Well, noniisiis. Kell on 23.57 ja märts saab kohe otsa. Hakkame siis kirjutama, nagu lubatud :)
Märtsis tuli kätte suvi. Käisime suvekleitidega piknikul pargis ja päevitasime maja ees ja üleüldiselt oli päris kuum. Lilled ära õitsenud, "talv" möödas. Ilmselgelt kevad ka. Võinoh vahepeal vähemalt tundus nii. See nädal nüüd on veidi jahedam olnud. Aga esimesed kaks või kolm olid küll täitsa suvised juba.
Mis toimunud on? Tegin omale Marylandi load LÕPPUDE LÕPUKS ära, nii et nüüd officially Marylandi resident, vahetpole et juba 9 kuud siin elanud, aga noh kaua tehtud kaunikene. Ja selleks, et need load saada siinmaal, vist tõesti sõna kõige otsesemas tähenduses ostmine. Läksin kohale, panin NY load letti, maksin raha, vastasin paarile küsimusele ja vastu anti mõnekümne minuti möödudes MD load.. :) Vottak. Ei mingeid eksameid, ei mitte midagi.
Siis. Ostsin Navy Balli piletid ära, lähme rokime Helenaga seal veits. Ja Katrina ja Janne ja teistega. Näitame, kuidas Eesti neiud ballil taset näitavad :) Ja ilmselgelt käivad pingsad ettevalmistused. Kõik poed on ilmselt läbi tuuseldatud, et kleiti ja kingasid leida. Aga otsimine oli seda väärt. Nüüd on kõigil kõik olemas ja oleme valmis - Cinderella Story alaku! ;)
Eelmine nädalavahetus käisime pere ja Helenaga DC's kirsiõisi otsimas. Aga väga ei leidnud, võinoh, leidsime kaa, aga põhiaeg läbi ja me nägime juba poolrohelisi puid. Ja ilm oli ka hallitaevane, seega see särav roosa vaatepilt jäi kahjuks nägemata. Aga võisime ette kujutada, kuidas see välja peaks nägema seal.
Nüüd lastel kevadvaheaeg, ilmad on jahedad, aga uuest nädalast pidi suveks ära minema ja jääma ka soojaks. Enam ei pidanud jahedat ka tulema. Et lootus on, et sünnipäevaks saab pruuniks päevitada.. :)
Tegelikult muud väga ei oskagi kirjutada. Koduigatsus on ühel päeval üle läinud ja järgmisel päeval kiusab täiega. Ja.. Ja tegelikult on ikkagi valus! Sest jälle on kevad, ja lilled, ja esimese muruniitmise lõhn, ja liblikad, ja motikad müristavad juba teedel ringi kihutada... Kõik on nagu eelmistelgi kevadetel, aga tegelikult pole mitte midagi sama. Mitte midagi.
Noh. Kevadmasenduseks seda just ei nimetaks, sest minu sõnavaras ilmselgelt sellist sõna ei eksisteeri. Kevad peaks ju rõõmu tooma! Ja seda ta teeb! Ja vot kui palju rõõmu. Nii vahva on autol katus lahti kerida ja aknad alla lasta, muusika põhja mängima panna ja kõva häälega kaasa laulda ja naaberautodele lehvitada, või siis suvekleitidega pargis ringi käia ja naerda veel kõvema häälega ja ignoreerida inimeste pilke, kelle arvates on alles talv. Ja noh, ametlikult kalendri järgi siis veel oligi, aga no millal varem me kalendrist kinni oleme pidanuda?
Ja üle pika pika aja võtsin kitarri jälle kätte ja harjutasin. Üksi ja Helenaga ja pargis mõne teise aupairiga. Tegime Taylor Swifti õhtu ja mängisime ja laulsime, mõned mängisid võrkpalli, mõned käisid ümber järve jooksmas, me istusime ja laulsime. Ja nüüd võtan tõsisemalt kätte.
Aaaaaahh. Kuidas ma peaaegu unustasin. Nii vahva on siin nende skautidega. Tüdrukutega täpsemalt. Meil, paned rühmajuhile nime kirja ja näeme laagris. Siin, selleks et Lilly nädalaks laagrisse saada, pidin ma kõigepealt neli tundi õues registreerimisjärjekorras istuma, õues oli külm külm, ja igav ja järjekorras oli ligi 150 ema-isa-sugulast-sõpra, ja selleks ajaks, kui ma 4 tundi enne uste avamist kohale jõudsin, olin ma siis lõpuks järjekorras 99s. HULLEM KUI MÕNE KONTSERDIPILETI JÄRJEKORRAS!!!!! Ja siis kui lõpuks ema tekiga ja toiduga kohale jõudis, oli kell 7, õues veel külmem kui alguses, mina nagu jääpurikas ja ümberkaudsete emadega naerukrampidest segased. Kuulsime kõigi elulood ja laste elulood ära. Ja kes läheb kaheks nädalaks euroopasse reisile, kes läheb homme disneylandi lastega. Aga kõik olid ühes asjad ühel meelel: SEE ON IDIOOTSUS. Miks sa ei võiks last internetis registreerida? Ah et ebavõrdne, et kellelgi ei pruugi interneti olla? No aga keegi ei pruugi töölt ära saada järjekorda istuma tulla päeval kell 12, et järjekorras esimene olla?!?!?!?! 7 tundi enne registreerimise algust olid esimesed kohal :) Ema võrdles seda kommunismiajaga. Ise pole õnneks kogenud aga võisime ette kujutada, et tollal kui näiteks lihaletis seisid järjekorras kaua-kaua ja polnud isegi kindel, kas sinu sinnajõudes veel midagi üldse alles on.. Oli niimoodi? Meil küll oli. Me keegi ei teadnud, palju laagrisse lastakse ja palju mitte, ja kes meist seal lambist seisis järjekorras ja kes mitte, kust piir läheb. Seega üpris idiootne päev. Ja lõppkokkuvõttes, kui ma kodus veidi üles soojenenud olin, siis ema helistas ja pakkus välja, et ma võiksin seal laagris vabatahlik olla, ohhhh, why not. Muusikajuht, mängudejuht, tegevustejuht, misiganesjuht. Hmmm.. ja well, no seal on ka sellised äärelinna rikkurid emad, kellel võibolla on mõni nägus poeg kolledžis... Noh.. Tj, mis ütled? :D.. Mind kohe võeti sõnatuks.. Millised suurepärased põhjused misjaoks vabatahlikuks minna! Ja niimoodi mind siis pangidi kirja ja kuna kui peaksin seal mingeid laule hakkama õpetama, siis pean kitarri ikka veidi paremini oskama, kui praegu. Nii et vaja harjutama hakata.
Muid uudiseid polegi. Aga teil?
Noh. Kell on juba 00.25 ja ma endiselt üleval. Aprill!
United States, Bring It On!
