Võimas, et ei ole jõudnud midagi kirja panna. Toretore.
Igatahes.
Mis ma ikka öelda oskan. Tore.
Töönädal tavaline, lapsed koolis, ma tööl, teen oma asju vabal ajal ja üritan joone peale kõigega saada, et nimekirjad, mis ammu valmis tehtud ja "To do list" saaks lõpuks valmis, siis seda nüüd ajan tasakesi korda. Nädalavahetused kaks viimast käisin DC-s, ja Monikal külas. Nalja sai ja juttu sai ja kaua sai üleval olla ja kaua sai magada ja kõike muud sai ka. Vahva oli!
DC on supper. Ma ei tea, miks ta mulle natukene Tallinnat meenutab. Palju ilusam kui NY. Kodune tunne tuleb. Võib-olla sellepärast väga meeldibki. :) Kodune.
Käisime raamatufestivalil, tegime washingoni monumendi ees hundirattaid, tegime Lincoln Memorialil vägevaid õhtupilte, käisine linnas jalutamas, vaatasime loomaaias ringi, sõitsime rongiga ja kommenteerisime inimesi. Vahel on tore end teiste inimeste kingadesse mõelda ja kujutada ette, kuhu need kingad sind siis viiksid. Kelle juurde, mille juurde, kuhu kaugele, mis ees ootaks. Väga vahva. Ja kirju seltskond oli.
Vabadus kaks päeva.
Jutud, pikad jutud, kaks päeva.
Keegi viitsis artikli lehes läbi ka lugeda ? :)
Koolis on tore. Digitaalis teeme vägevaid pilte ja vägevaid katsetusi ja üleüldse vägev vägev. Täna hakkasime photoshopppppi õppima ja pilte tuunima. Lahens. Ujumast leidsin endale sõbra, olin sponnnnnntaanne ja kutsusin sõbra lõunale, ja loomulikult on igasugused toredad sõbrad, kellega võiks hang around'ida, abielus, no loomulikult :) Aga vahva inimene ikkagi. Air Force 6a, floridast pärit. Hahaha. :) Kitarr edeneb ka juba tasapisi, numps.
Järgmine nädal algab puhkus, aeg lendab. Ja juba pool aastat seljataga, teine pool veel ees.
Puhkus, puhkus.
Noh, ega väga midagi rohkem ei olegi. Kõik on pea peale pööratud. Igas mõttes. Olevik, tulevik, kauge tulevik. Kõik on segi. :) Võtaks küll päev korraga, kui oskaks.
Märtsis näeme siis, sõbrad, kui keegi veel ootab! :)
United States, Bring it on!
Tuesday, September 27, 2011
Sunday, September 11, 2011
Aeg lendab
Pühapäevaõhtu, õige aeg viimased ajad kokku võtta, ja homme uuelt lehelt jälle hakata.
Mis on siin siis põnevat toimunud? Noh, kui välja arvata, et maavärin oli ja orkaan oli ja nüüd oli üleujutus...
Noh, ülikool hakkas, ostsin omale kitarri ja see nüüd jõudis kolmapäeval kohale. Eelmine nädalavahetus käisime matkamas, kanuumatkamas ja rattamatkamas ja telgimatkamas. Mägedes, naaberosariigis. Kõrgust kardan, aga see vaatepilt seal oli ikka ülimalt vägev! Tee kõrvalt läks kuristik alla pm. Metsapuine kuristik. Võimas oleks õige sõna. Oeh. Kanuutasime ja püüdsime kala ja tegime lõket ja ajasime niisama tarka juttu. Rattamatkal käisime ka. Ja teate, nemad kartsid et terroriseerivad mind, et pean telgis magama ja metsas müttama, aga hoopis vastupidi, ma nautisin seda esimesest hetkest viimaseni. Hommikul ärkasin üles, naeratus näol, sest teadsin, et teie, sõbrad, olete minuga seal. Metsavennad, ei tundnud ennast üksi. Ja see tunne oli imeline! Tahtsin, et oleksite olnud seal tegelikult ka koos minuga, mitte ainult südames ja mõtetes. Aga sellegipoolest oli super. Kõik oli super. Ja tavaliselt kui kuskilt koju tagasi sõidan, on natukene kurbus hinges, aga siis naeratasin ja särasin ja sain powerit täiega. :) Supper energiasaamise reis oli. Ja ilmateade andis teada, et tuleb vihmane nädalavhaetus ja kuna mul siin midgai vihmakindlat polnud, ostsin laigulise varustuse, jope ja püksid. Uhke värk ikk! Supperrahul selle ostuga. Ja lõppudelõpuks, ei olnud tilkagi vihma. Ja pühapäevaõhtul, kui asjad kokku pakkisime ja ma autosse istusin, hakkas sadama. Ja peresõbrad, kes ööseks sinna jäid, saatsid hommikul sõnumi ja ütlesid, et öö läbi sadas padukat. Päris tore. Kõik ütlesid kanuumatkal aitähh, et ma oma vihmavarustuse ostuga vihma eemale hoidsin :).
Ja sadas terve nädal otsa vihma. Terve nädal otsa sain uut jopet kasutada. Ja haigeks jäin kaa. Nädal otsa olin nohus ja paar päeva palavikus ja päris väsinud.. Kolmapäeval, vägev torm. Kõigepealt, otsisin ülikooli campuses pool tundi parkimiskohta, leidsin ühe, kõige kaugemas campuse otsas. Jooksin siis teise otsa ujulasse, jäin 5 min tundi hiljaks, sain ühe pikkuse ujuda ja kaks sõna õpetaja juttu kuulata, ja siis aeti veest välja ja pandi bassein kinni 45ks min sest õues lõi välku, ja siis suletakse kõik misiganes vanuses maa sees olevad basseinid vms.. Ühesõnaga, mõttetu tulek. Rahulikult riidesse ja hakkasin parklasse jalutama läbi campuse tagasi, natukene välgutas ja kui jõudsin peahoonesse, et sealt otseteega läbi minna mitte tiirutada õues et autoni jõuda, ja just uksest välja astusin, hakkas TÄIEGA müristama ja välgutama, täiega hüppasin ja ehmatasin ja keerasin otsa tagasi, ja otsustasin et kui taevas peaks kaela kukkuma, siis vähemalt olen kuskil katuse all. Mõned jooksid parklasse, mõned mitte. Aga ohtlik oli, ja sadas padukat. Ja võtsin väikse lõuna koolikohvikus, ja leidsin tühja laua, nautisin oma puuviljasalatit ja üks must poiss tuli liitus lõunasöögile. Belgiast, õpib international business, jaanuaris hakkas inglisekeelt õppima, muidu prantsusekeelne, ostsis auto, kui isa käis külas, sest ameerikas ei saa muudmoodi liikuda kui autot ei ole ja ujuda ta ei oska. ( Jubepalju infot küll 25min jutu jooksul saadud inimese kohta :D ). Ja siis võtsin oma julguse kokku ja hakkasin auto poole jalutama. Hoidsin kõrvu kinni, et mitte enam ehmatada, ja välgunooled lendasid jälle ümberringi ja oeh... Väga pikk 300m oli. Väga pikk. Ja kojusõidul oli üks suur maantee vee all, kõik võtsid hoo maha ja sõitsid rahulikult lombist läbi, ja üks osa teest oli täiesti kinni, kui koju juurde jõudsin, politsei igalpool ees et liiklus hoida eemale veelompidest... Kreisi. Meie vanalinn oli vee all, sest jõed ja järved ajasid üle, naabritel oli vesi keldris, meil läks hästi. Puud kukkusid ümber, üleujutused, elekter läinud ka kuskilkandis.. Nii et vihmasadu tegi rohkem kahju, kui orkaan, Nice.
Nädal läks vihmaselt ja nohuselt.
Neljapäeval käisin esinemas. Eesti kooriga käisime välisministeeriumis esinemas baltimaade 20. iseseisvumisaasta puhul. Tore oli. Nägin eestlasi, ja muidu baltimaalasi, kõik tegid pilti, oi, nii nunnud riided, :) Neiu muhumaalt oli vahva olla :) Telekas olin kaa, kes AK-st nägi?? :) Superstaar, nagu siin nüüd öeldi selle kohta. Võite etv arhiivist vaadata ja proovige, kas leiate üles ;)
Igatahes, washington oli politseiautosid täis ja vilkuvaid tulesid, nad vist olid just enne teada saanud mingist ohust et keegi hakkab 11ndal mingit terrorit korraldama, ja kõik olid tänavatele toodud vist. Igatahes mitu blokki oli vilkureid täis, ja paljudel tänavaristidel oli politseiauto kohal jne. Kreisi.
Reede õhtul käisime perega restoranis ja pärast käisime shoppamas, naljakas õhtu oli, ostsin endale mitu uut filmi, ja loomulikult kojujõudes hakkasin neid kohe otsast vaatama, siis lugesin igasuguseid uudiseid, löödi jalust ja istusin poole 5ni üleval, üritasin maailmaasju endale selgeks teha,aga ei õnnestunud. Aga see selleks. Lihtsalt tõestati taaskord, et never trust anybody. See teeb kurvaks, aga nii ta juba kord on. Muidu saad kõrvetada.
Laupäeval käisime isaga lõikasime vanaemal ploomipuu katki ja viisime prügimäele ära, selle mis orkaani aeg ümber kukkus. Koristasime ja riisusime ja lobisesime niisama, arutasime maailmaasju, ja oligi pool päeva läbi. Kolisin paariks tunniks oma tuppa, oma mõtteid mõtlema, ja siis läksime perega skautide laagrisse õhtuks. Skaudipoisid olid telkimas, kuna wes on alles uus seal, siis ta ööseks ei jäänud, käisime niisama tutvumas ja vaatamas, mis seis on. Tore õhtu. Metsaliste seas :) Lõket tegime ja usa lipu saatsime pensionile, selline ritiuaal siin lippude jaoks, riba riba järel lõigati katki ja pandi lõkkesse, ja seletati mida iga riba tähendas, ja lõpuks sinine ruut ka. Uhke oli. Ja siis niisama lapsed jooksid ringi nagu pöörased ja lõket tehti ja vahukomme küpsetati ja lobiseti, mõnus :)
Õhtul vaatasin järgmised filmid läbi, viisin ennast tänasesse meeleollu ja vaatasin 9/11 kaks filmi ära. Kartsin, et pisararohked tulevad need, aga üllatavalt mitte. See oma tuppa kolimine mõjub halvasti, istun seal ja naudin üksindust ja istun liiga palju arvutis ja veedan aega lihtsalt liiga mõttttetult. Masendav. Peaks diivanile tagasi kolima, magasin palju paremini, tundsin palju paremini ja mitte nii üksikult. Masendav :)
Hommikul võtsin aega jälle iseendale ja magasin ennast eilsest magamatusest välja. Ja siis istusin päev otsa arvutis ja vaatasin telekast 9/11 erinevaid saateid ja otseülekandeid ja intervjuusid jne. Väga õnnetu päev täna kõigil, emotsiooniderikas. Mälestusterohke. Kes meenutab mida. Aga kõik raske ainult kasvatab ja annab kogemusi.
Aga nüüd täitsin oma lubaduse, laadisin üles HUNNNNIKU pilte, augusti algusest saati, igasuguseid reisid tripid ja niisama igapäevaelu. Ja kirjutasin pikalt oma tegevustest kaa. Nii et tubli tüdruk.
Täna panen ühe raamatupeatüki lõplikult lukku, ja homme alustan naeratusega uut ja üritan rõõmustada jälle :) Masendav nädalalõpp seljataga ja aeg üle saada, Tjorven, aeg edasi liikuda. Nagu kõik seda teevad, pean ka mina. Ahh, misiganes.
Igatahes, aitähh, kõigile kes olemas on, reaalselt. Aitähh :)
Ja siinkohal saadan tervitused Mailikale, kes aega võttis ja mulle kirja kirjutas :) You made my day, sweetie!
United States, Bring it on!
Mis on siin siis põnevat toimunud? Noh, kui välja arvata, et maavärin oli ja orkaan oli ja nüüd oli üleujutus...
Noh, ülikool hakkas, ostsin omale kitarri ja see nüüd jõudis kolmapäeval kohale. Eelmine nädalavahetus käisime matkamas, kanuumatkamas ja rattamatkamas ja telgimatkamas. Mägedes, naaberosariigis. Kõrgust kardan, aga see vaatepilt seal oli ikka ülimalt vägev! Tee kõrvalt läks kuristik alla pm. Metsapuine kuristik. Võimas oleks õige sõna. Oeh. Kanuutasime ja püüdsime kala ja tegime lõket ja ajasime niisama tarka juttu. Rattamatkal käisime ka. Ja teate, nemad kartsid et terroriseerivad mind, et pean telgis magama ja metsas müttama, aga hoopis vastupidi, ma nautisin seda esimesest hetkest viimaseni. Hommikul ärkasin üles, naeratus näol, sest teadsin, et teie, sõbrad, olete minuga seal. Metsavennad, ei tundnud ennast üksi. Ja see tunne oli imeline! Tahtsin, et oleksite olnud seal tegelikult ka koos minuga, mitte ainult südames ja mõtetes. Aga sellegipoolest oli super. Kõik oli super. Ja tavaliselt kui kuskilt koju tagasi sõidan, on natukene kurbus hinges, aga siis naeratasin ja särasin ja sain powerit täiega. :) Supper energiasaamise reis oli. Ja ilmateade andis teada, et tuleb vihmane nädalavhaetus ja kuna mul siin midgai vihmakindlat polnud, ostsin laigulise varustuse, jope ja püksid. Uhke värk ikk! Supperrahul selle ostuga. Ja lõppudelõpuks, ei olnud tilkagi vihma. Ja pühapäevaõhtul, kui asjad kokku pakkisime ja ma autosse istusin, hakkas sadama. Ja peresõbrad, kes ööseks sinna jäid, saatsid hommikul sõnumi ja ütlesid, et öö läbi sadas padukat. Päris tore. Kõik ütlesid kanuumatkal aitähh, et ma oma vihmavarustuse ostuga vihma eemale hoidsin :).
Ja sadas terve nädal otsa vihma. Terve nädal otsa sain uut jopet kasutada. Ja haigeks jäin kaa. Nädal otsa olin nohus ja paar päeva palavikus ja päris väsinud.. Kolmapäeval, vägev torm. Kõigepealt, otsisin ülikooli campuses pool tundi parkimiskohta, leidsin ühe, kõige kaugemas campuse otsas. Jooksin siis teise otsa ujulasse, jäin 5 min tundi hiljaks, sain ühe pikkuse ujuda ja kaks sõna õpetaja juttu kuulata, ja siis aeti veest välja ja pandi bassein kinni 45ks min sest õues lõi välku, ja siis suletakse kõik misiganes vanuses maa sees olevad basseinid vms.. Ühesõnaga, mõttetu tulek. Rahulikult riidesse ja hakkasin parklasse jalutama läbi campuse tagasi, natukene välgutas ja kui jõudsin peahoonesse, et sealt otseteega läbi minna mitte tiirutada õues et autoni jõuda, ja just uksest välja astusin, hakkas TÄIEGA müristama ja välgutama, täiega hüppasin ja ehmatasin ja keerasin otsa tagasi, ja otsustasin et kui taevas peaks kaela kukkuma, siis vähemalt olen kuskil katuse all. Mõned jooksid parklasse, mõned mitte. Aga ohtlik oli, ja sadas padukat. Ja võtsin väikse lõuna koolikohvikus, ja leidsin tühja laua, nautisin oma puuviljasalatit ja üks must poiss tuli liitus lõunasöögile. Belgiast, õpib international business, jaanuaris hakkas inglisekeelt õppima, muidu prantsusekeelne, ostsis auto, kui isa käis külas, sest ameerikas ei saa muudmoodi liikuda kui autot ei ole ja ujuda ta ei oska. ( Jubepalju infot küll 25min jutu jooksul saadud inimese kohta :D ). Ja siis võtsin oma julguse kokku ja hakkasin auto poole jalutama. Hoidsin kõrvu kinni, et mitte enam ehmatada, ja välgunooled lendasid jälle ümberringi ja oeh... Väga pikk 300m oli. Väga pikk. Ja kojusõidul oli üks suur maantee vee all, kõik võtsid hoo maha ja sõitsid rahulikult lombist läbi, ja üks osa teest oli täiesti kinni, kui koju juurde jõudsin, politsei igalpool ees et liiklus hoida eemale veelompidest... Kreisi. Meie vanalinn oli vee all, sest jõed ja järved ajasid üle, naabritel oli vesi keldris, meil läks hästi. Puud kukkusid ümber, üleujutused, elekter läinud ka kuskilkandis.. Nii et vihmasadu tegi rohkem kahju, kui orkaan, Nice.
Nädal läks vihmaselt ja nohuselt.
Neljapäeval käisin esinemas. Eesti kooriga käisime välisministeeriumis esinemas baltimaade 20. iseseisvumisaasta puhul. Tore oli. Nägin eestlasi, ja muidu baltimaalasi, kõik tegid pilti, oi, nii nunnud riided, :) Neiu muhumaalt oli vahva olla :) Telekas olin kaa, kes AK-st nägi?? :) Superstaar, nagu siin nüüd öeldi selle kohta. Võite etv arhiivist vaadata ja proovige, kas leiate üles ;)
Igatahes, washington oli politseiautosid täis ja vilkuvaid tulesid, nad vist olid just enne teada saanud mingist ohust et keegi hakkab 11ndal mingit terrorit korraldama, ja kõik olid tänavatele toodud vist. Igatahes mitu blokki oli vilkureid täis, ja paljudel tänavaristidel oli politseiauto kohal jne. Kreisi.
Reede õhtul käisime perega restoranis ja pärast käisime shoppamas, naljakas õhtu oli, ostsin endale mitu uut filmi, ja loomulikult kojujõudes hakkasin neid kohe otsast vaatama, siis lugesin igasuguseid uudiseid, löödi jalust ja istusin poole 5ni üleval, üritasin maailmaasju endale selgeks teha,aga ei õnnestunud. Aga see selleks. Lihtsalt tõestati taaskord, et never trust anybody. See teeb kurvaks, aga nii ta juba kord on. Muidu saad kõrvetada.
Laupäeval käisime isaga lõikasime vanaemal ploomipuu katki ja viisime prügimäele ära, selle mis orkaani aeg ümber kukkus. Koristasime ja riisusime ja lobisesime niisama, arutasime maailmaasju, ja oligi pool päeva läbi. Kolisin paariks tunniks oma tuppa, oma mõtteid mõtlema, ja siis läksime perega skautide laagrisse õhtuks. Skaudipoisid olid telkimas, kuna wes on alles uus seal, siis ta ööseks ei jäänud, käisime niisama tutvumas ja vaatamas, mis seis on. Tore õhtu. Metsaliste seas :) Lõket tegime ja usa lipu saatsime pensionile, selline ritiuaal siin lippude jaoks, riba riba järel lõigati katki ja pandi lõkkesse, ja seletati mida iga riba tähendas, ja lõpuks sinine ruut ka. Uhke oli. Ja siis niisama lapsed jooksid ringi nagu pöörased ja lõket tehti ja vahukomme küpsetati ja lobiseti, mõnus :)
Õhtul vaatasin järgmised filmid läbi, viisin ennast tänasesse meeleollu ja vaatasin 9/11 kaks filmi ära. Kartsin, et pisararohked tulevad need, aga üllatavalt mitte. See oma tuppa kolimine mõjub halvasti, istun seal ja naudin üksindust ja istun liiga palju arvutis ja veedan aega lihtsalt liiga mõttttetult. Masendav. Peaks diivanile tagasi kolima, magasin palju paremini, tundsin palju paremini ja mitte nii üksikult. Masendav :)
Hommikul võtsin aega jälle iseendale ja magasin ennast eilsest magamatusest välja. Ja siis istusin päev otsa arvutis ja vaatasin telekast 9/11 erinevaid saateid ja otseülekandeid ja intervjuusid jne. Väga õnnetu päev täna kõigil, emotsiooniderikas. Mälestusterohke. Kes meenutab mida. Aga kõik raske ainult kasvatab ja annab kogemusi.
Aga nüüd täitsin oma lubaduse, laadisin üles HUNNNNIKU pilte, augusti algusest saati, igasuguseid reisid tripid ja niisama igapäevaelu. Ja kirjutasin pikalt oma tegevustest kaa. Nii et tubli tüdruk.
Täna panen ühe raamatupeatüki lõplikult lukku, ja homme alustan naeratusega uut ja üritan rõõmustada jälle :) Masendav nädalalõpp seljataga ja aeg üle saada, Tjorven, aeg edasi liikuda. Nagu kõik seda teevad, pean ka mina. Ahh, misiganes.
Igatahes, aitähh, kõigile kes olemas on, reaalselt. Aitähh :)
Ja siinkohal saadan tervitused Mailikale, kes aega võttis ja mulle kirja kirjutas :) You made my day, sweetie!
United States, Bring it on!
Wednesday, September 7, 2011
Mis siin pikka juttu ikka teha.. :)
kiire postitus. tuduaeg peal. aga kuna lubasin..
mis toimunud? kool lükkus elektri-ära-oleku-pärast-KAKS-PÄEVA-EDASI!!! Kõik juba valmis ja siis kaks päeva jäi ära... minu ülikool hakkas. ujumine, fotograafia, kitarr. Ostsin endale kitarri, täna jõudis kohale, käisime nädalavahetusel metsas kanuutamas ja telkimas ja rattamatkal ja kalal, ülim riläääks. Vihmariided ostsin kaa, laigulised, ja hoidsin vihma eemale metsast nädalavahetusel, Ja nüüd läheb vihmariideid vaja, sest MEIL SIIN UPUTAB ROHKEM KUI ORKAANI AJAL. Ja välgutas ja müristas ja kõik maa mürises. Jõhker torm täna. Teed üleujutatud, linn vee all, majades vesi sees. Meil kõik okei.
Mis veel? Homme räägin pikemalt, või siis ülehomme tegelt. Homme lähme eesti kooriga state departmenti esinema, baltimaade ühiskooriga. Vahva ettevõtmine. Neiu rahvariietes, kodune tunne :) Nagu viimased kaks kuud olnud. Ja muide, kellelgi saab varsti pool aastat usas,. aeg lendab.
varsti näeme. endiselt ootan.
United States, Bring it on!
mis toimunud? kool lükkus elektri-ära-oleku-pärast-KAKS-PÄEVA-EDASI!!! Kõik juba valmis ja siis kaks päeva jäi ära... minu ülikool hakkas. ujumine, fotograafia, kitarr. Ostsin endale kitarri, täna jõudis kohale, käisime nädalavahetusel metsas kanuutamas ja telkimas ja rattamatkal ja kalal, ülim riläääks. Vihmariided ostsin kaa, laigulised, ja hoidsin vihma eemale metsast nädalavahetusel, Ja nüüd läheb vihmariideid vaja, sest MEIL SIIN UPUTAB ROHKEM KUI ORKAANI AJAL. Ja välgutas ja müristas ja kõik maa mürises. Jõhker torm täna. Teed üleujutatud, linn vee all, majades vesi sees. Meil kõik okei.
Mis veel? Homme räägin pikemalt, või siis ülehomme tegelt. Homme lähme eesti kooriga state departmenti esinema, baltimaade ühiskooriga. Vahva ettevõtmine. Neiu rahvariietes, kodune tunne :) Nagu viimased kaks kuud olnud. Ja muide, kellelgi saab varsti pool aastat usas,. aeg lendab.
varsti näeme. endiselt ootan.
United States, Bring it on!
Subscribe to:
Posts (Atom)