Aprill- lihavõtted, mereväeball, kontsert, sünnipäev, DC, teater, köögiehitus ja vanavanemate kolimine.
Aprillinalja ei tehtudki, ei 1sel ega 30ndal. Vaata, kui vahva! Kordki läks õnneks pääseda sellest jamast.
Ball. Noh. Ühesõnaga. Ma tegelt kohe sõnatu. Või ei tea, kust alustada. Tuhkatriinu lugu oli see tõesõna. 24 tundi enne balli hakkasime valmis sättima ja meeleolu looma ja nalja tegema, nagu alati. Võinoh tegelt valmis sättisime juba nädal enne balli. Sest ega 10cm kontsadega iga päev ringi jalutada pole ikka lapsemäng. Peab ju sisse kandma kingad, ja mis kõiki vedelikke ja venitusvärke kasutada ja varbad lihtsalt kinni plaasterdada iga hommik, et päev üle elada. Ja balli eelõhtul, ega lokke 5 tundi katsetada ja lõpuks teised 5 tundi neid teha, raske töö. Annapolises ära eksida, parkida täiesti vee äärde, kõmpida campuse teise otsa, sest ballihoone on väravast kõige kaugemas nurgas. (meelega ilmselt! eks nad teavad, kui raske on kotsadega munakiviteede peal käia! )
Kõik oli nii uhke. Tõeline ball. Uhke snäkilaud, joogilaud, bändile lava, rahvas ballimeeleolus ja riietes. Ülikondades printsid, printsessid käevangus. Või siis grupid tüdrukuid koos edvistamas, või grupid kutte niisama lobisemas omaette.
Erinevate rahvust tantsugrupid esinesid kõigepealt ja tänamised ja eessõnad. Ja siis täitus see saalipõrand mustmiljoni ballilisega. Erinevat muusikastiili tuli iga 15min tagant, kui esineja jälle vaheldus. Kreisi. Kust pärit olete? Aa, Eestist? Mis keelt te seal räägite? Vene? Kuidas seal majandus on? Ja maksud? Umm, huvitav... Me nüüd läheme bathroomi, sest mu sõbranna astus oma kleidi katki ja me peame seda parandama. (Tegelt ka! :D Kõlas võltsilt? No kahju küll! Oli tõsi! Naljakas, aga tõsi! :D )
Ja siis läks kõik asi kuidagi ... kuidagimoodi. Ühesõnaga, leidsime sõbrad. Käisime jäätist söömas, käisime neil külas, mängisime kitarri ja laulsime, kõik navy õppurid, poisid-tüdrukud, käisime istusime baaris ja lobisesime niisama, saadeti ilusti autosse ära, sooviti head teed. Tahtsime süüa, noh midagi muud peale MC'i öösiti väga lahti pole ju. Küsisime aadressi. Aaa? See? Ok. Sõitsime kohale. Ja mereväe väravavalvurilt lõpuks kohalejõudes küsisime, kas kuskil süüa ka saab siin McDoooooonaldsist, Einoh, sellessuhtes et ikka sai, aga 6 aastat tagasi kahjuks pandi see koht siin kinni, täpselt selle koha peal kus me praegu oleme. Aaa. Ongi nii? Noh, kuule kõne. Tegeeeelt? Ma võin vanduda, et käisin seal eelmine nädal söömas.. :) Segadus. Saime siiski söödud, saime koju sõidetud valju Taylori saatel, maandusime Helena juures voodis ja hea et enne jõudsime ikka ballikleidid seljast visata ja kontsad voodi alla peita ära, et nad enam meie silme all ei oleks. Mina elasin oma 10 plaastriga õhtu päris edukalt üle, Helena varbad kahjuks sama rõõmsad ei olnud. Meeleolu oli siiski maagiline. Sest kõik mis õhtul juhtus, mida me ette ei olnud plaaninud ja arvanud ja mis juhtus ja keda me kohtasime, oli lihtsalt ... Väga khuul! Ülimalt khuul! Ma võin vanduda, et ma ei ole eluseeeeeees nii viisakaid inimesi kohanud, kui olid need inimesed selle õhtustest sündmustest... Never ever! Ja ma olen õnnelik ja tänulik, et me nendega kokku sattusime. Sest nad on ülivahvad!
Nädala sees käisid suured ettevalmistused laupäevaseks peoks-kooriprooviks. Päeviti käisin Annel abis koristamas ja õuemööblit pesemas ja aknaid pesemas ja valmis sättimas. Ja siis. Sain külma ilmselt. Või maeitea. Igatahes. Kolmapäeval magasin päev otsa, päev otsa ja õhtu otsa ja öö otsa. Nii haige. Ja neljapäeval tuli nagu juba elu tagasi. Ja reede hommikul tundsin, kuidas häält pole. Ja prääks läks järjest hullemaks. Ja õhtul, oli plaan kontserdile minna. Edens edge. Ja mida minut edasi sel õhtul, seda vähem häält mul välja tuli suust. Lõpuks lihtsalt prääksusin seal kaasa laulda, sest kontsert oli parim vist, kus üldse kunagi käinud olen. Niiiiiii fun. Fun. Fun. Fun. Küsisime kõigilt esinejatelt autogrammi ja saime pilti. Ja kõigile pakkus mu hääl ikka nalja. Ja aa, et.. enne kui sinna baari sisse lasti, mingid tüübid võtsid rajalt maha, et kas 21? Ei? No siis makske dollar! Miks? No muidu ei saa sisse! No tavai, vahetpole. Ja tehti mõlema randme peale suur X musta markeriga. Kena. Ja siis rahva seas oli näha, kes kõik olid alaealised, kes üritasid oma nõmedaid x-sid peita ja varjata, sest need nägid eriti magedad välja. Nii naljakas :).
Ühesõnaga. Kontsertilt tulles, prääksprääks. Nii valus oli. Helena tuli ööseks meile, viskasin ta hommikul koju ja kimasin otse Anne juurde. Sättisime valmis lauda ja sööki ja kooriproovitoole vedasin ja käisime viimast korda sööki juurde toomas poest. Nii vahva. Pidu oli vahva. Kooriproov oli vahva. Õhtu oli vahva. Nagu suur perekokkutulek. Minu inimesed! Nad on minu inimesed! :)
Pühapäeval ei tulnud enam piiksu ka, prääksu ka mitte. Alguses kirjutasin, sest valus oli isegi sosistada. Aga tee tegi asja veits paremaks, sain sosistada. Kirjutamine läks tüütuks. Päev otsa sebisime ringi Anne juures ja kodus. Palju tööd. Õhtul kui lõpuks hingata sain kõigest sellest nädalavahetusest, hingasin korralikult sisse ja hakkasin õhupalle puhuma. Meie kell 5 õhtul tuli kodust kõne ja traditsioonilised pisarad, Eestis ju kesköö. Öösel, kui lõpuks magama jäin, selleks ajaks olin juba täisealine, JÄLLE. Pagan! :)
Hommik. Tervis oli nii jama ja kurk nii valus ja no väga polnud vahva. Kõik ümbrikud ja pakid, mis minuni jõudnud olid, ootasid esmaspäevahommikut. Ja vahva oli siin üksi neid lahti harutada. Mingit sünnipäevatunnet väga polnud millegipärast... Siis läksime Helenaga lõunasöögile. Vahva oli. Restoranis teenindajakutt hakkas naerma, kui ma üritasin talt küsida, kas neil kakaod on, et kas ma palun saaksin ühe.. Helena pidi tõlkima.. :D Ja igakord kui ma midagi küsida tahtsin, talle pakkus jälle see prääks väga nalja.. :D Niimoodi ikka rallit sõita ei saa ju!
Käisime shoppamas, sünnipäevashopingul. Anne ja Fredi käisid päeval külas. Õhtul käisime perega ka väljas söömas. Tellid juua? No näita ID-d! Oooo, palju õnne! Vahva, Maaaaaaaaaasika Pina Colada on perfect sünnipäevadrink. Ja kui restorani teenindajad sulle koogi ja küünaldega ja sünnipäevalauluga tulevad laua äärde õnnitlema, no ei tule kohe sõnu pähe. Nii supper õhtu oli. Fun fun! Lõbus! Et päev, mis väga ei alanud, lõppes ikka väga kenasti! :) Well, seekord oli ikkka eriti pikk sünnipäev, sest Ameerikas saad ju sünnipäeva 7 tundi kauem nautida.
Neljapäev oli Ameerikas too-oma-lapsed-tööle-päev. Käisin ka kaasas. Isa tööl käisime külas Washingtonis. Hommikul istusime tund aega ummikus teel tööle. Lõpuks, hommikul Lastel olid programmid seal. Ma käisin niisama washingtoni peal jalutamas. Otsi kohta, kus sa saad! Otsisin muuseumi. Ja no mida pole, seda pole. Hommikul kell 9 ikka pole väga nii midagi teha. Kogud linnakaarte ja seisad nagu turist kaart tuules lendamas keset tänavat ja üritad selgusele jõuda, kuhu suunas liikuma hakata, et midagigi jõuda teha... Ja siis lõpuks, maailma KÕIGE KUNSTIKAUGEM inimene läks kunstimuuseumi. Õnneks oli seal fotonäitus. See oli küll ülikift. Ja muuseumist üle tee oli skulptuuridepark. Käisin jalutasin seal ümber tiigi ja kui teised tegid skulptuuridest, millest ma väga aru ei saanud, pilti, siis mina pildistasin neid taimi seal. Ja lindusid. Siis käisime isa ja lastega Ford Teatris. See on see teater, kus president Lincolni tulistati. Ja käisime seal tuuril ja jalutasime ringi ja tegime pilti ja kuulasime erinevaid giide. Ja siis käisime üle-tee majas, kus ta tegelikult järgmisel hommikul peale tulistamist suri. Ülimalt huvitav muuseum!
Reedel oli Lilly'l talendishow esinemine. 3-tunnine kontsert, kus kooli 1-5 klasside (vist) eelproovist edasisaanute lõpukontsert oli. Igasuguseid esinemisi oli. Hiphop cheerleadereid, soololaule, balletti, klaveripalasid, viiulipalasid, karate-kid jnejnejne. Lilly oli eelviimane. Supperhästi tuli laul välja. Filmisin seal pisarsilmi. Nii uhke!
Laupäeval oli Helena siin. Järjekordne pina colada õhtu ja movie. Kõik jutud said miljonikordselt taas-räägitud.
Eile käisime perega Baltimores teatris. Broadway grupp. MARY POPPINS. Ülim tase! Broadway, broadway. Wowowow. Olin vist 5-s kes püsti seisis ja plaksutas, lõpuks oli kogu saal jalul. Väga kõvvvvv!
Täna ja pool eelmist nädalat ja pool üleeelminst nädalat ja pool üleüleüleüleüleüleüleüle-eelmist nädalat käisin Annel abis. Tassime jälle mööblit ühest toast teise ja sahtleid ja koristasime garaaži ja tegime vaibapoistele ruumi. Et nad saaksid teiste tubade põrandad nüüd korda teha. Vahva.
Ja meil käib ka ehitus. Köögiehituse sain sünnipäevaks.. Ehitajamees käib iga päev üleval kolistamas. Kogu köök kolis siia alla keldrisse. Vahva. Laste mängualast sai köök-kogupereruum. Sest nüüd veedetakse enamus aega siin all. Mul kohe palju lõbusam olla, ei tunne end nii üksikuna siin all :) Sügiseks peaks üles tagasi saama kolida köögiga... :D Eks me näe.. Ehitus käib. Hullumaja käib. Igalpool :)
Nüüd. On tegelikult.. Kell saab kohe 11 õhtul. On esmaspäeva õhtu. Elmar mängib kevadööd. Sees on kuidagi imelik, nagu liblikad. Nagu elevil. Ja samas igatsusene. Ma ei teagi, mismoodi, või kuidas, või miks.
Aga nagu valus oleks. Ja tegelikult ongi. Viimasel ajal ilusti magada ei saa. Kurjad unenäopoisid käivad uneliiva vist puistamas minule. Ja ma ei ütleks, et see on koduigatsus, aga mingisugune kurb tunne on peal viimasel ajal. Üha enam. Saan küll hakkama, alati ju saan. Aga ma ei tea, mispärast... Võinoh, võibolla tean kah. Aga ega seal teha küll mitte midagi pole.
Varsti saab juba 2... Ei tegelikult... 3 kuud, sellest õhtust, kui ma Eestis laeva pealt maha astusin üle pika aja. Ja mis sealt edasi toimuma hakkas. Hing vist tegelikult ei mõista ikka veel päris täpselt, mis toimus. Reaalsus ei taha kohale jõuda. Kuivatan jälle pisarad ja võlun näole naeratuse ja üritan tugev olla, aga no kurat! Mispärast?
Esimene kevad, kui lilled õitsesid teistmoodi. Ja puud läksid teistmoodi roheliseks. Ja sünnipäev oli tegelikult ka teistsugune. Minu sees on kõik teistmoodi ja mu ümber on ka kõik tegelikult teistmoodi. Alguses ei saanud ja ei tahtnud, aga nüüd tundsin, et vajan seda pilti. Panin siis pildi öökapile. Suure raamiga. Vanaema ja mina, praamil saaremaale. Kui me selle hullu tripi üleeelmine suvi ette võtsime ja hommikul otsustasime reisile sõita. Ja mis uhke nägu meil peas on, peale seda, kui me tädile helistasime, et oleme nüüd teel sinu juurde... Vaatan jälle ja jälle seda pilti ja iga jumala kord otsin jälle salvrätikud välja... Enne vist ei saanudki aru. Aga nüüd vist.. Tuleb see raskem aeg peale. Võibolla sellepärast tulevadki need pahad uned kummitama tihti. Ja ei lase ilusti tududa. Ja ega ta lihtsamaks ei lähe.. Emadepäevaks, ei tea, kas taevasse saab ka kaarti saata? Leidub mõni ingel, kes mu kaardi kohale toimetaks?
Tean, tean. Hoia oma hala ja lollid mõtted endale. Aga täna õhtul ma ei suutnud tugev olla ja kirjutada, nagu kõik oleks okei. Kõik ei ole okei. Tugevad tüdrukud nutavad ka vahetevahel ju!
Aganoh. Taaskord. Pühime pisarad, võlume näole naeratuse, ohkame sisse ja üritame edasi liikuda.
Hakkan lõpetama....
Siinkohal tahaks kõiki tänada, kellel feissbuukis aega leidus õnne soovida ja neid, kes mind öösel sõnumitega südameinfarktini tahtsid viia. Tänud, sõbrad! :) Järgmisel aasta võib-olla tähistame laivis seda kõike!
PS. I LOVE YOU!
United States, Bring it on!
