Kutupiilupart

Arvuti suri ara oktoobri alguses. Tegelen probleemi lahendamisega. Koik on ok ja olen busy olnud.  Elasime  orkaani yle edukalt. Kui Saan asjad Korda kirjutan oktoobrist pikemalt. Pai! Unites states, bring it on!

Taaskord on kõik uus septembrikuus!

Nonii! Vaatasin arvuti kella ja kuupäev torkas silma, 30s. Votnii. Olen veel ajagraafikus.

September. Uus pere, uus töö. Kiiresti harjusid kõik ära uue korraldusega. Kõik on ülivahva! Lapsed on rõõmsameelsed ja abivalmid toredad põnnid, ema-isa on hullud töömesilased, avavad oma uut väikest restorani ja busy busy. Mina niisama avastan piirkonda ja käin trennis ja ujumas ja kõike muud põnevat.

Nädalavahetused on olnud tegusad. Käisin Hershey Park'is, lõbustuspark. Elu esimene ülepeakaelakukerpalljapööre atraktsiooni peal.. Tund aega seisime järjekorras kõigepealt, siis minut rajal üles alla ülepeakaela ja siis kui seisma jäime lõpuks, mul hakkasid pisarad jooksma, ei saanud aru kas nutan või naeran, mõlemat ilmselt. Apppiiiiiii. Aga uhke, et ära tegin. Ja hiljem käisin ühe peal veel, aga see ei olnud nii lõbus. Päev jalutamist ja uudistamist ja mõnusat ilma. perfect. Eelmine nädalavahetus käisime Baltimore's pargis Disc-Golfi mängimas. Nagu frisbee, aga raskemate taldrikutega ja vahemaad on pikad. Mina lihtsalt hängin kaasas, ei jõua nii kaugele visata ja ei maksa naabermängijaid tappa seal oma ülimalt täpsete visetega, eksju! See nädalavahetus oli laiskvorstide nädalavahetus. Üks sünnipäev, üks väike lõkkeõhtu, palju telekat ja salvestatud sarju, ja üle pika aja jälle võrkpallitrenn. Päris mõnus oli! Praegu on mõnus valus olla.

Sügis on käes. Ameerika sügis, siiski. Üks päev on jahe, tuuline aga ilus päike on väljas. Järgmine päev on 30kraadi sooja aga vihma sajab ja sombune. Ja järgmine hommik on päikseline jälle. Ja tegelt see on alahinnatult kirjeldamine hetkel.. Tegelt muutub ilm iga 5minuti tagant. Paned salli kaela ja jaki selga sest on külm ja siis kui päike välja tuleb, võtad ära, sest ilgelt palav on. Ja siis kui pilv tuleb päikse ette, pakid ennast jälle sisse. No on tegelane. Aga ma olen valmis. Sallid ja saapad ja mantlid on kappi välja otsitud ja nohurohi istub vannitoasahtlis, just in case. Lehed hakkavad punaseks minema, ja orantžiks ja kollaseks ja mõned on veel rohelised ja mõned on täitsa lehetud juba. Sügis on käes! Ja nii mõnus on! Üks õhtu oli selline äiksetorm, et iga kõuekõminaga maja värises. Mõtlesin siin oma toas teisel korrusel suurepärase vaatega tormile ja äiksele nurgatoas, et kolin keldrisse ära, kui ei taha välgunooltega pihta saada.

Viimased 4 nädalat olen õudusunenägusid mitte-nautinud iga öö. Kahjuks. Internet ütleb igasugust paska, et misjaoks see nii olla võib. Aga kõik on ju hästi. Tunne on hea ja muresid pole ju. Ei tea mispärast uni niimoodi jampsib. Õhtuks olen väsinud küll, kui voodisse maandun lõpuks, et peaks nagu hästi magama... Ja siis ostsin omale öölambi kolmapäeval, pistad seina ja hakkab helendama ja särama. Sinine-roheline muudab värvi, väiksed nunnud mereloomad ujuvad ringi väikse lambi sees. Vahva disko käib iga öö nüüd. Äkki aitab. Äkki mulle ei meeldinud see pimedus.

Äkki ma just avastasin, et mul on nina kinni! No on ilm, ma ütlen. Kas juba sain külma täna võrkpalli mängides? Pagan küll!!  Sügiserõõmud.

Aga no ega muid uudiseid polegi. Mis teil uudiseid on? (vahel tundub, nagu seinaga räägiks!! ;)

Musid!

United States, Bring it on!

nagu lubatud

musid

võitlus hirmuga. (ps, olin teiselpool aknaklaasi, kuid kangelane siiski)

summerlove

Rongiõnnetus Old Ellicott Citys. Rong sõitis kesköösel rööbastelt maha, 21 vagunit ümber, kivisüsi jões ja teel ja kõrvalolevas autoparklas autodel, kaks tüdrukut hukkusid, kes rongisillal istusid sel hetkel, kui rong möödus ja rööbastelt maha kaldus. Vottak! Pole mängukoht!

Hindamatud!

Mu USA Laura

pingpongpingpong

Kõik-kõik on uus septembrikuus!

Nonii. Igakuistest postitamistest on hakanud vist saama ülekuised postitused.

August. Tuli uudis, et pean uue pere otsima, kuna nende pere töökorralduses toimusid muutused. Seega, august oli pakkimiserohke. Kohati pisaraterohke. Ja samas, huvitav kuu. Stressirohke kahtlemata.

Sõpradega veedetud aeg, kõik mälestused ja kogemused ja seiklused, mis on läbi tehtud.. Hindamatu! Nad on hindamatud mul siin!

Kaamerale pole asu andnud. Pilte koguneb arvutisse pidevalt juurde ja juurde. Ja endiselt pole suutnud ühtegi pilti kuskile üles laadida. Üritan parimad välja valida ja blogisse postitada siia. Hea seegi, ma ütleks vist..

Eelmine reede ütlesin perele headaega ja kolisin oma asjadega välja, nädalavahetuseks Sõbra juurde, pühapäeval uude perre. Korra olin siin juba käinud, intervjuul kaks nädalat tagasi, mille jooksul lapsed minusse ära armusid ja ema-isa kaa. Nad meeldisid mulle ka kangesti.

Steven ja Samantha, 9 ja 11. Hästikasvatatud, kommetega, viisakad, sõbralikud ja ägedad lapsed. Tüdruk on vaikne, meeldivad kummitused ja paranormaalsed nähtused, teab igat putukat ja looma, keda näeme. Hästi tark. Poisile meeldib mind aidata ja juhendada,sporti teha ja ema ehmatada.  Minu toas on 6 suuuuurt akent. Te ei kujuta ette ka, kui mõnus on hommikul üles ärgata toas, kus on valgus!  Kohe rõõm on iga päeva alustada! :)

Elan nüüd naaber-osariigis, Virginias. Mclean. 15min DC südalinnast, tunnike endisest kodust ja sõpradest. Nädalavahetusteti hakkan ikka tagasi käima. Kes aadressi tahab, kirjutab ja küsib.

Liiklus siin piirkonnas on kreisi, üks suurimaid shoppingukohti vist terves maeitea, maaaailmas, on siin meie lähedal, ja kogu see 2 miljonit inimest, kes iga päev DC'sse tööle liikleb mingilviisil, läheb meist siit lähedalt mööda, ja need, kes tahavad lühemat teed võtta ja lõigata, sõidavad läbi meie linna. Üpris kreisi on

Eks iga algus on raske, ja hirm olla samas olukorras mis esimeses peres poolteist aastat tagasi, oli ikka alles. Aga see tegi mind ainult tugevamaks ja julgesin siiski selle riski võtta ja loota, et saan inimesi usaldada ja leian pere, kes on tõesti vahva! Ja vist leidsingi!

Vohhhh, mis seikluse ma selle kahe aasta jooksul läbi teen! Ja võibolla ei tahagi tagasi tulla. Kes seda teab..

Kõigile Eestisse, head uut kooliaasta algust!
United States, Bring it on!
Tervitutega, Tjorven.

Suveööd pole magamiseks! Suvepäevad pole igavlemiseks!

Hello-hello!
Olen elus! Sorriporri juuni pärast. On kreisi suvi ja pole aega olnud. Lühidalt. TÖÖ, võrkpallitrennid, sõbrad, väike tagasihoidlik jaanipäeva kokkutulek eesti community'ga siin piirkonnas, zip-lining ehk pm seikluspark, köitel turnimine ja takistusrada ja uhh, kõrgusekartust küll enam ei eksisteeri.. :)  Baltimore õhtud sõpradega. Töö. Kutsikas.
Juuli. Iseseisvuspäeva veetsime sõpradega koos kõik. Hommikul käisin perega rattasõidul naabruskonnas, selline koos sõitmine ühest majast teise ja snäkid jäätised limonaad jne. Naabruskonna paraad. Pärastlõunal kolisime sõbra juurde kõik, kaardimängud, beer-pong, karaoke, lõpmatustes kogustes süüa. Õhtul jalutasime Mall'i juurde, suuur pooletunnine ilutulestiku show. Meie 10aasta aastavahetuse raketid lasti taevasse 30minutiga vist. Ülilahe!
Järjest oleme äraminekupidust korraldanud nädalavahetusteti. Enamus mu aupaire läheb/on läinud minema, võrkpallikaaslased lähevad peale suve koju tagasi jne. Enamus küll jääb, aga paljud lahkuvad. Kahju. Aga tore, et nendega üldse tutvusin :)
Tormine ilm on olnud sageli. Rohkem äikest, kui eelmine aasta. Suur torm viis elektri kaheks päevaks, murdunud puud majadel-autodel-elektriliinidel-kusiganesveel. Inimesed said surma. Päris kole oli. Aga mina seda õhtut õnneks ei mäleta. Seega mida ei mäleta, pole juhtunud :)
6juuli istusin lennukisse õhtul peale tööd, suund San Francisco ja puhkus võis alata! Esimesel päeval saime Mariiniga kokku (Ega no mujal ei treffa kui teiselpool maakera ju!), käisime 45km rattatuuril mägises piirkonnas, otsimas midagi, mida seal ei olnud. Ja olime tugevad viikinginaised nende pagana rataste peal. Järgmine päev algas tuur. Kaks minubussitäit aupaire, bussituur San franciscos, vaade null sest linn udus ja pilvine. Lõunasöök omal käel, käisime jalutasime mööda Lombart'i tänavat alla, maailma kõige käänulisem tänav. Golden Gate Bridge. Fisherman's Wharf. Õhtuks Yosemity National Park'i külje all, telklaager. Esmaspäev tripp Yosemity's. No guugeldage, seda ei saa kirjeldada, mida seal näeb. Siukest loodust ikka igalpool ei kohta! Õhtuks võtsime suuna Death Valley poole. Telklaager 2. Teisipäev päev otsa bussisõitu, Death Valley National Park. Surmaorus on  Ameerika kõige madalam punkt ja kõige kõrgem õhutemperatuur. Noh sellel päeval, kui me seal olime, oli kuskil 50kraadi. Aga see pidi veel jahe olema. Õhtuks kõrbest veidi tsivilisatsiooni- Las Vegas, Baby! Hostelis bassein, jahtusime veidi maha õues 43 kraadi sooja õhtul kell 8 veel. Limusiini-linnatuur. Kõik 25 tüdrukut mahtusime vabalt sinna dsiiiiiiiisus-kui-suurde-dsiip-limo'sse ära. Pidupidupidu. Põhitänav, Las Vegase silt. Maailma kõige suurem ekraan. Jalutuskäik tuledelinnas. Purskkaevude- ja valgusshow. Mõnus kuumus. Kolmapäev päev otsa linna peal. Õhtul käisime show'd vaatamas. Vegas! The Show! Vegase ajalugu, Sinatrad, Elvis, kabareetantsijad jnejnejne. Ülikift! Hommikul varakult teele Grand Canyoni poole. Teel peatus Rout 66. Burgeripeatus ja piltide peatus. Edasi. Nägime reisi esimesi vihmapilvesid ja loomulikult saime korralikud padukad kohe kaela seal kõrbes. Grand Canyon- nagu istuks maali ees, nii kaugel ja nii käega puutumatu ja nii võimas. Ülim pühalik vaikus on kanjonis. Õhtul käisime pimedas kuskil põllu peal soojaveeallikates ujumas, põnev ja hirmus samal ajal. Mingid imelikud käisid seal jalutamas, veidi kõhe oli, aga no eks teised inimesed tahavad ka ujuda.. või mis iganes.. :)
Järgmine päev suund Havasu järve poole. Sooja veega veespordiga tegelevate inimeste meeliskoht. Tunnikese saime poolpilvise taeva all ujuda, siis kihutasid iga mäe tagant, mis meid piirasid, kohale äikesepilved. Ja jäime sellise paduka ja tuulte kätte, et meie varjualune pidi minema lendama, telgid olid maas pikali, vaiad ligunesid maast lahti, sest ega parkimisplatsil kivide vahel nad väga veega kinni ei seisa. Õhtu otsa sadas, nii palju siis rannast, ja päevitamisest ja paradiisist. Aga no seiklus. Hommikuks oli palav kõrvetav päike väljas, telgid nagu saunad. Suund LA poole. Päev otsa sõitu. Pärastlõunal jõudsime kohale, poolteist tundi jalutus Hollywood Boulevardil, kus on kõikide telestaaride tähed kõnniteedel, ja Kodak Teater, kus igast punasevaibaüritused toimuvad. Hollywoodi suur märk, Ja veel sada muud asja. Ühtegi tele-tuttavat nägu kahjuks ei kohanud. Bussituur Beverly Hill's märgi juurde, pildid, käps edasi. Lõpuks Santa Monicas hostelis ja ongi kogu linnatuur. Aga selles hiiglaslikus linnas väga midagi nii väikse ajaga teha ei saagi, mitu mitu linnakeskust ja hiigelsuur linn.. Hea et nii paljugi nägime. Õhtul jalutasime randa Leene ja Danielaga, ja siis hostelisse tagasi. Täiega lahe noortepärane hostel oli. Kodune :). Pidime küll restorani kõik koos sööma minema, aga peale päeva ilma toidupeatusteta ja poolt tuni restorani ukse taga passimist ma andsin alla ja läksin võtsin odava burgeri snäkimasinast hosteli köögis. Hommikul kohver kokku, väike suveniirijalutus linna peal, pool tunnikest ookeani ääres rannas istumist, ja lennuki peale, ja koju. Nüüd on olnud töö töö. Reedel käisime Baltimore's sushit söömas seltskonnaga ja baaris piljardit mängimas ja tantsimas, ütlesime Linale ja Kristinale head koduteed. Lina lendas täna koju Rootsi, Kristina lendab koju Saksamaale neljapäeval. Jään täitsa üksi. Aga pole hullu! Kohalikud sõbrad jäävad! :) Ja nüüd ongi rohkem põhjusi Euroopas ka ringi reisida ja vanu tuttavaid vaatama minna.
Noh ega ta nii lühidalt nüüd ei tulnudki. Pilte üritan endiselt üles laadida, tean tea, eelmisest oktoobrist saati laen oma pilte kuskile. Aga nüüd tõesti üritan :)
Saadan teile veidi suvesooja, meil igapäevaselt 30-35kraadi. Täna küll pilvine, aga siiski soe. Vahva. Kuidas teil läheb? Loodan, et vahvalt!
Kuulmiseni!
United States, Bring it on!

Neiu on Õnnelik! :)

No mis seal ikka, kui elu on ikka kiire, siis no ikka ei jõua seda postitust õigeks ajaks tehtud. Aga parem hilja, kui alma, seega hakkan nüüd siis meisterdama.
Asjad on juba üpris khuulid. Tüdrukutega oleme mai algusest saati õhtuti ja nädalavahetusteti väljas käinud, Old Ellicottis ja Columbias ja lihtsalt, vahvalt aega veetnud, üle hirmus pika aja tantsinud nii, et hommikul jalad valutavad, karaoket laulnud nii, et hommikul on kurk valus, ja naernud nii, et põsed tõmbavad krampi juba. Nii tore on baari või restorani ukse peal turvale juhiluba näidata, ja mitte muretseda, kas lastakse sisse või kas on mõtet üldse proovimagi minna, Neiu-21 on legaalselt lubatud igalepoole nüüd. Ah, kui vahva!
Ja viimasel ajal on nii nii nii palju uusi tuttavaid ja sõpru tekkinud, ja ma olen üllatavalt tubli olnud kõigi nimede ja nägude meelespidamisega. Nii mõnus tunne on, et järgmised 10 kuud tulevad äärmiselt vaheldusrikkad, põnevad ja tegevusterohked. Sest magamiseks viimasel ajal üleüldse aega ei jää. Rääkimata koduigatsuseks, või mossitamiseks või kurvastamiseks. Peab ennast busy hoidma, siis on kõik okk. Ja kõik on praegu okk. Viimase aja heatuju on mai alguse masenduse ära pühkinud. Emadepäev tõi vist reaalsuse kohale ja nädal otsa ennast õhtuti magama nutta, mis seal ikka. Peab hakkama saama, muud valikut ju ei ole! Mis ei tapa, teeb tugevaks!
Aaa. ja noh, kõik ok vä? Ega sellessuhtes, et kuna mul on nüüd bronnitud California lennukipiletid ja reisituuri tsekk posti pandud, seega minek kindel, ON VIST PÄRIS TORE TUNNE! :) California 6-15juuli. San Francisco, Yosemity Rahvuspark, Death Valley, Las Vegas, Grand Canyon, Los Angeles. Ja vahepeal veel loodusparke ja järvesid, mille nimesid ma hetkel meenutada ei suuda. 4 ööd telkides, 3 hostelites. Kolm korda päevas saab süüa. Ahhhhhhhhhhh, no ei jõua ära oodata ja imestada ju! Tegingi ära! Nii ammu olen mõelnud ja tahtnud ja soovinud ja nüüd võtsin lihtslat kätte, ja pingutanud selle nimel, kõigega kokku hoidnud, ja kõik on võimalik,kui piisavalt tahta! Ja viimased 14 kuud on selleks kuradi hea näide olnud.!!! Never ever give up!!!!
Käsitööga olen viimasel ajal agaralt tegelenud. Heegeldasin mõnusa suvevesti endale, parandasin ja õmblesin ja disainisin suvekleidi ära, millega käinud pole üleüldse, nüüd heegeldan kleiti. Vanad auguga teksad lõikasin katki ja küll ma nendest tükkidest ka midagi välja võlun.
Aaaaaaa! Lady Antebellumil käisime Helenaga. Sinnaminnes kukkus maeiteakust kingitus, ja meile anti kaks käepaela meet-and-greet üritusele enne kontsert. Mingi paar ei saanud minna ja pidi lahkuma ja me jäime nende teele ette lihtsalt juhuse läbi ja oligi käes- saime kingi. Täitsa võõrad. Ühesõnaga. Turvad juhatasid meid õigesse kohta, aga seal oli teine turva risti ukse ees, ütles et jäime hiljaks, et võibolla hiljem lastakse sisse. Eganoh, mis seal ikka, ootasime veidi, ei teadnud ju et sellise kingi saame laelambist. Ja mingi vip-grupp saabus ja meid lasti ilusti nendega sisse. Ja täpselt siis tuli bänd lavale. Selline väike intiimne baar-saal-lava. Kuskil 30inimest. Ja vastasid küsimustele ja rääkisid meiega ja siis laulsid ühe laulu ja rahvas võttis järjekorda, ja said kõik bändiga pilti teha ja kättpidi tervitada. meie kaa! Minepekki! ülikõva ju!? :D Saime pildi tehtud ja läksime baarist välja ja hakkasime kiljuma. Mis just juhtus? :D Aaaahhhhh, misasja. Inimesed vaatasid vist et me oleme purjus, sest need pilgud, mis nad meile saatsid, olid samasugused mis mina kasutan, kui inimesed on nõmedalt täis ja märatsevad :D Haha. Ülikõva kontsert oli! 4 tundi puhast rõõmu ja ülimat muusikat! Ja kontserdi ajal saatis hostisa sõnumi, et kas tahaksin kahte tasuta piletit esmaspäevasele pesapalli mängule Baltimore Orioles'te mängule.. Aaa, jaa?! Noh, ok. Kutsusin Katrina kaasa, ja ta korjas mind peale ja esmaspäeva õhtul siis peale tööd suund spordile. Tegime pilti ja sõime ilusti rämpstoitu ja karjusime võidu vastasvõistkonna fännidega, jooksime maskoti järgi ja tegime pilti, elasime kaasa, jooksime mööda treppe väljaku kõige kõrgemale tasemele, ja tegime veel pilti. Ja ahhhhh. No nii vahva oli!
AAAAA? meil on kutsikas! 4kuune. täitsa suur juba. Neljapäevast alates. Bisquit. Vist nii kirjutatakse. Tegelt, peaks üle kontrollima, homme teen seda. Hüperlahe kutsikas! Kombeid õpetatud ei ole, varjupaigast vms tõi ema. Hüppas diivanitele ja vooditele ja näksas, aga 3 päevaga on selgeks saanud ei, maha, istu, tule, ja oma nime. Ja no kes on see, kes temaga nüüd nädala sees tegutsema hakkab? Minust saab ka koera-aupair. Lisaks kõigile muudele -aupairidele. Haha. Aga kuulab sõna. Kuigi inimene, kes on siin majas vist kõige koerakaugem ja koerapelglikum, hakkab seda koera kasvatama päeviti. Ja kuulab sõna! Nii kena. :) Respect!  ; )
See nädalavhaetus oli ülikhuul. Neljapäeval käisime tüdrukutega Union Jackis söömas ja joomas ja tantsimas. Peo lõpus tuli mingi tüüp ennast külge liimima täiega ja lükkasin eemale, et Back off, ja astusin ise eemale ja läks Linat tülitama, Ja järgmine hetk hakkas nügimine peale, kuskilt ilmusid kaks hiigelsuurt turvat, haarasid tüübi kaelnasse ja ilma et ta ise midagi aru saigi, oli ta juba uksest väljas ja värava taga. Boom! sekunditega käis see mäng. Tülitad-lahkud! Boom!
Reedel oli päeval torm. Tornaadod ja äiksetorm. Kuna üle maakonna anti tornaadohoiatus välja, siis koolibusse ei lastud välja enne kella 4, et oht üle läheks sest see oli olemas 3.30ni ja lihtslat et kindel olla, et asi on ohutu. Ja siis istusin kutsikaga vihmavarju all maas ja rahustasin teda, müristas, veidi värises kuts. Ja siis panime jooksu, istusime minu toas, teleka ees, vaatasime uudiseid, sealt tuli ainult ilmateadet, üleujutuste oht, murtud puud, elekter kadunud jnejnejnejnejnejnejnejne. Jõõõõõhker. Lapsed tõmbasid mu padjad endal oma pea ja istusid tükk aega nii vaikselt. Noh, mis seal ikka. Baltimore väljaskäik jäi ära, sest ma ei tahtnud sellise ilmaga minna, aga kohalikku baari võtsime küll suuna läbi vihma. Ja kuigi mina seda kohta üles ei leidnud, siis need kes teadsid kus see oli, ütlesid et elektrit pole, ja vist sellepärast ma ka ei leidnud, sest väidetavalt see tankla parkla, kus ma helistasin ja seisin, oli sellest õigest kohast üle tee. Aga no pimedas vihmaga kes seda teab. Ja käisime samas baaris kus eelmisedki nädalavahetused. Ja meie seltskond tõi tantsuplatsile elu sisse, ja tatikuulisõda tegime (:D), ja siis, lobisesime paari sõbraga parklas kella 3ni öösel. Kõik maailmajutud ja elulood saime ära arutatud. Mõnus. Ja selleks ajaks oli tähistaevas. Nii palju siis sellest, et maavärina kogemuse kõrvale tornaado kogemuse saaksin. Tüng!
Eile õhtul käisime selle seltskonnaga ühe tüübi kodus grillpeol. Mängisime Wii'd ja lauamänge ja õlle-pingpongi jnejne.. Ja siis käisime kinos, Snow White ja Huntsman'i vaatamas, ülikõvv film. Ja sõitsime tagasi majja, sest teiste autod olid seal, ja pidu alles käis üllatus üllatus. Kell 1 oli veel kõva pidu. Ja maja omanikuga lobisesime ja küsib et kuule kas sa mingeid pille ka mängid, nojaa, ohhh, teeme bändi, tavai, alla nüüd kõik see rahvas! Ja wii ' rockbänd sai alguse. Haha. Klahvpille polnud, trummid laulja ja kitarr, proovisin kõike. Ja nii nalja sai! Ahhhhhhhhhhh. Kella 3 aeg hakkas kurk juba valusaks minema, hakkasime kodupoole sättima. Hommikul olin siiski elus. Ei peavalu, ei midagi, nagu alati, korras nagu norras :). Täna oli Girl-Scoutide vabatahtlike teine väljaõpe, ja no andke andeks, esimene tund läks söömisele, teine tund oli tottaalne läbikukkumine ja kolmanda tunni alguses kõndisin minema. Ei viitsi niisama ka istuda ja passida ja aega surnuks lüüa. Savikakskolm. Ja käisin pargis võrkpalli trennist 20minutit läbi, lõin teised jalust nõrgaks ja tõin platsile veidi elevust, jälle uusi sõpru juurde :) Siis Lilly järjekordsele kontserdile, seekord tantsuetendus. 2pool tundi. Ja siis kodune õhtu. Viimane kontsert oli koorikontsert emadepäeval, ja uskumatult kõva taseme on nad poole aastaga saavutanud, sest jõulukontsert oli ikka ausaltöeldes üpris nadi.
Aga. Praegu istun siin oma teki all ja mõtlen, et kõik hakkab paika loksuma. Kõik, millest puudust olen tundnud ja mis haiget on teinud, hakkab seljataha jääma. Olemas on seltskond, kellega on nii maru vahva vaba aega veeta. Plaanis on tenniseõhtu, golfiõhtu, karaokeõhtu, ja igasugused muud õhtud. Suvepuhkus Californias, uus kaamera, koerakasvatus, vabatahtlik suvelaagris jnejnejne.. Uhhhhhhh! Kui mitu korda ma seda juba öelnud olen viimase tunni jooksul omaette!?
Elu on lill!
Kodustele head suvevaheaega! Head lipupäeva! Head jaanipäeva! Head suve! Loodan, et see teile ikka lõpuks kohale ka jõuab. Meil viskas eelmise nädala nädalavahetuseks 35 kraadi sooja siia maale :) Vohh! Jagaks, kui saaks ja raatsiks!
Loodan, et teil läheb ilusti kõik! Tagasisidet küll väga ei saa, aga neilt, kellel siiski veel meeles on aeg-ajalt kirjutada, tänks! :) Nii vist peabki ! Tähtsaimad tulevad sinuga läbi tule ja jää, misiganes eluetapis. I really appreciate it! :)
United States, Bring it on!

Originaalne

Teen lühidalt, homme pikemalt, aga pean lubadust, mai postitus. Käsitöö- käsitöö- käsitöö- seltskond ja uued koeraomanikud! :) Homme kuulete pikemalt. pai! headööd. Head suvevaheaega kõigile kaa! :D

Nõiadnõiad - Elmari kevadöö mängib!

Kevad tuleb ju alati peale suve. Eksju-onju! Ilmad on jahedad olnud. Üleüldiselt. Mõned erandlikud paarisajakraadised päevad siiski ka.

Aprill- lihavõtted, mereväeball, kontsert, sünnipäev, DC, teater, köögiehitus ja vanavanemate kolimine.

Aprillinalja ei tehtudki, ei 1sel ega 30ndal. Vaata, kui vahva! Kordki läks õnneks pääseda sellest jamast.

Ball. Noh. Ühesõnaga. Ma tegelt kohe sõnatu. Või ei tea, kust alustada. Tuhkatriinu lugu oli see tõesõna. 24 tundi enne balli hakkasime valmis sättima ja meeleolu looma ja nalja tegema, nagu alati. Võinoh tegelt valmis sättisime juba nädal enne balli. Sest ega 10cm kontsadega iga päev ringi jalutada pole ikka lapsemäng. Peab ju sisse kandma kingad, ja mis kõiki vedelikke ja venitusvärke kasutada ja varbad lihtsalt kinni plaasterdada iga hommik, et päev üle elada. Ja balli eelõhtul, ega lokke 5 tundi katsetada ja lõpuks teised 5 tundi neid teha, raske töö. Annapolises ära eksida, parkida täiesti vee äärde, kõmpida campuse teise otsa, sest ballihoone on väravast kõige kaugemas nurgas. (meelega ilmselt! eks nad teavad, kui raske on kotsadega munakiviteede peal käia! )
Kõik oli nii uhke. Tõeline ball. Uhke snäkilaud, joogilaud, bändile lava, rahvas ballimeeleolus ja riietes. Ülikondades printsid, printsessid käevangus. Või siis grupid tüdrukuid koos edvistamas, või grupid kutte niisama lobisemas omaette.
Erinevate rahvust tantsugrupid esinesid kõigepealt ja tänamised ja eessõnad. Ja siis täitus see saalipõrand mustmiljoni ballilisega. Erinevat muusikastiili tuli iga 15min tagant, kui esineja jälle vaheldus. Kreisi. Kust pärit olete? Aa, Eestist? Mis keelt te seal räägite? Vene? Kuidas seal majandus on? Ja maksud? Umm, huvitav... Me nüüd läheme bathroomi, sest mu sõbranna astus oma kleidi katki ja me peame seda parandama. (Tegelt ka! :D Kõlas võltsilt? No kahju küll! Oli tõsi! Naljakas, aga tõsi! :D )
Ja siis läks kõik asi kuidagi ... kuidagimoodi. Ühesõnaga, leidsime sõbrad. Käisime jäätist söömas, käisime neil külas, mängisime kitarri ja laulsime, kõik navy õppurid, poisid-tüdrukud, käisime istusime baaris ja lobisesime niisama, saadeti ilusti autosse ära, sooviti head teed. Tahtsime süüa, noh midagi muud peale MC'i öösiti väga lahti pole ju. Küsisime aadressi. Aaa? See? Ok. Sõitsime kohale. Ja mereväe väravavalvurilt lõpuks kohalejõudes küsisime, kas kuskil süüa ka saab siin McDoooooonaldsist, Einoh, sellessuhtes et ikka sai, aga 6 aastat tagasi kahjuks pandi see koht siin kinni, täpselt selle koha peal kus me praegu oleme. Aaa. Ongi nii? Noh, kuule kõne. Tegeeeelt? Ma võin vanduda, et käisin seal eelmine nädal söömas.. :)  Segadus. Saime siiski söödud, saime koju sõidetud valju Taylori saatel, maandusime Helena juures voodis ja hea et enne jõudsime ikka ballikleidid seljast visata ja kontsad voodi alla peita ära, et nad enam meie silme all ei oleks. Mina elasin oma 10 plaastriga õhtu päris edukalt üle, Helena varbad kahjuks sama rõõmsad ei olnud. Meeleolu oli siiski maagiline. Sest kõik mis õhtul juhtus, mida me ette ei olnud plaaninud ja arvanud ja mis juhtus ja keda me kohtasime, oli lihtsalt ... Väga khuul! Ülimalt khuul! Ma võin vanduda, et ma ei ole eluseeeeeees nii viisakaid inimesi kohanud, kui olid need inimesed selle õhtustest sündmustest... Never ever! Ja ma olen õnnelik ja tänulik, et me nendega kokku sattusime. Sest nad on ülivahvad!


Nädala sees käisid suured ettevalmistused laupäevaseks peoks-kooriprooviks. Päeviti käisin Annel abis koristamas ja õuemööblit pesemas ja aknaid pesemas ja valmis sättimas. Ja siis. Sain külma ilmselt. Või maeitea. Igatahes. Kolmapäeval magasin päev otsa, päev otsa ja õhtu otsa ja öö otsa. Nii haige. Ja neljapäeval tuli nagu juba elu tagasi. Ja reede hommikul tundsin, kuidas häält pole. Ja prääks läks järjest hullemaks. Ja õhtul, oli plaan kontserdile minna. Edens edge. Ja mida minut edasi sel õhtul, seda vähem häält mul välja tuli suust. Lõpuks lihtsalt prääksusin seal kaasa laulda, sest kontsert oli parim vist, kus üldse kunagi käinud olen. Niiiiiii fun. Fun. Fun. Fun. Küsisime kõigilt esinejatelt autogrammi ja saime pilti. Ja kõigile pakkus mu hääl ikka nalja. Ja aa, et.. enne kui sinna baari sisse lasti, mingid tüübid võtsid rajalt maha, et kas 21? Ei? No siis makske dollar! Miks? No muidu ei saa sisse! No tavai, vahetpole. Ja tehti mõlema randme peale suur X musta markeriga. Kena. Ja siis rahva seas oli näha, kes kõik olid alaealised, kes üritasid oma nõmedaid x-sid peita ja varjata, sest need nägid eriti magedad välja. Nii naljakas :).


Ühesõnaga. Kontsertilt tulles, prääksprääks. Nii valus oli. Helena tuli ööseks meile, viskasin ta hommikul koju ja kimasin otse Anne juurde. Sättisime valmis lauda  ja sööki ja kooriproovitoole vedasin ja käisime viimast korda sööki juurde toomas poest. Nii vahva. Pidu oli vahva. Kooriproov oli vahva. Õhtu oli vahva. Nagu suur perekokkutulek. Minu inimesed! Nad on minu inimesed! :)

Pühapäeval ei tulnud enam piiksu ka, prääksu ka mitte. Alguses kirjutasin, sest valus oli isegi sosistada. Aga tee tegi asja veits paremaks, sain sosistada. Kirjutamine läks tüütuks. Päev otsa sebisime ringi Anne juures ja kodus. Palju tööd. Õhtul kui lõpuks hingata sain kõigest sellest nädalavahetusest, hingasin korralikult sisse ja hakkasin õhupalle puhuma. Meie kell 5 õhtul tuli kodust kõne ja traditsioonilised pisarad, Eestis ju kesköö. Öösel, kui lõpuks magama jäin, selleks ajaks olin juba täisealine, JÄLLE. Pagan! :)

Hommik. Tervis oli nii jama ja kurk nii valus ja no väga polnud vahva. Kõik ümbrikud ja pakid, mis minuni jõudnud olid, ootasid esmaspäevahommikut. Ja vahva oli siin üksi neid lahti harutada. Mingit sünnipäevatunnet väga polnud millegipärast... Siis läksime Helenaga lõunasöögile. Vahva oli. Restoranis teenindajakutt hakkas naerma, kui ma üritasin talt küsida, kas neil kakaod on, et kas ma palun saaksin ühe.. Helena pidi tõlkima.. :D Ja igakord kui ma midagi küsida tahtsin, talle pakkus jälle see prääks väga nalja.. :D Niimoodi ikka rallit sõita ei saa ju!
Käisime shoppamas, sünnipäevashopingul. Anne ja Fredi käisid päeval külas. Õhtul käisime perega ka väljas söömas. Tellid juua? No näita ID-d! Oooo, palju õnne! Vahva, Maaaaaaaaaasika Pina Colada on perfect sünnipäevadrink. Ja kui restorani teenindajad sulle koogi ja küünaldega ja sünnipäevalauluga tulevad laua äärde õnnitlema, no ei tule kohe sõnu pähe. Nii supper õhtu oli. Fun fun! Lõbus! Et päev, mis väga ei alanud, lõppes ikka väga kenasti! :) Well,  seekord oli ikkka eriti pikk sünnipäev, sest Ameerikas saad ju sünnipäeva 7 tundi kauem nautida.

Neljapäev oli Ameerikas too-oma-lapsed-tööle-päev. Käisin ka kaasas. Isa tööl käisime külas Washingtonis. Hommikul istusime tund aega ummikus teel tööle. Lõpuks, hommikul  Lastel olid programmid seal. Ma käisin niisama washingtoni peal jalutamas. Otsi kohta, kus sa saad! Otsisin muuseumi. Ja no mida pole, seda pole. Hommikul kell 9 ikka pole väga nii midagi teha. Kogud linnakaarte ja seisad nagu turist kaart tuules lendamas keset tänavat ja üritad selgusele jõuda, kuhu suunas liikuma hakata, et midagigi jõuda teha... Ja siis lõpuks, maailma KÕIGE KUNSTIKAUGEM inimene läks kunstimuuseumi. Õnneks oli seal fotonäitus. See oli küll ülikift. Ja muuseumist üle tee oli skulptuuridepark. Käisin jalutasin seal ümber tiigi ja kui teised tegid skulptuuridest, millest ma väga aru ei saanud, pilti, siis mina pildistasin neid taimi seal. Ja lindusid. Siis käisime isa ja lastega Ford Teatris. See on see teater, kus president Lincolni tulistati. Ja käisime seal tuuril ja jalutasime ringi ja tegime pilti ja kuulasime erinevaid giide. Ja siis käisime üle-tee majas, kus ta tegelikult järgmisel hommikul peale tulistamist suri. Ülimalt huvitav muuseum!

Reedel oli Lilly'l talendishow esinemine. 3-tunnine kontsert, kus kooli 1-5 klasside (vist) eelproovist edasisaanute lõpukontsert oli. Igasuguseid esinemisi oli. Hiphop cheerleadereid, soololaule, balletti, klaveripalasid, viiulipalasid, karate-kid jnejnejne. Lilly oli eelviimane. Supperhästi tuli laul välja. Filmisin seal pisarsilmi. Nii uhke!

Laupäeval oli Helena siin. Järjekordne pina colada õhtu ja movie. Kõik jutud said miljonikordselt taas-räägitud.

Eile käisime perega Baltimores teatris. Broadway grupp. MARY POPPINS. Ülim tase! Broadway, broadway. Wowowow. Olin vist 5-s kes püsti seisis ja plaksutas, lõpuks oli kogu saal jalul. Väga kõvvvvv!

Täna ja pool eelmist nädalat ja pool üleeelminst nädalat ja pool üleüleüleüleüleüleüleüle-eelmist nädalat käisin Annel abis. Tassime jälle mööblit ühest toast teise ja sahtleid ja koristasime garaaži ja tegime vaibapoistele ruumi. Et nad saaksid teiste tubade põrandad nüüd korda teha. Vahva.

Ja meil käib ka ehitus. Köögiehituse sain sünnipäevaks.. Ehitajamees käib iga päev üleval kolistamas. Kogu köök kolis siia alla keldrisse. Vahva. Laste mängualast sai köök-kogupereruum. Sest nüüd veedetakse enamus aega siin all. Mul kohe palju lõbusam olla, ei tunne end nii üksikuna siin all :) Sügiseks peaks üles tagasi saama kolida köögiga...  :D Eks me näe.. Ehitus käib. Hullumaja käib. Igalpool :)

Nüüd. On tegelikult.. Kell saab kohe 11 õhtul. On esmaspäeva õhtu. Elmar mängib kevadööd. Sees on kuidagi imelik, nagu liblikad. Nagu elevil. Ja samas igatsusene. Ma ei teagi, mismoodi, või kuidas, või miks.

Aga nagu valus oleks. Ja tegelikult ongi. Viimasel ajal ilusti magada ei saa. Kurjad unenäopoisid käivad uneliiva vist puistamas minule. Ja ma ei ütleks, et see on koduigatsus, aga mingisugune kurb tunne on peal viimasel ajal. Üha enam. Saan küll hakkama, alati ju saan. Aga ma ei tea, mispärast... Võinoh, võibolla tean kah. Aga ega seal teha küll mitte midagi pole.

Varsti saab juba 2... Ei tegelikult... 3 kuud, sellest õhtust, kui ma Eestis laeva pealt maha astusin üle pika aja. Ja mis sealt edasi toimuma hakkas. Hing vist tegelikult ei mõista ikka veel päris täpselt, mis toimus. Reaalsus ei taha kohale jõuda. Kuivatan jälle pisarad ja võlun näole naeratuse ja üritan tugev olla, aga no kurat! Mispärast?

Esimene kevad, kui lilled õitsesid teistmoodi. Ja puud läksid teistmoodi roheliseks. Ja sünnipäev oli tegelikult ka teistsugune. Minu sees on kõik teistmoodi ja mu ümber on ka kõik tegelikult teistmoodi. Alguses ei saanud ja ei tahtnud, aga nüüd tundsin, et vajan seda pilti. Panin siis pildi öökapile. Suure raamiga. Vanaema ja mina, praamil saaremaale. Kui me selle hullu tripi üleeelmine suvi ette võtsime ja hommikul otsustasime reisile sõita. Ja mis uhke nägu meil peas on, peale seda, kui me tädile helistasime, et oleme nüüd teel sinu juurde... Vaatan jälle ja jälle seda pilti ja iga jumala kord otsin jälle salvrätikud välja... Enne vist ei saanudki aru. Aga nüüd vist.. Tuleb see raskem aeg peale. Võibolla sellepärast tulevadki need pahad uned kummitama tihti. Ja ei lase ilusti tududa. Ja ega ta lihtsamaks ei lähe.. Emadepäevaks, ei tea, kas taevasse saab ka kaarti saata? Leidub mõni ingel, kes mu kaardi kohale toimetaks?

Tean, tean. Hoia oma hala ja lollid mõtted endale. Aga täna õhtul ma ei suutnud tugev olla ja kirjutada, nagu kõik oleks okei. Kõik ei ole okei. Tugevad tüdrukud nutavad ka vahetevahel ju!

Aganoh. Taaskord. Pühime pisarad, võlume näole naeratuse, ohkame sisse ja üritame edasi liikuda.

Hakkan lõpetama....

Siinkohal tahaks kõiki tänada, kellel feissbuukis aega leidus õnne soovida ja neid, kes mind öösel sõnumitega südameinfarktini tahtsid viia. Tänud, sõbrad! :) Järgmisel aasta võib-olla tähistame laivis seda kõike!

PS. I LOVE YOU!

United States, Bring it on!

Siis kui märts Ameerikasse jõudis, oli suvi juba alanud!

Well, noniisiis. Kell on 23.57 ja märts saab kohe otsa. Hakkame siis kirjutama, nagu lubatud :)
Märtsis tuli kätte suvi. Käisime suvekleitidega piknikul pargis ja päevitasime maja ees ja üleüldiselt oli päris kuum. Lilled ära õitsenud, "talv" möödas. Ilmselgelt kevad ka. Võinoh vahepeal vähemalt tundus nii. See nädal nüüd on veidi jahedam olnud. Aga esimesed kaks või kolm olid küll täitsa suvised juba.
Mis toimunud on? Tegin omale Marylandi load LÕPPUDE LÕPUKS ära, nii et nüüd officially Marylandi resident, vahetpole et juba 9 kuud siin elanud, aga noh kaua tehtud kaunikene. Ja selleks, et need load saada siinmaal, vist tõesti sõna kõige otsesemas tähenduses ostmine. Läksin kohale, panin NY load letti, maksin raha, vastasin paarile küsimusele ja vastu anti mõnekümne minuti möödudes MD load.. :) Vottak. Ei mingeid eksameid, ei mitte midagi.
Siis. Ostsin Navy Balli piletid ära, lähme rokime Helenaga seal veits. Ja Katrina ja Janne ja teistega. Näitame, kuidas Eesti neiud ballil taset näitavad :) Ja ilmselgelt käivad pingsad ettevalmistused. Kõik poed on ilmselt läbi tuuseldatud, et kleiti ja kingasid leida. Aga otsimine oli seda väärt. Nüüd on kõigil kõik olemas ja oleme valmis - Cinderella Story alaku! ;)
Eelmine nädalavahetus käisime pere ja Helenaga DC's kirsiõisi otsimas. Aga väga ei leidnud, võinoh, leidsime kaa, aga põhiaeg läbi ja me nägime juba poolrohelisi puid. Ja ilm oli ka hallitaevane, seega see särav roosa vaatepilt jäi kahjuks nägemata. Aga võisime ette kujutada, kuidas see välja peaks nägema seal.
Nüüd lastel kevadvaheaeg, ilmad on jahedad, aga uuest nädalast pidi suveks ära minema ja jääma ka soojaks. Enam ei pidanud jahedat ka tulema. Et lootus on, et sünnipäevaks saab pruuniks päevitada.. :)
Tegelikult muud väga ei oskagi kirjutada. Koduigatsus on ühel päeval üle läinud ja järgmisel päeval kiusab täiega. Ja.. Ja tegelikult on ikkagi valus! Sest jälle on kevad, ja lilled, ja esimese muruniitmise lõhn, ja liblikad, ja motikad müristavad juba teedel ringi kihutada... Kõik on nagu eelmistelgi kevadetel, aga tegelikult pole mitte midagi sama. Mitte midagi.
Noh. Kevadmasenduseks seda just ei nimetaks, sest minu sõnavaras ilmselgelt sellist sõna ei eksisteeri. Kevad peaks ju rõõmu tooma! Ja seda ta teeb! Ja vot kui palju rõõmu. Nii vahva on autol katus lahti kerida ja aknad alla lasta, muusika põhja mängima panna ja kõva häälega kaasa laulda ja naaberautodele lehvitada, või siis suvekleitidega pargis ringi käia ja naerda veel kõvema häälega ja ignoreerida inimeste pilke, kelle arvates on alles talv. Ja noh, ametlikult kalendri järgi siis veel oligi, aga no millal varem me kalendrist kinni oleme pidanuda?
Ja üle pika pika aja võtsin kitarri jälle kätte ja harjutasin. Üksi ja Helenaga ja pargis mõne teise aupairiga. Tegime Taylor Swifti õhtu ja mängisime ja laulsime, mõned mängisid võrkpalli, mõned käisid ümber järve jooksmas, me istusime ja laulsime. Ja nüüd võtan tõsisemalt kätte.
Aaaaaahh. Kuidas ma peaaegu unustasin. Nii vahva on siin nende skautidega. Tüdrukutega täpsemalt. Meil, paned rühmajuhile nime kirja ja näeme laagris. Siin, selleks et Lilly nädalaks laagrisse saada, pidin ma kõigepealt neli tundi õues registreerimisjärjekorras istuma, õues oli külm külm, ja igav ja järjekorras oli ligi 150 ema-isa-sugulast-sõpra, ja selleks ajaks, kui ma 4 tundi enne uste avamist kohale jõudsin, olin ma siis lõpuks järjekorras 99s. HULLEM KUI MÕNE KONTSERDIPILETI JÄRJEKORRAS!!!!! Ja siis kui lõpuks ema tekiga ja toiduga kohale jõudis, oli kell 7, õues veel külmem kui alguses, mina nagu jääpurikas ja ümberkaudsete emadega naerukrampidest segased. Kuulsime kõigi elulood ja laste elulood ära. Ja kes läheb kaheks nädalaks euroopasse reisile, kes läheb homme disneylandi lastega. Aga kõik olid ühes asjad ühel meelel: SEE ON IDIOOTSUS. Miks sa ei võiks last internetis registreerida? Ah et ebavõrdne, et kellelgi ei pruugi interneti olla? No aga keegi ei pruugi töölt ära saada järjekorda istuma tulla päeval kell 12, et järjekorras esimene olla?!?!?!?! 7 tundi enne registreerimise algust olid esimesed kohal :) Ema võrdles seda kommunismiajaga. Ise pole õnneks kogenud aga võisime ette kujutada, et tollal kui näiteks lihaletis seisid järjekorras kaua-kaua ja polnud isegi kindel, kas sinu sinnajõudes veel midagi üldse alles on.. Oli niimoodi? Meil küll oli. Me keegi ei teadnud, palju laagrisse lastakse ja palju mitte, ja kes meist seal lambist seisis järjekorras ja kes mitte, kust piir läheb. Seega üpris idiootne päev. Ja lõppkokkuvõttes, kui ma kodus veidi üles soojenenud olin, siis ema helistas ja pakkus välja, et ma võiksin seal laagris vabatahlik olla, ohhhh, why not. Muusikajuht, mängudejuht, tegevustejuht, misiganesjuht. Hmmm.. ja well, no seal on ka sellised äärelinna rikkurid emad, kellel võibolla on mõni nägus poeg kolledžis... Noh.. Tj, mis ütled? :D.. Mind kohe võeti sõnatuks.. Millised suurepärased põhjused misjaoks vabatahlikuks minna! Ja niimoodi mind siis pangidi kirja ja kuna kui peaksin seal mingeid laule hakkama õpetama, siis pean kitarri ikka veidi paremini oskama, kui praegu. Nii et vaja harjutama hakata.
Muid uudiseid polegi. Aga teil?
Noh. Kell on juba 00.25 ja ma endiselt üleval. Aprill!
United States, Bring It On!

veebruar, ei midagi enamat.

Päris kena, et selles kuus anti mulle isegi üks lisapäev selle jaoks, et oma blogipostitus valmis meisterdada. Aitähh kellele iganes, kes kalendriga mässanud on kunagi!
Veebruar. Peaks olema kõige romantilisem ja sõbrapäevalikum ja kõige armsam kuu terves aastas. Aga miks see kõik siis nii läks?
Taaskord pean abi minema otsima oma fotoalbumite kuupäevadesse, et seda kõike üritada selles segaduses nüüd kirja panna.
Vist selle kuu esimesel päeval otsustasin, et on aeg muutusteks. Tahtsin ja vajasin muutust. Kui vaja kuidagi kutsuda, siis miss punapea sobib üpris kenasti.
Sõbrantsidega on vahva olnud. Käisime washingtonis, tegin linnatuuri neile. Vahva jääkülm päev oli. Muidu olen ka tubli olnud ja ilusti trennis käinud, vähemalt terve esimese nädala küll.
Ja siis. Eem. .. Ee.. paus.
Ühe hetkega on kodu su senine elu pea peale pööratud, sina pisarais põrandal, üksinda teiselpool maakera, eemal oma perest ja lähedastest, ja eem.. küll kõik läheb paremaks? Palun ära ütle seda! Ütle, et kuradi jama olukord ikka! Kiru natukene minuga kaasa. Ma tahan tunda, et mul on õigus õnnetu ja löödud ja kurb ja tige ja segaduses olla, mitte et ma pean koheselt kõike mõistma, et hakkab paremini minema ja mullmullmull! Ma tahaks, et keegi koos minuga selles oleks. Laseks mul viriseda, kui ma tahan ja kui ma seda vajan. Ma ei taha, et keegi pidevalt kinnitaks mulle, et küll kõik läheb ju paremaks ja et ma saan hakkama. Palun ärge. Mitte praegu! Ja kui te peaksite selles olukorras kunagi kahjuks veelkord olema, teadke, et see inimene, kes teie tuge vajab, ei taha kuulda sõnu, et asi saab korda. Ta teab seda isegi, aga sel hetkel on tal vaja lihtsalt kedagi, kellega koos selle ülimalt KURADI jama olukorra üle viriseda.
Ühesõnaga. Asjad muutuvad üleöö. Olukorrad muutuvad üleöö. Teisipäeval tuli esimene uudis. Kolmapäeval tuli teine uudis. Ja neljapäeval lõunast istusin lennujaamas ja ootasin lendu kodumaale. Punkt. Hirmutav oli see kõik.
Lend läks kenasti. Silmatäitki ei maganud. Mees mu kõrvalistmel laiutas. Kui soome jõudsin, oli siiski veel kahjuks õues lumi maas ja külmakraadid ka üle 20. Ja rääkimata Eestist. Reede õhtul kella 5se laevaga Tallinna poole tüürida, ümbritsetud tõelistest Kalevipoegadest, kellel õlusoonkonnas verd vist väga ei eksisteeri enam, jutuhäält ja pointi selle jutu taga rohkem kui rubla eest, ja üleüldist eestlaslikku masendavat attitude piisavalt, et mu järgnevaks 13 kuu norm täis saaks. Vahva on kodumaale jõuda, ma ütlen! Vist jäin selle 3 tunni jooksul purju juba sellest aurust, mis seal laevas ringi lendles. Ja siis mingisugune soome mutt järjekorras ukse ees trügib natukene, siis natukene veel, siis seisab mu varvastel ja ajab mingit soome mula suust välja tehes ilgelt tarka nägu sealjuures ning üritates veel püsti seisma jääda. Kohe uhke on vaadata selliseid!
Õues oli külm. Ja laupäeva hommikul oli õues ilus. Päike paistis. Tean, et see oli tema, kes meile naeratas, sest ta on nüüd paremas kohas. Ja ta tahab, et me teaksime seda. Ja me teame. Aga see ei tähenda, et me vähem kurvad oleksime, või vähem teda igatseksime....
Võin vist tõesõna julgelt väita, et kõige kurvem päev terves minu elus. Aga olen õnnelik, et sain selle kodus veeta.
Nädal kodus läks kiiresti. Nägin palju minu jaoks tähtsaid inimesi. Veendusin, et tegelikult pole mitte midagi muutunud. Olukord on täpselt samasugune, nagu ta oli 11 kuud tagasi. Ma lihtsalt üritan seda teistmoodi näha. Sest on ju vist nii kunagi öeldud, et kui armastad, lase minna. Kui tuleb tagasi, on sinu. Kui ei tule, pole kunagi olnud.
Kahesõnaga. Viisaga sain korda. Kuigi kõik, mis valesti sai minna, läks ka valesti, aga siiski lõppkokkuvõttes kõik ju okei? Viisa passis, võin või iga kuu koju lennata nädalavahetuseks. Vahva lohutus küll.
Aga kolmesõnaga. 11 päeva Eestis, ja norm sai täis. Aastaks. Igasugune norm. Valu ja õnnetu tunde ja kurbuse ja üksinduse norm, ja samas tõelise sõpruse ja soojuse norm. Aitähh ja suur tänu! Küll sisendasin endale eelmine märts, et ei tee kunagi enam sedasama läbi, et pean oma tähtsatele inimestele headaega ütlema, kauaks pikaks ajaks. Aga nonäedsasiis. Kohtume järgmine aasta siis!? Nagu See you tomorrow! Noh, peaaegu. Mõnele õnneks ei pidanud, plaanid ja olukorras läksid teistmoodi, kuid siiski, see ei tähenda, et vähem valus oleks olnud lahkuda..
Neljasõnaga. Lennureis oli piinarikas. Olles haige, täielikus nohus, palavikus ja külmetuses, tõusta ja maanduda lennukiga on täielik katastroof. Siis lõpuks, olla mures, kas mu leivapätsid võetakse kohvrist välja ja visatakse minema, või saan need ikkagi usasse sisse tuua ilma probleemideta, ja siis lõpppppudelõpuks, peale üliilusat 8 tunnist lennureisi, poolt märkmikutäit märkmeid, kuidas ma sel hetkel tundsin seal pilvepiiril, kui need kantriarmastuslaulud kõrva üritasid lukust lahti muukida, ja ülimaitsvat kanaõhtusööki, siis poolteisttundi oodata järjekorras mustmiljoni inimesega, õhku pole, vett pole, pea käib ringi, surmväsinud ja haige ja valudes, ja siis avastada, et oi, kõige tähtsamat ankeeti ei antud lennukist ja ma ise ei teadnud küsida kaa. Ja siis ümberringi natukene paanikat tekitada, paber saada, see kiirkorras ära täita, ja siis seal järjekorras oma korda oodata ja tuikuda, nagu kohe kukun kokku seal.. Ja siis see ülimalt vahva tollionu, kes tegi nalja, et you look like crap, girl! :D Tääänksmään. Pani igalepoole templid alla ja saatis mu naerulsui Ameerikat taasavastama. Ja seal nad olid, õhupallide ja lillega, tulid kallistama ja ma mõtlesin et võiksin sealsamas kokku vajuda. Ülimalt pikk kojusõit, ülimalt pikk õhtu ja ülimalt väsinud-haige-tüdruk on tagasi siin, kust ma lahkusin kaks nädalat tagasi.
Raske on tegelikult. Ja kurb. Ja ma tean, et küll läheb paremaks. Aga praegu ei ole. Ja kui sa oled haige, võtad end kokku ja käid esinemas Eesti Vabariigi kontserdil, sööd maitsvat praadi, Oled juba peaaegu eluvaimu sisse tagasi saamas, (välja arvatud reede õhtune õhtusöök perega vanavanemate juures, mille ma lihtsalt üleloomulikultsuurepeavalutõttu maha magasin, aga kuritöö jäädvustamiseks tehtud pildid mu kaameras tõestasid, et ma polnud ainuke, kes õhtu jooksul magas :), ja siis veel ühel kontserdil laulmas ära käia, õhtu üle elada, ja hommikul ärgata tundega, nagu alustuseks oleks 1 veoauto minust üle sõitnud, siis veeta järgnevad 24 tundi vannitoa põrandal piineldes ja tualettpotiga ülimalt lähedasteks sõpradeks saades, ja siis kuulda, et nii palju rahvast, kui oli võimalik kätte saada, teevad täpselt sama läbi, tuli küll lootusetuse tunne peale. MIKS? Ja just praegu avastasin, et sain sellest joonest lahti tektsi all, kena. Aga. Tagasi. Poleks kunagi arvanud, et seal põrandal üleüldse kuidagigimoodi mugav võib olla. Aga no näete. Üle elasin. Siin ma olen. 56 tundi peale selle kõige algust. Endiselt kõhuvaludes, surmväsinud ja õnnetu, löödud ja katki. Ma ütleks, et vist enam romantilisemaks ja sõbralikumaks veebruar enam tõesti minna ei saakski.
Aga õues nartsissid õitsevad. Ja üleeile oli ligi 20kraadi sooja, mida ma kahjuks ei näinud, sest vannitoas on alati sama temperatuur ja laelamp looja ei lähe.
Olen seda vist varem ka öelnud, aga tõesõna, meeldib ennast lihtsalt piinata. Kuid see veebruar oleks vist pidanud mulle tõestama, et on aeg edasi liikuda. Edasi liikumisest edasi liikuda tegelikult, kui aus olla.
Ja vabandust, et ei ole aega olnud uurida, kuidas teil kõigil läheb. Aga eks ma varsti üritan jälle ree peale saada sellega, ja ... Ma ei saa öelda, et käitume, nagu midagi ei oleks juhtunud. Aga .. Liigun edasi ja üritan selle kõigega lihtsalt harjuda.
Loodan lihtsalt, et teil kõik ok. Mõnele olen öelnud, mõnele võibolla hiljuti mitte, aga kallid olete mulle! Vahel liigagi.
Unites States, Bring it on!

Vahvat käesolevat aastat, armsad! :)

Niisiis. Nagu lubatud, pean oma lubadusest ka kinni, kord kuus. Väga kaugemat ja viimasemat aega selleks vist ei saagi olla.
Ühesõnaga. Pikk kuu oli. Palju sai tehtud ja palju sai otsustatud ja palju palju palju muudki.
Aastavahetus dc-s, monika ja kellegi teisega, nime enam ei mäleta. Rakette ei saanud, villid sain, väga ebatavaline oli, ei saa öelda, et üks säravamaid, aga see on nüüd minevik. Teinekord plaanib lihtsalt natukene pikemalt ette, kui kaks päeva.
Pagan. Mäluauk. Ahsoo. Niisiis. Nädala sees tegin aega parajaks, hakkasin tervislikuks. Olen seda küll viimased mustmiljon aastat endale eesmärgiks võtnud, aga see aasta teen selle võimalikuks ja algus oli paljutõotav. Sõin ilusti ja käisin iga päev ilusti trennis, enesetunne kohe palju parem.. Nii trenni pärast, kui ka lubadusest kinnipidamise pärast. :) Pole kindel, aga see nädal vist võtsime Anne jõulukuuse maha, võibolla ka järgmine nädal. Igatahes millalgi nüüd.
Esimene nädalavahetus uuel aastal käisin viisin eelmise aasta ühe soovi täide, näha New Yorki jõulukaunistustes. Kuna varem ei jõudnud lihtsalt, pidin selleks aastaks selle jätma. Ja väga õigel päeval läksin, sest Suurel Rockefelleri kuusepuul võeti just laupäeval tuled maha. Arvatavasti kuusk ka. Oli küll suur kuusk, aga no nii palju, kui ma ka üritasin, ei suutnud ma ühtegi Eesti kuuske sinna võrdluseks kõrvale kujutleda, ja no need pilvelõhkujad ilmselt tegid oma töö, et see kuuseke nii madal tundus nende hiiglaste kõrval. Kui ta ilmselt oleks seisnud kuskil keset Raekoja platsi või Paide keskväljakul, no siis ei oleks ilmselt ära jõudnud imestada, milline hiiiiiiiglaslik jõulupuu seal särab. Võtsin lihtsalt päevaks aja maha, sõitsin hommikul vara linna, jalutasin lihtsalt rahulikult ringi, ilma mingisuguse plaanita, lihtslat niisama. Vaatasin ja leidsin kaunistusi, väga palju poeaknaid enam kahjuks polnud jõulumeeleolus, aga eks jõuluaeg olnud otsas kaa. Siis jõudsin Peggy kohale. Mäletate ju küll, see tüdruk, kellega aupairi koolis koos ühes toas olime, ja kellega piltide peal koos oleme new yorgis igasugustel üritustel ja see neiu, kellega Glee kontserdil koos käisime, Just tema. Juunist saati pole näinud, väike reunion. Vahva oli. Võtsime metroo ja sõitsime WTC juurde. Ilm oli kevadiselt soe, veidi tuuline. Päikseline. Iga korraga, kui sinna pilvelõhkujate juurde lähen, on nad jälle pikemaks kasvanud, nagu väiksed lapsed. Jälle paar korrust juurde ehitatud. Ja nägin oma silmaga selle 11septembri mälestusmärgi ära. Käega küll katsuda ei saanud ega tiiru peale ka jalutada mitte, aga eemalt jalutussillalt sain pilti teha. Ja suppervägev on see kogu ala seal. Uhh. Üks päev jalutan seal sees ka, aedade sees. Ükspäev. Siis käisime jalutasime Washington pargis ( vist oli see nimi, praegu teki all, surmväsinud ja ei viitsi minna paberite pealt kontrollima, ütleme lihtslat, et see oli sellise nimega park :) ). Ühesõnaga. Täpselt nagu filmis. Mitte et see nii eriline on, et KÕIK kohad New Yorgis meenutavad mingit filmi. Park, mõned mängisid muusikat pinkidel, mõned õppisid-lugesid, mõned jalutasid koertega, suuuuur koerte mänguplats oli seal. Keset parki oli mingisugune.. hmm.. mulle meenutas see tühja purskkaevu, kus mingid tüübid raha eest trikke tegid ja rahvast üles kütsid. Siis seal oli üks mees värviliste liivadega, kes joonistas asfaltile supperlahedaid pilte. Kui laen pildid ükspäev üles, siis näete, kui vägev see välja nägi. Ja siis seal oli üks nummmmps noormees, kellel oli veel numpsikum koer, kellele me väga meeldima hakkasime (osaliselt ka sellepärast, et me istusime hotdogi putka kõrval ja ILMSELT ta tundis lõhna, ja oli kaval omast arust). Romeo oli nimi tal, koeral. Tema ka piltide peal. Väike valge numpsik. Ja omanik meenutas aksendilt väga prantslast, välimuselt ka. Vahvad Romeod igatahes. Ja õhtul bussiga tagasi, olin seekord tund varem bussipeatuses, et äkki mahun varasemasele bussile, ja ei pea pärast tund aega õiget bussi ootama. Ja hurraaa, sain esimeste seas õigel ajal bussile ja teisel korrusel esimese pingis polegi nii väga ammu istunud. Tõeline 3D kino oli läbi NY sõida seal... Amazing. Päev oli suppervahva.
Nädal jälle tavaline rutiin, endiselt pean oma tervislikust lubadusest kinni. Neljapäeva õhtul käisime Anne ja Frediga õhtust söömas, mingis korea restoranis, kus nad Sinu ees süüa teevad. Ühe- või kahesõnaga, ÜLIMAITSEEEEEEV! ja ülivahva kogemus. Piltide pealt (kui ma nad ükskord jõuan kõik üles laadida) näete.
Laupäeval õhtul käisin väljas, eestlasega, Helena, suhteliselt uus neiu, ja minust ainult 15minutit, elu on lill, we're going to have amazing time together! Käisime bowlingut mängimas.... 4 tundi... Alustasime mitmekesi, tema piirkonnast paar saksa tüdrukut veel, lõpetasime kahekesi, kell 1 öösel, pimedas saalis muusika ja valgusshow'ga, sõrmed nii väsinud, et kartsin,et pillan need bowlingupallid seal lihtalt igal viskel põrandale enne kui jõuan nad kurikate poole teele saata. Nalja nabani. Ja pühapäeval, käisime Katrina sünnipäeval. Taaskord bowling, ja siis käisime cheesecake factorys söömas. Tore päev. Pikk ja väsitav siiski.
Nädal jälle tavaline rutiin, endiselt pean oma tervislikust lubadusest kinni.
Nädalavahetus oli vahva. Läksin reede õhtul Anne-Fredi juurde filmiõhtule, pidime vaatama Nimed Marmortahvlil, aga kuna dvd player on ilmselgelt omale jalad kasvatanud ja minema kõndinud. Ja kohalikud playerid eesti dvd'sid ei mängi, siis pidime leppima millegi kohalikuga. My Fair Lady. Väga pikk ja väga huvitav ja väga ilus film. Ja selleks ajaks kui kesköösel film läbi sai, oli üllatus-üllatus, jää maas. Ja enam sõita ei lubatud. Seega jäin ööseks sinna. Hommikul teen silmad lahti, tuba valge ( vahelduseks oli vahva aknaga toas magada üle PIKA aja), ja guess what, LUMI ON MAAS! masendaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaav! Sai kaks tundi lund rookida sissesõiduteelt ära, ja see polnud mitte lumi, vaid jääkattega mingi jamadus... Laupäevane trenn oli see. Siis käisime veits poes, süüa vaja. Kapp täitsa tühjaks söödud. Muuseas hüppasime kodust ka läbi, võtsin bidšaamad järgmiseks ööks, sest pidime järgmise filmiõhtu tegema. Täpselt sama tunne oli, kui valmistusime selleks orkaaniks. Ohtralt süüa poest ja sooje riideid kodust. Aga eks omamoodi orkaan oligi, lumeorkaan, ma küll selleks valmis polnud.. Ühesõnaga. Tore dinner, ja tore movie night. The Painted Veil. Ega tõesõna üksi film ei saa ju lõppeda ILMA pisarateta. Annega mõlemad kuivatasime silmi kui tuled põlema pandi.. Naljakas. Men just don't understand it.
Pühapäeval käisime kirikus, Baltimores. Väga vähe rahvast. Kahju. Aga eks see lumi ja libedus tegi oma töö ja vanem generatsioon sellise jamaga kodust nina välja ei pistagi sinna hullumeelsesse liiklusesse. Ja pärast käisime kinos kolmekesi, The Iron Lady. Väga ... hmm.. tugev film? Aus film? Ma ei teagi, milline film ta oli, aga mulle kohe kangesti meeldis. Ja ühesõnaga, ülimalt vägev nädalavahetus vanavanematega. Film filmi järel. Ja siis, lõpuks, pühapäeva õhtuks pidin auto lume ja jäää alt välja kangutama, võttis ikka kena pool tundi seda teha. Aga... see selleks. Üle pika aja magasin hommikul täpselt nii kaua kuni jaksasin silmi kinni hoida, ja ei tundnud ennast üldse süüdi ka mitte. Sest neile meeldib ka kaua magada hommikuti ja keegi enne 11 valjult liikuma ei hakka. rääkimata keskpäevasest hommiku-lõuna-õhtusöögist. Seega sain välja puhata ilusti :) nnnniii mõnus tunne.
Ja jõudsin koju ja hakkas tsirkus peale. Noormees oli meil haige. Palavik ja mandlid paistes. Ühesõnaga ja kahesõnaga ja kolmesõnaga, ta istus terve nädala kodus minuga. Esmaspäevast reedeni. Vaatasime telekat, ta magas pooled päevad, palavik oli taevas ja sõin puuvilju ja vitamiine, et ise terve püsiks (kui see üldse aitab, aga loodetavasti aitab!!). Ühesõnaga. kõik noorteseriaalid on läbi vaadatud kordustega üks-kaks-kolm korda. Varsti võin ise näitlema minna. Multikaid tean ka juba peast, Spongebob Squarepants ja kõik muud elukad... Huh. Nädal läks kiiresti. Nädalalõpp. Reedel meisterdasin päev otsa boyscoutidele silte õhtuseks korvpallimänguks, et nad saaks ka kaasa elada mängule ja lehvitada mängijatele ja röökida ja karjuda. Go Vikes! Kõigest 7 tundi kleepimist ja värvimist ja lõikamist ja möllamist. Kõigest.. Aga.. ühesõnaga. kaks korvpallimängu. Keskkooli noorem ja vanem vanusegrupp mängisid. Mõlemad mängud saime pähe. Olin taaskord filmis. Kuidas kaks kooli üksteisele karjuvad erinevates võimla nurkades, ja teevad teineteist maha ja cheerleaderid ja kõik see, mis korvpallimängu juurde käib. Ülikõva! Ülikõva!Ülikõva! Ülikõva! Ja juhul, kui ma unustasin mainida, ÜLIKÕVAAAA!
Laupäev. Algas vara. lcc koosolek, lihtslat panin nime kirja ja tegin vehkat. Siis viisin annefredi ja kõik muu seltskonna kruiisi peale baltimore sadamasse. Ja ma ei tea, mis väega ma suutsin ennast tagasi hoida, et mitte nendega kaasa minna 10päevasele kruiisile sihtkohaga Bahama saartele. Kade? Ei. Miks sa seda arvad? Miks peaks? Kõigest ju paradiis?Ühesõnaga. tagasitulles eksisin ära, võtsin vale exiti ja pidin sellest nõmedast lahe-alusest tunnelist läbi sõitma ja kenasti tollimaksu maksma nii minnes kui tulles. Ja mis kõik ilusad rea sõnasid ma välja ladusin, kui seal hämaras põrgus sõitsin.. oh sa püss. Ei kujutanud ette, et ma pooli neid sõnu üldse teangi. Ja siis sättisin valmis kodus ja teele. Läksin korjasin Helena peale, tegime hommiku-lõuna-õhtusöök mcdonaldsis, Silver Springi uisutama. Ülinaljakas oli. Siis ilma plaanimata, käisime shoppamas, sest leidsime ülilaheda poe. Ja odava kaa tagatipuks. Ja siis kogusime veits toidumoona ja kolisime ta lossi tüdrukuteõhtule. You don't want to know, trust me! Filmiõhtu, kõige hea ja parema õhtu ja nalja nabani, kui kolm kreisit kokku satuvad. Kella 3 aeg jõudsin koju, surmväsinud. Aga ülimalt rahul õhtuga. Ja pühapäeval... Ah ei taha mõeldagi.. Pidime kahjuks meie numpsiku kutsu magama panema. Sellest pikemalt ei kirjuta. Oli vana, ja oli aeg. Kogu pere rivist väljas. Ma pole ammu nii palju pisaraid valanud, ja teised samamoodi. Kurb päev. Mõistan küll, et ta on läinud, ja enam tagasi ei tule, aga ikka iga kord kui hakkan kodust ära minema, lähen kontrollin tagaust ja silm jookseb üle magamistoa nurga, kus tal oma pesa oli, et kas ta on ikka seal või olen ta jälle unustanud õue aeda jalutama. Ja siis tuleb meelde.... Või kui keegi tagatoa ukse lahti lukust teeb, ja sellele lukuhelile peaks järgnema pats-pats-pats kuidas ta tuppa hüppas ja küünteklõbinaga oma pessa lonkis......... Ta oli kõige lähem, mis mul enda lemmikloomale koerale oli, ja teda ei ole enam... Vähemalt on kindel, mis koera ma tulevikus endale võtan ja välja koolitan. Ta oli kõige parem koer maamuna peal, ja see on täitsa tõsijutt!
Peale kurba hommikut, käisime matkal Helen ja Franziga. Käisime seal pargis (nemad kutsuvad selliseid suuri osariigi metsasid, kus on midagi vaatamisväärset ja külastamisväärset, parkideks, aga mina ütleks et see oli mets :D ). Tegime kolmetunnise jalutuskäigu. Tegime pilte, palju, palju. Ja nalja sai jällekord nabani, ilmselgelt eelmisest õhtust veel ei piisanud. Vaade oli tõesti miljonit väärt, turnimised ja ronimised ja kõõlumised kahte. Värske õhk. Päike. Vaade. Loodus. Seltskond. Viispluss.
Nemad läksid koju, ma viisin kaamera monikale tagasi. Ja pisik hakkas siis juba murdma. Palavik. Üleväsimus. Kõik kohad valutasid. Pea, kurk, selg, kõik kõik kõik. Jube raske oli sõita pimedas kaks tundi. Jube raske. Ja kojujõudes lihtsalt maanududa voodisse... Rohud sisse ja teki alla. Hommikul kahetsesin, et eelmine õhtu veel varem magama ei läinud, sest enesetunne oli veel hullem. Lapsed kooli ja magasin rahulikult kella 2ni, et välja puhata ja võibolla natukene paremini tunda. Ja töö. Ja õhtul üle pika aja jõusaali jälle. Mõnus oli. Kuigi väsinud ja veel rohkem väsinud, aga enesetunne oli parem peale pooleteisetunnist trenni. Täna püsisin päeval üleval. Käisin trennis jõukas ja poes vitamiine ostmas ja värvisin juuksed ära. Tahtsin küll tumepruuni punase läikega, aga sain soovidest kaks ühes- tumepunase. Nii et vahelduseks vahva. Vaatame, kaua tahan pipi olla. Võibolla jäädavalt? :) Eks me näe.
Ja tore tööpäev. Ja õhtul tegin oma rekordi. Päeva jooksul KAKS korda jõukasse. Aga nii meeldiv on trenni teha ja samal ajal sarja vaadata, mida ammu näinud pole- GLEE. Ja supperhea osa ka. Ei pannud tähelegi, kuidas tund mööda lendas. Ja nüüd poolteist tundi seda kirjatükki siin meisterdanud, ise vaevu veel hoian silmi lahti, aga lubadust peab täitma.
Ühesõnaga. Jaanuar oli tore, tegus ja huvitav. Aga ...
Jätsin midagi mainimata. Armsad. Pakuti võimalust ja võtsin sellest kinni ja nüüd muudeti seda võimalust veel paremaks. Ühesõnaga. Kuna mis mul kaotada on? Ei midagi! Jään siia märtsini 2013. Vot. Öeldud. I know i know. Ma igatsen teid ka. Aga te olete mul alles ka 13 kuu pärast. Ja kui ei ole, siis ei ole kunagi olnudki. Votnii. Elasin aasta halvima koduigatsuse kenasti üle, riputasin pildid voodi kohale, et magada saaks rahulikult. Lilly ütles, et need on mu inglid, kes mu und valvavad ja tal oli pagana õigus! Ja tunnen ja tean, et teen õige otsuse. Kuigi ma võin viriseda ja vinguda vahest, aga siin on siiski pagana hea, ja kui pakutakse seda veel aasta kogeda, siis miks mitte! Tunnen, et siiani, selle viimase 11kuuga õppisin tundma iseennast, sain paljudes asjades selgusele, ja kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks. Ja olen see, kes ma ei olnud, kui ma 14märts kodumaalt lahkusin. Seda on raske seletada, aga... Võibolla teised ei peagi mõistma, mis mu sees toimub. Aga ... Nüüd on mul 15minuti kaugusel inimesed, kellele võin loota ja kellega me saame kõigist rasketest aegadest koos üle. Sõbrad, kellega me sel aastal veel rokime ja täiega! TÄIEGA! Ja kavatsen sellest ajast maksimumi võtta. Teen pika nimekirja homme, mida tahan näha, kus käia ja mida kogeda, kui olen siin. Aprillis teen endale sünnipäevareisi Miamisse, lähen NBA mängule ja võtan 21. vastu paradiisis. Suvi tuleb reisiderohke. Sügisel kooli ja varsti ongi aeg otsas jälle. Aga ei jõua seda kõike ära oodata. Üle pika aja olen jälle ootusärevil. Ja see on nii pagana mõnus tunne!
Skype on olemas, internet on olemas, ega me üksteist ära ei unusta, unless you want it, aga mina teid ära ei unusta, ja endiselt hoian kursis, ja loodan, et mõistate, miks ma sellise otsuse vastu võtsin.
Ühesõnaga. Viimased 45 minutit seda kuud veel järel, tänasest kahest jõukaskäimisest olen kutupiiilu ja aeg tudule minna.
Küll me varsti näeme, armsad!
PS. Olete iga kell teretulnud siiapoole oooookeani. Andke ainult aegsasti teada, et saabute, ja küll me midagi välja mõtleme. Oleks ülimalt šeff! Kutse teile kõigile! Kes haarab härjal sarvist?
United States, Bring it on!