Niisiis. Nagu lubatud, pean oma lubadusest ka kinni, kord kuus. Väga kaugemat ja viimasemat aega selleks vist ei saagi olla.
Ühesõnaga. Pikk kuu oli. Palju sai tehtud ja palju sai otsustatud ja palju palju palju muudki.
Aastavahetus dc-s, monika ja kellegi teisega, nime enam ei mäleta. Rakette ei saanud, villid sain, väga ebatavaline oli, ei saa öelda, et üks säravamaid, aga see on nüüd minevik. Teinekord plaanib lihtsalt natukene pikemalt ette, kui kaks päeva.
Pagan. Mäluauk. Ahsoo. Niisiis. Nädala sees tegin aega parajaks, hakkasin tervislikuks. Olen seda küll viimased mustmiljon aastat endale eesmärgiks võtnud, aga see aasta teen selle võimalikuks ja algus oli paljutõotav. Sõin ilusti ja käisin iga päev ilusti trennis, enesetunne kohe palju parem.. Nii trenni pärast, kui ka lubadusest kinnipidamise pärast. :) Pole kindel, aga see nädal vist võtsime Anne jõulukuuse maha, võibolla ka järgmine nädal. Igatahes millalgi nüüd.
Esimene nädalavahetus uuel aastal käisin viisin eelmise aasta ühe soovi täide, näha New Yorki jõulukaunistustes. Kuna varem ei jõudnud lihtsalt, pidin selleks aastaks selle jätma. Ja väga õigel päeval läksin, sest Suurel Rockefelleri kuusepuul võeti just laupäeval tuled maha. Arvatavasti kuusk ka. Oli küll suur kuusk, aga no nii palju, kui ma ka üritasin, ei suutnud ma ühtegi Eesti kuuske sinna võrdluseks kõrvale kujutleda, ja no need pilvelõhkujad ilmselt tegid oma töö, et see kuuseke nii madal tundus nende hiiglaste kõrval. Kui ta ilmselt oleks seisnud kuskil keset Raekoja platsi või Paide keskväljakul, no siis ei oleks ilmselt ära jõudnud imestada, milline hiiiiiiiglaslik jõulupuu seal särab. Võtsin lihtsalt päevaks aja maha, sõitsin hommikul vara linna, jalutasin lihtsalt rahulikult ringi, ilma mingisuguse plaanita, lihtslat niisama. Vaatasin ja leidsin kaunistusi, väga palju poeaknaid enam kahjuks polnud jõulumeeleolus, aga eks jõuluaeg olnud otsas kaa. Siis jõudsin Peggy kohale. Mäletate ju küll, see tüdruk, kellega aupairi koolis koos ühes toas olime, ja kellega piltide peal koos oleme new yorgis igasugustel üritustel ja see neiu, kellega Glee kontserdil koos käisime, Just tema. Juunist saati pole näinud, väike reunion. Vahva oli. Võtsime metroo ja sõitsime WTC juurde. Ilm oli kevadiselt soe, veidi tuuline. Päikseline. Iga korraga, kui sinna pilvelõhkujate juurde lähen, on nad jälle pikemaks kasvanud, nagu väiksed lapsed. Jälle paar korrust juurde ehitatud. Ja nägin oma silmaga selle 11septembri mälestusmärgi ära. Käega küll katsuda ei saanud ega tiiru peale ka jalutada mitte, aga eemalt jalutussillalt sain pilti teha. Ja suppervägev on see kogu ala seal. Uhh. Üks päev jalutan seal sees ka, aedade sees. Ükspäev. Siis käisime jalutasime Washington pargis ( vist oli see nimi, praegu teki all, surmväsinud ja ei viitsi minna paberite pealt kontrollima, ütleme lihtslat, et see oli sellise nimega park :) ). Ühesõnaga. Täpselt nagu filmis. Mitte et see nii eriline on, et KÕIK kohad New Yorgis meenutavad mingit filmi. Park, mõned mängisid muusikat pinkidel, mõned õppisid-lugesid, mõned jalutasid koertega, suuuuur koerte mänguplats oli seal. Keset parki oli mingisugune.. hmm.. mulle meenutas see tühja purskkaevu, kus mingid tüübid raha eest trikke tegid ja rahvast üles kütsid. Siis seal oli üks mees värviliste liivadega, kes joonistas asfaltile supperlahedaid pilte. Kui laen pildid ükspäev üles, siis näete, kui vägev see välja nägi. Ja siis seal oli üks nummmmps noormees, kellel oli veel numpsikum koer, kellele me väga meeldima hakkasime (osaliselt ka sellepärast, et me istusime hotdogi putka kõrval ja ILMSELT ta tundis lõhna, ja oli kaval omast arust). Romeo oli nimi tal, koeral. Tema ka piltide peal. Väike valge numpsik. Ja omanik meenutas aksendilt väga prantslast, välimuselt ka. Vahvad Romeod igatahes. Ja õhtul bussiga tagasi, olin seekord tund varem bussipeatuses, et äkki mahun varasemasele bussile, ja ei pea pärast tund aega õiget bussi ootama. Ja hurraaa, sain esimeste seas õigel ajal bussile ja teisel korrusel esimese pingis polegi nii väga ammu istunud. Tõeline 3D kino oli läbi NY sõida seal... Amazing. Päev oli suppervahva.
Nädal jälle tavaline rutiin, endiselt pean oma tervislikust lubadusest kinni. Neljapäeva õhtul käisime Anne ja Frediga õhtust söömas, mingis korea restoranis, kus nad Sinu ees süüa teevad. Ühe- või kahesõnaga, ÜLIMAITSEEEEEEV! ja ülivahva kogemus. Piltide pealt (kui ma nad ükskord jõuan kõik üles laadida) näete.
Laupäeval õhtul käisin väljas, eestlasega, Helena, suhteliselt uus neiu, ja minust ainult 15minutit, elu on lill, we're going to have amazing time together! Käisime bowlingut mängimas.... 4 tundi... Alustasime mitmekesi, tema piirkonnast paar saksa tüdrukut veel, lõpetasime kahekesi, kell 1 öösel, pimedas saalis muusika ja valgusshow'ga, sõrmed nii väsinud, et kartsin,et pillan need bowlingupallid seal lihtalt igal viskel põrandale enne kui jõuan nad kurikate poole teele saata. Nalja nabani. Ja pühapäeval, käisime Katrina sünnipäeval. Taaskord bowling, ja siis käisime cheesecake factorys söömas. Tore päev. Pikk ja väsitav siiski.
Nädal jälle tavaline rutiin, endiselt pean oma tervislikust lubadusest kinni.
Nädalavahetus oli vahva. Läksin reede õhtul Anne-Fredi juurde filmiõhtule, pidime vaatama Nimed Marmortahvlil, aga kuna dvd player on ilmselgelt omale jalad kasvatanud ja minema kõndinud. Ja kohalikud playerid eesti dvd'sid ei mängi, siis pidime leppima millegi kohalikuga. My Fair Lady. Väga pikk ja väga huvitav ja väga ilus film. Ja selleks ajaks kui kesköösel film läbi sai, oli üllatus-üllatus, jää maas. Ja enam sõita ei lubatud. Seega jäin ööseks sinna. Hommikul teen silmad lahti, tuba valge ( vahelduseks oli vahva aknaga toas magada üle PIKA aja), ja guess what, LUMI ON MAAS! masendaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaav! Sai kaks tundi lund rookida sissesõiduteelt ära, ja see polnud mitte lumi, vaid jääkattega mingi jamadus... Laupäevane trenn oli see. Siis käisime veits poes, süüa vaja. Kapp täitsa tühjaks söödud. Muuseas hüppasime kodust ka läbi, võtsin bidšaamad järgmiseks ööks, sest pidime järgmise filmiõhtu tegema. Täpselt sama tunne oli, kui valmistusime selleks orkaaniks. Ohtralt süüa poest ja sooje riideid kodust. Aga eks omamoodi orkaan oligi, lumeorkaan, ma küll selleks valmis polnud.. Ühesõnaga. Tore dinner, ja tore movie night. The Painted Veil. Ega tõesõna üksi film ei saa ju lõppeda ILMA pisarateta. Annega mõlemad kuivatasime silmi kui tuled põlema pandi.. Naljakas. Men just don't understand it.
Pühapäeval käisime kirikus, Baltimores. Väga vähe rahvast. Kahju. Aga eks see lumi ja libedus tegi oma töö ja vanem generatsioon sellise jamaga kodust nina välja ei pistagi sinna hullumeelsesse liiklusesse. Ja pärast käisime kinos kolmekesi, The Iron Lady. Väga ... hmm.. tugev film? Aus film? Ma ei teagi, milline film ta oli, aga mulle kohe kangesti meeldis. Ja ühesõnaga, ülimalt vägev nädalavahetus vanavanematega. Film filmi järel. Ja siis, lõpuks, pühapäeva õhtuks pidin auto lume ja jäää alt välja kangutama, võttis ikka kena pool tundi seda teha. Aga... see selleks. Üle pika aja magasin hommikul täpselt nii kaua kuni jaksasin silmi kinni hoida, ja ei tundnud ennast üldse süüdi ka mitte. Sest neile meeldib ka kaua magada hommikuti ja keegi enne 11 valjult liikuma ei hakka. rääkimata keskpäevasest hommiku-lõuna-õhtusöögist. Seega sain välja puhata ilusti :) nnnniii mõnus tunne.
Ja jõudsin koju ja hakkas tsirkus peale. Noormees oli meil haige. Palavik ja mandlid paistes. Ühesõnaga ja kahesõnaga ja kolmesõnaga, ta istus terve nädala kodus minuga. Esmaspäevast reedeni. Vaatasime telekat, ta magas pooled päevad, palavik oli taevas ja sõin puuvilju ja vitamiine, et ise terve püsiks (kui see üldse aitab, aga loodetavasti aitab!!). Ühesõnaga. kõik noorteseriaalid on läbi vaadatud kordustega üks-kaks-kolm korda. Varsti võin ise näitlema minna. Multikaid tean ka juba peast, Spongebob Squarepants ja kõik muud elukad... Huh. Nädal läks kiiresti. Nädalalõpp. Reedel meisterdasin päev otsa boyscoutidele silte õhtuseks korvpallimänguks, et nad saaks ka kaasa elada mängule ja lehvitada mängijatele ja röökida ja karjuda. Go Vikes! Kõigest 7 tundi kleepimist ja värvimist ja lõikamist ja möllamist. Kõigest.. Aga.. ühesõnaga. kaks korvpallimängu. Keskkooli noorem ja vanem vanusegrupp mängisid. Mõlemad mängud saime pähe. Olin taaskord filmis. Kuidas kaks kooli üksteisele karjuvad erinevates võimla nurkades, ja teevad teineteist maha ja cheerleaderid ja kõik see, mis korvpallimängu juurde käib. Ülikõva! Ülikõva!Ülikõva! Ülikõva! Ja juhul, kui ma unustasin mainida, ÜLIKÕVAAAA!
Laupäev. Algas vara. lcc koosolek, lihtslat panin nime kirja ja tegin vehkat. Siis viisin annefredi ja kõik muu seltskonna kruiisi peale baltimore sadamasse. Ja ma ei tea, mis väega ma suutsin ennast tagasi hoida, et mitte nendega kaasa minna 10päevasele kruiisile sihtkohaga Bahama saartele. Kade? Ei. Miks sa seda arvad? Miks peaks? Kõigest ju paradiis?Ühesõnaga. tagasitulles eksisin ära, võtsin vale exiti ja pidin sellest nõmedast lahe-alusest tunnelist läbi sõitma ja kenasti tollimaksu maksma nii minnes kui tulles. Ja mis kõik ilusad rea sõnasid ma välja ladusin, kui seal hämaras põrgus sõitsin.. oh sa püss. Ei kujutanud ette, et ma pooli neid sõnu üldse teangi. Ja siis sättisin valmis kodus ja teele. Läksin korjasin Helena peale, tegime hommiku-lõuna-õhtusöök mcdonaldsis, Silver Springi uisutama. Ülinaljakas oli. Siis ilma plaanimata, käisime shoppamas, sest leidsime ülilaheda poe. Ja odava kaa tagatipuks. Ja siis kogusime veits toidumoona ja kolisime ta lossi tüdrukuteõhtule. You don't want to know, trust me! Filmiõhtu, kõige hea ja parema õhtu ja nalja nabani, kui kolm kreisit kokku satuvad. Kella 3 aeg jõudsin koju, surmväsinud. Aga ülimalt rahul õhtuga. Ja pühapäeval... Ah ei taha mõeldagi.. Pidime kahjuks meie numpsiku kutsu magama panema. Sellest pikemalt ei kirjuta. Oli vana, ja oli aeg. Kogu pere rivist väljas. Ma pole ammu nii palju pisaraid valanud, ja teised samamoodi. Kurb päev. Mõistan küll, et ta on läinud, ja enam tagasi ei tule, aga ikka iga kord kui hakkan kodust ära minema, lähen kontrollin tagaust ja silm jookseb üle magamistoa nurga, kus tal oma pesa oli, et kas ta on ikka seal või olen ta jälle unustanud õue aeda jalutama. Ja siis tuleb meelde.... Või kui keegi tagatoa ukse lahti lukust teeb, ja sellele lukuhelile peaks järgnema pats-pats-pats kuidas ta tuppa hüppas ja küünteklõbinaga oma pessa lonkis......... Ta oli kõige lähem, mis mul enda lemmikloomale koerale oli, ja teda ei ole enam... Vähemalt on kindel, mis koera ma tulevikus endale võtan ja välja koolitan. Ta oli kõige parem koer maamuna peal, ja see on täitsa tõsijutt!
Peale kurba hommikut, käisime matkal Helen ja Franziga. Käisime seal pargis (nemad kutsuvad selliseid suuri osariigi metsasid, kus on midagi vaatamisväärset ja külastamisväärset, parkideks, aga mina ütleks et see oli mets :D ). Tegime kolmetunnise jalutuskäigu. Tegime pilte, palju, palju. Ja nalja sai jällekord nabani, ilmselgelt eelmisest õhtust veel ei piisanud. Vaade oli tõesti miljonit väärt, turnimised ja ronimised ja kõõlumised kahte. Värske õhk. Päike. Vaade. Loodus. Seltskond. Viispluss.
Nemad läksid koju, ma viisin kaamera monikale tagasi. Ja pisik hakkas siis juba murdma. Palavik. Üleväsimus. Kõik kohad valutasid. Pea, kurk, selg, kõik kõik kõik. Jube raske oli sõita pimedas kaks tundi. Jube raske. Ja kojujõudes lihtsalt maanududa voodisse... Rohud sisse ja teki alla. Hommikul kahetsesin, et eelmine õhtu veel varem magama ei läinud, sest enesetunne oli veel hullem. Lapsed kooli ja magasin rahulikult kella 2ni, et välja puhata ja võibolla natukene paremini tunda. Ja töö. Ja õhtul üle pika aja jõusaali jälle. Mõnus oli. Kuigi väsinud ja veel rohkem väsinud, aga enesetunne oli parem peale pooleteisetunnist trenni. Täna püsisin päeval üleval. Käisin trennis jõukas ja poes vitamiine ostmas ja värvisin juuksed ära. Tahtsin küll tumepruuni punase läikega, aga sain soovidest kaks ühes- tumepunase. Nii et vahelduseks vahva. Vaatame, kaua tahan pipi olla. Võibolla jäädavalt? :) Eks me näe.
Ja tore tööpäev. Ja õhtul tegin oma rekordi. Päeva jooksul KAKS korda jõukasse. Aga nii meeldiv on trenni teha ja samal ajal sarja vaadata, mida ammu näinud pole- GLEE. Ja supperhea osa ka. Ei pannud tähelegi, kuidas tund mööda lendas. Ja nüüd poolteist tundi seda kirjatükki siin meisterdanud, ise vaevu veel hoian silmi lahti, aga lubadust peab täitma.
Ühesõnaga. Jaanuar oli tore, tegus ja huvitav. Aga ...
Jätsin midagi mainimata. Armsad. Pakuti võimalust ja võtsin sellest kinni ja nüüd muudeti seda võimalust veel paremaks. Ühesõnaga. Kuna mis mul kaotada on? Ei midagi! Jään siia märtsini 2013. Vot. Öeldud. I know i know. Ma igatsen teid ka. Aga te olete mul alles ka 13 kuu pärast. Ja kui ei ole, siis ei ole kunagi olnudki. Votnii. Elasin aasta halvima koduigatsuse kenasti üle, riputasin pildid voodi kohale, et magada saaks rahulikult. Lilly ütles, et need on mu inglid, kes mu und valvavad ja tal oli pagana õigus! Ja tunnen ja tean, et teen õige otsuse. Kuigi ma võin viriseda ja vinguda vahest, aga siin on siiski pagana hea, ja kui pakutakse seda veel aasta kogeda, siis miks mitte! Tunnen, et siiani, selle viimase 11kuuga õppisin tundma iseennast, sain paljudes asjades selgusele, ja kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks. Ja olen see, kes ma ei olnud, kui ma 14märts kodumaalt lahkusin. Seda on raske seletada, aga... Võibolla teised ei peagi mõistma, mis mu sees toimub. Aga ... Nüüd on mul 15minuti kaugusel inimesed, kellele võin loota ja kellega me saame kõigist rasketest aegadest koos üle. Sõbrad, kellega me sel aastal veel rokime ja täiega! TÄIEGA! Ja kavatsen sellest ajast maksimumi võtta. Teen pika nimekirja homme, mida tahan näha, kus käia ja mida kogeda, kui olen siin. Aprillis teen endale sünnipäevareisi Miamisse, lähen NBA mängule ja võtan 21. vastu paradiisis. Suvi tuleb reisiderohke. Sügisel kooli ja varsti ongi aeg otsas jälle. Aga ei jõua seda kõike ära oodata. Üle pika aja olen jälle ootusärevil. Ja see on nii pagana mõnus tunne!
Skype on olemas, internet on olemas, ega me üksteist ära ei unusta, unless you want it, aga mina teid ära ei unusta, ja endiselt hoian kursis, ja loodan, et mõistate, miks ma sellise otsuse vastu võtsin.
Ühesõnaga. Viimased 45 minutit seda kuud veel järel, tänasest kahest jõukaskäimisest olen kutupiiilu ja aeg tudule minna.
Küll me varsti näeme, armsad!
PS. Olete iga kell teretulnud siiapoole oooookeani. Andke ainult aegsasti teada, et saabute, ja küll me midagi välja mõtleme. Oleks ülimalt šeff! Kutse teile kõigile! Kes haarab härjal sarvist?
United States, Bring it on!
