval. Jään täitsa üksi. Aga pole hullu! Kohalikud sõbrad jäävad! :) Ja nüüd ongi rohkem põhjusi Euroopas ka ringi reisida ja vanu tuttavaid vaatama minna.
Noh ega ta nii lühidalt nüüd ei tulnudki. Pilte üritan endiselt üles laadida, tean tea, eelmisest oktoobrist saati laen oma pilte kuskile. Aga nüüd tõesti üritan :)
Saadan teile veidi suvesooja, meil igapäevaselt 30-35kraadi. Täna küll pilvine, aga siiski soe. Vahva. Kuidas teil läheb? Loodan, et vahvalt!
Kuulmiseni!
United States, Bring it on!
Olen elus! Sorriporri juuni pärast. On kreisi suvi ja pole aega olnud. Lühidalt. TÖÖ, võrkpallitrennid, sõbrad, väike tagasihoidlik jaanipäeva kokkutulek eesti community'ga siin piirkonnas, zip-lining ehk pm seikluspark, köitel turnimine ja takistusrada ja uhh, kõrgusekartust küll enam ei eksisteeri.. :) Baltimore õhtud sõpradega. Töö. Kutsikas.
Juuli. Iseseisvuspäeva veetsime sõpradega koos kõik. Hommikul käisin perega rattasõidul naabruskonnas, selline koos sõitmine ühest majast teise ja snäkid jäätised limonaad jne. Naabruskonna paraad. Pärastlõunal kolisime sõbra juurde kõik, kaardimängud, beer-pong, karaoke, lõpmatustes kogustes süüa. Õhtul jalutasime Mall'i juurde, suuur pooletunnine ilutulestiku show. Meie 10aasta aastavahetuse raketid lasti taevasse 30minutiga vist. Ülilahe!
Järjest oleme äraminekupidust korraldanud nädalavahetusteti. Enamus mu aupaire läheb/on läinud minema, võrkpallikaaslased lähevad peale suve koju tagasi jne. Enamus küll jääb, aga paljud lahkuvad. Kahju. Aga tore, et nendega üldse tutvusin :)
Tormine ilm on olnud sageli. Rohkem äikest, kui eelmine aasta. Suur torm viis elektri kaheks päevaks, murdunud puud majadel-autodel-elektriliinidel-kusiganesveel. Inimesed said surma. Päris kole oli. Aga mina seda õhtut õnneks ei mäleta. Seega mida ei mäleta, pole juhtunud :)
6juuli istusin lennukisse õhtul peale tööd, suund San Francisco ja puhkus võis alata! Esimesel päeval saime Mariiniga kokku (Ega no mujal ei treffa kui teiselpool maakera ju!), käisime 45km rattatuuril mägises piirkonnas, otsimas midagi, mida seal ei olnud. Ja olime tugevad viikinginaised nende pagana rataste peal. Järgmine päev algas tuur. Kaks minubussitäit aupaire, bussituur San franciscos, vaade null sest linn udus ja pilvine. Lõunasöök omal käel, käisime jalutasime mööda Lombart'i tänavat alla, maailma kõige käänulisem tänav. Golden Gate Bridge. Fisherman's Wharf. Õhtuks Yosemity National Park'i külje all, telklaager. Esmaspäev tripp Yosemity's. No guugeldage, seda ei saa kirjeldada, mida seal näeb. Siukest loodust ikka igalpool ei kohta! Õhtuks võtsime suuna Death Valley poole. Telklaager 2. Teisipäev päev otsa bussisõitu, Death Valley National Park. Surmaorus on Ameerika kõige madalam punkt ja kõige kõrgem õhutemperatuur. Noh sellel päeval, kui me seal olime, oli kuskil 50kraadi. Aga see pidi veel jahe olema. Õhtuks kõrbest veidi tsivilisatsiooni- Las Vegas, Baby! Hostelis bassein, jahtusime veidi maha õues 43 kraadi sooja õhtul kell 8 veel. Limusiini-linnatuur. Kõik 25 tüdrukut mahtusime vabalt sinna dsiiiiiiiisus-kui-suurde-dsiip-limo'sse ära. Pidupidupidu. Põhitänav, Las Vegase silt. Maailma kõige suurem ekraan. Jalutuskäik tuledelinnas. Purskkaevude- ja valgusshow. Mõnus kuumus. Kolmapäev päev otsa linna peal. Õhtul käisime show'd vaatamas. Vegas! The Show! Vegase ajalugu, Sinatrad, Elvis, kabareetantsijad jnejnejne. Ülikift! Hommikul varakult teele Grand Canyoni poole. Teel peatus Rout 66. Burgeripeatus ja piltide peatus. Edasi. Nägime reisi esimesi vihmapilvesid ja loomulikult saime korralikud padukad kohe kaela seal kõrbes. Grand Canyon- nagu istuks maali ees, nii kaugel ja nii käega puutumatu ja nii võimas. Ülim pühalik vaikus on kanjonis. Õhtul käisime pimedas kuskil põllu peal soojaveeallikates ujumas, põnev ja hirmus samal ajal. Mingid imelikud käisid seal jalutamas, veidi kõhe oli, aga no eks teised inimesed tahavad ka ujuda.. või mis iganes.. :)
Järgmine päev suund Havasu järve poole. Sooja veega veespordiga tegelevate inimeste meeliskoht. Tunnikese saime poolpilvise taeva all ujuda, siis kihutasid iga mäe tagant, mis meid piirasid, kohale äikesepilved. Ja jäime sellise paduka ja tuulte kätte, et meie varjualune pidi minema lendama, telgid olid maas pikali, vaiad ligunesid maast lahti, sest ega parkimisplatsil kivide vahel nad väga veega kinni ei seisa. Õhtu otsa sadas, nii palju siis rannast, ja päevitamisest ja paradiisist. Aga no seiklus. Hommikuks oli palav kõrvetav päike väljas, telgid nagu saunad. Suund LA poole. Päev otsa sõitu. Pärastlõunal jõudsime kohale, poolteist tundi jalutus Hollywood Boulevardil, kus on kõikide telestaaride tähed kõnniteedel, ja Kodak Teater, kus igast punasevaibaüritused toimuvad. Hollywoodi suur märk, Ja veel sada muud asja. Ühtegi tele-tuttavat nägu kahjuks ei kohanud. Bussituur Beverly Hill's märgi juurde, pildid, käps edasi. Lõpuks Santa Monicas hostelis ja ongi kogu linnatuur. Aga selles hiiglaslikus linnas väga midagi nii väikse ajaga teha ei saagi, mitu mitu linnakeskust ja hiigelsuur linn.. Hea et nii paljugi nägime. Õhtul jalutasime randa Leene ja Danielaga, ja siis hostelisse tagasi. Täiega lahe noortepärane hostel oli. Kodune :). Pidime küll restorani kõik koos sööma minema, aga peale päeva ilma toidupeatusteta ja poolt tuni restorani ukse taga passimist ma andsin alla ja läksin võtsin odava burgeri snäkimasinast hosteli köögis. Hommikul kohver kokku, väike suveniirijalutus linna peal, pool tunnikest ookeani ääres rannas istumist, ja lennuki peale, ja koju. Nüüd on olnud töö töö. Reedel käisime Baltimore's sushit söömas seltskonnaga ja baaris piljardit mängimas ja tantsimas, ütlesime Linale ja Kristinale head koduteed. Lina lendas täna koju Rootsi, Kristina lendab koju Saksamaale neljapäeval. Jään täitsa üksi. Aga pole hullu! Kohalikud sõbrad jäävad! :) Ja nüüd ongi rohkem põhjusi Euroopas ka ringi reisida ja vanu tuttavaid vaatama minna.
Noh ega ta nii lühidalt nüüd ei tulnudki. Pilte üritan endiselt üles laadida, tean tea, eelmisest oktoobrist saati laen oma pilte kuskile. Aga nüüd tõesti üritan :)
Saadan teile veidi suvesooja, meil igapäevaselt 30-35kraadi. Täna küll pilvine, aga siiski soe. Vahva. Kuidas teil läheb? Loodan, et vahvalt!
Kuulmiseni!
United States, Bring it on!
Sunday, June 3, 2012
Neiu on Õnnelik! :)
No mis seal ikka, kui elu on ikka kiire, siis no ikka ei jõua seda postitust õigeks ajaks tehtud. Aga parem hilja, kui alma, seega hakkan nüüd siis meisterdama.
Asjad on juba üpris khuulid. Tüdrukutega oleme mai algusest saati õhtuti ja nädalavahetusteti väljas käinud, Old Ellicottis ja Columbias ja lihtsalt, vahvalt aega veetnud, üle hirmus pika aja tantsinud nii, et hommikul jalad valutavad, karaoket laulnud nii, et hommikul on kurk valus, ja naernud nii, et põsed tõmbavad krampi juba. Nii tore on baari või restorani ukse peal turvale juhiluba näidata, ja mitte muretseda, kas lastakse sisse või kas on mõtet üldse proovimagi minna, Neiu-21 on legaalselt lubatud igalepoole nüüd. Ah, kui vahva!
Ja viimasel ajal on nii nii nii palju uusi tuttavaid ja sõpru tekkinud, ja ma olen üllatavalt tubli olnud kõigi nimede ja nägude meelespidamisega. Nii mõnus tunne on, et järgmised 10 kuud tulevad äärmiselt vaheldusrikkad, põnevad ja tegevusterohked. Sest magamiseks viimasel ajal üleüldse aega ei jää. Rääkimata koduigatsuseks, või mossitamiseks või kurvastamiseks. Peab ennast busy hoidma, siis on kõik okk. Ja kõik on praegu okk. Viimase aja heatuju on mai alguse masenduse ära pühkinud. Emadepäev tõi vist reaalsuse kohale ja nädal otsa ennast õhtuti magama nutta, mis seal ikka. Peab hakkama saama, muud valikut ju ei ole! Mis ei tapa, teeb tugevaks!
Aaa. ja noh, kõik ok vä? Ega sellessuhtes, et kuna mul on nüüd bronnitud California lennukipiletid ja reisituuri tsekk posti pandud, seega minek kindel, ON VIST PÄRIS TORE TUNNE! :) California 6-15juuli. San Francisco, Yosemity Rahvuspark, Death Valley, Las Vegas, Grand Canyon, Los Angeles. Ja vahepeal veel loodusparke ja järvesid, mille nimesid ma hetkel meenutada ei suuda. 4 ööd telkides, 3 hostelites. Kolm korda päevas saab süüa. Ahhhhhhhhhhh, no ei jõua ära oodata ja imestada ju! Tegingi ära! Nii ammu olen mõelnud ja tahtnud ja soovinud ja nüüd võtsin lihtslat kätte, ja pingutanud selle nimel, kõigega kokku hoidnud, ja kõik on võimalik,kui piisavalt tahta! Ja viimased 14 kuud on selleks kuradi hea näide olnud.!!! Never ever give up!!!!
Käsitööga olen viimasel ajal agaralt tegelenud. Heegeldasin mõnusa suvevesti endale, parandasin ja õmblesin ja disainisin suvekleidi ära, millega käinud pole üleüldse, nüüd heegeldan kleiti. Vanad auguga teksad lõikasin katki ja küll ma nendest tükkidest ka midagi välja võlun.
Aaaaaaa! Lady Antebellumil käisime Helenaga. Sinnaminnes kukkus maeiteakust kingitus, ja meile anti kaks käepaela meet-and-greet üritusele enne kontsert. Mingi paar ei saanud minna ja pidi lahkuma ja me jäime nende teele ette lihtsalt juhuse läbi ja oligi käes- saime kingi. Täitsa võõrad. Ühesõnaga. Turvad juhatasid meid õigesse kohta, aga seal oli teine turva risti ukse ees, ütles et jäime hiljaks, et võibolla hiljem lastakse sisse. Eganoh, mis seal ikka, ootasime veidi, ei teadnud ju et sellise kingi saame laelambist. Ja mingi vip-grupp saabus ja meid lasti ilusti nendega sisse. Ja täpselt siis tuli bänd lavale. Selline väike intiimne baar-saal-lava. Kuskil 30inimest. Ja vastasid küsimustele ja rääkisid meiega ja siis laulsid ühe laulu ja rahvas võttis järjekorda, ja said kõik bändiga pilti teha ja kättpidi tervitada. meie kaa! Minepekki! ülikõva ju!? :D Saime pildi tehtud ja läksime baarist välja ja hakkasime kiljuma. Mis just juhtus? :D Aaaahhhhh, misasja. Inimesed vaatasid vist et me oleme purjus, sest need pilgud, mis nad meile saatsid, olid samasugused mis mina kasutan, kui inimesed on nõmedalt täis ja märatsevad :D Haha. Ülikõva kontsert oli! 4 tundi puhast rõõmu ja ülimat muusikat! Ja kontserdi ajal saatis hostisa sõnumi, et kas tahaksin kahte tasuta piletit esmaspäevasele pesapalli mängule Baltimore Orioles'te mängule.. Aaa, jaa?! Noh, ok. Kutsusin Katrina kaasa, ja ta korjas mind peale ja esmaspäeva õhtul siis peale tööd suund spordile. Tegime pilti ja sõime ilusti rämpstoitu ja karjusime võidu vastasvõistkonna fännidega, jooksime maskoti järgi ja tegime pilti, elasime kaasa, jooksime mööda treppe väljaku kõige kõrgemale tasemele, ja tegime veel pilti. Ja ahhhhh. No nii vahva oli!
AAAAA? meil on kutsikas! 4kuune. täitsa suur juba. Neljapäevast alates. Bisquit. Vist nii kirjutatakse. Tegelt, peaks üle kontrollima, homme teen seda. Hüperlahe kutsikas! Kombeid õpetatud ei ole, varjupaigast vms tõi ema. Hüppas diivanitele ja vooditele ja näksas, aga 3 päevaga on selgeks saanud ei, maha, istu, tule, ja oma nime. Ja no kes on see, kes temaga nüüd nädala sees tegutsema hakkab? Minust saab ka koera-aupair. Lisaks kõigile muudele -aupairidele. Haha. Aga kuulab sõna. Kuigi inimene, kes on siin majas vist kõige koerakaugem ja koerapelglikum, hakkab seda koera kasvatama päeviti. Ja kuulab sõna! Nii kena. :) Respect! ; )
See nädalavhaetus oli ülikhuul. Neljapäeval käisime tüdrukutega Union Jackis söömas ja joomas ja tantsimas. Peo lõpus tuli mingi tüüp ennast külge liimima täiega ja lükkasin eemale, et Back off, ja astusin ise eemale ja läks Linat tülitama, Ja järgmine hetk hakkas nügimine peale, kuskilt ilmusid kaks hiigelsuurt turvat, haarasid tüübi kaelnasse ja ilma et ta ise midagi aru saigi, oli ta juba uksest väljas ja värava taga. Boom! sekunditega käis see mäng. Tülitad-lahkud! Boom!
Reedel oli päeval torm. Tornaadod ja äiksetorm. Kuna üle maakonna anti tornaadohoiatus välja, siis koolibusse ei lastud välja enne kella 4, et oht üle läheks sest see oli olemas 3.30ni ja lihtslat et kindel olla, et asi on ohutu. Ja siis istusin kutsikaga vihmavarju all maas ja rahustasin teda, müristas, veidi värises kuts. Ja siis panime jooksu, istusime minu toas, teleka ees, vaatasime uudiseid, sealt tuli ainult ilmateadet, üleujutuste oht, murtud puud, elekter kadunud jnejnejnejnejnejnejnejne. Jõõõõõhker. Lapsed tõmbasid mu padjad endal oma pea ja istusid tükk aega nii vaikselt. Noh, mis seal ikka. Baltimore väljaskäik jäi ära, sest ma ei tahtnud sellise ilmaga minna, aga kohalikku baari võtsime küll suuna läbi vihma. Ja kuigi mina seda kohta üles ei leidnud, siis need kes teadsid kus see oli, ütlesid et elektrit pole, ja vist sellepärast ma ka ei leidnud, sest väidetavalt see tankla parkla, kus ma helistasin ja seisin, oli sellest õigest kohast üle tee. Aga no pimedas vihmaga kes seda teab. Ja käisime samas baaris kus eelmisedki nädalavahetused. Ja meie seltskond tõi tantsuplatsile elu sisse, ja tatikuulisõda tegime (:D), ja siis, lobisesime paari sõbraga parklas kella 3ni öösel. Kõik maailmajutud ja elulood saime ära arutatud. Mõnus. Ja selleks ajaks oli tähistaevas. Nii palju siis sellest, et maavärina kogemuse kõrvale tornaado kogemuse saaksin. Tüng!
Eile õhtul käisime selle seltskonnaga ühe tüübi kodus grillpeol. Mängisime Wii'd ja lauamänge ja õlle-pingpongi jnejne.. Ja siis käisime kinos, Snow White ja Huntsman'i vaatamas, ülikõvv film. Ja sõitsime tagasi majja, sest teiste autod olid seal, ja pidu alles käis üllatus üllatus. Kell 1 oli veel kõva pidu. Ja maja omanikuga lobisesime ja küsib et kuule kas sa mingeid pille ka mängid, nojaa, ohhh, teeme bändi, tavai, alla nüüd kõik see rahvas! Ja wii ' rockbänd sai alguse. Haha. Klahvpille polnud, trummid laulja ja kitarr, proovisin kõike. Ja nii nalja sai! Ahhhhhhhhhhh. Kella 3 aeg hakkas kurk juba valusaks minema, hakkasime kodupoole sättima. Hommikul olin siiski elus. Ei peavalu, ei midagi, nagu alati, korras nagu norras :). Täna oli Girl-Scoutide vabatahtlike teine väljaõpe, ja no andke andeks, esimene tund läks söömisele, teine tund oli tottaalne läbikukkumine ja kolmanda tunni alguses kõndisin minema. Ei viitsi niisama ka istuda ja passida ja aega surnuks lüüa. Savikakskolm. Ja käisin pargis võrkpalli trennist 20minutit läbi, lõin teised jalust nõrgaks ja tõin platsile veidi elevust, jälle uusi sõpru juurde :) Siis Lilly järjekordsele kontserdile, seekord tantsuetendus. 2pool tundi. Ja siis kodune õhtu. Viimane kontsert oli koorikontsert emadepäeval, ja uskumatult kõva taseme on nad poole aastaga saavutanud, sest jõulukontsert oli ikka ausaltöeldes üpris nadi.
Aga. Praegu istun siin oma teki all ja mõtlen, et kõik hakkab paika loksuma. Kõik, millest puudust olen tundnud ja mis haiget on teinud, hakkab seljataha jääma. Olemas on seltskond, kellega on nii maru vahva vaba aega veeta. Plaanis on tenniseõhtu, golfiõhtu, karaokeõhtu, ja igasugused muud õhtud. Suvepuhkus Californias, uus kaamera, koerakasvatus, vabatahtlik suvelaagris jnejnejne.. Uhhhhhhh! Kui mitu korda ma seda juba öelnud olen viimase tunni jooksul omaette!?
Elu on lill!
Kodustele head suvevaheaega! Head lipupäeva! Head jaanipäeva! Head suve! Loodan, et see teile ikka lõpuks kohale ka jõuab. Meil viskas eelmise nädala nädalavahetuseks 35 kraadi sooja siia maale :) Vohh! Jagaks, kui saaks ja raatsiks!
Loodan, et teil läheb ilusti kõik! Tagasisidet küll väga ei saa, aga neilt, kellel siiski veel meeles on aeg-ajalt kirjutada, tänks! :) Nii vist peabki ! Tähtsaimad tulevad sinuga läbi tule ja jää, misiganes eluetapis. I really appreciate it! :)
United States, Bring it on!
Asjad on juba üpris khuulid. Tüdrukutega oleme mai algusest saati õhtuti ja nädalavahetusteti väljas käinud, Old Ellicottis ja Columbias ja lihtsalt, vahvalt aega veetnud, üle hirmus pika aja tantsinud nii, et hommikul jalad valutavad, karaoket laulnud nii, et hommikul on kurk valus, ja naernud nii, et põsed tõmbavad krampi juba. Nii tore on baari või restorani ukse peal turvale juhiluba näidata, ja mitte muretseda, kas lastakse sisse või kas on mõtet üldse proovimagi minna, Neiu-21 on legaalselt lubatud igalepoole nüüd. Ah, kui vahva!
Ja viimasel ajal on nii nii nii palju uusi tuttavaid ja sõpru tekkinud, ja ma olen üllatavalt tubli olnud kõigi nimede ja nägude meelespidamisega. Nii mõnus tunne on, et järgmised 10 kuud tulevad äärmiselt vaheldusrikkad, põnevad ja tegevusterohked. Sest magamiseks viimasel ajal üleüldse aega ei jää. Rääkimata koduigatsuseks, või mossitamiseks või kurvastamiseks. Peab ennast busy hoidma, siis on kõik okk. Ja kõik on praegu okk. Viimase aja heatuju on mai alguse masenduse ära pühkinud. Emadepäev tõi vist reaalsuse kohale ja nädal otsa ennast õhtuti magama nutta, mis seal ikka. Peab hakkama saama, muud valikut ju ei ole! Mis ei tapa, teeb tugevaks!
Aaa. ja noh, kõik ok vä? Ega sellessuhtes, et kuna mul on nüüd bronnitud California lennukipiletid ja reisituuri tsekk posti pandud, seega minek kindel, ON VIST PÄRIS TORE TUNNE! :) California 6-15juuli. San Francisco, Yosemity Rahvuspark, Death Valley, Las Vegas, Grand Canyon, Los Angeles. Ja vahepeal veel loodusparke ja järvesid, mille nimesid ma hetkel meenutada ei suuda. 4 ööd telkides, 3 hostelites. Kolm korda päevas saab süüa. Ahhhhhhhhhhh, no ei jõua ära oodata ja imestada ju! Tegingi ära! Nii ammu olen mõelnud ja tahtnud ja soovinud ja nüüd võtsin lihtslat kätte, ja pingutanud selle nimel, kõigega kokku hoidnud, ja kõik on võimalik,kui piisavalt tahta! Ja viimased 14 kuud on selleks kuradi hea näide olnud.!!! Never ever give up!!!!
Käsitööga olen viimasel ajal agaralt tegelenud. Heegeldasin mõnusa suvevesti endale, parandasin ja õmblesin ja disainisin suvekleidi ära, millega käinud pole üleüldse, nüüd heegeldan kleiti. Vanad auguga teksad lõikasin katki ja küll ma nendest tükkidest ka midagi välja võlun.
Aaaaaaa! Lady Antebellumil käisime Helenaga. Sinnaminnes kukkus maeiteakust kingitus, ja meile anti kaks käepaela meet-and-greet üritusele enne kontsert. Mingi paar ei saanud minna ja pidi lahkuma ja me jäime nende teele ette lihtsalt juhuse läbi ja oligi käes- saime kingi. Täitsa võõrad. Ühesõnaga. Turvad juhatasid meid õigesse kohta, aga seal oli teine turva risti ukse ees, ütles et jäime hiljaks, et võibolla hiljem lastakse sisse. Eganoh, mis seal ikka, ootasime veidi, ei teadnud ju et sellise kingi saame laelambist. Ja mingi vip-grupp saabus ja meid lasti ilusti nendega sisse. Ja täpselt siis tuli bänd lavale. Selline väike intiimne baar-saal-lava. Kuskil 30inimest. Ja vastasid küsimustele ja rääkisid meiega ja siis laulsid ühe laulu ja rahvas võttis järjekorda, ja said kõik bändiga pilti teha ja kättpidi tervitada. meie kaa! Minepekki! ülikõva ju!? :D Saime pildi tehtud ja läksime baarist välja ja hakkasime kiljuma. Mis just juhtus? :D Aaaahhhhh, misasja. Inimesed vaatasid vist et me oleme purjus, sest need pilgud, mis nad meile saatsid, olid samasugused mis mina kasutan, kui inimesed on nõmedalt täis ja märatsevad :D Haha. Ülikõva kontsert oli! 4 tundi puhast rõõmu ja ülimat muusikat! Ja kontserdi ajal saatis hostisa sõnumi, et kas tahaksin kahte tasuta piletit esmaspäevasele pesapalli mängule Baltimore Orioles'te mängule.. Aaa, jaa?! Noh, ok. Kutsusin Katrina kaasa, ja ta korjas mind peale ja esmaspäeva õhtul siis peale tööd suund spordile. Tegime pilti ja sõime ilusti rämpstoitu ja karjusime võidu vastasvõistkonna fännidega, jooksime maskoti järgi ja tegime pilti, elasime kaasa, jooksime mööda treppe väljaku kõige kõrgemale tasemele, ja tegime veel pilti. Ja ahhhhh. No nii vahva oli!
AAAAA? meil on kutsikas! 4kuune. täitsa suur juba. Neljapäevast alates. Bisquit. Vist nii kirjutatakse. Tegelt, peaks üle kontrollima, homme teen seda. Hüperlahe kutsikas! Kombeid õpetatud ei ole, varjupaigast vms tõi ema. Hüppas diivanitele ja vooditele ja näksas, aga 3 päevaga on selgeks saanud ei, maha, istu, tule, ja oma nime. Ja no kes on see, kes temaga nüüd nädala sees tegutsema hakkab? Minust saab ka koera-aupair. Lisaks kõigile muudele -aupairidele. Haha. Aga kuulab sõna. Kuigi inimene, kes on siin majas vist kõige koerakaugem ja koerapelglikum, hakkab seda koera kasvatama päeviti. Ja kuulab sõna! Nii kena. :) Respect! ; )
See nädalavhaetus oli ülikhuul. Neljapäeval käisime tüdrukutega Union Jackis söömas ja joomas ja tantsimas. Peo lõpus tuli mingi tüüp ennast külge liimima täiega ja lükkasin eemale, et Back off, ja astusin ise eemale ja läks Linat tülitama, Ja järgmine hetk hakkas nügimine peale, kuskilt ilmusid kaks hiigelsuurt turvat, haarasid tüübi kaelnasse ja ilma et ta ise midagi aru saigi, oli ta juba uksest väljas ja värava taga. Boom! sekunditega käis see mäng. Tülitad-lahkud! Boom!
Reedel oli päeval torm. Tornaadod ja äiksetorm. Kuna üle maakonna anti tornaadohoiatus välja, siis koolibusse ei lastud välja enne kella 4, et oht üle läheks sest see oli olemas 3.30ni ja lihtslat et kindel olla, et asi on ohutu. Ja siis istusin kutsikaga vihmavarju all maas ja rahustasin teda, müristas, veidi värises kuts. Ja siis panime jooksu, istusime minu toas, teleka ees, vaatasime uudiseid, sealt tuli ainult ilmateadet, üleujutuste oht, murtud puud, elekter kadunud jnejnejnejnejnejnejnejne. Jõõõõõhker. Lapsed tõmbasid mu padjad endal oma pea ja istusid tükk aega nii vaikselt. Noh, mis seal ikka. Baltimore väljaskäik jäi ära, sest ma ei tahtnud sellise ilmaga minna, aga kohalikku baari võtsime küll suuna läbi vihma. Ja kuigi mina seda kohta üles ei leidnud, siis need kes teadsid kus see oli, ütlesid et elektrit pole, ja vist sellepärast ma ka ei leidnud, sest väidetavalt see tankla parkla, kus ma helistasin ja seisin, oli sellest õigest kohast üle tee. Aga no pimedas vihmaga kes seda teab. Ja käisime samas baaris kus eelmisedki nädalavahetused. Ja meie seltskond tõi tantsuplatsile elu sisse, ja tatikuulisõda tegime (:D), ja siis, lobisesime paari sõbraga parklas kella 3ni öösel. Kõik maailmajutud ja elulood saime ära arutatud. Mõnus. Ja selleks ajaks oli tähistaevas. Nii palju siis sellest, et maavärina kogemuse kõrvale tornaado kogemuse saaksin. Tüng!
Eile õhtul käisime selle seltskonnaga ühe tüübi kodus grillpeol. Mängisime Wii'd ja lauamänge ja õlle-pingpongi jnejne.. Ja siis käisime kinos, Snow White ja Huntsman'i vaatamas, ülikõvv film. Ja sõitsime tagasi majja, sest teiste autod olid seal, ja pidu alles käis üllatus üllatus. Kell 1 oli veel kõva pidu. Ja maja omanikuga lobisesime ja küsib et kuule kas sa mingeid pille ka mängid, nojaa, ohhh, teeme bändi, tavai, alla nüüd kõik see rahvas! Ja wii ' rockbänd sai alguse. Haha. Klahvpille polnud, trummid laulja ja kitarr, proovisin kõike. Ja nii nalja sai! Ahhhhhhhhhhh. Kella 3 aeg hakkas kurk juba valusaks minema, hakkasime kodupoole sättima. Hommikul olin siiski elus. Ei peavalu, ei midagi, nagu alati, korras nagu norras :). Täna oli Girl-Scoutide vabatahtlike teine väljaõpe, ja no andke andeks, esimene tund läks söömisele, teine tund oli tottaalne läbikukkumine ja kolmanda tunni alguses kõndisin minema. Ei viitsi niisama ka istuda ja passida ja aega surnuks lüüa. Savikakskolm. Ja käisin pargis võrkpalli trennist 20minutit läbi, lõin teised jalust nõrgaks ja tõin platsile veidi elevust, jälle uusi sõpru juurde :) Siis Lilly järjekordsele kontserdile, seekord tantsuetendus. 2pool tundi. Ja siis kodune õhtu. Viimane kontsert oli koorikontsert emadepäeval, ja uskumatult kõva taseme on nad poole aastaga saavutanud, sest jõulukontsert oli ikka ausaltöeldes üpris nadi.
Aga. Praegu istun siin oma teki all ja mõtlen, et kõik hakkab paika loksuma. Kõik, millest puudust olen tundnud ja mis haiget on teinud, hakkab seljataha jääma. Olemas on seltskond, kellega on nii maru vahva vaba aega veeta. Plaanis on tenniseõhtu, golfiõhtu, karaokeõhtu, ja igasugused muud õhtud. Suvepuhkus Californias, uus kaamera, koerakasvatus, vabatahtlik suvelaagris jnejnejne.. Uhhhhhhh! Kui mitu korda ma seda juba öelnud olen viimase tunni jooksul omaette!?
Elu on lill!
Kodustele head suvevaheaega! Head lipupäeva! Head jaanipäeva! Head suve! Loodan, et see teile ikka lõpuks kohale ka jõuab. Meil viskas eelmise nädala nädalavahetuseks 35 kraadi sooja siia maale :) Vohh! Jagaks, kui saaks ja raatsiks!
Loodan, et teil läheb ilusti kõik! Tagasisidet küll väga ei saa, aga neilt, kellel siiski veel meeles on aeg-ajalt kirjutada, tänks! :) Nii vist peabki ! Tähtsaimad tulevad sinuga läbi tule ja jää, misiganes eluetapis. I really appreciate it! :)
United States, Bring it on!
Subscribe to:
Posts (Atom)