Päris kena, et selles kuus anti mulle isegi üks lisapäev selle jaoks, et oma blogipostitus valmis meisterdada. Aitähh kellele iganes, kes kalendriga mässanud on kunagi!
Veebruar. Peaks olema kõige romantilisem ja sõbrapäevalikum ja kõige armsam kuu terves aastas. Aga miks see kõik siis nii läks?
Taaskord pean abi minema otsima oma fotoalbumite kuupäevadesse, et seda kõike üritada selles segaduses nüüd kirja panna.
Vist selle kuu esimesel päeval otsustasin, et on aeg muutusteks. Tahtsin ja vajasin muutust. Kui vaja kuidagi kutsuda, siis miss punapea sobib üpris kenasti.
Sõbrantsidega on vahva olnud. Käisime washingtonis, tegin linnatuuri neile. Vahva jääkülm päev oli. Muidu olen ka tubli olnud ja ilusti trennis käinud, vähemalt terve esimese nädala küll.
Ja siis. Eem. .. Ee.. paus.
Ühe hetkega on kodu su senine elu pea peale pööratud, sina pisarais põrandal, üksinda teiselpool maakera, eemal oma perest ja lähedastest, ja eem.. küll kõik läheb paremaks? Palun ära ütle seda! Ütle, et kuradi jama olukord ikka! Kiru natukene minuga kaasa. Ma tahan tunda, et mul on õigus õnnetu ja löödud ja kurb ja tige ja segaduses olla, mitte et ma pean koheselt kõike mõistma, et hakkab paremini minema ja mullmullmull! Ma tahaks, et keegi koos minuga selles oleks. Laseks mul viriseda, kui ma tahan ja kui ma seda vajan. Ma ei taha, et keegi pidevalt kinnitaks mulle, et küll kõik läheb ju paremaks ja et ma saan hakkama. Palun ärge. Mitte praegu! Ja kui te peaksite selles olukorras kunagi kahjuks veelkord olema, teadke, et see inimene, kes teie tuge vajab, ei taha kuulda sõnu, et asi saab korda. Ta teab seda isegi, aga sel hetkel on tal vaja lihtsalt kedagi, kellega koos selle ülimalt KURADI jama olukorra üle viriseda.
Ühesõnaga. Asjad muutuvad üleöö. Olukorrad muutuvad üleöö. Teisipäeval tuli esimene uudis. Kolmapäeval tuli teine uudis. Ja neljapäeval lõunast istusin lennujaamas ja ootasin lendu kodumaale. Punkt. Hirmutav oli see kõik.
Lend läks kenasti. Silmatäitki ei maganud. Mees mu kõrvalistmel laiutas. Kui soome jõudsin, oli siiski veel kahjuks õues lumi maas ja külmakraadid ka üle 20. Ja rääkimata Eestist. Reede õhtul kella 5se laevaga Tallinna poole tüürida, ümbritsetud tõelistest Kalevipoegadest, kellel õlusoonkonnas verd vist väga ei eksisteeri enam, jutuhäält ja pointi selle jutu taga rohkem kui rubla eest, ja üleüldist eestlaslikku masendavat attitude piisavalt, et mu järgnevaks 13 kuu norm täis saaks. Vahva on kodumaale jõuda, ma ütlen! Vist jäin selle 3 tunni jooksul purju juba sellest aurust, mis seal laevas ringi lendles. Ja siis mingisugune soome mutt järjekorras ukse ees trügib natukene, siis natukene veel, siis seisab mu varvastel ja ajab mingit soome mula suust välja tehes ilgelt tarka nägu sealjuures ning üritates veel püsti seisma jääda. Kohe uhke on vaadata selliseid!
Õues oli külm. Ja laupäeva hommikul oli õues ilus. Päike paistis. Tean, et see oli tema, kes meile naeratas, sest ta on nüüd paremas kohas. Ja ta tahab, et me teaksime seda. Ja me teame. Aga see ei tähenda, et me vähem kurvad oleksime, või vähem teda igatseksime....
Võin vist tõesõna julgelt väita, et kõige kurvem päev terves minu elus. Aga olen õnnelik, et sain selle kodus veeta.
Nädal kodus läks kiiresti. Nägin palju minu jaoks tähtsaid inimesi. Veendusin, et tegelikult pole mitte midagi muutunud. Olukord on täpselt samasugune, nagu ta oli 11 kuud tagasi. Ma lihtsalt üritan seda teistmoodi näha. Sest on ju vist nii kunagi öeldud, et kui armastad, lase minna. Kui tuleb tagasi, on sinu. Kui ei tule, pole kunagi olnud.
Kahesõnaga. Viisaga sain korda. Kuigi kõik, mis valesti sai minna, läks ka valesti, aga siiski lõppkokkuvõttes kõik ju okei? Viisa passis, võin või iga kuu koju lennata nädalavahetuseks. Vahva lohutus küll.
Aga kolmesõnaga. 11 päeva Eestis, ja norm sai täis. Aastaks. Igasugune norm. Valu ja õnnetu tunde ja kurbuse ja üksinduse norm, ja samas tõelise sõpruse ja soojuse norm. Aitähh ja suur tänu! Küll sisendasin endale eelmine märts, et ei tee kunagi enam sedasama läbi, et pean oma tähtsatele inimestele headaega ütlema, kauaks pikaks ajaks. Aga nonäedsasiis. Kohtume järgmine aasta siis!? Nagu See you tomorrow! Noh, peaaegu. Mõnele õnneks ei pidanud, plaanid ja olukorras läksid teistmoodi, kuid siiski, see ei tähenda, et vähem valus oleks olnud lahkuda..
Neljasõnaga. Lennureis oli piinarikas. Olles haige, täielikus nohus, palavikus ja külmetuses, tõusta ja maanduda lennukiga on täielik katastroof. Siis lõpuks, olla mures, kas mu leivapätsid võetakse kohvrist välja ja visatakse minema, või saan need ikkagi usasse sisse tuua ilma probleemideta, ja siis lõpppppudelõpuks, peale üliilusat 8 tunnist lennureisi, poolt märkmikutäit märkmeid, kuidas ma sel hetkel tundsin seal pilvepiiril, kui need kantriarmastuslaulud kõrva üritasid lukust lahti muukida, ja ülimaitsvat kanaõhtusööki, siis poolteisttundi oodata järjekorras mustmiljoni inimesega, õhku pole, vett pole, pea käib ringi, surmväsinud ja haige ja valudes, ja siis avastada, et oi, kõige tähtsamat ankeeti ei antud lennukist ja ma ise ei teadnud küsida kaa. Ja siis ümberringi natukene paanikat tekitada, paber saada, see kiirkorras ära täita, ja siis seal järjekorras oma korda oodata ja tuikuda, nagu kohe kukun kokku seal.. Ja siis see ülimalt vahva tollionu, kes tegi nalja, et you look like crap, girl! :D Tääänksmään. Pani igalepoole templid alla ja saatis mu naerulsui Ameerikat taasavastama. Ja seal nad olid, õhupallide ja lillega, tulid kallistama ja ma mõtlesin et võiksin sealsamas kokku vajuda. Ülimalt pikk kojusõit, ülimalt pikk õhtu ja ülimalt väsinud-haige-tüdruk on tagasi siin, kust ma lahkusin kaks nädalat tagasi.
Raske on tegelikult. Ja kurb. Ja ma tean, et küll läheb paremaks. Aga praegu ei ole. Ja kui sa oled haige, võtad end kokku ja käid esinemas Eesti Vabariigi kontserdil, sööd maitsvat praadi, Oled juba peaaegu eluvaimu sisse tagasi saamas, (välja arvatud reede õhtune õhtusöök perega vanavanemate juures, mille ma lihtsalt üleloomulikultsuurepeavalutõttu maha magasin, aga kuritöö jäädvustamiseks tehtud pildid mu kaameras tõestasid, et ma polnud ainuke, kes õhtu jooksul magas :), ja siis veel ühel kontserdil laulmas ära käia, õhtu üle elada, ja hommikul ärgata tundega, nagu alustuseks oleks 1 veoauto minust üle sõitnud, siis veeta järgnevad 24 tundi vannitoa põrandal piineldes ja tualettpotiga ülimalt lähedasteks sõpradeks saades, ja siis kuulda, et nii palju rahvast, kui oli võimalik kätte saada, teevad täpselt sama läbi, tuli küll lootusetuse tunne peale. MIKS? Ja just praegu avastasin, et sain sellest joonest lahti tektsi all, kena. Aga. Tagasi. Poleks kunagi arvanud, et seal põrandal üleüldse kuidagigimoodi mugav võib olla. Aga no näete. Üle elasin. Siin ma olen. 56 tundi peale selle kõige algust. Endiselt kõhuvaludes, surmväsinud ja õnnetu, löödud ja katki. Ma ütleks, et vist enam romantilisemaks ja sõbralikumaks veebruar enam tõesti minna ei saakski.
Aga õues nartsissid õitsevad. Ja üleeile oli ligi 20kraadi sooja, mida ma kahjuks ei näinud, sest vannitoas on alati sama temperatuur ja laelamp looja ei lähe.
Olen seda vist varem ka öelnud, aga tõesõna, meeldib ennast lihtsalt piinata. Kuid see veebruar oleks vist pidanud mulle tõestama, et on aeg edasi liikuda. Edasi liikumisest edasi liikuda tegelikult, kui aus olla.
Ja vabandust, et ei ole aega olnud uurida, kuidas teil kõigil läheb. Aga eks ma varsti üritan jälle ree peale saada sellega, ja ... Ma ei saa öelda, et käitume, nagu midagi ei oleks juhtunud. Aga .. Liigun edasi ja üritan selle kõigega lihtsalt harjuda.
Loodan lihtsalt, et teil kõik ok. Mõnele olen öelnud, mõnele võibolla hiljuti mitte, aga kallid olete mulle! Vahel liigagi.
Unites States, Bring it on!
