Nohjah, igapäevasest blogitamisest sai kord nädalas ja nüüd kord kuus, aga nii need asjad vist käivadki. Ebaeestimaine, algul ei saa pidama, siis ei saa vedama.
Igatahes, selja taga järjekordne kuu. Nii kui puhkus läbi sai, sai ka suviselt soe ilm läbi, asenduseks tuli vihma, uputusi, külma ja LUND, teate jah! Meie siin soojemal maal saime enne lund kui Eesti. Masendav. :D
Aga kõigest järgemööda. Kool läheb tavaliselt. Nädalavahetused on trippide nime all olnud. DC ja NY, korra käisime ära ka Skyline Drive'il. Suppervägev. Postitan kohe pildid ka üles, vaadake ja imestage ja siis korrutage see imestus sajaga, või veel parem, lõpmatusega, ja saate tunde, mis seal kohapeal ise oli olla. Mis tuletas ka meelde, et olen olnud laisk piltide ülesriputaja. Andeksi?
DC oli vägev, nagu alati. Suuremad vaatamisväärsused tuuribussiga läbi käidud nüüd, ja linn läbi jalutatud. NY sadas lund, Empire State Buildingu tipp oli inimtühi, õues tormas suuuur tuul ja lumi, nähtavus zero, pilvedes olime, seega vaade linnale oli ilmatuma vägev- kõike sai ise ette kujutada. Maapinnal oli jõulutunne, akna taga sajab külma lund ja vihma, tuul tormab ja tahab kõigi õhukeste jakkidega inimeste põue pugeda ja näpistada nina peast, kohvikus oli natukene soojem, mõnusad vaiksed laulud, ja hot chocolate- mm. Tunne kui filmis. Central Park oli lumes ja murdunud oksi täis, teedel olid lumelörtsivaalud, tuuribussi aknad olid udused, vihma tuli ojana alla trepist teiselt korruselt, tuurigiid oli vist purjus, või siis lihtsalt tüüpiline New York'lane. Kuid midagi oli selles päevas teistmoodi. Kui tavaliselt jalutan linnas ringi, näen, kuidas inimesed tormavad kuskile ja tegelikult kuskile jõudmata, aga see päev... Inimesed olid rahulikud. Inimesed olid normaalsed. Linn ei jooksnud ringi. Hoolimata külmast ja vihmast ja märgadest jalgadest ja kinnastest, meeleolu oli teistmoodi, kui tavaliselt. Mis ainult kinnitab seda, et ma pean jõulude ajal sinna uuesti minema ja lihtsalt päeva võtta, et ringi jalutada ja nautida seda, mida muidu ekraanilt näha saanud. Christmas is coming to town.
Skyline Drive- mida muud ette kujutada, kui paned hunniku Munamägesid üksteise otsa ja kõrvale ja veelkord otsa. Lehed värvilised, küll mitte enam hooaja tipp, kuid siiski värvides. Päike. Pilved. Gaash, kõlab väga lapsikult ja lihtsalt, aga see oli imeline. Tundsin ennast reaalselt kui väike kükitav mannatera nende suurte võimsuste kõrval.
Halloween. Reedel käisime neighbourhood halloweeni peol. Lapsed tõin koolist koju ja sättisime kohe kostüümid selga, kes oli spiderina, kes oli hauakaevaja, kes oli piraat. (loe: see oleksin siis mina). Ühe pere hoovis oli söögilaud ja suur ekraan seinal, teise pere hoovis oli palju erinevaid putkasid, kus sai erinevaid mänge mängida ja kräpp-snäkke kokku korjata oma korvidesse, ja niisama magusat sisse pugida, laste paradiis, mängud-kommid-vanemate luba :D Väikse paraadiga läksime ühest hoovist teise, politsei pani tänava kinni, ja tuletõrjeauto oli paraadi eesotsas, vahva :) Aga õues oli jääkülm, ja hoolimata kahest pikavarrukata pluusist kostüümi all, oli ikkagi jääkülm ja selle otsa NY jääkülmetamine, ja ilusti palavik käes :)
Õige halloweeni päev, taaskord kostüümidraama ja meigidraama ja juustedraama, tüüpilised tüdrukud :D Ja ps, vihkan kunstripsmeid.. Ei kujuta ette, kuidas nendega igapäevaselt ellu jääksin. Ei jääkski. Igatahes. Vaatasin aknast välja tänavale, lapsed JOOKSID majast majja, koputasid, trick or treat, komm kotti, happy halloween ja jooks järgmisse majja. Ja nii tänav tänava järgi. Ei mingit laulu, mängu, küsimusi, nagu meil on. Kuidagi vale tundus see asi. Ja jooksid ringi mingid koomiksitegelased ja multikakangelased ja tondid ja kummitused. Päris veider. Ja lund ka pole. Imelik oli :) käisime jalutasime ka perega ringi, lapsed jooksid majast majja, me käisime mööda teed ja tore jutuõhtu oli :) Mõnus. Ja seekord 3 särki all, parukas pikkade blondide kiharatega, ja soe oli, ei pidandu jopet pealegi panema seekord. Tore oli see ikka kaasas vedada. Ja noh, mis te arvate? Jõudsin koju, headööd, oma tuppa, ja siis leian üllatuse - öökapi peal telefoni all on suur must ämblik, kapi peal ämblik, padja all ämblik, kummist küll, kuid ämblik. Ei ehmatanud, sest teadsin midagi sellist, ja pigem oli huvitav kõik asjad läbi soputada ja otsida veel neid tegelasi ja siis nad üles tuua ja põrandale maha laotada, et kedagi järgmist sellega üllatada. Tore. Ja tualettruumikoletis käis ka külas, naerma ajas.. :D Tore. lähed kodust ja selle aja jooksul tehakse üks-null sulle.. :)
Noh, mis seal ikka. Teisipäeva õhtul käisin kooriproovis, ja siis käisid jälle majakummitused külas, ja peitsid ämblikud jälle ära, kitarrikeelte vahele ja arvutiklapi vahele ja puhtapesuhunniku sisse ja sussi sisse. Nagu päkapikud. Tore, vahva naljakas, ja isegi mõjub, sest eestiajal oleksin selle peale karjuma hakanud ja keeldunud seal toas enam magamast, aga nüüd ajab see naerma, ja ma isegi ei hüpanud ega ehmatanud nende peale. Nii et olen arenenud, Natukene.
Aga mis seal ikka, tegelikult pole enam see, kes olin tulles, nii mitmes mõttes, kõik minu sees on muutunud ja mu peas on muutunud ja südames on muutunud. Sa näed maailma hoopis teises valguses ja teise nurga alt ja paned ennast hoopis teistmoodi mõtlema ja tundma. See on nii tore! Avastada iseennast! Miks ma virisen, sõpru pole böö böö böö? Miks mul neid vaja, kui mul oled sina ja mina! Näen maailma, õpin iseennast tundma, õpin uusi asju. Pole vaja mingeid lõputuid pidusid või väljaskäimisi. Thats the time for yourself! Võtsin aja maha, ja nüüd lõpuks võtsingi aja maha, aeg iseendale, aeg avastada, aeg uurida, aeg küsida, aeg mõelda. :) Ja hea on!
Võtke ka vahel aeg maha!
PS. aadress on sama aga enam ei oota kirju. Miks? Need ja see, keda ja mida vajan, on mul olemas. Ega need kirjad midagi ju ei muudaks. :)
PPS. Kui sa midagi väga tahad, lase sel minna, kui see tuleb tagasi su juurde, on see sinu. Kui ei tule, pole see kunagi sinu olnudki.
PPPS. olge õnnelikud selle üle mis teil on, mitte õnnetud selle üle, mida teil ei ole!
United States, Bring it on!
