See you later, Alligator!

Tere taas. Mu kullake on nuud lopuks ara parandatud, vist. Oktoobri algusest saati istus ja ootas, et keegi asja kätte votaks ja valja uuriks, mis tal viga on. Uks arvutitark utles, et voib loplikult maha kanda, ma ei raatsinud ara visata siiski, ja igaksjuhuks viisime nuud lopuks computer geek'ide juurde kontrolli ja pandi uus kovaketas ja hakkas toole jalle, yayayay :)

Palju on juhtunud. Uus aasta alanud, vana too loppenud. Mis algas suure hurraaaga, poordus porguks ja nuud sai see lopuks, kull enneaegselt, kuid lopuks labi. Punkt. Sellel teemal ei taha enam isegi moelda mitte.

Muudel teemadel.
Hakkasin eile ohtul enne magamajaamist motlema. Kas teate seda tunnet, kui teate, et varsti saab uks periood sinu elus labi ja teine algab, uritad veel viimast votta sellest koigest ja iga detaili meelde jatta, et kui igatsus peale tuleb, siis paned silmad kinni ja lihtslat meenutad..  ? Tunned, et oled elevil selleparast, mis sind ees ootab ja samas kardad 'naeme hiljem' oelda kaesolevale ja tunned, et holjud kuskil kosmoses ja uritad millestki kinni haarata, aga koik nagu libiseb su sormede vahelt ja kardad, et kui lopuks jalad maha saad, siis on see kukkumine valus? Aga kas teate seda tunnet?

Kui jouate koju ja uksest sisse astudes tuleb see kodune lohn ja meeleolu teile roomsalt vastu.. Sa tunned selle lohna alati ara. Paneks selle ohu purki ja siis vahetevahel, kui vaga igatsus peale tuleb, siis paotaks purgikaant veidi ja silmad kinni nuusutaks ja kujutleks, kuidas seal pariselt olla oleks, aga samas oleks hasti ettevaatlik, et liiga palju uhe korraga valja ei laseks, et jaguks kauemaks, juhul kui vaja oleks... Kas teate, seda tunnet?

Aga naiteks, kui ... Ahh, ma ei teagi.

Paari nadala parast oleks sellest paevast moodas kaks aastat, mil ma siia saabusin. See aeg on jube kiiresti mooda lennanud. Vaga palju on juhtunud. Vaga palju olen kogenud ja nainud. Olen muutunud, arenenud ja kasvanud, inimese ja isiksusena. Koik need paremad ja halvemad ajad, mis siin mooda on saadetud.. ma ei kahetse neist uhtegi! Iga inimene kujundab oma elu, ja koik ei saagi perfektne olla, peabki tegema otsuseid, kas siis lopptulemusena on nad head voi halvad, aga nad on sinu otsused, millest saad oppida ja edasi liikuda. Pole vaja kahetseda voi moelda, et oleks teinud selle voi teise asja teisiti. Loomulikult teeks teisiti, sest inimene pole kunagi rahul sellega, mis tal on ja ihkab midagi muud. Alati.

Teen plaani. Vaatan aasta ara ja tulen tagasi, liigun edasi. Luhemalt kui aasta ei ole, sest programm on moeldud 12 kuud. Kannatan kasvoi hambad risti ara, aga olen selle aja ara. Selle aja jooksul aga plaan muutus. Jaan teiseks aastaks veel. Ja kui eelmine veebruar kodus kaisin matustel, inimesed tegid nalja, et no voibolla ei tulegi tagasi, leiad kellegi ja jaadki sinna. Jajah, naerge naerge, paris leiangi. Kodu on kodu. Ei otsinud ja ei plaaninud ja ei moelnud, ja juhuslikult, taiesti juhuslikult kondis Ta mu ellu. Ja taaskord plaanid muutusid. Ja siis nad muutusid veelkord ja veelkord.

Aga kas teate seda tunnet, kui loed oma postitust, ja motled, et masendavalt kohutav eesti keel on sul neiu? Motted tootavad pool eesti pool inglise keeles, ja sopradega vahetevahel saame kull monusalt juttu puhudes uks hetk aru, et eelmises lauses miski ei olnud uldse loogiline, kerime jutu tagasi ja parandame eesti keelseid valjendeid, mis tegelikult ei kola enam uldse eesti keelena, vaid on ameesti keel pigem. Kes pole seda kogenud vist ei moista, aga meile see pakub samal ajal nalja ja onnetust.

Ja teate, sobrad. Teiseltpoolt maakera on raske paev paevalt uksteisega sidet hoida. Koigil kiire, ajaplaanis iga minut maksab ja vaartuslik, ja see on taiesti moistetav. Olen moistnud, et inimesed, kes tulevad su ellu, sest sa ise otsustad nad lasta endale lahedale vs inimesed, kellega sa oled sunnitud koos olema misiganes pohjusel, et kaite samas klassis, olete samast rahvusest voi teete sama tood samas piirkonnas... Kui seda klikki ei ole, no siis seda ei ole... Sa void leida endale koige lahema inimese kuskilt taiesti koige ootamatust olukorrast ja asukohast, teid hoiab koos tahe olla koos uksteise elus, seda kas teineteise korval paevast paeva voi naiteks kasvoi teiselpool maailma, kolm korda aastas suheldes, aga te teate, et hoolite uksteisest ja ei lase sellel soprusel ununeda.
Kui miski pole sulle vaartuslik ja oluline, sa lased sellel vaga kiiresti haabuda ja kaduda; kui miski on, millest sa hoolid ja vaga, siis sa hoiad sellest kinni, misiganes see ka ei votaks! Kui hoolid...

Kui ma selle akna lahti votsin enne kirjutamahakkamist, plaanisin siia kirja panna et olen elus ja tulen veidikeseks koju. Plaan jargjekordselt muutus ja kirjutasin palju rohkem, kui olin plaaninud. Tjorven, ara tee rohkem plaane.

See ei ole lopp, sest ma tulen siia tagasi, uhel voi teisel viisil. Seega ma ei utle head aega.
Ma utlen Näeme varsti! See you later, Alligator!

Bring it on, America!